Читать книгу Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth - Страница 4
ОглавлениеAnna Eriksson istus helekollase kortermaja ees autos ja ootas.
Vanja jäi hiljaks. See ei olnud tavaliselt tema moodi. Anna oletas, et hilinemine on veel üks tütre viimaste kuude märguannetest.
Kõige hullem oli see, et ta ei helistanud kordagi.
Anna ise suutis sellega leppida. Ta sai aru, miks. Võis isegi aeg-ajalt arvata, et on selle ära teeninud. Pealegi, kui tõele näkku vaadata, siis ei olnud neil kunagi olnud niisuguseid suhteid, millega kaasneksid pikad ema ja tütre vahelised jutuajamised.
Valdemaril oli raskem. Temale oli Vanja eemalehoidmine tohutult valus ja mitte niivõrd haigus, kuivõrd see tõik oli põhjuseks, et endisest Valdemarist oli järel üksnes vare. Ta rääkis vahetpidamata oma tütrest ja tõdedest, mida nad ei oleks tohtinud iialgi tolle eest varjata. Kõigest, mida nad oleksid pidanud teistmoodi tegema. Ta oli äsja surmast võitu saanud ainult avastamaks, et elu on täis kahetsust ja lootusetust. Loomulikult tegi praegune olukord ka Annale haiget, aga tema sai sellega paremini hakkama. Ta oli alati mehest tugevam olnud.
Valdemar oli nüüdseks juba üle kuu aja haiglast kodus olnud, kuid Anna ei saanud teda enam isegi korterist välja. Näis, et tema keha on uue neeru täielikult omaks võtnud, kuid Valdemar ei suutnud oma uue maailmaga leppida. Niisugusega, kus ei ole Vanjat. Ta tõukas kõik eemale.
Anna. Need vähesed kolleegid, kes tema tehtust hoolimata ühendust võtsid. Veel väiksema hulga sõpru, kes helistasid üha harvemini.
Isegi tema süüasja eeluurimise jätkumine ei paistnud talle korda minevat. Kahtlustused maksu- ja raamatupidamispettuses olid tõsised, ent need jäid Vanjale valmistatud pettumuse varju.
Vanja oli Valdemarile vihaselt turja karanud. See oli kohutav. Kisa, tüli, pisarad. Kumbki neist ei olnud Vanjat iialgi enne niisugusena näinud.
Nii vihasena.
Nii kohutavalt haavatuna.
Süüdistused olid pidevalt ühed ja samad. Kuidas nad võisid? Missugused isa ja ema niimoodi teevad? Mis inimesed nad tegelikult on?
Anna sai aru. Vanja nahas oleks ta ka ise samu asju küsinud. Jah, küsimused olid õigustatud ja mõistetavad. Vastused olid need, mis talle ei meeldinud.
Tema. Tema oligi see ema, kes niimoodi teha võis.
Kõige ägedama tüli ajal oleks Anna mitu korda äärepealt öelnud:
„Kas tahad teada, kes su isa on? Kas tõepoolest tahad?”
Ent ta oli suu kinni hoidnud. Keeldunud rääkimast. Öelnud, et sellel pole mingit tähtsust.
Mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud Sebastian Bergmani kaitsta. Ta nägi küll, mida too tahab. Kuidas ta püüab sisse trügida. Kaitsta mingit õigust, mida tal pole, nagu sissenõudja, kes püüab sisse nõuda võlga, mida keegi talle võlgu ei ole.
Sebastian ei ole kunagi Vanja isa olnud. Valdemar on. Kogu aeg ja täiega. Ükspuha, mida ütles haiglast saadud haiguslugu, millega Vanja sisse tormates hoogsalt vehkis. Ainuke hea asi oli see, et Sebastian ei saanud tekkinud olukorda enda huvides ära kasutada. Nagu Annagi, oli ta kõikidesse valedesse mässitud. Kui ta ütleb Vanjale, et on tõde juba ammu teadnud, aga pole midagi öelnud, valmistaks ta Vanjale täpselt samasuguse pettumuse nagu nemad.
Muutuks sama vihatuks.
Samasuguseks põlualuseks.
Sebastian teadis seda. Viimastel nädalatel oli ta mitu korda Annale helistanud ja peaaegu põlvili maas anunud, et Anna aitaks tal leida viisi, kuidas tõtt rääkida. Anna keeldus. Ta ei aitaks Sebastianil kunagi Vanjat Valdemarilt ära võtta. See oli üks vähestest asjadest, mida ta kindlalt teadis. Kõik muu oli üksainus sasipundar.
