Читать книгу Mees, keda polnud seal - Michael Hjorth - Страница 7
ОглавлениеSee polnud tema süü.
Või tegelikult oli ikka küll, aga see oli eksitus. Igaüks võib ju eksida. Maria mossitas ilmaasjata. Muidugi, ta oli väsinud, aga kes ei oleks? Ja tema ei olnud ju meelega siitkaudu tulnud.
See oli eksitus.
Ja kuni mõne tunni taguse ajani oli kõik olnud nii tore. Vihmast hoolimata.
Juulikuus oli Maria saanud viiekümneaastaseks. Karin oli talle kinkinud matka mägedesse. Jämtlandi kolmnurk.
Sorulvån – Blåhammaren – Sylarna.
Tema arvates muutsid ainuüksi need kohanimed reisi luksuslikumaks, kui see tegelikult oli. Need kõlasid nagu eksootiliste kohtade nimed. Temal mõlkusid mõttes mäed, ehkki seal oli kerge matkata. Ei mingeid vintsutusi. Jõukohased päevateekonnad ja siis dušš, saun, toit, vein ja tõeline voodi kolmes eri matkakodus. Hulk aastaid tagasi oli Karin seal koos Fredrikuga matkanud ja arvanud, et see on täpselt paras. Virgutav looduselamus, aga ka pisut luksust.
Palju aega omavahel rääkimiseks.
See oli ilus kingitus. Kallis kingitus. Koos mägedesse sõidu, nelja ööbimise ja õhtusöögiga kahele inimesele maksis see kokku viiekohalise summa, aga Maria oli seda väärt. Ta oli Karini parim sõbranna. Oli olnud palju aastaid. Maria oli tema jaoks alati olemas olnud, kui teised natuke eemale tõmbusid. Rinnavähk, lahutus, tema ema surm. Kõigest olid nad koos läbi tulnud. Muidugi oli neil olnud ka palju toredaid aegu, aga nad ei olnud kunagi koos mägedes matkamas käinud. Maria ei olnud Karlstadist põhja pool üldse käinudki. Nüüd oli paras aeg.
Karin oli valinud viimase nädalavahetuse, mil matkakodud veel avatud olid. Osalt sellepärast, et vältida suvega kaasnevat suhtelist rahvarohkust ning anda Mariale veidi aega plaanide tegemiseks ja töölt vabaks võtmiseks, aga ka sellepärast, et Karin lootis lasta sügisel natuke edeneda, et neid ootaks ees karge selge õhk ja looduse värvidemäng. Et mäed saaksid ennast tema armsale sõbrannale oma parimast küljest näidata.
Talle ei olnud isegi pähe tulnud, et juba alates sellest hetkest, kui nad Enaforsis rongist väljuvad, võiks lakkamatult vihma kallata.
Aga kallas.
„Räägitakse, et järgmise nädala algul läheb paremaks,” vastas neile Storulvå matkakodust vastu tulnud bussijuht, kui nad ilma kohta küsisid.
„Kas sajab terve nädalavahetuse?”
Maria hääles oli mingi lootusetus.
„Jah, nii nad räägivad,” kinnitas bussijuht pead noogutades.
„Mägedes võib ilm kiiresti muutuda,” kostis Karin julgustavalt ja astus bussi. „Kõik läheb hästi, küll sa näed.”
Ja algus oli tõepoolest hea. Nad jõudsid matkakodusse, said oma toa, lihtsa, kuid mõnusa, käisid lähiümbruses jalutamas, tegid pärastlõunase uinaku, käisid saunas ja kastsid ennast külma allikasse ning sõid matkakodu restoranis maitsva õhtueine. Lubasid endale toidu kõrvale veini ja pärast kohvi kõrvale likööri.
Täna olid nad tõusnud hommikul kell seitse. Pärast hommikusööki tegi kumbki endale lõunaks toidupaki ja pani termose kohvi täis. Vahetult enne poolt üheksat olid nad teel. Taevaluugid olid pärani. Kuigi nad tundsid, et sellest pole midagi, kuna neil olid korralikud vihmariided, saapad ja kaasas soojad vahetusriided.
