Читать книгу Tüdruk, kes ei rääkinud - Michael Hjorth - Страница 6

Vanja ei olnud isegi kaalunud mõtet taas koos Annaga autosse istuda. Ta pidi hoidma distantsi enda ja naise vahel, kes oli tema ema, aga kes kuidagimoodi emana ei käitunud. See oli selge.

Takso akna taga oli kevad täies hoos, kuigi oli alles aprilli lõpp. Ilm oli rohkem kui nädal aega soe olnud ja jätnud mulje, et käes on varasuvi. Sellest hoolimata tundis Vanja, et tema hing on külm. Mahajäetud. Tema isa ei olnud enam tema isa. Oma emast ei saanud ta ülepea sotti.

Kes talle tegelikult jäänud on?

Billy mitte. Enam mitte. Nad olid olnud nagu õde ja vend, aga teineteisest kaugenenud. Billy oli täielikult hõivatud suhtest oma pruudi Myga, ja kuigi nad olid peaaegu aasta aega koos olnud, oli Vanja Myga üksnes põgusalt kohtunud. Ja nüüd nad ilmselt abielluvad. Vanja ei teadnud isegi seda, kas teda pulma kutsutakse või ei.

Torkelit, oma ülemust ja mentorit, ei näinud ta ka enam kuigi tihti. Pärast seda, mis Ursulaga juhtus, ei käinud Torkel eriti sageli kontoris. Vanja mõtles, kas Torkel kavatseb töölt ära minna. Neil lühikestel viivudel, kui nad kohtusid, oli tal mõnikord niisugune tunne.

Kellega ta veel lähedane on?

Nimekiri oli lühike.

Naeruväärselt lühike.

Jonathan, tema endine peika andis endast vahel elumärki lootuses, et neist saab jälle paar või et nad vähemasti natuke kepiksid.

Võib-olla mõni kolleeg, kellega ta koos politseikõrgkoolis käis ja kellega ta aeg-ajalt kohtus, aga nood olid parasjagu pereloomisega ametis.

Ja siis veel Sebastian Bergman.

Oleks keegi siis, kui nad Västeråsis esimest korda koos töötasid, öelnud, kui tihti nad edaspidi kohtuvad, oleks Vanja suure häälega naernud. See väide oleks olnud liiga absurdne, et sellele isegi vastata. Sebastian ajas teda marru ja tüütas vaheldumisi. Aga nüüd võis ta tabada ennast sellelt, et tunneb Sebastianist isegi puudust. Kuidas see nii läks? Kuidas sai nartsissistlikust seksisõltlasest kriminaalpsühholoog tema naeruväärselt lühikesse nimekirja sattuda?

Sebastiani ei pannud sinna mitte üksnes teiste vähesus; olgugi et Vanjal oleks arvatavasti olnud lihtsam teda siis välja jätta, kui tema elus oleks olnud keegi tõeliselt lähedane.

Põhjuseks oli miski muu.

Talle meeldis Sebastianiga rääkida. Mees, kes oli võimatu, jäme ja teiste suhtes üleolev, oli temaga kaastundlik ja mõistev. Mees, kes jahtis teisi naisi nagu trofeesid ega mõelnudki nende tunnetele, hoolis tema tunnetest. Vanja ei taibanud, miks, aga Sebastian hoolis. Päriselt. Seda ta varjata ei osanud.

Aga kas ta võib Sebastiani usaldada? Kui mingi jama juhtus, oli Sebastian alati liiga lähedal.

Liiga lähedal tõenditele, mis Valdemari vangi viisid.

Liiga lähedal Persson Riddarstolpele ja hinnangule, mis Vanja FBI-koolituse lootustele kriipsu peale tõmbas.

Aga ükskõik mispidi Vanja seda ka ei vaaginud, ei suutnud ta leida ainsatki mõistlikku põhjendust, miks oleks Sebastian pidanud tahtma tema elu ära rikkuda. Ilmselt oli nii, nagu Sebastian visalt väitis: puhas juhus. Probleem oli ainult selles, et kui Vanja oli oma tööst midagi õppinud, siis oli see tõik, et elus on ruumi ainult vähestele juhustele. Kui neid liiga palju saab, muutuvad need kaudseteks tõenditeks. Võimalik saab ebausutavaks.

Sebastianiga seotud juhused olid peaaegu sealmaal. Piiri peal. Aga sellest üle ilmselt veel mitte.

Tal on Sebastiani vaja.

Ta on just praegu nii üksi.