Читать книгу Elu presidendi kõrval - Naina Jeltsina - Страница 2

Naina Jeltsina
Elu presidendi kõrval

Algupärand:

Наина Ельцина

Личная жизнь

© Н. Ельцина, 2017

Tõlkija: Liivia Anion

Toimetaja: Lyyli Virkus

Keeletoimetaja ja korrektor: Reeli Ziius

Kujundaja: Kalle Müller

Projektijuht: Piret Veigel

Venekeelse väljaande toimetaja: Ljudmila Telen

Fotod avaldatud B. N. Jeltsini presidendikeskuse arhiivi loal.

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

AS Postimees Grupp, 2020

Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9949-669-98-1

e-ISBN 978-9949-669-99-8

Trükk: Printon

Autori eessõna

Mulle ei meeldi olla avalikkuse ees. Püüan intervjuusid vältida. Hakkasin nendega nõustuma alles pärast Borissi lahkumist. Nüüd on see mu kohus abikaasa ees. Tema surmast möödunud aastatega on peale kasvanud uus põlvkond, kes teab vähe Venemaa esimesest presidendist ja 1990. aastatest. Moes on rääkida selle aja õudustest ja igaüks ei suuda enam eristada tõde teadlikust valetamisest. Näen Jekaterinburgis Boriss Jeltsini muuseumis päris noori inimesi ja saan aru, et minu silme all avavad nad enda jaoks riigi hiljutist ajalugu. See ajalugu ei osutu üldse mitte nii pilkaseks, kui neile sisendati. Jälgisin, kuidas nad sõna otseses mõttes liibusid ekraanide külge, millel jooksid muuseumi jaoks salvestatud intervjuud 1990. aastate sündmuste pealtnägijate ja osavõtjatega.

Kui me räägime avameelselt oma lootustest, millega elasime üheksakümnendatel, ei varja probleeme ega valu, siis meid usutakse. Venemaa esimese presidendi muuseumis nähtu sai minu jaoks tähtsaks argumendiks. Varem olin ma kindel, et kirjutan mälestusi ainult lastelaste ja nende laste jaoks. Tütred veensid neid raamatuks muutma – ma ei nõustunud. Alles pärast muuseumi avamist sain aru, et neil on õigus.

Kuigi ma ei tundnud ennast kunagi presidendi naisena, mõistan, et olin peaaegu kümme aastat inimese kõrval, kes oma ameti tõttu vastutas hiigelsuure ja vägagi keerulise riigi eest ajastute vahetumisel. Sain väga lähedalt näha palju sellest, millel oli oluline tähendus uue Venemaa jaoks. Nii tuligi välja – minu isiklik elu sai ajaloo osaks.

See raamat ei ole ajalooline ülevaade, ma ei pretendeeri toimunust täieliku pildi loomisele. Need ei ole poliitiku memuaarid – ma ei analüüsi ühiskondlikke probleeme. See ei ole ilukirjanduslik proosa: kirjutasin selles keeles, milles räägin. Minul kui autoril on ausalt öeldes ainult kaks väärtust. Ma ei väljendu umbkaudselt – püüan isegi detailides olla täpne. Ma ei oska fakte ilustada.

Naina Jeltsina

Toimetaja eessõna

Kui Naina Jossifovna käsikirja avaldamiseks ette valmistas, rääkisime muidugi pikalt ja ma ei suutnud hoiduda küsimustest. Lindistasin tema vastused diktofonile lootuses, et täiendame hiljem koos teksti. Ilmnes, et seda on võimatu mehaaniliselt teha. On asju, millest inimene eri põhjustel ise ei räägi – teine lugu on aga siis, kui temalt nende kohta küsitakse. Mina küsisin – ja tahtsin väga, et meie vestlused ka raamatusse jõuaksid. Rõõmustasin, et Naina Jossifovna sellega nõustus. Nii lisandusid tema teksti minu vaheküsimused.

Ljudmila Telen

Naja Girina

Sugupuu kirjeldamise katse

Minu esimene lapsepõlvemälestus – Titovka, küla, millega on seotud kogu meie pere ajalugu.

