Читать книгу Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth - Страница 11

Minibuss sõitis mööda E20 lääne poole.

Nagu alati, oli rooli taga Billy. Nagu alati, sõitis ta liiga kiiresti. Varem oli Torkelil kombeks käskida tal kiirust maha võtta. Seekord mitte. Ta vaatas hoopis aknast välja, silmitses mõlemal pool teed kasvavaid mände. Tundus, et niipea kui tihedalt asustatud piirkondadest lahkuda, siis see moodustabki Rootsi. Mets, mets ja ainult mets. Vanja ja Sebastian istusid tagumisel istmel. Teineteise kõrval. Torkeli meelest oli see kummaline. Kui ta neid viimati koos nägi, suhtus Vanja Sebastianisse üsna tõrjuvalt. Midagi pidi olema juhtunud.

Kõige ees, kus tavaliselt istus Ursula, oli hoopis nende pagas.

Järsku kuulis ta Sebastiani itsitamist. Paistis, et Vanja ütles midagi naljakat. Ursula koha peal on pagas, kuid Sebastian naerab, nagu poleks midagi olnud. Taas lõputut metsa vaadates oli Torkel veel rohkem ärritatud.

Mõnetunnise sõidu järel keerasid nad 62. teele, mis pidi viima neid otse Põhja-Värmlandi ja Torsbysse. Billy ei olnud seal kordagi käinud ja kahtlustas, et ükski teine autosviibija samuti mitte. Valla kodulehel kuulutati uhkelt, et Torsby on koht, kus Sven-Göran „Svennis” Eriksson ja Markus Berg esimest korda palli triblasid, ja et seal on Rootsi ainuke murdmaasuusatajatele mõeldud suusatunnel. Billy teadis Svennist peamiselt kõmulehtedest loetud naisseikluste kaudu, ent tal polnud aimugi, kes on Markus Berg, ja murdmaasuuskadega ei olnud ta kolmeteistkümnendast eluaastast saadik sõitnud.

„Ma tegin ainult nalja. Kallis, ma tegin nalja.”

Billyl olid need sõnad nii hästi meeles. Nad olid Jämtlandi tundrult leitud massihaua juhtumi ära lahendanud. Tema oli Charles Cederkvisti maha lasknud. Ühel hommikul oli ta Myle oma korteri võtmed andnud. Kui too teda kallistas ja sosistas, et järgmine samm on abiellumine. Maikuus. My oli näinud tema üllatunud ja ilmselt kohkunud ilmet. Ja siis oli My teda kallistanud.

„Ma tegin ainult nalja. Kallis, ma tegin nalja.”

Täpselt nii oli ta öelnud.

Sõna-sõnalt.

Aga kui My tuli kaks kuud hiljem 150 inimesest koosneva külaliste nimekirjaga ja küsis, kas Billy tahaks aidata tal seda natuke lühemaks teha, sai too aru, et maikuus peetavad pulmad pole enam nali, vaid lausa sulatõsi.

My.

Billy armastas teda. Selles oli ta kindel.

Kuid kõik käis nii kiiresti.

Jaanipäeval saaks nende tutvus aastaseks. Ja nad oleksid siis kuu aega abielus.

Võrreldes My kirgliku veendumusega, et nii on neile kahele õige, tundusid Billy katsed altari ette mineku tempot maha võtta viletsavõitu. Nende ühise tuleviku eitamine näis väiklane, otsekui ei armastaks ta Myd.

Billy armastas teda meeletult.

Kõike alates sellest, kui tulise pilguga My teda kõrvuti voodis lamades vaatas. Ta armastas seda, et kõike, mida My ette võttis, tegi ta hingega. Ta armastas seda, et My pani ta kasvama. Koos Myga tundis ta ennast maailma ainsa mehena ja inimesele, kes oli ennast alati kõrvaltvaatajana tundnud, oli see imeline elamus.

Niisiis andis ta järele, häbenes oma ettevaatlikkust.

