Читать книгу Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth - Страница 9

Erik sai teada, et Jan Ceder istub koridori kaugemas otsas ühes hoone kahest ülekuulamisruumist. Neid nimetati nii, ruumideks, aga ta teadis, et ülekuulamised toimusid harva seal. Enamasti kasutati neid arenguvestlusteks, eraviisilisteks telefonikõnedeks, väiksemateks koosolekuteks ja mõnikord selleks, et seal silm korraks looja lasta.

Fredrika teatas, et kui nad Cederile järele läksid, ei paistnud too eriti hämmastunud ega üllatunud olevat. Ta ei saanud ka vihaseks ega ajanud sõrgu vastu. Oli täiesti vabatahtlikult kaasa tulnud. Nad ei olnud öelnud, miks nad temaga rääkida tahavad, ehkki ta oli mitu korda küsinud. Viitasid ainult sündmustele, milles nad tahtvat natuke selgust saada, aga üksikasjadesse ei laskunud. Fredrika oli ühte kausta kogunud materjali, mis neil Cederi kohta oli. Erikule tehtud koopia oli laual. Fredrika ütles lõpetuseks, et oli võtnud ühendust eeluurimise juhi prokurör Malin Åkerbladiga ning saanud läbiotsimisloa. Ta olevat kolleegid juba teele saatnud.

Erik noogutas pisut imetlevalt ja palus mõne minuti aega, et materjal läbi lugeda. Kas oleks võimalik saada sel ajal veidi kohvi, mis oleks natuke kuumem kui toatemperatuur? Ta sai teada, et vastus on „ei”. Selles majas mitte. Masin pidavat pärast nädalavahetust teenindusse minema.

Ilma kohvita jäänud, võttis Erik istet ja lõi õhukese kausta lahti.

Jan Ceder, sündinud 1961. Erikust viis aastat vanem. Elab Carlstenidest mõni kilomeeter eemal väiksemas majas oma vanematekodus. Saab alates aastast 2001 töövõimetuspensioni. Kaks korda abielus olnud ja lahutanud. Mõlemal korral tailannaga. Hetkel vallaline pärast seda, kui venelanna – kellest ta ilmselt ise rääkis kui „naisest, kelle ta kohale kutsus” – ta eelmise aasta jõulude ajal maha jättis; see juhtus ühe tüli järel, mis lõppes peksu ja politseile tehtud avaldusega, mis hiljem tagasi võeti.

Erik lehitses karistusregistri väljavõtet.

Mitu juhiloata sõitmist, purjuspäi roolis olemine, äravõetud juhiluba, LOB^[1.] alusel kaks korda kinni peetud ja kainenema toimetatud, alkoholiseaduse rikkumine, puskariajamine, ähvardamine ja vägivald ametiisiku vastu, jahiseaduse rikkumine ja veel ühe endise naise avaldus väärkohtlemise kohta, mis samuti tagasi võeti.

Erik sulges kausta.

Alkohol ja impulsikontrolli puudumine.

Kindlasti on aeg Jan Cederiga rääkida.

Ta istus kühmuvajunult laua ääres, lihtne valge T-särk seljas ja kulunud teksased jalas. Oma lohkuvajunud raseerimata põskede, pesemist ja juuksurikätt vajavate punaste juuste ning veidi kongus nina juures kuiva naha alt paistvate peenikeste veresoonte tõttu nägi ta Eriku arvates vanem välja kui natuke üle viiekümne. Pisut punetavad silmad jälgisid ruumist lahkuvat mundris politseinikku. Erik ja Fredrika võtsid istet. Fredrika pani diktofoni käima. Luges esmalt sisse tänase kuupäeva, jätkas sellega, et tegemist on Jan Cederi ülekuulamisega, ning lõpetas selgitusega, et ruumis viibib ka kriminaalkomissar Erik Flodin. Seejärel jäi ta vait. Erik köhatas ja kohtas Cederi veidi väsinud pilku.

„Me tahame natuke perekond Carlstenist rääkida.”

Jan tõi kuuldavale sügava ja pealtnäha siira ohke.

„Mis ma siis nende jutu järgi jälle teinud olen?”

„Mis sa teinud oled?”

„Mitte midagi, aga see tüüp tuli siia ja võttis, kuidas seda nüüd öeldagi…” Ta tõstis kergelt väriseva käe. „Võttis minu kätelt proove ja tahtis mu jopet, särki ja kingi. Mis värk tegelikult on?”

Erik otsustas küsimusele mitte vastata. Veel mitte.

„Üleeile pärast ujumistundi ähvardasid sa Torsby ujula ees Carlstenide peret,” jätkas ta Cederilt pilku pööramata.

„Ma ei ähvardanud neid.”

Erik pöördus Fredrika poole, too avas laual oleva kausta.

„Nad pidavat…” Fredrika lappas õhukest paberihunnikut ja hakkas sõna-sõnalt lugema. „Kuradima hoolega peale passima, et keegi neist järgmise kuuli ette ei jääks.”

