Читать книгу Mees, keda polnud seal - Michael Hjorth - Страница 9

Shibeka käis mööda korterit ringi. Ta oli elevil, ent samal ajal oli ta midagi niisugust nii kaua oodanud, et nüüd, kui see lõpuks juhtus, oli tal peaaegu hirm. Ta võttis istet ning vaatas taas kirja, mille oli ettevaatlikult enda ette lauale pannud. Tundus veider, et midagi nii tähtsat võib nii lühike olla.

Tere, Shibeka!

Aitäh kirja eest. Mul on kahju, et vastusega viivitasin. Hindasime toimetuses materjali, mille sa meile saatsid, ja arvame, et tahaksime meeleldi sinuga ühendust võtta. Kõige parem oleks ilma igasuguste eelarvamusteta kokku saada, nii saaksime kõige paremini otsustada sinu loo ja selle üle, kuidas sinu mehe kadumisega edasi tegeleda.

Võta meiega ühendust.

Sõbraliku tervitusega

Lennart Stridh

Reporter

„Uppdrag granskning” ^[1.]

Kõige all oli aadress ja paar telefoninumbrit, mis tundusid saate toimetusele kuuluvat. Shibeka pani kirja taas ettevaatlikult käest. Kas ta peaks sellest oma poegadele rääkima? Arvatavasti mitte. Tema jaoks võis lootus tärgata ja kustuda, tema oli sellega harjunud, aastate jooksul oli seda mitu korda juhtunud. Ent tema lapsed vajasid kaitset. Ilma isata kasvamine oli neile juba piisavalt valus. Ent ta tundis ebalust. Kas ta saaks sellega tõepoolest omal käel hakkama? Ta luges kirja uuesti läbi, otsekui vaatamaks, kas see annab mingi vastuse, aga kiri viis üksnes samade küsimusteni. Mida tähendab ilma eelarvamusteta? Kas see oli lihtsalt viis, kuidas mitte vastutust võtta? Kuidas nad tema lugu hindaksid? See oli tõsi, aga kas sellest piisab? Kas ta tõesti julgeb üksinda tolle mehega kohtuma minna? Tema sugulastele ja tuttavatele see ei meeldiks. Põhimõtteliselt oleks neil õigus, aga samal ajal ei tahtnud ta kedagi kaasa võtta. Nad hoiaksid teda tagasi. Räägiksid tema eest ja sunniksid teda vaikselt istuma. Siis oleks kõik ilmaasjata. Seda ta ei tahtnud. Ta tahtis selles asjas omaenda häält kuulda. Et see kogu aeg kuuldav oleks. Tema sõbrad muidugi teavad, kuidas ta on võidelnud ja mitte kunagi alla andnud, aga kas nad saaksid aru, et siin on Rootsi. Siin tohivad naised meestega ilma saatjata kokku saada. Kahtlane.

Seega ei tohtinud keegi teada. Ta läks esikusse ja istus musta juhtmeta telefoni juurde. See oli väikesel telefonilaual ja talle meenus, kuidas Hamid oli selle esimest korda koju toonud. Telefoni. Mees oli ostnud selle kaubamajast, sealt lähedalt, kus nüüd on Bromma Blocks ja kus oli nii palju televiisoreid, et Shibeka algul ei uskunud, et see tõsi on. Terve seinatäis liikuvaid pilte. Ridade kaupa pakendeid, mis sisaldasid kõike alates kõrvaklappidest ja lõpetades DVD-mängijatega. Üliküllus. Tema ja Hamid olid teineteisele otsa vaadanud ja muianud selle peale, et neil, kellel oli enda arvates nüüd palju raha, oli seda nii vähe.

Nad ostsid telefoni ja nii odava televiisori, kui leidsid. Said oli nad koos ostudega koju sõidutanud. Shibekale meenus, kuidas ta oli tagaistmel istunud ja innukalt valget telefonipildiga pappkarpi näperdanud. Aina oodanud, millal saaks selle lahti teha. Enda käes hoida.

Nad olid paljudel õhtutel istunud ja püüdnud Kandaharis elavaid sugulasi kätte saada. See oli alati raske. Nende mobiiltelefonid töötasid harva, ja kui ühendus saadi, võis kõne iga hetk katkeda. Aga ta meenutas neid tunde alati soojusega.

Side koduga.

Taustal rõõmsad hääled.

Nad olid istunud kahekesi, teineteise ligidal, tema ja Hamid. Tema keetis teed, Hamid valis telefoninumbreid ja nad lootsid koos. Kõige sagedamini neile ei vastatud, aga kui vastati, siis karjusid nad mõlemad rõõmust ja surusid ennast telefonile ligemale, et oma vana kodu hääli kuulda. Hamid lubas. Lubas tal kuulata. Naeratas talle. Silitas tema kätt, sel ajal kui ta vaikselt istus ja lihtsalt kuulas.

