Читать книгу Hinge saatus - Michael Newton - Страница 4

Surma hetkel lahkub hing talle koduks olnud kehast. Kui tegemist on vanema hingega, kellel on paljude varasemate elude kogemusi, mõistab ta kohe, et on vaba, ja suundub koju. Arenenud hinged ei vaja kedagi, kes neile vastu tuleks. Enamik hingi, kellega ma töötan, kohtab aga Maa astraaltasandilt väljudes teejuhti. Noor hing või laps, kes on surnud, võib olla veidi segaduses, kui keegi talle madalamale tasandile vastu ei tule. Need on hinged, kes eelistavad jääda mõneks ajaks oma surmapaika. Enamik hingi tahab kohe lahkuda. Ajal ei ole vaimuilmas tähtsust. Kehatud hinged, kes soovivad lohutada leinajat või kellel on muid põhjusi jääda mõneks ajaks oma surmapaika, ei taju aja kulgu. Aeg muutub hinge jaoks olevikuks, mis on lineaarse aja vastand.

Kui hinged Maast eemalduvad, tajuvad nad enda ümber üha säravamat valgust. Mõned näevad lühiajaliselt hallikat pimedust ja tunnetavad mingi tunneli või värava läbimist. Nende kahe nähtuse vahelised erinevused sõltuvad hinge liikumiskiirusest, mis omakorda on seotud tajuga. Hinged tunnevad oma teejuhtide tõmmet, mis võib olla kas õrn või jõuline, olenevalt hinge küpsusest ja suutlikkusest taluda kiireid muutusi. Oma lahkumise esimestel etappidel on iga hinge ümber “udused pilved”, peagi aga kõik selgineb ning nad näevad kaugemale. See on hetk, mil tavaline hing märkab enda poole liikuvat viirastuslikku energiakogumit. See võib olla mõni sugulashing – võib-olla koguni kaks –, kuid sagedamini on tegemist teejuhiga. Kui meile tuleb vastu abikaasa või sõber, kes on lahkunud meist varem, on lähedal ka teejuht, et ta saaks üleminekuprotsessi juhtida. Kõigi nende aastate jooksul, mil ma olen oma uurimistööd teinud, pole ma kordagi kohanud inimest, kellele oleks vastu tulnud mõni tähtis religioosne tegelane, näiteks Jeesus või Buddha. Ometi on suurte maiste õpetajate armastav olemus meile määratud isiklikes teejuhtides.

Aja jooksul orienteeruvad hinged taas ümber paigale, mida nad nimetavad koduks, nende maisus teiseneb. Nad ei ole enam meie mõistes inimesed oma eriomaste emotsioonide, tujude ja füüsilise välimusega. Näiteks ei tunne nad leina oma hiljutise füüsilise surma pärast, nagu tunnevad nende lähedased. Meie hing on see, mis teeb meist Maa peal inimesed, kuid ilma kehata ei ole me enam homo sapiens’id. Hing on nii ülev, et seda pole võimalik kirjeldada. Kaldun pidama hinge mõistuslikuks valgusenergia vormiks. Vahetult pärast surma hakkavad hinged tajuma end teistsugusena, sest neid ei koorma enam ajalik, aju ja kesknärvisüsteemiga keha. Mõnel hingel võtab kohanemine rohkem aega kui teisel.

Hinge energia on võimeline sarnaselt hologrammiga jagunema identseteks osadeks. Hing võib elada paralleelelusid erinevates kehades, kuid see pole just tavaline. Kõik hinged on võimelised kahesuseks ja nii jääb osa meie valgusenergiast alati maha vaimuilma. Seepärast on sul võimalik näha oma ema, kes on elust vaimuilma tagasi pöördunud, isegi juhul, kui ta on kolmekümne Maa aasta eest surnud ja uuesti kehastunud.

Koos teejuhtidega veedetavad suunistamisperioodid, mis leiavad aset enne grupiga ühinemist, on erinevate hingede ja sama hinge erinevate elude puhul erineva pikkusega. See on vaikne mõtisklusperiood, mil meil on võimalus vabaneda äsja lõppenud eluga seotud pingetest. Suunistamine kujutab endast esmast küsitlust, mille käigus selgepilgulised armastavad õpetajad-teejuhid meid leebelt uurivad.