„See kõlab nagu ähvardus,” torkas Erik vahele.

Jan Ceder pööras pilgu Fredrikalt uuesti Erikule ja kehitas õlgu.

„Ma olin üksjagu joonud.”

„See on endiselt ähvardus.”

„Ma olin juua täis.”

„Kas tead, mida ma mõtlen, kui sinusugused inimesed ennast purjusolekuga kaitsevad?”

Ruumis valitses vaikus. Ilmselt eeldas Ceder, et Erik kavatseb tema vastust ootamata edasi rääkida. Kui kümmekond sekundit vaikides mööda läksid, taipas ta, et Erik ei kavatse.

„Ei, ma ei tea, mida sa mõtled.”

„Ma mõtlen: Kas ta peab mind idioodiks?” Erik kummardus üle laua. Mitte palju, aga piisavalt, et Ceder natuke võpataks. „Alkohol ei anna sulle uusi mõtteid, see paneb su lihtsalt välja ütlema, mida sa juba mõtled, aga kainena on sul oidu suu kinni hoida. Sa tegid neile surmaähvarduse.”

Jan köhatas ega paistnud põrmugi ebamugavust tundvat. Ta äigas käega üle halliseguse habemetüüka.

„Ma võin neilt vabandust paluda, kui asi selles on. Kui ma nende jõmpsikat hirmutasin või nii.”

Enne kui Erik vastata jõudis, hakkas Fredrika mobiiltelefon laual vibreerima. Erik saatis talle etteheitva pilgu, mida naine ekraanile vaadates edukalt eiras, ja võttis Eriku suureks üllatuseks kõne vastu. Kuni kaks meest kõne lõppu ootasid, valitses ruumis vaikus. Ainsana oli kuulda Fredrika üminat ja ühesilbilisi küsimusi.

„Kas natuke kohvi saaks?” küsis Ceder pärast järjekordset köhatust.

„Kuuma mitte,” vastas Erik samal ajal, kui Fredrika kõne lõpetas. Erik pidi just mõne sapise kommentaari pillama ja ülekuulamise uuesti käsile võtma, kui Fredrika tema poole kummardus ja talle midagi kõrva sosistas.

Mitte palju, kõige rohkem kolm lauset, oletas Ceder, aga kui Erik tähelepanu taas temale koondas, tundus, nagu oleksid just need laused talle uut energiat andnud.

„Sul on kahe vintpüssi ja ühe haavlipüssi luba,” alustas ta ja avas samal ajal väikese kausta, mis tal ruumi astudes kaasas oli. „Üks on…” Erik heitis pilgu paberile enda ees. „Üks on Benelli Supernova, kaliiber 12. Kas on õige?”

Ceder noogutas.

„Palun vasta sõnadega,” ütles Fredrika kähku vahele. „Salvestamiseks,” seletas ta peanoogutusega diktofoni poole osutades.

„Jah,” vastas Ceder tarbetult valju ja selge häälega. „Mul on Benelli Supernova, kaliiber 12.”

„Just praegu helistasid meie kolleegid, kes sinu maja läbi otsivad.” Erik tegi väikese pausi, kummardudes taas ettepoole. Seekord kaugemale. Himukamalt. „Nad ei leia seda. Kas sa oskad öelda, kus see on?”

„Varastati ära.”

Vastus tuli kiiresti ja enesestmõistetavalt. Erik ei suutnud otsustada, kas see oli aus või kätteõpitud. Aga tal oli neli surnut, keda oli haavlipüssist tulistatud, ja Jan Ceder ei teadnud, kus tema oma on.

Mäherdune kokkusattumus.

Ta ei kavatsenudki seda esimese hooga käest lasta.

„Millal see ära varastati?”

„Vist mõni kuu tagasi. Millalgi enne jõule.”

„Ma ei näe selle kohta ühtegi politseile tehtud avaldust,” sõnas Erik ja osutas käeviipega laual lebavale kaustale.

„Ma ei teinud avaldust.”

„Miks mitte?”

Esimest korda pärast Fredrika ja Eriku ruumi tulekut ilmus Jan Cederi huulile muie. Erik mõtles, et pärast juuksuri juures käimist peaks mees hambaarstiga kohtuma.”

„Miks ma oleksin pidanud? Te pole ju viimase kümne aasta jooksul ühtegi kuritegu ära lahendanud?”

Tõsi on, et kuritegude lahendamise protsent on häbiväärselt madal, mõtles Erik, ent enamus seaduskuulekaid kodanikke teeb ikkagi avalduse. Eriti kui asi puudutab relvi. Aga Ceder mitte. Kuid tema ei ole ka eriti seaduskuulekas.

„Seesugune püss maksab ju oma kümmekond tuhat.” Erik naaldus veidi tahapoole ja tema häälde ilmus niisugune toon, nagu ta lihtsalt lobiseks praegu.