Hamid. Tema mees.

Nüüd võttis ta telefonitoru ja vaatas seda. Telefoni ei kasutatud enam kuigi palju. Nendel kordadel, kui ta vana kodumaaga ühenduses oli, viibis ta tavaliselt sõprade juures, istus koos naistega köögis ja kuulas, kuidas mehed toas räägivad. See ei olnud üks ja sama. Üldsegi mitte. Aga ta ise ei saanud helistada, nad tahtsid mõne mehega rääkida. Mitte temaga. Nii lihtsalt oli.

Ta valis ühe kirjas olnud numbri. See oli mobiilinumber. Ta teadis, et rootslased vastavad enamasti mobiilile, seepärast proovis ta esimesena seda. Telefon kutsus kaks korda, enne kui mehehääl vastas.

„Jaa, Lennart kuuleb.”

Shibeka ei söandanud algul midagi öelda. Ta oli vist lootnud, et mees ei vasta, nii oleks ta saanud oma kõnet edasi läbi mõelda. Mitte et see päriselt toimuks. Aga teises otsas olev mees tahtis vastust.

„Hallo, Lennart kuuleb.”

Ta tundis, et on sunnitud rääkima, kuid ta hääl oli vaikne.

„Tere, minu nimi on Shibeka Khan, ma sain sinu käest kirja.”

„Vabandust, ma ei kuule hästi.”

Shibeka võttis hoogu, võib-olla kaotaks mees muidu tema vastu huvi.

„Kiri. Ma sain sinu käest kirja. Shibeka Khan on mu nimi.”

Ta kuulis, kuidas mehes huvi tärkas.

„Jaa, tere, küll on hea, et sa helistad,” lausus mees energilise ja huvitatud häälega. „Nagu ma kirjutasin, pakub sinu mehe kadumine meile natuke huvi,” jätkas ta. „Ma ei saa midagi lubada, aga meie arvates tasub asja uurida.”

Mees rääkis kiiresti ja Shibeka ei suutnud kõike jälgida. Aga sõna „huvi” oli talle kindlasti tuttav. Seega püüdis ta jätta muljet, et saab kõigest aru. Tundis, et see on oluline, et mees teda lihtsalt ei tõrjuks.

„Tore.”

„Kas me võiksime kokku saada?”

„Kohe?”

„Ei, mitte kohe. Aga...” Torus valitses vaikus ja oma arust kuulis Shibeka, kuidas mees kalendrit lappab. „Esmaspäeval kella üheteistkümne paiku. Kas passib?”

„Passib” oli sama, mis „sobib”. Tema pojad ja töökaaslased ütlesid „passib”. Mees küsis, kas see on võimalik. Sellest sai Shibeka aru. Ent järsku lõi ta araks.

„Ma ei tea.”

Mees toru teises otsas vakatas sekundiks, enne kui jätkas.

„Kas sa ei tea või sa ei saa?”

„Ei tea. Arvan ma.” Shibeka ei olnud kindel, kuidas ta peaks seda seletama. Ta tahtis, aga see tundus vale. „Kas sa mõtled, et ainult sina ja mina? Kes kokku saavad?”

„Kui sa tõlki ei taha. Aga paistab, et seda pole vaja. Sa räägid rootsi keelt väga hästi.”

„Tänan, ma püüan.”

Shibeka kõhkles. Lennart Stridhi maailmas ei olnud see kummaline, et üksik naisterahvas võõra mehega kohtub. Selles riigis ei ole see kummaline ja tema elab nüüd selles riigis. Shibeka hingas sisse ja võttis julguse kokku.

„Kus?”

„T-Centraleni juures Åhlénsi ees on üks kohvik. Café Bolero.”

Kohvik. Selge. Rootslased joovad kohvi. Shibeka taipas, et tal oleks pidanud olema pliiats ja paber, et kõik üles kirjutada. Aga Café ja mingisugune B peaks talle meelde jääma.

„Mis selle nimi oligi?”

„Café Bolero. Åhléns City juures.”

„Tänan.”

„Kell üksteist?”

„Hästi, kell üksteist.” Shibeka tundis ennast mehe sõnu korrates tobedalt, ent mees ei paistnud selle peale mõtlevat.

„Kohtume seal,” lausus mees ja pani toru ära.

Shibeka istus natuke aega vaikides, enne kui ise ka toru ära pani. Kõik oli läinud paremini, kui ta oleks eales osanud loota.

1 Uurivat ajakirjandust esindav Rootsi Televisiooni saade, mis meenutab ETV „Pealtnägijat“. – Tlk [ ↵ ]