Tõsi küll, ta ei olnud ennast kunagi näinud mehena, kes abielluks. Arvatavasti kummitas teda vanemate abielulahutus. Ta oli toona olnud üheksa-aastane, ja kui vanemad teda teineteise vastu välja mängisid, oli ta mitmel korral ennast neist täiskasvanumana tundnud. Ent peamiseks vastuväiteks oli siiski see, et asi käis liiga kähku. Temale see ei sobinud. Tema oli inimene, kes järele mõtles, struktureeris ja analüüsis, aga Myl oli vaja kogu aeg uusi peoruume otsida, uusi riideid proovida, uusi pulmakutseid kaaluda. Lõpuks oli Billy alla andnud, adunud, et nende ühine suurpäev on rohkem My kui tema asi. Et ta seisab taas pisut kõrval ja analüüsib, selle asemel, et täie hooga kaasa lüüa. Oli nagu oli. Ta veenis ennast, et talle see sobib. Ometi lootis ta, et Torsby mõrvad kiiresti lahendatakse, nii et ta saaks koju tagasi tulla ja koos Myga plaane pidada. Aga miski ei viidanud sellele. Terve perekond ära tapetud. Nagu ta aru sai, siis ainsa kahtlusaluse kohta nappis kindlaid tõendeid. Harilikult tundis ta ennast ülesannet täitma minnes keskendununa ja innukana, kuid nüüd lõhestununa. Justkui oleks ta ajutiselt vales kohas – kus ta ka ei oleks.

Ta püüdis neid mõtteid eemale peletada ja üksluisele teele keskenduda. Liiklus oli hõre ja kiirusemõõdik nihkunud tasakesi üle 140 kilomeetri tunnis. Billy vähendas omal algatusel natuke kiirust. Harilikult juhtis tema kiiruseületamisele esimesena tähelepanu Torkel, aga too oli kogu sõidu ajal vagusi istunud ja aknast välja vahtinud. Näis, et Torkel on viimase ajaga üksjagu vanemaks jäänud. Võib-olla polnudki see nii imelik, Ursulaga juhtunu oli ka Billyt vapustanud. Ursula oli Torkeli kõrval meeskonna juhtfiguur ja temast ei tunne puudust mitte üksnes Torkel, vaid terve rühm, eriti Billy ise. Tal oli vaja kogu tehnilisest poolest terviklikku pilti ja ta ei teadnud, kas on valmis üksinda selle tähtsa asja eest vastutama. Teatud mõttes oli rühm ühest silmast ilma jäänud.

Siiski ei paistnud nood kaks seal tagaistmel kuigi mures olevat. Billy heitis tahavaatepeeglis pilgu nende poole ja mõtles, et see on imelik. Kui ta viimati Vanjat nägi, oli too Sebastiani peale maruvihane ja veendunud, et mees püüab tema elu ära rikkuda.

Nüüd tundusid nad nagu kaks laagrisse sõitvat last.

Billy oli viimasel ajal üha rohkem veendunud, et Sebastiani pidevad katsed Vanjaga sõbraks saada tulenevad mingist varjatud plaanist. Kõik algas sellest, et nende esimesel kohtumisel Västeråsis oli Sebastian palunud tal kellegi Anna Erikssoni aadressi otsida. Anna Eriksson oli 1979. aasta detsembris Sebastiani emale kirjutanud ja Sebastianil oli vaja ta üles leida. Toona ei olnud Billy asja peale kuigi palju mõelnud, ent taipas hiljem, et Vanja ema nimi on Anna Eriksson. Järgmisel korral ilmus naise nimi välja võimalike mõrvaohvrite nimekirjas, keda ühendas tõik, et nad olid Sebastianiga maganud. Järelikult oli Sebastianil olnud armusuhe Vanja emaga ning Vanja oli sündinud 1980. aasta juulis, umbes seitse kuud pärast seda, kui too kiri kirjutati.

Aga lõplikule veendumusele, et Sebastian on Vanja isa, jõudis Billy siis, kui Vanja sai teada, et Valdemar seda ei ole.