„Sinnapoole vist jah.” Ceder kehitas kergelt õlgu, otsekui rõhutamaks, et ta ei tea, mis üks Benelli Supernova, kaliiber 12, tänapäeval maksab.

„See on üsna suur raha. Kas sa kindlustusest hüvitist ei tahtnud? Et seda saada, peab asjast politseile teatama.”

„Mul ei ole kindlustust.”

„Mitte miski pole kindlustatud?” Fredrika ei suutnud ennast tagasi hoida. Ceder pöördus tema poole.

„See ei käi ju paragrahvi alla?”

„Jah, see on natuke rumal, aga mitte seadusevastane.”

Ceder kehitas uuesti õlgu. Sügas siis nina ja pani käed rinnale risti. Tema kehakeel ütles selgesti, et tema arvates on jutt nüüd lõppenud. Erik kaldus temaga nõustuma. Kaugemale nad ei jõua. Oli aeg taas Carlstenidele läheneda.

„Kus sa eile olid?” küsis ta taas niisuguse häälega, nagu jooksid nad koos lihtsalt kohvi.

Kööginurgas virutas Erik Flodin vastu kasutut kohvimasinat. Ta oli nüüd närvis. Ülekuulamine katkes, kui Ceder advokaati nõudis. Temal ei olnud loomulikult kedagi pakkuda ja nüüd ootasid nad, millal ametlik kaitsja Torsbysse saadetakse. Cederi vanematekoju sõitnud Fredrika oli just helistanud ja öelnud, et praeguseks pole leitud midagi, mis Cederit mõne kilomeetri kaugusel toime pandud teoga seostaks. See-eest leidis üks tehnik krundi servast küünist hundinaha. Hiljuti lastud, sest soolatud nahk oli pingule tõmmatud ja kuivama pandud. Fredrika nentis kiretult, et kui neil midagi muud leida ei õnnestu, siis võivad nad Cederit ilmselt veel ühes jahiseaduse rikkumises süüdistada, ja lõpetas kõne. Ja nüüd ei olnud takkapihta veel kohvi ka.

Nad ei jõudnud kusagile. Neil oli Cederi ähvardus, aga see oli kõik. Kui nad ei suuda teda millegagi seostada, on nad sunnitud õigupoolest otsast peale hakkama. See oli Eriku esimene suur uurimine pärast edutamist. Ta ei tohi hätta jääda, aga aeg läheb. Mõrtsukal on varsti pooleteisepäevane edumaa, esimesed kakskümmend neli tundi on kuhjaga täis.

Neil oleks abi vaja.

Temal on abi vaja.

Neid, kellelt abi palumist ta kaaluda võiks, ei olnud palju. Oma Karlstadi ülemuse Hans Olanderi jättis ta kohe kõrvale. Olander oli toetanud vanemkomissari kohale teist kandidaati Per Karlssonit ja seda selgesti välja näidanud.

„Ju saame näha, mis sellest välja tuleb,” olid Olanderi esimesed sõnad pärast seda, kui Eriku määramine oli otsustatud. Tema ei olnud õige inimene, kelle käest kaks kuud hiljem abi paluda. Pealegi oli Olander ühes telefonikõnes juba mõista andnud, et on meeleldi valmis uurimist üle võtma, kui asja komplitseeritus tema sõnutsi „senioriteeti” nõuab. Vähemalt hetkel aitas Erikul uurimise juhi kohal püsida üksnes usalduskrediit lääni politseiülema juures. Ent lääni politseiülemale – Anna Bredholmi nime kandvale naisele ja Pia lähedasele sõbrale – helistada ja abi paluda ta ei tahtnud. Siis tunduks veel rohkem, et ta tegi karjääri ainult tänu oma naise sidemetele. Niisugune pahatahtlik kuulujutt käis juba ringi ja ta ei tahtnud sellele hoogu juurde anda. Ei, tal on vaja kedagi, kes pole Värmlandi poliitiliste mängudega üldse seotud.

„Pole sugugi häbiasi, kui inimene ise kõigega hakkama ei saa,” oli tema ema mitmel puhul öelnud. Loomulikult oli see tõsi, aga missuguse signaali see saadaks, kui ta juba oma esimese suurema uurimise teisel päeval kellegi kõrvalise appi võtaks? Olanderi arvamuse teadasaamiseks pole vaja raketiteadlane olla, aga teised? Kas ta õõnestaks oma autoriteeti, teeks iseendale tuleviku raskemaks? Näiks nõrgana.

Ükstapuha, mõtles ta. Kui Carlstenide mõrva ära ei lahendata, siis paistab ta ebakompetentsena. See on hullem.

Vaimusilmas nägi ta väikest surnud poissi riidekapis.

Oli aeg parimad appi kutsuda.

1 Lagen om omhändertagande av berusade personer – Joobnud isikute kinnipidamise ja kainenema toimetamise seadus. – Tlk [ ↵ ]