Aga täna hakkab ta kontrolli uuesti enda kätte võtma.
Täna astub ta esimese sammu, et kõik korda ajada.
Tal on plaan.
Viimaks avanes uks ja Vanja tuli välja. Tema käed olid sügavale jopetaskusse surutud ja pea õlgade vahele tõmmatud. Tema silmaalused olid mustad ning ta tundus nii kahvatu ja vaevatud, nagu oleks ta viimaste kuude jooksul paar aastat vanemaks jäänud. Tänavat ületades ja auto poole tulles lükkas ta oma elutud pesemata juuksed näo eest ära. Anna kogus oma mõtted kokku, hingas sügavalt sisse ja tuli autost välja.
„Tere, tore, et sa tulla said,” ütles ta ja püüdis häälele nii positiivset kõla anda, kui vähegi suutis.
„Mis sa tahtsid?” kostis vastuseks. „Mul on palju tegemist.”
Nende viimasest jutuajamisest oli kolm nädalat möödas ja Annale tõesti näis, et tütre hääletoon ei ole enam nii terav. Ilmselt soovmõtlemine.
„Ma tahan sulle ühte asja näidata,” alustas ta ettevaatlikult.
„Mida siis?”
„Ehk hakkaksime sõitma, küll ma autos räägin.”
Vanja silmitses teda kahtlustavalt. Anna teadis, et mida kauem nad vaikivad, seda tõenäolisemalt Vanja temaga kaasa tuleb. Seda oli ta kõikidest nende tülidest õppinud. Pole vaja rünnata, Vanjat nurka ajada ja püüda oma tahet läbi suruda. Kui Vanja kaasa tuleb, siis peab ta seda tegema ilma vaenutsemiseta ja omaenda tingimustel.
„Küll sa näed, et asi on seda väärt,” lausus Anna ettevaatlikult. „Ma tean.”
Lõpuks Vanja noogutas ja sammus ukse poole. Ta istus autosse. Vaikides.
Anna käivitas mootori ja asus teele. Umbes Frihamneni bensiinijaama juures katkestas ta vaikuse ja tegi esimese vea.
„Valdemar tervitab. Ta igatseb sind.”
„Ka mina igatsen oma isa. See tähendab, oma tõelist isa,” nähvas Vanja vastu.
„Tegelikult olen ma tema pärast natuke mures.”
„Süüdistage iseennast,” pistis Vanja vahele. „Mina pole see, kes on eluaeg valetanud.”
Anna tundis, kui lähedal on nad uuele tülliminekule. Kui lihtne see oli olnud. Jah, Vanja viha oli mõistetav, ent Anna soovis ikkagi, et suudaks Vanjale selgeks teha, kui väga too teeb haiget neile, kes teda tõeliselt armastavad. Neile, kes on teda terve elu toetanud ja tema selja taga seisnud. Et nad valetasid selleks, et teda kaitsta, mitte talle halba teha. Kuid Vanja ainult ootas põhjust, et plahvatada, seepärast püüdis Anna olukorda hoopis maha rahustada.
„Ma tean, ma tean. Anna andeks, ma tõesti ei taha tülitseda. Mitte täna…”
Vanja tundus ajutise relvarahuga kaasa tulevat. Nad sõitsid vaikides edasi. Mööda Valhallavägenit läände Norrtulli suunas.
„Kuhu me läheme?” küsis Vanja, kui nad Stallmästargårdenist möödusid.
„Ma näitan sulle midagi.”
„Mida siis?”
Anna ei vastanud kohe. Vanja keeras kõrvalistmel ennast tema poole.
„Sa ütlesid, et kavatsesid autos rääkida, nii et räägi nüüd.”
Anna tõmbas sügavalt hinge, ent keskendas tähelepanu teele ja liiklusele.
„Ma kavatsen sind su isa juurde viia.”
„Võite nüüd sisse minna.”
Erik Flodin keeras ennast suure valgeks värvitud kahekorruselise maja poole, mille verandal seisis Fabian Hellström – temaga koos Karlstadist tulnud kriminaaltehnik –, ja osutas käega hoone poole. „Meie hakkame ühele poole jõudma.”
Erik andis käeviipega märku, et kuulis, ning pööras pilgu taas enda ees laiuvale lagedale maastikule.
Siin oli ilus.
Värskelt rohetama löönud muruplats ulatus kivimüürini. Selle taga asus kevade edenemist ootav põllumaa, mis läks üle igihaljaste okaspuude tumedaks roheluseks, millele lehtpuude äsjane õrn hele kevadrüü konkurentsi pakkus. Lageda välja kohal hõljus hiireviu, lõhkudes vaikust oma kaeblike kräunuvate häälitsustega.
