Читать книгу Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth - Страница 2

P oiss ei tea, mis päev on.

Aga see päev on vaba. Ta on ikka veel pidžaamaväel, kuigi kell on üheksa läbi.

Kõik on kodus. Elutoast kostab Käsna-Kalle Kantpüksi hääl.

Ema paneb jogurtitaldriku lauale ja küsib, kas ta on pärast pissilkäimist käed ära pesnud. Tema noogutab. Kas ta tahab võileiba ka? Ta raputab pead. Jogurtist piisab. Vanilje-banaani. Ta tahaks kõige parema meelega Frostiese helbeid, aga Fred tegi paki tühjaks, seega peab tema Havrefrasiga leppima. Kuna Fred sai viimased head helbed endale, siis saab tema pärast hommikusööki DVD. Ta vaatab Transformereid. Kuu varjukülge.

Veel kord.

Uksekell heliseb.

„Kes see võiks nii vara tulla?” küsib ema välisukse poole minnes. Poiss ei kuule isegi tuttavat heli, kui ema ukse avab.

Siis kostab vali kärgatus ja tundub, et keegi kukub esikus.

Ta võpatab nii, et jogurt lusikast lauale valgub, ent ta ei pane seda isegi tähele. Ülemise korruse magamistoast on kuulda isa erutatud hüüatust. Ta ei ole veel üles tõusnud. Kuid nüüd kostavad kiired sammud.

Siis ilmub keegi köögiuksele.

Püss käes.