Читать книгу Elu presidendi kõrval - Naina Jeltsina - Страница 6

Kui me 1945. aastal Orenburgi tagasi tulime, ei olnud meil oma eluaset. Alguses elasime ühe kauge sugulase juures. Ta töötas linna täitevkomitees hommikust ööni ja päevaks jäid suurde kolmetoalisesse korterisse ainult tema kaks last. Meie hõivasime ühe toa, ruumi oli muidugi vähevõitu. Mõne aja pärast kolisime teiste sugulaste juurde, kes olid ehitanud uue suure maja. Lapsi neil ei olnud, nad said meile kaks tuba anda. Elu läks kergemaks, aga ema-isa said aru, et me oleme inimestele tülinaks ja püüdsid otsida teist ulualust.

Nii leidsid vanemad kellegi soovitusel maja Komsomolskaja tänaval. Maja peremees Vassili Issajevitš oli üksik ja, nagu mulle tookord tundus, eakas inimene. Meie käsutuses oli kogu maja peale ühe väikese toa. Vassili Issajevitš töötas väga palju, tuli koju hilja. Tuli vaikselt sisse, valas endale teed ja läks kohe oma tuppa – see oli päris sissepääsu juures. Üksteist me ei seganud.

Meil oli elutuba, kus seisis vanemate voodi, ja veel kaks väiksemat tuba, kus magasid lapsed. Selles majas sündis mu vend Vova.

Oli 1947. aasta jaanuar, kui meile külla tulnud vanaisa Aljoša ütles kindlalt: aeg on oma maja ehitada. Vanemad otsisid maatüki, aga vanaisa aitas rahaga. Tuli välja, et ta kasvatas spetsiaalselt pulle ja oinaid müügiks, et meie maja jaoks raha koguda. Tema leidiski kuskilt palkehitise ja juba aasta pärast kolisime oma isiklikku majja. Hiljem ostis isa juurde nõuetele mittevastavaid liipreid ja ehitas palkmaja külge köögi, millesse ehitati kahhelahi pliidiga – selles armastas ema pirukaid küpsetada. Aga veel hiljem tekkis eeskoda. Suvel kolis köök ümber siia, kus seisid kerogaas¹⁰ ja priimus. Priimust puhastas ema nii, et see läikis nagu kuld.

Meil oli väike tükk maad, mille iga sentimeetrit kasutas ema juurviljapeenardeks. Kasvatati nii kurke, tomateid, kapsast kui ka baklažaani. Meil oli ka teine maatükk – väli Sakmara jõe taga. Sinna istutasime arbuusid, melonid, panime maha kartuli. Talveks tegi ema kahes tammetünnis soolahoidiseid. See oli eriline retsept: tomatid, väiksed „kolhoositari“ sorti arbuusid ja melonid soolati, kaeti kapsakihtidega. See toit oli meil vist kogu talve laual, uue saagini.

Pärast sõda olid peaaegu kõik toiduained kaartidega. Aga kaartidega tuli veel tundide viisi pikkades järjekordades seista. Tavaliselt langes see minu kohustuseks, emal oli tegemist väikestega. Vahel käisime kohalikul turul – seda kutsuti Roheliseks turuks. Mäletan pikki liharidu. Isa ostis kõige sagedamini liha Titovka omakülameestelt, kuna see oli alati hea.

Ema hakkas Orenburgis lisa teenima – õppis pearätikuid kuduma. Ostis turult kitsevilla, eraldas sellest mustad karvad, pärast kammis spetsiaalse metallpiidega kraasiga sirgeks, nii et see muutus ühtlaseks, õhuliseks, peaaegu kaalutuks massiks. Meie Rozaga aitasime teda. Pärast seda, kui vill oli kraasitud, ketras ema selle värtnal lõngaks. Rätikud tulid ilusad, need osteti ruttu ära. Aga vaat endale ta kitsevillast rätikut ei kudunudki. Ta tahtis alati, et vill oleks eriline – pehme ja pikk, et rätik tuleks kohev. Juhtus, et ta ostis villa, tundus, et oleks nagu see, mis vaja, aga kudus – oli jälle rahulolematu: „Näe, ma vaatan, et teiste rätikud on sellised kohevad, aga minul pole õnne.“

Kord õmbles ema meile voodipesu … maakaartidest. Naabrinaine, tulnud turult, jutustas talle, et seal müüakse suuri geograafilisi kaarte, mille alus on tehtud batistist. Naised taipasid ruttu, et kui kaarte nagu kord ja kohus leotada ning läbi keeta, siis värv lahustub ja alles jääb ainult kangas. Tõesti, emal õnnestus muuta maakaardid sinakasvalgeks batistiks ning õmmelda nendest tekilinu ja padjapüüre. Need teenisid meid väga kaua – ma võtsin need isegi instituuti kaasa. Hiljem püüdsin kogu elu õmmelda nimelt batistist voodipesu. Poodides sellist pesu ei müüdud.

