Читать книгу Hinge saatus - Michael Newton - Страница 8

Olen kuulnud mitmeid lummavaid lugusid tuttavate esemete kasutamisest, nagu tegi mees minu järgmisest juhtumist. Kuna mehed surevad tavaliselt naistest varem, kuulen energeetilistest tehnikatest enamasti nende vaatenurgast nähtuna. See ei tähenda, et meeshinged on tervendamises osavamad, kuna neil on trööstimise alal rohkem kogemusi. 4. juhtumi hing on olnud võrdselt edukas eelmises elus naisena, kes suri enne oma abikaasat, ja selles elus mehena.

4. juhtum

Dr N: Mida sa teed, kui sinu jõupingutused vahetult pärast surma ei anna ühegi keha punkti juures soovitud tulemusi?

H: Kui ma nägin, et minu naine Helen ei taju minu otsest lähenemist, otsisin viimaks abi tuttavast majapidamisest.

Dr N: Kas sa mõtled loomi – koera või kassi?

H: Neid kasutasin ma varem. Aga seekord … seekord mitte. Otsustasin valida mingi endale väärtusliku eseme, mille kohta naine teab, et see on väga isiklik. Valisin oma sõrmuse.

Siinkohal selgitas klient, et eelmises elus kandis ta alati suurt indiapärast türkiisiga sõrmust. Sageli istusid nad naisega kamina ees ja rääkisid möödunud päevast. Tal oli kombeks Heleniga vesteldes kivi hõõruda. Naine tögas sageli, et ta poleerib kivi, kuni see ära kulub. Kord oli Helen talle öelnud, et oli seda närvilist liigutust märganud juba tol õhtul, kui nad esimest korda kohtusid.

Dr N: Ma arvan end mõistvat, miks just sõrmus, aga mida sa vaimuna sellega tegid?

H: Kui ma tegelen esemete ja inimestega, pean ootama, kuni ümberringi on täiesti vaikne. Kolm nädalat pärast minu surma süütas Helen kaminas tule ja jäi seda vaatama, pisarad silmis. Asusin oma energiat leekidesse mähkima, kasutades tuld soojuse ja elastsuse juhina.

Dr N: Vabanda, et ma sind katkestan, aga mida “elastsus” tähendab?

H: Mul kulus selle õppimiseks sajandeid. Elastne energia on voolav. Et oma hinge energia voolavaks muuta, on vaja tugevat keskendumist ja palju harjutamist, sest see peab olema õhuke ja pehme. Tuli on siin katalüsaatoriks.

Dr N: See on vastupidine tugevale peenele energiajoale?

H: Täpselt. Ma suudan väga edukalt muuta oma energia vedelast tahkeks ja jälle vedelaks. See muutus on vaevumärgatav, kuid äratab inimmeeled.

Märkus: Ka teised on mulle rääkinud, et see energia oleku muutmine “kõditab inimese aju”.

Dr N: See on huvitav, palun jätka.

H: Helen oli ühenduses tulega ja seega ka minuga. Hetkeks ei rõhunud lein teda nii rängalt ja ma suundusin otse pealaele. Ta tajus minu kohalolekut … nõrgalt. Sellest ei piisanud. Seejärel hakkasin oma energiat muutma, nagu sulle rääkisin, kõvast pehmeks ja tagasi kõvaks, hargnevalt.

Dr N: Mida sa teed, kui muudad energia “hargnevaks”?

H: Ma lõhestan seda. Hoian pehmet voolavat energiat Heleni pea kohal, et kontakti säilitada, ja suunan tugeva joa lauasahtlisse karbi juurde, milles on minu sõrmus. Ma tahan luua silla tema ajust sõrmuseni. Tugevat kõva energiajuga kasutan selleks, et suunata ta sõrmuse juurde.

Dr N: Mida Helen edasi teeb?

H: Minu juhtimisel tõuseb ta aeglaselt püsti, ise teadmata, miks. Ta astub nagu unes laua juurde ja jääb kõhklema. Seejärel tõmbab ta sahtli lahti. Kuna minu sõrmus on karbis, liigutan ma energiat tema aju ja karbikaane vahel edasi-tagasi. Helen avab karbi ja võtab sõrmuse välja, hoides seda vasakus käes. (sügavalt ohates) Nüüd ma tean, et olen temani jõudnud!