Üks juhus oli liiast.

Mida enam Billy asja peale mõtles, seda enam kõik klappis. Sebastian ujus Vanjale külje alla niipea, kui võimalus avanes. Aga mitte kunagi seksuaalses mõttes. Billy oli Sebastiani teiste naiste ümber keerlemas näinud. Ta andis selgesti mõista. Selgesti mõista, mida ta tahab. Ta oli isegi Ursulaga tiiba ripsutanud. Aga Vanjaga mitte kunagi. Mitte kunagi. Ometi tahtis ta alati Vanja lähedal olla.

Järsku tundis Billy, et tal on vaja teada saada, kas see on õige. Sada protsenti. Ta ei saa tugeva kahtlusega ringi käia, ilma et ta selle vastu midagi ette võtaks.

Ta märkas, et kiirus on taas üle 140. Seekord vilistas ta sõidu aeglustamise peale. Ongi parem Torsbysse kohale jõuda ja tööga pihta hakata.

Kui nad vastavalt saadud juhtnööridele ära keerasid ja Bergebyvägen 22 maja taha parkisid, nägid nad maja ees kümnekonnast inimesest koosnevat salka. Kaamerate ja mikrofonide järgi mõistis Torkel, et tegemist on ajakirjanikega. Pealegi oli üks nägu talle tuttav. Axel Weber Expressenist. Nende pilgud kohtusid hetkeks, kui must minibuss avatud väravate poole keeras. Torkel jõudis märgata, et Axel astus pisut kõrvale ja torkas käe taskusse. Kümme sekundit hiljem helises Torkeli telefon. Ta vastas, öeldes lihtsalt „jah”.

„Kas te olete Torsbys,” asus Weber ilma teretamata kohe asja juurde.

„Ilmselt küll.”

„Mida sa siis selle perekonna mõrvamise kohta öelda oskad?”

„Mitte midagi.” Torkel lükkas ukse lahti ja ronis autost välja. Mõnus oli pärast teekonda konte sirutada, ehkki kõigil neljal oli olnud mugav istuda. Ta nägi, kuidas üks umbes viiekümneaastane mees tagauksest väljus ja kiirel sammul neile vastu tuli. „Ma pole veel isegi vastutava uurijaga kohtunud, nii et sul tuleb natuke oodata.”

„Aga sa võiksid ehk helistada, kui oled temaga kokku saanud?”

„Ei, seda ma küll ei või.” Torkel lõpetas kõne ja pistis telefoni taskusse, samal ajal kui majast väljunud mees nendeni jõudis.

„Erik Flodin, tere. Tore, et tulla saite.” Mees noogutas natuke nagu kõigile, kuid sirutas Torkelile käe.

„Torkel Höglund,” vastas Torkel mehe kätt surudes.

Ka teised meeskonnaliikmed esitlesid ennast ja nad läksid kõik koos hoonesse, mida Torkel esimesel pilgul tegevuse lõpetanud tehnoülevaatuse punktiks oli pidanud.

Erik kogus nad kööginurka kokku ja alustas vabandusest, et kohvi ei ole, jätkas sellega, kui hea meel tal on, et mõrvajuurdluse osakond neile appi tuli, ning võttis siis lühidalt kokku, mida neil perekonna ja nelja mõrva kohta teada on. Billy, Vanja ja Torkel kuulasid infot keskendunult ja esitasid siin-seal täiendavaid küsimusi. Sebastian lülitas ennast välja. Nende töö selles faasis, kui kohalik politsei juhtumit üle andis, istus tema harilikult tagaplaanil ja kuulas poole kõrvaga. Kuna aga see jumalast mahajäetud kolgas ei suutnud isegi tilgakest sooja jooki pakkuda, siis lõi ta ka kuulamisele käega ja vajus oma mõtetesse.

„No nii, kuidas te siis teha tahate?” Erik Flodini hääl tõi ta tegelikkusesse tagasi. Üleandmine oli lõppenud ja nüüdsest peale korraldab ülejäänud tööd Torkel.