… Tare. Olen vist nelja-aastane, laman Vene ahju peal ja mu kõrv valutab kõvasti. Minu jaoks soojendatakse spetsiaalselt patja, et kõrval oleks soojem. Vanaisa silitab mu jalgu, tal on minust väga kahju. Mulle tundub, et see oli talvel. See on mu esimene mälestus Titovkast. Sellest ajast olen seal olnud ainult suvel – peaaegu igal aastal kogu mu lapseelu vältel. Viimast korda 1946. aastal, kui olin neljateistaastane.

Arhiivimaterjalide järgi asutasid meie küla (see asub umbes 150 kilomeetri kaugusel Orenburgist) 1828. aastal Rjazani ja Voroneži kubermangust väljarännanud. Kesk-Venemaa talupojad hakkasid neid kohti asustama juba Katariina II ajal. Kõik ümberasunud loeti riigi talupoegadeks. Naaberküla nimetati Hohlõ – selles elasid ukrainlased. Natuke edasi jäi tatari küla Mustafino. Segaabielusid venelaste ja tatarlaste vahel peaaegu ei olnud, aga ka konflikte ei mäleta.

Ema ja isa olid sünnilt Girinid. Arvatavasti olid nad teineteisele väga kaugelt sugulased – Girineid oli Titovkas palju. Palju oli ka Ždanoveid, Podkovõroveid, Samorukoveid … Üksteist ei kutsutud seal enamasti mitte perekonnanime, vaid hüüdnimede järgi. Lapsi näiteks ema või isa nime järgi. Ema – Aleksandra („Ljoksa“, öeldi Titovkas), tähendab lapsed – Ljoksinid. Isa – Konstantin, tähendab lapsed – Kostinid. Olid ka Maksinkinid ja Anjutkinid … Minu vanaema Domaša lapsi hüüti Domaškiniteks.

Meie küla esiisa oli kõige järgi otsustades Rjazani provintsis sündinud Tit Podkovõrov. Minu vaarema oli Vassa Nikititšna – sünnilt Podkovõrova, abielus Girina. Nagu tõendab kiriku meetrikaraamat, abiellus tema poeg, minu vanaisa Aljoša 1908. aastal Matrona Timofejevnaga. Ta oli siis 22aastane. Aga 1910. aastal sündis sealsamas Titovkas neil poeg Jossif – minu isa. Hiljem tulid ilmale isa kaks õde: 1917. aastal sündis Vassa, 1923. aastal aga Jekaterina.

Ema vanemad, Fjodor Fomitš Girin ja Domna Gavrilovna Samorukova, laulatati 5. novembril 1899. 1912. aastal – selle kohta on samuti meetrikaraamatus märge – sündis neil tütar Maria, minu ema. Aga kolme aasta pärast – ema õde Anna.

„Miks te hakkasite oma pere mineviku kohta tunnistusi otsima? Lõiv moele?“

„Lapselapsed hakkasid küsimusi esitama ja äkki sain aru, et ma ei tea isegi oma vanaemadest-vanaisadest peaaegu mitte midagi. Imelik, aga mul ei tulnud elu sees pähe neid millegi kohta küsitleda. Ja vanemaid samuti. Me ei rääkinud kunagi minevikust. Ei olnud kuidagi tavaks, aga pigem lihtsalt ei olnud selleks mahti. Ma isegi ei tea täpselt, kus ma sündisin …“

„Dokumentide järgi Titovkas.“

„Jah, aga ma tean, et vanemad kolisid varsti pärast abiellumist Orenburgi. Kas ema naasis Titovkasse, kui pidi sünnitama? Või läksid nad Orenburgi alles pärast seda, kui mina olin ilmale tulnud? Kuni vanemad elus olid, mind see ei huvitanud. Aga nüüd pole kelleltki küsida.“

Isa ja ema tundsid teineteist lapsest saati, võib öelda, sünnist saati. Nende kodud olid lähestikku. Nad õppisid samas koolis – teist külas ei olnud. Emaema rääkis mulle, et alguses ei tahtnud nad minu isa oma väimehena näha. Oli mingi teine noormees – rohkem kindlustatud perest ja nagu vanaema ütles, „väga asjalik“. Aga isa armastas ema väga ja sai enda tahtmist. Kui isa vabanes sõjaväeteenistusest, abiellusid nad 1930. aastal. 1932. aastal sündisin neil mina.

Mu nimel on huvitav ajalugu. Nimi, mis mulle sündides pandi, on Anastassia, aga hüüti kogu aeg lühidalt Naja. Ja mitte ainult mind üksi. Mul on Orenburgis praegugi tuttavaid Anastassiasid, keda peres kutsutakse Najadeks.