See kohtumine võib olla pikk või lühike sõltuvalt sellest, mida me oleme teinud või tegemata jätnud seoses oma elulepinguga. Vaadatakse läbi ka erilised karmaga seotud teemad, kuigi neid arutatakse hiljem väga detailselt hingegrupis. Mõne hinge tagasipöörduvat energiat ei saadeta kohe tagasi tema hingegrupi juurde. Need on hinged, keda nende füüsiline keha on saastanud ja kes on pannud toime halbu tegusid. Erinevus seisneb selles, kas oled toiminud valesti, tahtmata kellelegi haiget teha, või oli sinu pahategu ette kavatsetud. Teistele tehtud halva taset ulakusest pahatahtlikkuseni hinnatakse hoolikalt.

Hinged, kes on liitunud halvaga, viiakse erilistesse keskustesse, mida osa kliente nimetab “intensiivraviüksusteks”. Mulle on räägitud, et seal muundatakse nende energiat, et muuta see taas terviklikuks. Olenevalt üleastumise iseloomust võivad need hinged üsna kiiresti Maa peale tagasi pöörduda. Väga võimalik, et nad valivad järgmiseks elu teiste inimeste pahategude ohvrina. Kui aga nende teod olid pikaajalised ja eriti julmad paljude elude suhtes, osutab see väärale käitumismudelile. Niisugused hinged võivad viibida kaua vaimse eksistentsi üksilduses, võib-olla kauemgi kui tuhat maist aastat. Vaimuilma põhiprintsiibiks on, et väärteod, olgu need sooritatud ettekavatsetult või kogemata, on hingel vaja tulevases elus mingil moel heastada. Seda ei peeta karistuseks ega isegi patukahetsuseks, vaid võimaluseks karmaliselt areneda. Hingede jaoks ei eksisteeri põrgut, vahest ehk ainult Maa peal.

Mõni elu on nii raske, et hing tuleb koju väga väsinuna. Hoolimata energia uuendamise protsessist, millega teevad teejuhid algust, ühendades sissepääsu juures oma energia meie omaga, võib meie energiavool olla siiski ammendunud. Niisugusel juhul on vaja pigem puhkust ja üksiolemist kui pidutsemist. Tõesti, paljud hinged, kes soovivad enne oma grupiga ühinemist puhata, saavad selle võimaluse. Meie hingegrupid võivad olla käratsevalt lustakad või vaoshoitud, kuid nad arvestavad sellega, mis me oleme oma kehastumise ajal läbi teinud. Iga grupp tervitab sõprade tagasitulekut omal moel sügava armastuse ja seltsimehelikkusega.

Kojutulek on rõõmus vahepala, eriti pärast sellist füüsilist elu, mil meil ei ole olnud rohkeid karmalisi kontakte oma lähedaste sugulashingedega. Paljud minu kliendid räägivad, et nende naastes tervitatakse neid kallistuste, naeru ja naljaga, mis on minu arvates vägagi iseloomulik elule vaimuilmas. Eriti tundeküllased grupid, kes on kavandanud hinge tagasipöördumise puhuks suuri pidustusi, võivad muu tegevuse katkestada. Üks mu klient rääkis oma vastuvõtust nii:

Pärast minu viimast elu korraldas mu grupp võimsa peo muusika, veini, tantsu ja lauluga. Kõik meenutas klassikalisi Rooma pidustusi: marmorpaleed, toogad ja igasugune eksootiline sisustus, mis pärit meie paljudest koosveedetud eludest muistses maailmas. Melissa (kõige lähedasem sugulashing) ootas mind otse maja sissekäigu juures, ilmutades end vanuses, milles ma teda kõige paremini mäletan, ja sama säravana nagu alati.