Enne majja sisenemist mõtles Erik, kas peaks Piale helistama või ei. Naine saaks juhtunust nagunii teada ja oleks meeleheitel. See avaldab mõju tervele vallale.
Pia vallale.
Aga kui ta praegu helistaks, hakkaks naine pärima.
Tahaks rohkem teada.
Tahaks kõike teada.
Erik teadis ise ka üksnes seda, mida oli enne teda kohal olnud kolleegidelt kuulnud.
Mis sellest siis kasu oleks?
Mitte midagi.
Ta otsustas, et Pia peab ootama. Ta heitis viimase pilgu natuke maad paremale liivakasti poole. Kollase plastist veoauto kastis oli nädalavahetusel sadanud vihma jälgi. Kühvel, liivane Transformer ja kaks dinosaurust.
Erik ohkas ning seadis sammud maja ja surnute poole.
Fredrika Fransson seisis patrullauto juures ja astus viimased sammud vaikides tema kõrval. Esimesena sündmuspaigale jõudnud Fredrika oligi see, kes kohale saabunud Erikule toimunust lühikese ülevaate andis. Erik tundis naist juba varasemast ajast. Enne seda, kui Erik vanemkomissariks ülendati ja Karlstadi tööle sai, olid nad koos töötanud. Hea politseinik. Hoolas ja pühendunud. Peaaegu kakskümmend sentimeetrit lühem kui meeter kaheksakümne viiene Erik ja Eriku 78 kilogrammist kindlasti oma kümme kilo raskem. Ta oli kuulnud, kuidas õelad kolleegid Fredrikat kirjeldasid: kergem üle hüpata, kui ring peale teha. Naine ise ei olnud oma liigset kehakaalu kunagi jutuks võtnud. Või midagi muud enda kohta käivat. Ta ei olnud kuigi suure jutuga.
Kui Erik verandale astus ja esimest ohvrit silmas, arvas ta püssirohulõhna tundvat. See ei olnud võimalik. Ta teadis. Pärast surnukehade kiiret ülevaatust oli kohtuarst öelnud talle surma saabumise ligikaudse aja. Umbes ööpäev tagasi. Isegi kui uks oleks olnud kinni – olgugi et siis ilmselt ei olnud, kui naabrite üheksa-aastane mängukaaslasi otsima tuli –, oli selleks liiga palju aega mööda läinud, et lõhna veel tunda oleks.
Enne majja sisenemist pani Erik kilesussid jalga ja tõmbas valged kilekindad kätte. Kingariiuli kõrval oli vaas lihavõtteks tuppa toodud kaseokstega, mida kaunistasid värvikirevad munad; ta lükkas mõne oksa eemale ja kummardus põrandal seljali lamava naise kohale. Ilmselt esimene ohver neljast.
Neli surnut.
Kaks last.
Perekond.
Nende isikuid ei olnud veel kindlaks tehtud, aga kuna majas elasid ja selle omanikeks olid Karin ja Emil Carlsten, kellel olid pojad Georg ja Fred, siis oleks väga üllatav, kui tema ees ei lamaks Karin Carlsten. Vahel, kui ta Stockholmist ja Göteborgist – jah, isegi Karlstadist – pärit kolleegidega rääkis, panid nood imeks, et ta ei tunnegi kõiki Torsby inimesi. Ta on ju sealt pärit. Kas see polegi siis lihtsalt üks tilluke metsakolgas? Tavaliselt ohkas Erik nende jutu peale tüdinult. Vallas elas peaaegu 12 000 inimest. Keskasulas üle 4000. Kes tunneb Stockholmis 4000 inimest? Mitte keegi.
Ei, ta ei olnud Carlstenidega kunagi kohtunud, aga kuulnud oli nendest vist küll? Nad olid hiljuti mingisse politseiasjasse segatud…
„Kas sa tunned Carlstene?”
Ta tõstis kiire pilgu Fredrika poole, kes endale verandal teatava vaevaga kilesusse jalga pusis.
„Ei.”
„Mulle meenub, et talvel oli meil nendega tegemist.”
„Võib-olla.”
„Kas sa uuriksid järele?”
Fredrika noogutas, tõmbas jala otsa saadud kilesussi ära, keeras ringi ja läks auto juurde. Erik pööras taas pilgu esikupõrandal lamavale umbes kolmekümne viie aastasele naisele.