„Niisiis on teil üks kahtlusalune, too Ceder?” kinnitas Vanja valjusti iseendale.

„Njah, see tähendab…” Erik kõhkles. „Ta on seda perekonda varem ähvardanud, aga nüüd paistab, et tal on vist alibi.”

„Vanja ja Sebastian, teie tegelete temaga,” ütles Torkel püsti tõustes. „Billy ja mina sõidame kuriteokohale.”

„Ma hoolitsen selle eest, et Fredrika teiega kaasa tuleks,” sõnas Erik nende juurest lahkudes. Sebastian vaatas Torkeli poole, kes lauale laiali puistatud pabereid kokku korjas.

Torkel ja Billy.

Tema ise ja Vanja.

Temale sobis see tegelikult suurepäraselt, aga kas Torkel tahtis oma tõrjuvat suhtumist näidata?

Torsbysse sõites ei olnud nad terve tee teineteisele suurt midagi öelnud. Võib-olla kümmekond lauset. Sebastian püüdis meenutada, kas neil oli kombeks tee peal juttu ajada, ent jõudis järeldusele, et ei, vist ei olnud. Talle meenus, et eelmisel korral oli samamoodi. Östersundist kuni tolle neetud matkakoduni, mille nime ta oli unustanud. Pealegi, kui nende oskusi silmas pidada, oli Torkel teinud õige valiku. Sebastianist ei olnud kuriteopaigas peaaegu mingit kasu. See-eest olid tema ja Vanja ülekuulamistel raskesti võidetav meeskond.

Ent ometi oli tunne, et millalgi peavad nad sellest rääkima, mis tol õhtul tegelikult juhtus.

Rääkima Ursulast.

Aga mitte praegu.

Nad istusid ruumis, mis oli tegelikult liiga pisike, et seda kabinetiks nimetada, ent kus oli siiski viis kirjutuslauda. Neli paarikaupa vastakuti akna all ja üks kohe vasakut kätt ukse kõrval. Jan Cederi varasema ülekuulamise lindistust kuulav Sebastian istus üksiku laua taga ja vaatas tuimal ilmel teibiga kinnitatud lapsejoonistusi ning kellegi naise ja laste pilte.

Lindil käis jutt ähvardusest ja varastatud püssist ning nüüd jõuti ilmselt kindlustuseni. Seni ei midagi huvipakkuvat. Sebastian võttis kirjutuslaualt pliiatsi ja joonistas ühele kriipsujukule suure peenise. Ta muigas endamisi. Lapsik, aga lahe.

„Kus sa eile olid?” kostis lindilt Eriku argisel toonil esitatud küsimus ja Sebastian nägi, kuidas Vanja kuulatama jäi. Ta ise pani pliiatsi käest ja nõjatus toolileenile. Ta mõtles, kas keegi paneks pahaks, kui ta jalad kirjutuslauale tõstaks, otsustas, et tal ükspuha, ja sai otsekohe Eriku hukkamõistva pilgu osaliseks, mida ta eiras.

„Eile?”

„Jah. Eile,” kordas Erik.

„Ma olin Filipstadis,” vastas Ceder kohe.

„Millal sa sinna sõitsid?”

„Teisipäeva õhtul.”

„Ja tagasi tulid?”

„Täna. Hommikupoolikul. Ma olin kõigest umbes tund aega kodus olnud, kui see naine mulle järele tuli.”

„See naine, kellele ta viitab, on Fredrika,” pistis Erik vahele.

Vanja noogutas. Kirjutas midagi märkmikku. Kui Jan Cederi jutt tõele vastab, siis ei olnud ta mõrva toimepanemise ajal Torsby lähedalgi.

„Kuidas sa sinna läksid ja koju tulid?” küsis Eriku hääl lindil.

„303-ga Hagforsi ja sealt 302-ga Filipstadi.”