Hingegrupi suurus kõigub kolmest kahekümne viie liikmeni, tavaliselt on grupis umbes viisteist liiget. Mõnikord tahavad lähedaste gruppide liikmed ühineda. See puudutab sageli just vanemaid hingi, kel on teistes gruppides sõpru, kellega nad on kokku puutunud sadade möödunud elude jooksul. Umbes kümme miljonit USA televaatajat jälgis telesaadet Sightings (Paramount, 1995), mis tutvustas üht osa minu tööst. Need, kes seda saadet elust pärast surma vaatasid, mäletavad ehk minu klienti Colleeni rääkimas meie seansist. Ta kirjeldas, kuidas sattus pärast eelmist elu vaimuilma tagasi pöördudes suurejoonelisele seitsmeteistkümnenda sajandi ballile kogu selle hiilguses. Minu klient nägi sadu inimesi, kes olid tulnud tema tagasipöördumist tähistama. Tema lemmikaeg ja – koht taasloodi sellise toredusega, et Colleen saaks oma uuenemisprotsessi stiilselt alustada.

Seega võib kojujõudmine toimuda kahel viisil. On hingi, kes tervitavad tagasipöörduvat hinge põgusalt väraval ja jätavad ta seejärel teejuhi hoolde, kes aitab tulijal kohaneda. Sagedamini ootab vastuvõtjate seltskond, kuni hing tõepoolest oma hingegrupi juurde tagasi pöördub. See grupp võib olla eraldi mõnes klassiruumis, koguneda templitrepile või istuda aias, samuti võib tagasipöörduv hing kohata paljusid gruppe õppesaalides. Hinged, kes teel oma grupi juurde mööduvad teistest kobaratest, märkavad sageli, kuidas hinged, kellega nad on eelmistes eludes seotud olnud, tõstavad pilgu ja tervitavad nende tagasipöördumist naeratuse või käeviipega.

See, millisena hing oma gruppi näeb, sõltub tema arenguastmest, kuigi mälestused klassiruumist on alati väga eredad. Vaimuilmas sõltub õppekoht hinge arengutasemest. See, et hing on kehastunud Maal alates kiviajast, ei garanteeri veel suuri saavutusi. Oma loengutes mainin sageli klienti, kellel kulus neli tuhat aastat elusid, et jagu saada armukadedusest. Võin öelda, et tänapäeval ei ole ta armukade inimene, kuid ta pole olnud eriti edukas võitluses oma sallimatusega. Mõnel õpilasel kulub teatud õppetükkide omandamiseks rohkem aega, täpselt nagu maistes koolides. Teiselt poolt on aga kõik arenenud hinged vanad nii teadmiste kui ka kogemuste poolest.

Raamatus “Hinge rännak” liigitasin hinged algajateks, keskastmeks ja edasijõudnuteks ning tõin näiteid igast klassist, selgitades, et arenguastmed jagunevad omakorda väga peente nüansside alusel. Üldiselt koosneb hingegrupp enam-vähem samal arengutasemel olevatest olenditest, kuigi igaühel neist on oma tugevad küljed ja nõrkused. Need omadused tasakaalustavad gruppi. Hinged on üksteisele toeks elukogemustest saadud info läbitunnetamisel, samuti aitavad nad üksteisel uuesti üle vaadata, kuidas neil õnnestus kehas viibides toime tulla oma kogemustega seotud tunnete ja emotsioonidega. Iga eluaspekti vaadeldakse üksikasjalikult, grupis mängitakse isegi tagurpidi rollimänge, et kõiki aspekte paremini teadvustada. Kui hinged jõuavad keskastme tasanditele, algab spetsialiseerumine oma peamistele huvialadele, mis annavad võimaluse demonstreerida mingeid teatud oskusi. Räägin nendest põhjalikumalt edaspidi teistes peatükkides.

Minu uurimistöö üks väga oluline tahk on hingede energeetiliste värvide avastamine. Need värvid on seotud hinge arenguastmega. See paljude aastate jooksul vähehaaval kogutud info on olnud üheks arenguindikaatoriks, mis näitab kliendi taset ja mille abil saab määratleda teisi hingi, keda kliendid transiseisundis enda ümber näevad. Noorele hingele on iseloomulik puhas valge, hinge arenedes energia tiheneb, muutudes oranži, kollase, rohelise ja lõpuks sinise erinevateks varjunditeks. Lisaks neile kesksetele auratuumadele ilmestab igat hingegruppi õrn auravärvide segu, mis on seotud iga hinge iseloomulike aspektidega.