Auk rinnakorvis. Suur. Peaaegu detsimeeter. Liiga suur vintraudse relva jaoks nagu püstol või vintpüss. Rohkem nagu kaheraudse haavlipüssi moodi. Põrandal oleva vere hulk rääkis tohutust väljumisavast. Erik oletas, et tulistatud on väga lähedalt, püssitoru vastu keha. Püssirohugaasid kogunesid naha ja rinnaluu vahele ning suur rõhk rebis naha lõhki, sisenemisava ümber oli naise valge kootud kampsun kõrbenud ja mustaks tõmbunud. Surm pidi olema silmapilkne.
Ta heitis pilgu välisukse poole. Naine lamas sellest napilt meeter maad eemal. Otsekui oleks ta ukse avanud ja keegi talle püssitoru vastu rinda surunud ning tulistanud enne, kui ta reageeridagi jõudis. Surve paiskas ta tagasi.
Ükskõik, kes tulistaja ka oli, pidi ta siis naisest üle astuma ja edasi maja sisemusse minema.
Erik ajas ennast sirgu ja tegi sedasama.
Esikust järgmine oli suur köök. Kui mõni maakler oleks pidanud maja müüma, oleks ta seda kindlasti kirjeldanud kui „rustikaalset talukööki”. Ühes nurgas müüritud kamin, selle kohal võlv. Toekatest männilaudadest põrand. Laes samasugused laiad lauad. Köögisohva kohal seinal leivalabidas ja Erikule tundmatud köögiriistad. Vana must puuküttega pliit muidu moodsate kodumasinatega ühes reas.
Suurel männipuidust laual olid hommikusöögi jäägid ikka veel alles. Laua otsas oli taldrik, millel tundus olevat jogurt ja Havrefrasi helbed. Tool oli pikali kukkunud. Põrandal lamas kaheksa-üheksaaastane poiss. Ikka veel pidžaamaväel.
Oli lihavõttevaheaeg.
Õppetööd, mis sundinuks lapsi varakult kooli minema, ei toimunud. Kahjuks, mõtles Erik.
Poissi lähemalt vaadates leidis ta, et tema haavlipüssi-teooria peab paika. Üks käsi õla juurest peaaegu ära rebitud. Väiksemad vigastused kaelal ja ühel põsel. Laiali lennanud haavlid. Missugune oli vahemaa, kui mõrtsukas ukselävelt tulistas? Kaks meetrit? Kolm? Piisavalt, et tappev laskemoon natuke laiali lendaks. Ilmselt ei olnud surm silmapilkne, aga selleks, et poiss verest tühjaks jookseks, ei kulunud kindlasti rohkem kui umbes minut aega.
Ja edasi?
Keegi oli läbi köögi jooksnud. Pärast seda, kui poissi tulistati. Laps. Tooli ümber vereloigus olid väikesed jalajäljed. Erik vaatas köögi kõrval oleva toa poole. Väiksem elutuba. Teler ja DVD-mängija. Kas teine perepoeg vaatas telerit? Kuulis laske. Tõusis ilmselt pärast esimest püsti. Seisis uksel ja nägi, kuidas venda tulistati. Jooksis. Kuhu? Jäljed viisid ülemise korruse trepi poole.
Miks tedagi köögis ei tapetud? Kas tulistaja laadis relva? Erik vaatas põrandat. Nii palju kui silm seletas, ei olnud padrunikesti näha. Ta tuletas endale meelde, et peab küsima, kas Fabian korjas need üles.
„Jan Ceder.”
Erik pidi ennast tikksirgeks ajama, et mitte võpatada. Fredrika oli hääletult tema selja taha ilmunud.
„Carlstenid esitasid detsembris tema kohta politseile avalduse,” jätkas Fredrika, pilk põrandal lebaval surnud poisil.
„Mille eest?”
„Jahieeskirjade rikkumine.”
„Mis liiki rikkumine?”
„Nad esitasid politseile video tapetud hundist Cederi krundil.”
„Nii et ta mõisteti süüdi.”
See oli pigem sedastus, mitte küsimus.
„Trahv,” kinnitas Fredrika.
Erik noogutas endamisi.
Jahimees.
Haavlipüss.
See ei tõestanud loomulikult midagi, piirkonnas oli jahilubasid ja püsse murdu, aga see oli mingi lähtepunkt.
„Ta ähvardas neid eelmisel teisipäeval.”
Eriku mõttelõng katkes. Kas ta sai õigesti aru? Vahel oli see raske, kuna Fredrika ei andnud infot iialgi rohkem kui hädasti tarvis, mõnikord isegi nii palju mitte.