„Siin annab ta meile selle,” ütles Erik, kui lindil taas vaikus valitses. Ta ulatas kilekoti, milles oli paberitükk. Vanja võttis selle enda kätte. Värmlandi ühistranspordi kortsunud pilet.

Edasi-tagasi.

Sinna eile. Tagasi täna.

„Mis sa seal tegid?” kostis valjuhääldist ülekuulamise jätk.

„Olin paari sõbra juures.”

„Kogu aeg?”

„Jah, me panime üksjagu pidu… jah, kogu aeg.”

„Palun, kas ma saaksin nende sõprade nimed ja telefoninumbrid?”

Lindilt kostis krabinat, kui Fredrika märkmiku ja pastaka Cederi poole lükkas.

„Milles õieti asi on?” kostis seejärel Cederi küsimus.

Natuke aega valitses vaikus, justkui kaaluksid mõlemad ülekuulamise juures viibivad politseinikud, mida teha ja kui palju rääkida, ent jõudsid järeldusele, et varem või hiljem peab Ceder teada saama, miks ta kinni peeti.

„Perekond Carlsten on surnud,” lausus Erik. „Haavlipüssiga maha lastud. Mis sinul selle kohta öelda on?”

Erik jättis diktofoni seisma.

„Tal ei olnud selle kohta midagi öelda. Vähemalt mitte ilma advokaadita.” Ta võttis lindi diktofonist välja ja pistis ümbrisesse tagasi. Pöördus siis uuesti Vanja poole.

„Fredrika helistas neile isikutele, keda Ceder nimetas, ja tema jutt tundub paika pidavat. Tal on alibi.”

„Aga miks ta siis veel siin istub?” küsis Sebastian. Erik vaatas talle otsa, Sebastiani arvates väljendas tema pilk jätkuvat pahameelt. Ta tõstis jalad kirjutuslaualt maha ja hakkas ruumi vähesel vabal põrandapinnal ringi kõndima.

„Ma sain aru, et Ceder on viletsa impulsikontrolliga alkohoolik,” rääkis ta edasi. „Kas mitte sina seda ei öelnud?”

Ta peatus ja vaatas Erikule küsivalt otsa.

„Ütlesin küll.”

„Aga nüüd tahad sa öelda, et ta kavandas oma teo vähimagi üksikasja, et ta hankis võltsalibi ja ostis oma jutu kinnitamiseks bussipileti Filipstadi?”

Erik ei vastanud, Sebastian rääkis edasi.

„Kui ta nüüd nii läbimõeldult tegutseb, siis poleks ta ju nende perekonda avalikult ähvardanud – päev enne seda, kui ta kavatses minna ja nad maha lasta.”

„Ma ju ütlesin, et praegu tundub tal alibi olevat,” vastas Erik läbi hammaste, suutmata ärritust kuigi hästi varjata. „Aga me võime endiselt tema kätelt või riietelt püssirohu- või verejälgi leida. Kui me kadunud püssi üles leiame, on meil majast leitud padrunikesti millegagi võrrelda. Carlstenide naabreid pole me veel üle kuulanud, keegi võis Cederit nende maja läheduses näha. Siis oleme jälle järje peal.”

Sebastian vangutas pead ega suutnud muiet tagasi hoida.

„Või siis läheme ajas tagasi, seisame maja ees ja vaatame, kes nad maha laskis. See kõlab realistlikumalt.”

„Sebastian, aitab küll.”

Vanja tõusis. Sebastian pöördus tema poole. Vanja pilgus oli midagi sünget. Sebastianile oli see vägagi tuttav. Vanja oli tema peale vihane. Ta puuris oma pilguga Sebastiani veel mõne sekundi ja pöördus siis Eriku poole.

„Ma palun vabandust, ta on mõnikord… paras idioot.”

„Ma olen niisuguse asjaga varemgi kokku puutunud,” vastas Erik tunduvalt leebemal toonil ega pööranud silmi Sebastianilt. „Arvatakse, et kuna me pole Stockholmist, siis ei oska me mitte sittagi õigesti teha.”