Parema süsteemi saamiseks jagasin hinge arengu astmeteks, alustades algaja I astmest ja jõudes läbi mitme õpingustaadiumi meistri VI astmeni. Nende väga kõrge arengutasemega hingede värv on sügav indigo. Ma ei kahtle, et on olemas veelgi kõrgemaid tasandeid, kuid minul puuduvad nende kohta teadmised, kuna saan infot inimestelt, kes veel siin kehastuvad. Tegelikult ei meeldi mulle sõna “tasand” hinge asukoha määramiseks, sest selline sildistamine varjutab hinge arengu mitmekesisust kõigil neil astmetel. Vaatamata minu seisukohale, kasutavad just kliendid sõna “tasand” oma asukoha kirjeldamiseks õpinguredelil. Nad on oma saavutustest rääkides üsna tagasihoidlikud. Minu antud hinnangust hoolimata ei kipu keegi väitma, et ta on arenenud hing. Kui kliendid on hüpnoosist väljunud ning enesekeskne meel on juhtimise üle võtnud, ei ole nad nii sõnakehvad.

Sügavas hüpnoosis üliteadvuse tasandil viibides räägivad kliendid, et vaimuilmas ei peeta ühtki hinge teisest vähemväärtuslikuks. Me kõik oleme muutumisprotsessis, liikudes oma praeguselt arengutasemelt edasi kõrgemale. Igaühel meist on oma ainulaadsed omadused, mis lisavad midagi tervikule, ükskõik kui palju vaeva me oma õppetükkidega ka ei näe. Kui see poleks tõsi, siis poleks meid üldse loodud.

Minu arutlustest arengutasemega seotud värvide, arenguastmete, klassiruumide, õpetajate ja õpilaste üle võib jääda kergesti mulje, et vaimuilm on hierarhiline. See järeldus on aga kõigi minu klientide jutu põhjal otsustades väär. Kui üldse, siis on vaimuilm hierarhiline mentaalses teadvuses. Me kaldume mõtlema organisatsioonilisest võimust Maa peal kui võimuvõitlusest, mudaga loopimisest ja struktuuride juhtimisest jäiku reegleid järgides. Kindlasti on ka vaimuilmas oma struktuur, kuid see eksisteerib kaastunde, harmoonia, eetika ja moraali kõrges keskkonnas, mis on palju üllam Maal kogetust. Minu kogemuste põhjal on ka vaimuilmas hingede suunamiseks olemas ulatuslik tsentraliseeritud personaliosakond. Väärtussüsteemiks on aga kõikehõlmav headus, sallivus, kannatlikkus ja absoluutne armastus. Nendest seikadest rääkides on minu kliendid alandlikud ja aupaklikud.

Mul on Tucsonis vana sõber kolledžipäevilt, kes on mässanud kogu elu võimude vastu. Ma tunnen tema hoiaku suhtes poolehoidu. See sõber kahtlustab, et minu klientide hingedele on tehtud “ajupesu”, mis on pannud neid uskuma, et nad juhivad oma saatust ise. Mu sõber usub, et mitte ükski võim – isegi mitte vaimne – ei saa eksisteerida korruptsioonita ja privileege kuritarvitamata. Minu uurimistöö toob esile liiga palju korrapära arenguredeli ülaosas ja see ei meeldi talle.

Ometi usuvad kõik minu kliendid, et neil on minevikus olnud palju valikuid ja et sama jätkub tulevikus. Areng vastutuse enda peale võtmise kaudu ei tähenda domineerimist ega seisuslikku pingerida, vaid võimaluste äratundmist. Oma eludevahelises elus näevad nad kõikjal terviklikkust ja isiklikku vabadust.

