Читать книгу Elu presidendi kõrval - Naina Jeltsina - Страница 5

1947. aasta suvi oli esimene, kui ma ei sõitnud Titovkasse. Ema ei lasknud mind: vennad olid päris väiksed, teda oli vaja abistada, aga mina olin siiski juba viieteistaastane.

Enne seda aga, nii kaua kui ma ennast mäletan, veetsime emaga igal suvel paar nädalat sugulaste juures maal. Tõsi, 1945. ja 1946. aastal tõi ema mind Titovkasse, aga ise läks tagasi linna. Mina jäin ju sinna terveks suveks. Küla oli väga ilus – mingi pehme iluga – ja küllalt suur, jaotatud kolhoosi kolme brigaadi peale. Minu vanaemad-vanaisad olid teises brigaadis.

… Ärkasid hommikul: aknaluugid olid kinni, pime, aga läbi pragude tungisid eredad päikesekiired. Kuid oli veel vara – kuulsin, kuidas kuked kirevad. Vanaema Motja või Domaša hääl: „Ärkasid, latselatseke?“ Ma ööbisin nende juures kordamööda, ühe öö ema, teise isa vanemate majas. Vanaemad panid väga pahaks, kui ma järjekorda rikkusin.

Kui hommikusöögiks valmistati kooke, jooksin keldrisse. Kelder kaeti nahaga, et paremini säilitada varakevadel valmis pandud jääd. Titovkas keldreid ei lukustatud. Jääkeldris hoiti piima, koort, kohupiima … Vahel oli siin ka liha: lambaid veristasid kõik sugulased kordamööda, jaotasid kohe paari maja vahel ära. Keldris pistsin sõrme igasse potti ja maitsesin, kus on rõõsk koor. Tulin potiga tuppa tagasi. Kohupiim, hapukoor ja rõõsk koor olid alati laual. Kogu toit valmistati Vene ahjus pruunides savipottides. Kui pärmipannkooke või pliine üle jäi, valas vanaema need hapukoorega üle ja pani ahju hauduma – tulid välja uutmoodi koogid. Neid lõigati pärast noaga nagu pirukat. Ma teen siiamaani nii ja tütred, kuigi püüavad rasvast mitte süüa, sellest maatoidust keelduda ei suuda.

„Kas te tõesti teete ka praegu ise süüa?“

„Tihti. Meil oli Borissiga alati selline traditsioon – pühapäevased perelõunad. Kui teda enam ei olnud, jätkasin mina kõigi kokku kogumist. Kui ilm lubab – suure Vene ahju juurde maja lähedal.“

„Ahi õues? Miks?“

„Aga selles tuleb kogu toit eriline. Ma tahtsin alati sellist ahju, aga majas ei leidunud talle kuidagi kohta. Otsustasin, et teeme õue, aga kõrvale paneme suure laua varikatusega – kui lapsed ja lapselapsed sõidavad kohale, sööme reeglina seal. Kui ilm muidugi hea on. Ahi laoti kõigi reeglite kohaselt. Helistasin spetsiaalselt Timovkasse, et teada saada, mis suurusega Vene ahi peab olema. Aga seal ei mäleta enam keegi, kõigil on gaas ja haudepotid. Pärast leidsin põlise pottsepa – ta on pärit Volga äärest. Noor mees, aga tema vaarisa, vanaisa ja isa ladusid ahjusid. Tegi kõik väga oskuslikult. Lapselapselapsed armastavad ahju peale koguneda. Suvel kuivatame seal üleval oma aia õunu.“

Mu vanaemad küpsetasid „tšinenkasid“, magusaid pirukaid hapuoblikaga – see oli Titovkas eriline, magushapu. Peale selle veel stepimaasika või maavitsaga. Neid kasvas aedades kaht sorti – musta ja rohelist. Kui vanaemad võtsid mind kaasa aeda rohima, lubati mul maavitsa marju otse põõsalt süüa. Ja kuigi mari oli metsik, ei tõmmatud seda välja – jäeti kartulivagude ja hirsi vahele kasvama.

Lõunaks valmistati kapsasuppi või kulešit – suppi, millele on maitseks lisatud hirssi. Suvel tehti kõige sagedamini okroškat, külmsuppi. Kalja sisse pudistati muna, lõiguti sibulat, tilli, kurki. Tundub, et kartulit ei pandud. Ei mingit liha. Kali tehti muidugi ise ja see oli, nagu Titovkas öeldi, kange, ergutav. Okroškale lisati veel tingimata riivitud mädarõigast ja hapukoort.

Õhtusöögiks oli kas kartul lihaga või pelmeenid kartuliga, suvel tavaliselt lihaga ei tehtud. Kartulit hakiti kapsarauaga spetsiaalses puukünas (hiljaaegu kingiti mulle peaaegu samasugused kapsaraud ja puuküna, mida ma praegugi kasutan). Titovkas vormiti pelmeenid suured nagu vareenikud, aga mitte peenikesed nagu Kesk-Uuralites, kus Boriss kasvas.