Nad läksid üle Storulvå ja hakkasid astuma mööda lopsakat orgu, mis kandis hotelli kaardil Pargi nimetust. Nad võtsid asja rahulikult. Ajasid juttu, peatusid, et pildistada või lihtsalt ümbrust nautida. Neil ei olnud kusagile kiiret. Storulvå ja Blåhammarenis asuva järgmise peatuspaiga vahet oli ainult kaksteist kilomeetrit. Kolme kilomeetri pärast jätsid nad sookaskede metsa selja taha ning jätkasid platool teed Ulvåtjärnsi mägionni poole. Sinna jõudnud, olid nad vihma peaaegu unustanud. Nad nägid, et pärast puhkepausi ootab neid ees pikk mäkketõus, seega võtsid nad endale söömiseks ja kohvitamiseks aega. Nad olid ühte meelt selles, et pöörane ilm võiks olla midagi niisugust, mida hiljem naerdes meenutada. Arvatavasti tükk aega hiljem, aga millalgi... Pärast kohvipausi jätkasid nad teed vahel vaikides, vahel elavalt juteldes.
Pärast veel umbes tunnipikkust astumist nägid nad üleval mäetipul Blåhammareni matkakodu. Nad olid ühisel arvamusel, et dušš ja saun on esmatähtsad. Uue jõuga rühkisid nad mööda üsna lagedat ja tohutult märga tundrut edasi.
Kui minna oli jäänud veel umbes kilomeeter, tegid nad peatuse, võtsid kopsikud ning jõid mäenõlvaku kiirevoolulisest ojast vett. Karin ei suutnud tagantjärele meenutada, miks jäi talle näppu kiletasku, kus oli broneeringu kinnitus. Ta oli seljakoti lahti teinud, et võtta sealt kott pähklite ja rosinatega, ning millegipärast visanud pilgu oma paberitele.
Ta ei suutnud nähtut millegagi seletada. Üldsegi mitte. Ta vaatas uuesti, taipas, mis oli juhtunud, ja pistis kiletasku seljakotti tagasi, ise samal ajal nuputades, kuidas oleks kõige parem Mariale oma avastusest rääkida. Ta adus, et ühtegi head moodust ei ole, isegi halba mitte. Jäi üle üksnes tõde.
„Kuramus küll,” sai ta suust välja, näitamaks selgelt, et äsjaloetu on hoop ka temale.
„Mis on?” küsis Maria, suu India pähkleid täis. „Kui sa midagi maha unustasid, pead ise tagasi minema. Mina istun vaimus juba saunas, õllepudel käes.”
„Ei, ma vaatasin meie broneeringut...”
„Ah soo?” Maria pistis kollase kopsiku vette, rüüpas veel ühe lonksu ja valas ülejäänu maha.
„Me... oleme natuke valesti tulnud.”
„Mis asja, see on ju seal üleval. Kas meil jäi tee peal midagi märkamata või?”
Maria riputas kopsiku seljakoti külge ja valmistus edasi minema. Karin surus korraks hambad kokku.
„Seal üleval on Blåhammaren. Meie peame täna Sylarnasse minema.”
Maria peatus ja vaatas talle mõistmatult otsa.
„Aga sa ütlesid ju kogu aeg, et Blåhammareni. Sorulvåst Blåhammareni ja sealt Sylarnasse. Seda oled sa ju kogu aeg rääkinud.”
„Jah, ma tean, mulle tundus, et nii ongi, aga paberi peal on kirjas, et täna õhtuks on meil koht Sylarnas ja homme õhtuks Blåhammarenis.”
Maria muudkui vahtis talle mõistmatult otsa. Mitte praegu. Mitte nüüd, kui nad on nii lähedal. Karin teeb nalja. Ta peab nalja tegema.
„Anna andeks.”
Karin vaatas Mariale otsa ja Maria taipas kohe: ta ei tee nalja. Aga võib-olla ei ole asi nii hull? Nad on natuke valesti tulnud. Loodetavasti on vaja ainult umbes kilomeeter maad tagasi minna.
„Kui kaugel see Sylarna siis on?”
Karin kõhkles. Ta kuulis Maria häälest, et too hakkab kurjaks saama. Aga polnud mingit võimalust öelda „natuke maad” või „mitte kuigi kaugel”. Taas jäi üle üksnes tõde.
„Üheksateist kilomeetrit.”
„Üheksateist kilomeetrit! Nalja teed või?!”
„Blåhammareni ja Sylarna vahe on üheksateist kilomeetrit. Me ei ole ju veel päriselt Blåhammareni jõudnud, seega siis kaheksateist. Võib-olla seitseteist.”