„Ceder?” küsis Erik kindluse mõttes. „Kas Jan Ceder ähvardas möödunud teisipäeval Carlstene?”
Fredrika noogutas ja keeras ennast pärast kööki astumist esimest korda Eriku poole.
„Ujula ees. Mitu tunnistajat.”
Erik töötas saadud info mõttes kähku läbi. Kas asi saab nii lihtne olla? Kas keegi on tõesti nii juhm? Mõlema küsimuse vastus oli „jah”. Ainuüksi sellepärast, et tegu on jõhker ja vägivaldne, ei pruugi see olla keeruline ja läbimõeldud. Tegelikult vastupidi.
„Ma tahan temaga rääkida,” ütles ta Fredrikale. „Too ta jaoskonda.”
Fredrika keeras ringi ja lahkus köögist. Mööda veriseid jalajälgi trepi poole minnes mõtles Erik oma otsuse veel kord kiiresti läbi.
Oht.
Jahimees.
Haavlipüss.
Erik soovis tõesti, et asi oleks nii. Ta oli ainult natuke üle kahe kuu Värmlandi politsei vägivallakuritegude osakonna ülem olnud ja ta ei tahtnud, et uurimine pikale veniks. Pia ka mitte. Naine nõuaks, et lugu kiiresti ära lahendataks. Nii et vald võiks selle seljataha jätta. Edasi minna.
Jalajäljed muutusid üha ähmasemaks ja kadusid mõni meeter enne treppi sootuks. Erik võttis valgeks värvitud käsipuust kinni ja läks üles.
Teisel korrusel lõppes trepp kitsa koridorilaadse esikuga, kus oli kolm ust. Kaks neist olid lahti. Erik heitis kohe vasakut kätt olevast kiire pilgu sisse. Narivoodi ja laialipillatud mänguasjad ütlesid, et see on poiste tuba. Ta läks koridori lõppu ja seisatas taas. Seal, Eriku arvates suletud vannitoaukse najal oli poolistukil Emil. Paistis, et ta oli Karinist mõne aasta vanem. Või siis muutsid hallid juuksed ta vanemaks. Surnud oli ta igal juhul. Seekord kindlasti haavlid. Otse rinnus. Erik kujutas ette, kuidas mees magamistoast välja tormab ja kuidas laskja trepiotsal seisab.
Erik vaatas ringi. Paistis, et mees ei olnud mingit löögiriista kaasa võtnud. Küllap ta kuulis, mis alumisel korrusel toimus, ja tormas ikkagi täiesti relvituna välja.
Arvata võib, et ta ei mõelnud selgelt. Erik ei suutnud ettegi kujutada, kuidas ta ise reageeriks, kui tema kodus midagi niisugust juhtuks. Nende kodus. Kui allkorrusel oleks olnud Pia ja nende tütar.
Ta astus üle mehe jalgade magamistuppa. Seal troonis kaheinimesevoodi. Vähemalt kaks korda kaks meetrit. Ruumi jätkub ka halba und näinud lapsele. Päevatekk ja ilupadjad korralikult oma kohal. Kaks öökappi ja otsaseinas kummut, selle kohal peegel. Teise otsaseina moodustasid riidekapid. Keskmise uksed olid lahti.
Karini kapp.
Riidepuudel kleidid, pluusid ja seelikud.
Kapi põhjast kingade vahelt paistsid kaks paljast jalga. Erik läks ligemale.
Kapi sügavuses istus teine perepoeg. Nii kaugele pugenud, kui sai. Tekk põlvedel. Nagu oleks püüdnud ennast peita. Kas sellepärast Emil edasi ei läinudki? Nägi trepist üles tormavat poega ja püüdis teda ära peita?
Päästa.
See ei õnnestunud.
Tulistaja leidis poisi üles. Arvatavasti seisis ta seal, kus Erik praegu. Natuke rohkem kui meetri kaugusel poisist. Püssitoru suue oli veelgi lähemal.
Kaela tabanud lask oli poisi pea peaaegu otsast ära rebinud.
Erik pidi silmad ära pöörama. Ta oli näinud paljutki, mida inimesed on võimelised üksteisele tegema, aga see…
Lapsed. Pidžaama. Väikesed paljad jalad.
Erik istus ülestehtud voodile ja hingas sügavalt, lämmatas nutu. Suurel kaheinimesevoodil, tulitavad pisarad laugel, tõotas ta endale, et võtab selle teo toimepanija kinni. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne midagi niisugust teinud. Vähemalt mitte kunagi seda endale nii selgelt välja öelnud. Aga ta võtab selle teo toimepanija kinni.
Maksku mis maksab.