Dr N: Kuidas?

H: Sest sõrmuses on tallel veidi minu energiat. Kas sa siis ei mõista? Ta tajub minu energiat harude mõlemas otsas. See on kahesuunaline signaal. Väga mõjuv.

Dr N: Jah, ma näen … mida sa Heleniga nüüd tahad teha?

H: Nüüd loon ma temast paremal seistes kiiresti täisvõimsusel ühenduse iseenda ja sõrmuse vahel, mis on temast vasakul. Ta pöördub minu poole ja naeratab. Helen suudleb sõrmust ja lausub: “Aitäh, kallis, ma tean, et sa oled praegu minuga. Ma püüan vapram olla.”

Tahan julgustada kõiki, kes viibivad armastatud inimese kaotuse tõttu kohutavas leinas, tegema seda, mida teevad andekad selgeltnägijad, kui on vaja leida kadunud inimest. Võta mõni ehe või rõivaese – midagi, mis kuulus kadunud inimesele – ja hoia seda natuke aega mõlemale tuttavas kohas, ava vaikselt oma meel ning lülita välja kõik tähtsusetud kõrvalised mõtted.

Enne raamatu selle osa lõpetamist tahan jutustada oma lemmikloo energeetilisest kontaktist vaimolendiga tema esemete kaudu.

Minu naine Peggy töötab onkoloogiahaiglas õena, olles ühtlasi diplomeeritud nõustaja, seega on tal olnud vähihaigete ja nende leinavate omastega palju kokkupuuteid. Kuna ta juhib haiglas kemoteraapiaosakonda, puutub ta kokku ka haigla personaliga. Mõned neist naistest on minu abikaasa suured sõbrad, nad saavad omavahel sageli tugigrupina kokku. Üks grupi liige on hiljuti leseks jäänud naine, kelle mees Clay suri vähki. Mehele meeldis väga tantsida ja nad sõitsid koos sageli kohtadesse, kus mängisid parimad ansamblid.

Ühel õhtul pärast Clay surma olid tema lesk, minu naine ja grupi ülejäänud liikmed lese pool, nad istusid ringis elutoa põrandal ja rääkisid minu teooriast, et hinged tulevad tagasi lohutama inimesi, keda nad armastavad. Lesk hüüatas pettunult: “Miks Clay pole endast mulle märku andnud, et mind lohutada?” Tekkis hetkeline vaikus ja siis järsku hakkas mängutoos raamaturiiulil mängima Glenn Milleri lugu In the Mood. Grupp oli vapustatult vait, sellele järgnes närviline naer. Lesk suutis vaid öelda: “Seda mängutoosi pole kaks aastat keegi puudutanud.” Kuid see pole tähtis. Arvan, et Clay sõnum jõudis temani.

Valgusenergial on elektromagnetilised omadused ja nii saab see müstilisel viisil esemeid mõjutada. JoAnn ja Jim on kaks minu endist klienti, kes on abielus ja teineteisele väga lähedased. Pärast nendega läbi viidud seanssi jäime vestlema sellest, kuidas inimesed kasutavad energiakiiri. Häbelikult rääkisid nad, kuidas ühendavad oma energiad, sõites autoga California kiirteedel, et tõugata eessõitvaid autosid oma sõidurajalt kõrvale, kui neil on kiire. Kui küsisin, kuidas nad seda teevad, vastasid nad: “Me suuname lihtsalt ühendatud energiakiire eessõitva juhi kuklasse, seejärel paremale sõidurajale ja siis jälle tagasi.” Nad väitsid, et pooltel kordadel asi õnnestub. Ütlesin JoAnnile ja Jimile naljaga pooleks, et autode oma teelt kõrvale lükkamine on ilmselge jõu väärkasutamine ja et nad peaksid oma kombeid parandama. Küllap teavad mõlemad, et kui nad kasutaksid oma annet konstruktiivsemalt, võetaks see kõrgemal pool palju paremini vastu, kuid harjumusi muuta on raske.