Ma ei näinud mitte kunagi, et ema oleks lihtsalt istunud või lamanud, tema käed olid alati hõivatud. Niipalju kui teda mäletan, oli ta alati töö taga – kudus, tegi süüa, koristas, triikis, õmbles. Iga päev tegi värske söögi. Hiljem meenus see mulle, kui jätsin tütardele eelmisel õhtul tehtud lõunasöögi, mida nad pidid soojendama. Ema õmbles palju. Mitte sellepärast, et see oleks talle meeldinud, vaid lihtsalt polnud pääsu. Poodides riideid ei olnud, aga kui ka oli, ei olnud need meile taskukohased. Jalaga õmblusmasin Singer, ema kaasavara, vurises pidevalt.

Teda vaadates tahtsin minagi õmblema õppida. Sestap läksin tööõpetuse tundidesse mõnuga – tegin ise lõiked, omandasin kõik „käsitsi“ õmbluste viisid ja masinaga õmblemise. Aga ema õpetas mind heegeldama. Heegeldasin koolivormi kraed ja mansetid – tulid ilusad. Lõpuõhtuks otsustasin ise kleidi õmmelda. Ema muidugi aitas. Ostsime helesinise ja valge peene ruuduga kanga, fassongi mõtlesime koos välja: lühikesed varrukad, valge kaunistus taskutel, valge vöö. Mulle meeldis mu lõpukleit väga. Kuigi sellist lõpuõhtut, nagu praegu tehakse, meil ei olnud. Nagu ka peokleite tantsupõrandale. Koolis anti lihtsalt lõputunnistused kätte. Tundub, et isegi tantsuõhtut ei olnud.

Atmosfäär meie kodus oli kuidagi kerge. See tuli ilmselt isalt – ta oli helge, avatud, helde inimene. Armastas ema väga, kutsus teda Marusjaks, ema teda – Osjaks. Üheksandas klassis sain äkki aru, et ema on hirmus armukade. Kui vanemad külast tagasi tulid (kõige sagedamini olid need sugulaste sünnipäevad), oli ema tihti pahane. Isa püüdis teda igati lõbustada, aga ema katkestas teda järsult. Nende jutust sai selgeks: ema ei olnud rahul sellega, et isa kedagi „mitte nii“ vaatas, kellegi teisega rääkis või tantsis. Isa vastas alati väga rahulikult: „Marusja, ma ei tee ju sulle etteheiteid, et sa kogu õhtu minuga ei laulnud.“ Ema ja ta õde laulsid tõesti väga hästi ja tegid seda naudinguga. Tuleb mainida, et juba järgmisel hommikul ema unustas solvumise ja kõik läks oma rada. Ma arvan, et isa meeldis naistele. Jässakas, tume juuksepahmakas, aga silmad helesinised. Ja näol alati naeratus. Aga emagi oli kena – ka pärast mitut sünnitust suurepärase figuuriga, selg sirge. Selle kehahoiaku säilitas ema elu lõpuni.

Ema oli äkiline. Saime meiegi vahel tema käest. Isa seevastu oli väga rahulik. Mitte kunagi ei olnud kuulda, et ta häält oleks tõstnud. Ta sõitis sageli komandeeringutesse ja igal pool olid tal sõbrad. Kui ta saadeti Kaspia äärde või Arhangelskisse, tõi ta alati kala. „No kuhu sa seda kala tassid?“ ütles ema. „Marusja, mind ju kostitati, kuidas sa ära ütled …“ õigustas isa ennast.

Meil oli kodus sageli külalisi – peamiselt Titovkast linna sõitnud sugulased. Kuigi toiduaineid müüdi kaartide alusel ja raha alati ei jätkunud, oli laud lookas ema firmaroogadest: soolahoidised, pelmeenid, pirukad … Jõid klaasikese ja hakkasid kõik kooris laulma. Külalisi saadeti autobussipeatuseni. Tee peal lauldi ka vaikselt. Aga mina, ausalt öeldes, külalisi ei armastanud. Pärast neid jäi mägi musti nõusid, mida mina pidin pesema.