Vaimuilmas ei sunni keegi meid taaskehastuma või grupi ettevõtmistes osalema. Kui hing soovib üksi olla, siis ta saab seda. Kui hing ei taha edasi areneda, siis arvestatakse ka sellega. Üks klient rääkis mulle: “Liuglesin läbi paljude kergete elude ja see meeldis mulle, sest tegelikult ei tahtnud ma teha ränka tööd. Nüüd hakkab asi muutuma. Mu teejuht ütleb: “Me oleme valmis siis, kui sina oled valmis.”” Tegelikult sõltub vabast tahtest palju, kui me pole valmis pärast surma mõnel isiklikul põhjusel Maa astraaltasandilt lahkuma, siis lubavad meie teejuhid jääda meil sinna, kuni oleme kojuminekuks valmis.

Loodetavasti see raamat näitab, et meil on palju valikuvõimalusi nii vaimuilmas kui ka väljaspool seda. Mulle on selge, et enamiku hingede puhul sõltuvad valikud tugevast soovist tõestada, et nad väärivad neile osutatud usaldust. On loomulik, et me teeme arengu käigus vigu. Hinge esmaseks motivatsiooniks on püüd liikuda edasi suurema headuse poole ja ühineda Allikaga, mis on meid loonud. Hinged tunnevad alandlikkust, et neile on antud võimalus kehastuda füüsilisel kujul.

Minult on mitmeid kordi küsitud, kas mu kliendid näevad seanssidel ka Loodu Allikat. Sissejuhatuses ütlesin, et saan minna ülesvoolu ainult teatud maani, sest mind piirab töötamine inimestega, kes ikka veel kehastuvad. Arenenud kliendid räägivad ühinemisajast, mil nad liituvad “kõige pühamatega”. Selles tiheda purpurse valguse sfääris on kõiketeadev Kohalolek. Ma ei oska öelda, mida see kõik tähendab, kuid tean, et Kohalolekut tajutakse, kui astutakse Vanemate nõukogu ette. Kord või kaks kohtume elude vahel selle kõrgemate olendite grupiga, mille liikmed asuvad üks või kaks astet kõrgemal meie õpetajatest-teejuhtidest. Oma esimeses raamatus tõin nendest kohtumistest mõningaid näiteid. Selles raamatus tahan üksikasjalikumalt süveneda kohtumistesse meistritega, kes on minu jaoks Loojale kõige lähemal. Siin kogeb hing jumaliku teadmise kõrgemat allikat. Minu kliendid nimetavad seda energiat “Kohalolekuks”.

Nõukogu pole kohtunike kolleegium ega kohtusaal, kuhu hinged tulevad ja kus nad proovile pannakse ja kus neid väärtegude eest karistatakse, kuigi pean tunnistama, et vahel ütleb mõni klient, et nõukogu ees seistes on tal tunne, nagu oleks ta koolis direktori kabinetti saadetud. Nõukogu liikmed tahavad rääkida meiega meie vigadest ja sellest, mida saame teha, et oma negatiivset käitumist järgmises elus parandada.

See on koht, kus algavad läbirääkimised järgmiseks eluks õige keha valiku üle. Kui läheneb taassünni aeg, suundume paika, kus vaadatakse üle hulk kehasid, mis võivad meie eesmärkidele sobida. Siin on meil võimalus heita pilk tulevikku ja katsetada erinevaid kehasid, enne kui teeme oma valiku. Hinged valivad vabatahtlikult ebatäiuslikke kehasid ja raskeid elusid, et lunastada karmavõlgu või töötada läbi mõne õppetüki erinevad aspektid, millega neil minevikus on olnud raskusi. Enamik hingi võtab vastu neile eluvalikukohas pakutud keha, kuid hing võib ka pakutust keelduda ja kehastumise isegi edasi lükata. Hing võib soovida minna mõneks ajaks ka mõnele teisele füüsilisele planeedile peale Maa. Kui võtame vastu uue ülesande, saadetakse meid sageli ettevalmistuskursusele, et jätaksime meelde mõned teeviidad või tulevase elu võtmepunktid, eriti need hetked, mil meie ellu astuvad lähedased sugulashinged.