„Pagan võtaks, see teeb ju veel neli tundi!”
„Anna andeks.”
„Kui kaua valge on?”
„Ma ei tea.”
„Tont võtaks! Nii ei saa! Ehk võtavad nad meid tänaseks ööks Blåhammareni, siis läheme homme Sylarnasse. Muudame broneeringut. Peaks vist ikka saama?”
Karin tundis hetkeks suurt kergendust. Selge. See oleks lahendus. Tark Maria. Veendunud, et probleemi lahendus on ligidal, võttis ta seljakotist broneeringu kinnituse ja mobiiltelefoni.
Selgus, et broneeringut muuta ei saa. Kõik kohad on täis. Viimane avatud nädalavahetus on populaarne. Kui neil on täispuhutavad madratsid või magamisalused, võivad nad barakis magada. Kaks kohta õhtusöögile võiksid nad saada pärast kella poolt kümmet. Kahju küll. Karin ja Maria kaalusid seda võimalust, ent Maria teatas lühidalt, et tema keeldub mingis kuramuse barakis magamast, vinnas seljakoti selga ja hakkas astuma.
Algul ei tahtnud Maria rääkida, hiljem vist ei saanud, arvas Karin. Hoolimata sellest, et vihma sadas ja vastutuul nende põski piitsutas, oli Maria nägu kergelt hallikas ja suur osa nahka rippus, otsekui ei oleks tal näolihaseid olemaski.
Tundus, et ta on omadega täiesti läbi. Vaevu vastas kõnetamisele. Karin püüdis tuju üleval hoida, kuid tajus, et see on aina raskem.
See ei olnud tema süü.
Või tegelikult oli ikka küll, aga see oli eksitus.
„Oota, teeme väikese peatuse,” lausus Karin, kui nad olid veel poolteist tundi kõndinud.
„Kurat, sellel pole mingit mõtet. Võime sama hästi edasi minna, et mingil kuradima ajal pärale jõuda.”
„Võta natuke pähkleid, saad veidi energiat. Ma pean veepudeli täis panema.”
Ta osutas peanoogutusega platoost mõni meeter allpool kobrutavale kärestikule.
„Sa ei pääse sealt alla.”
„Küll ma pääsen.”
Karini hääl kõlas veendunumalt, kui ta tegelikult oli – kõik selleks, et positiivne näida ja mitte vingumise ja Maria halva tujuga kaasa minna. Ta lootis, et küll õhtusöök ja öine uni Maria meeleolu paremaks teevad ja nii ei lähe kogu puhkus lörri, ning astus paar sammu serva poole. Marial oli õigus, allaminek oleks raske, kallak oli päris järsk. Raske, aga mitte võimatu.
Karin astus veel sammukese servale ligemale ja maapind kadus ta jalge alt. Ta kukkus, karjatas ja otsis kobamisi midagi, millest kinni haarata. Allapoole sadades sai ta vasaku käega millestki kinni, aga see andis järele ning ta veeres koos mulla, savi ja kividega järsakust alla. Ta lõi parema põlve ära ning jõudis veel mõelda, et tõenäoliselt ei takista see tema Sylarnasse minekut, enne kui voolavast veest mõni meeter eemal pidama jäi. Tema kannul veeres mõni üksik kivi ja jäi mudasse kinni.
„Issand jumal! Oled sa kombes? Kuidas on?”
Üleval oli murelik Maria.
Karin upitas ennast vaevaliselt istukile. Hakkas ennast kompima. Tema hele vihmakuub nägi välja niisugune, nagu oleks ta kümme raundi mudamaadlust maha pidanud, ent paistis, et keha oli pääsenud. Põlv tegi pisut valu, aga see oli kõik.
„Ma olen kombes, see läks hästi.”
„Mis pulgad sul käes on?”
Kas tal on midagi käes? Karin vaatas ja viskas selle tasase ehmunud karjatuse saatel maha.
See oli kellegi käsi.
Luukere käsi.
Pulgad olid küünarnuki juurest murdunud kodarluud. Ta vaatas kallakut, kust ta oli alla kukkunud. Mõni meeter allpool seda kohta, kus seisis Maria, paistis ülejäänud käsivars ja porine pealuu.
Karinil tekkis kindel tunne, et puhkus on ikkagi rikutud.