Leiba küpsetati ise kaks korda nädalas. Seda säilitati rätikute sees, et ta ei tahkuks, ja kutsuti pirukaks. Minu lapsepõlve nauding – lõigata leivakoorukest, kasta rõõsa koore või hapukoore sisse … Siiani tundub, et midagi maitsvamat ei ole.

Praegugi näen selgelt kõiki tollase maaelu detaile, võin neid piisavalt täpselt kirjeldada, mäletan mitte ainult majade asetust, vaid ka värvi, lõhnu.

Isa vanemate (talu)maja oli väiksem kui ema vanemate oma. Maja ulatus otsaga tänavale. Uks viis puidust eeskotta, kus olid pikk plankudest laud ja rohmakalt kokkulöödud voodi, siin armastas vanaisa puhata suvel, kui oli palav. Eeskoja taga oli tuba, kus seisis suur raudvoodi. Seejärel saal kodukootud põrandariietega. Saalis oli isa õe Katja voodi. Sellel päevatekk, mille alt vaatasid välja heegeldatud pitsid – eriline voodit kaunistav kate. Ja saalist juba pääses edasi Vene ahjuga kööki.

Ema õde Anna heegeldas samuti pitse ja neid oli majas palju. Mäletan siiani heegeldatud laudlina, padjavirnu, „põsepadi“ kõige peal, katvaid linikuid ja pitsribasid padjapüüridel. Pitsid ja voodipesu olid heledad, aga tekid erksad. Neid õmmeldi erivärvilistest riidetükkidest, sagedamini nelinurksetest, aga mõnikord õmmeldi iga ruut kokku neljast erinevast kolmnurgast – tuli välja väga ilus.

Voodipesu kangas kooti kanepist, mis kasvas igaühel aias (vanaemadel olid kangasteljed, tõsi, mina millegipärast ei näinud, kuidas nendel töötati). Pärast pesemist pesu klopiti, et see pehmem oleks. Linad või päevatekk keriti rullile või küla moodi öeldes vaalu, aga seejärel rulliti ühelt poolt lauaga rihveldatud rulliga siledaks. Triikrauad olid ka, aga nendega triigiti ainult pluuse ja seelikuid.

Ema vanemate suur hele maja asetses pikuti tänava poole. Selle ees oli iluaed valgete ja roosade roos-kassinaeristega. Ilmselt sellepärast armastan ma neid siiamaani ja istutasin igale poole, kus ma elasin. Isegi presidendi residentsi Barvihhas, kus enne mind need maalilled muidugi ei kasvanud. Mäletan, sõitsime kord residentsi, mina nägin autoaknast tee ääres kassinaeripõõsast. Päeva-kahe pärast läksin elektrikäruga koos kellegagi lastelastest sinna tagasi. Kaevasime põõsa välja, tõime residentsi juurde, istutasime maha. Turvatöötaja tegi mulle pärast noomituse selle eest, et ma sõitsin üksi, saatjateta. Aga kassinaerid kodunesid suurepäraselt. Hiljem istutasin puhmad ümber, nüüd kasvavad need minu maja lähedal lehtlas. Peale kassinaeri kasvas vanaema iluaias sirel, ehkki mina seda kunagi õitsvana ei näinud – suvevaheaeg algas, kui sirel oli juba ära õitsenud.

Köeti Titovkas põletussõnniku, kisjakiga, mida valmistati ette suvel. Võtsin sellest mõnuga osa. Tehnoloogia oli ülimalt lihtne. Korjati laudast põhusegust sõnnikut. Põhku laotati loomadele alla, hoiti külmas ruumis. Allapanu vahetati iga päev, nii et talveks kogunes kuivatatud sõnnikut palju. Suvel lisati sellele vett. Hobune käis ringiratast ja segas seda massi. Hiljem laoti mass rohule spetsiaalse puust vormi abil (seda kutsuti pukiks). Ühe korraga sai kaks kisjakki. Minu jaoks tehti kergem pukk – ühe kisjaki jaoks. Vormituna sarnanesid need telliskividega, ainult olid poolteist korda suuremad. Kisjakke kuivatati päikese käes: kui oli ühelt poolt kuivanud, keerati teine külg. Nii tuuldusid minema kõik lõhnad. Mingit teist kütust Titovkas ei tuntud. Mis puud, kui ümberringi on stepp? Kisjakid laoti virna, vahel katuse alla, aga vahel lihtsalt lahtise taeva alla, kattes vihma eest õlgedega. Kuumust andis kisjakk palju ja talvel, nagu mulle räägiti, oli taredes soe.

Keset küla voolas Bezõmjanka jõgi, mida nüüd kutsutakse Kljutši jõeks. Üle tee oli iga maja ees väike juurviljaaed, kus kasvatati kurke, tomateid, sibulaid, tilli, – need aiad laskusid alla jõe äärde. Aga „suured juurviljaaiad“, nii neid kutsuti, olid maja taga, kus hoiti loomi. Sinna pandi maha kartul, külvati porgandit, hernest, nisu, rukist, hirssi. Paljudel olid juurviljaaedade ees aidad, kus hoiti vilja, aga suveks olid need tühjad. Et mitte koduseid häirida, ööbisid noored reeglina aitades. Juhtus, et kogu öö pidutseti, tantsiti lõõtspilli järgi, lauldi tšastuškasid ja tsõgaanotškaid⁵ balalaika saatel. Vahel mängiti hommikuni kaarte. Seejuures ei näinud ma kordagi, et külanoorus joonud oleks.