Kui lõpuks jõuab kätte tagasipöördumisaeg, jätame oma sõpradega mõneks ajaks hüvasti ning meid saadetakse kohta, kus toimub viimane ettevalmistus reisiks Maale. Hinged ühinevad oma kehaga lapse ema üsas enamasti pärast kolmandat raseduskuud, nii et neil on piisavalt arenenud aju, mida enne kehastumist kasutada. Lootena on nad võimelised mõtlema surematute hingedena, harjudes samal ajal ajutegevusega ja oma keha alter ego’ga. Sünnile järgneb mälukaotus ja hing ühendab oma surematu loomuse ajaliku inimmeelega, et luua uus isiksus.

Hingemeeleni jõudmiseks kasutan süstemaatilist meetodit, rakendades hüpnootilise regressiooni esmastes staadiumites tervet rida harjutusi. See protseduur peab teravdama kliendi mälestusi minevikust järk-järgult ja valmistama teda ette vaimuilma elupiltide kriitiliseks analüüsiks. Pärast tavapärast sissejuhatavat vestlust viin kliendi kiiresti hüpnoosiseisundisse. See protsess on minu saladus. Pärast pikki eksperimenteerimisperioode mõistsin, et hingemeele üliteadvuse tasandi saavutamiseks ei piisa, kui klient viibib hüpnoosis tavalisel alfa-tasandil. Pean kliendi viima sügavamale, hüpnoosi teeta-tasandile.

Kui rääkida metoodikast, siis võin kulutada terve tunni metsa või mereranna visualiseerimiseks, seejärel viin kliendi tema lapsepõlve. Esitan detailseid küsimusi näiteks selliste asjade kohta nagu mööbel tema kodus, kui ta oli kaheteistkümneaastane; tema lemmikrõivaese, kui ta oli kümnene; lemmikmänguasi, kui ta oli seitsmeaastane; kõige varasemad mälestused lapseeast, kui ta oli kolmene ja kahene. Seda kõike teeme enne, kui viin kliendi emaüsasse, et esitada veel küsimusi, ning seejärel viimasesse möödunud ellu, et see põgusalt üle vaadata. Selleks ajaks, kui klient on läbi teinud oma viimase elu surmastseeni ja jõudnud vaimuilma sissepääsuni, on sild valmis. Jätkuv hüpnoos, mis on esimese tunni jooksul üha süvenenud, vabastab kliendi tema keskkonnast. Klient on seisundis, kus ta saab detailselt vastata intensiivsele küsitlusele ja rääkida oma vaimuelust. Selleks kulub veel kaks tundi.

Kliendid, kes on mentaalselt koju jõudnud, väljuvad transist, näol aukartus, mis on palju sügavam kui pärast eelmise elu regressiooni kogemist. Näiteks rääkis üks klient mulle: “Vaim on nii mitmekülgsete ja täiesti voolavate omadustega, et ma ei suuda seda adekvaatselt seletada.” Paljud endised kliendid kirjutavad mulle, kuidas surematuse nägemine on nende elu muutnud. Siin on katke ühest kirjast:

Kui õppisin tundma oma tõelist olemust, kogesin kirjeldamatut rõõmu ja vabanemist. Hämmastav, et see teadmine oli minus olemas kogu aeg. Oma hinnanguvabade meistrite-õpetajate nägemine pani mind hõõguma. Äkki taipasin, et selles maises elus on tõeliselt tähtis vaid viis, kuidas me elame ja teistesse inimestesse suhtume. Meie elutingimused ei tähenda midagi võrreldes kaastundega ja teiste tunnustamisega. Nüüd tean, mitte ei taju, miks olen siin ja kuhu lähen pärast surma.

Tutvustamaks selles raamatus oma avastusi, kasutan kuutkümmend seitset juhtumit ning arvukaid tsitaate. Iga kord enne avaliku loengu alustamist selgitan kuulajatele, et see, mida mul on öelda, on minu tõde vaimuelust. Tõe juurde viib palju teid. Minu tõed on tulnud suure tarkuse korjumisest hulgalt inimestelt, kes on paljude aastate jooksul klientidena minu elu rikastanud. Kui väidan midagi, mis ei sobi teie kujutluste, usu või isikliku filosoofiaga, võtke vastu vaid see, mis teile sobib, ülejäänu heitke kõrvale.