Читать книгу Hinge saatus - Michael Newton - Страница 5

Eitamine ja leppimine

Armastatu kaotuse üleelamine on üks raskemaid katsumusi elus. On hästi teada, et leina läbielamise protsess hõlmab esialgset šokki, seejärel arusaamist koos eitamise, viha ja depressiooniga, millele järgneb viimaks mingi leppimine. Kõik need emotsionaalse tormi staadiumid on erineva pikkuse ja intensiivsusega, kestes mõnest kuust aastateni. Sellise inimese kaotus, kellega meil on tugevad sidemed olnud, võib kaasa tuua meeleheite, nii et meile tundub, nagu oleksime põhjatus augus, kust pole võimalik pääseda, kuna surm näib lõplikuna.

Lääne ühiskonnas on usk surma lõplikkusse tervenemise takistuseks. Meie kultuur on dünaamiline, võimalus oma isiksus kaotada on siin mõeldamatu. Surma dünaamika armastavas perekonnas meenutab ühe staari kadumise tõttu edukat näidendit tabanud segadust. Kõrvalosatäitjad on paanikas ja nõuavad stsenaariumi ümbertegemist. See tohutu auk, mille lahkunu tekitas, mõjutab ülejäänud osaliste tulevikurolle. Siin on tegemist dihhotoomiaga, sest kui hinged viibivad vaimuilmas ja valmistuvad uueks eluks, siis naeravad nad oma järgmise maise suure näitemängu proovide üle. Nad teavad, et kõik rollid on ajutised.

Meie kultuuris ei valmistuta elu ajal korralikult surmaks, sest see on miski, mida ei saa määrata ega muuta. Kui saame vanemaks, hakkab meid närima surmahirm. Ta on alati olemas, luurates varjude vahel, hoolimata meie uskumustest, mis meiega pärast surma toimub. Pidades loengusarju elust pärast surma, avastasin üllatusega, et paljud traditsiooniliste religioossete vaadetega inimesed näisid surma kartvat kõige rohkem.

Enamiku jaoks meist tuleb hirm teadmatusest. Kui meil pole olnud kliinilise surma kogemust ja me pole läbi teinud ka eelmise elu regressiooni, kus meile meenub, mis tunne oli surra eelmises elus, on surm müsteerium. Kui peame seisma surmaga silmitsi, olgu siis osalejana või pealtvaatajana, võib see olla valus, kurb ja hirmutav. Terved ei taha sellest rääkida, sageli ka tõsiselt haiged mitte. Seega näeb meie kultuur surma kui midagi põlastusväärset.

Kahekümnendal sajandil muutus avalik arvamus elust ja surmast suuresti. Sajandi esimestel kümnenditel oli enamik inimesi traditsioonilisel seisukohal, et neil on elada vaid üks elu. Kahekümnenda sajandi viimasel kolmandikul uskus umbes 40 % USA elanikest taassündi. Niisugune muutus suhtumises tegi inimestele, kes olid muutunud vaimsemaks ja hakanud eemalduma tõekspidamisest, et pärast elu nad unustatakse, surmaga leppimise kergemaks.

Minu vaimuilma-töö olulisimaid aspekte on asjade nägemine lahkunud hinge seisukohast – mis tunne on surra ja kuidas hinged püüavad tulla tagasi mahajäänuid lohutama. Selles peatükis tahan selgitada, et see, mida sa tunned pärast mõnd kaotust sügaval sisimas, pole üksnes soovunelm. Inimene, keda sa armastasid, pole tegelikult lahkunud. Mõtle ka sellele, mida ma ütlesin viimases peatükis hinge kahesuse kohta. Osa sinu energiast jäi kehastudes maha vaimuilma. Kui sinu armastatu jõuab tagasi koju, oled sa seal juba ees, sinu mahajäänud energiaosa ootab teda juba. Sama energia on hoiul, et ühineda tagasipöörduva hingega. Üks olulisi avastusi minu töös oli teadasaamine, et sugulashinged pole kunagi üksteisest täielikult lahus.

Järgnevad lõigud kirjeldavad teatud meetodeid, mida hinged kasutavad armastatud inimestega suhtlemiseks. Neid tehnikaid saab kasutada kohe pärast füüsilist surma ning need võivad olla väga tõhusad. Lahkuv hing on siiski elevil, et alustada koduteed, kuna Maa tihedus kurnab energiat. Surmas on hing äkki vaba. Ometi on hingel võime vajaduse korral meiega vaimuilmast regulaarselt ühendusse astuda.

Vaikne mõtisklus ja meditatsioon suurendavad vastuvõtlikkust lahkunu suhtes ja viivad meie teadvuse kõrgenenud seisundisse. Teispoolsusest pole vaja oodata verbaalseid sõnumeid. Vabanemine tõkestavast eneses kahtlemisest ja meele avamine kellegi võimalikule kohalolekule aitavad leinast toibuda.