Nii kutsuti ka mind kodus sünnist saati ainult Najaks. Naja muutus Nainaks, kui olin kümneaastane. Isale meeldis, kuidas ma väikeste eest hoolitsesin, ja ta otsustas, et ma pean õpetajaks õppima. Aga talle tundus, et lapsed ei suuda välja öelda „Anastassia Jossifovna“. Aga näe, „Naina Jossifovnat“ on lihtsam hääldada. Mulle külla tulnud sõbrad kuulsid, kuidas mu vanemad minu poole pöörduvad. Igor Bogdanov, meie kamba poiss, võttis mind isegi kooli tantsuõhtutel vastu puškinliku parafraseeritud reaga: „Oo, vägilane, siin Naina läheb!“ Nii läkski: omade jaoks olen Naja või Naina, aga dokumentide järgi – Anastassia. Mulle meeldisid mõlemad nimed. Mu instituudiaegne sõbranna rääkis alles hiljuti, kuidas Boriss, näinud mu üliõpilaspiletit, ütles oma kursusekaaslastele: „Hakkame teda Nastjaks kutsuma …“ Ei tulnud välja. Olin juba kõigi jaoks Naja.

Segadus nimega algas tööl. Sõidad töötõendiga komandeeringusse, sellel kirjas „Anastassia“, aga kolleegid kutsuvad Nainaks, algavad küsimused. Või tuleb tuppa instituudi pea-insener, pöördub minu poole „Anastassia Jossifovna“, aga mina ei reageeri. Üldiselt tüütas see mind ära ja kord, tulles kolleegiga komandeeringust, astusime sisse teele jäävasse perekonnaseisubüroosse (sattus olema sama, kus me 1956. aastal Borissiga registreerisime). Küsisin: „Kas saab passis nime muuta?“ Perekonnaseisubüroo töötaja muidugi tundis huvi, miks. „Mind on lapsest saati Nainaks kutsutud, aga Anastassiaga harjuda ma ei suuda.“ Tema imestas: „Selline ilus nimi – praegu pannakse kõigile Nastja nimeks …“ Noh, üldiselt ei osutunud asi keeruliseks. Kirjutasin avalduse, tõin dokumendid. Boriss oli komandeeringus. Näitasin mehele alles siis, kui uue passi sain. Ta ei reageerinud mitte kuidagi, ei lausunud sõnagi. Lihtsalt hiljem pöördus kaua aega minu poole kui „neiu“. Ei kutsunud mind ei Najaks ega Nainaks. Kui ta oleks siis palunud mul nimi Anastassia tagasi võtta, oleksin seda kõhklemata teinud. Aga ta ei palunud.

„Kas Boriss Nikolajevitšile meeldis tegelikult nimi Anastassia rohkem kui Naina?

„Varem ta sellest ei rääkinud, aga viimastel aastatel meenutas kuidagi kahjutundega, et ma nime muutsin. Nimi Anastassia meeldis talle tegelikult küll väga. „Miks sa sellest siis, kui ma dokumente vahetasin, vaikisid?“ küsisin ma temalt. Ta vastas: „Sa otsustasid nii.“ See oli üldse talle iseloomulik – ta oli väga taktitundeline inimene. Hiljem pöördusime veel korra selle teema juurde tagasi. Boriss tegi ootamatult lastele ettepaneku: „Hakkame ema Nastjaks kutsuma!“ Tõsi, kõik otsustasid, et nii ei tohi – kui juba kogu maailm tunneb mind kui Nainat … Millegipärast kerkis see teema ikka ja jälle üles. Kord, kui me puhkasime lõunas koos Tšernomõrdinitega, kutsusid Boriss ja Viktor Stepanovitš mind kogu õhtu Nastjaks. Teisel korral tegi Galina Pavlovna Višnevskaja ettepaneku mind topeltnimega kutsuda. Naersime.“

„Kas te pole kunagi oma nimevahetust kahetsenud?“

„Nimevahetus pole mulle kunagi probleemiks olnud. Kuigi mäletan, et Galina Višnevskajale ütlesin ma kunagi: „Vaat kui ma suren, las siis kirjutavad hauakivile „Naina-Anastassia“… Ikkagi tuleb välja, et elu möödus kahe nimega, need elasid minuga rahumeelselt koos.“