Aitade ees kasvas pehme rohi, seda kutsuti „muroh“. Alles hiljuti sain teada selle õige nime – linnutatar. Hommikul astusid paljajalu rohule, see oli üleni kastemärg. Hommikuti oli vesi jões väga puhas ja külm. Sel ajal, kuni jõest polnud veel vankrid läbi sõitnud ega loomi läbi aetud, võeti sealt joogivett.

Paar aastat tehti minust film, milles ma imestusega avastasin fragmendi selle kohta, et minu vanemad olid staroveeretsid⁶. Näidati mingit mahajäetud küla, kus nad nagu olevat elanud. Ei tea, kust ajakirjanikud selle võtsid. Ja küla ei olnud sugugi Titovka sarnane ja meie külas ei ole kunagi vanausulisi olnud. Ei olnud neid ka Borissi perekonnas, kuigi jutud sellest millegipärast liikusid. Minu vanaisad ja vanaemad olid usklikud inimesed, kuigi minu mälu järgi nad kirikus ei käinud – see suleti Titovkas juba 1920. aastail. Mõlemas majas rippusid pühas nurgas ikoonid. Lapsest saati teadsin: ikoonidega, mis on klaasi all, tuleb ettevaatlikult ringi käia. Püüdsin seda klaasi kuiva rätiga (mitte kodukootud, vaid ostetud vahvelrätikuga) eriti korralikult nühkida.

Mõlemad vanaemad palvetasid alati enne und. Tänu neile oskan ma lapsepõlvest peale issameiet ja Jumalaema palvet. Nüüd lähen ka ise enne uinumist ikooni ette palvetama. Meie külas ei takistanud keegi kellelgi palvetada, lapsi ristida või omakseid kiriklikult matta. Mind muidugi ristiti samuti nagu kõiki Titovkas.

Niinimetatud aastapüha tähistati alati laiaulatuslikult. Mina sain oma silmadega näha, kuidas tähistatakse ainult üht neist – nelipühi (troitsat), mida peetakse juunis. Pühade eelõhtul läksid lapsed ja täiskasvanud steppi kaetisrohtu⁷ või, nagu külas öeldi, „tšuburi“ korjama. Rohtu korjati pikkadesse seelikusabadesse või põlledesse, kuidas keegi sai. Koju tagasi jõudnud, kaeti rohuga põrand ja aknalauad. Kõik kohad olid sellist lõhna täis, et pea hakkas ringi käima.

„Kas te olete usklik inimene?“

„Usklik – jah, kirikukristlane – ei. Olen kogu elu elanud Jumalaga hinges. Nii elan ka nüüd. Mäletan, kuidas me kohalike poistega käisime öösiti aiamaadel – kiskusime välja porgandeid, rebisime herneid, kurke. Pärast läksime jõe äärde, pesime need puhtaks ja sõime. Mitte sellepärast, et näljased olime – lihtsalt seiklus. Kord võtsime ka meie aiast. Vanaema märkas korratust ja küsis minult, kas see on meie töö. „Ei“, vastasin mina. Vanaema vaikis, aga natukese aja pärast ütles: „Tead, meil on nurgas ikoon, sellel – Jumal. Seega, tema näeb kõike ning karistab varastamise, valetamise ja reetmise eest alati. Kui mitte sind, siis sinu peret.“ Tookord need sõnad mulle eriti ei mõjunud. Meelde jäid aga peaaegu sõna-sõnalt kogu eluks. Eriti pere kohta. Ma ei kannata valetamist. Kui saan aru, et inimene valetab, hakkab mul sees kõik keerama. Püüdsin, et ka tütred hakkaksid valetamisse niimoodi suhtuma.“

„Kuidas usk nõukogude ateistliku kasvatusega klappis?“

„Täitsa klappis. Lihavõtte ajal korraldati koolis alati ateistide õhtu, millest me kõik osa võtsime. Pärast seda läksime kirikusse lihavõtteid tähistama. Kodus tähistati nii lihavõtteid kui ka jõule. Teadsin alati, et me oleme ateistid. Ja teadsin alati, et Jumal on olemas.”

„Kas te olete laulatatud?”

„Ei. Viimastel aastatel kavatsesime seda teha. Patriarh Aleksius II toetas seda meie soovi. Ei jõudnud.“

Pärast nelipühi algas heinategu. Ma sain aru, et heinalkäik ja viljakoristus olid üldse kõige tähtsamad sellest, mis suvel külas toimus. Ema ja isa õed võtsid mind alati kaasa heina tegema. Heinamaale minekuks riietuti samamoodi kui õhtuseks peoks, ainult saapad vahetati viiskude vastu. Aga pandi selga samasugused pikad kroogitud seelikud, soosiga⁸ jakid, suurrätid, mis seoti taha „näuhti“, nii öeldi Titovkas. Üldiselt erines Titovka elanike kõne linnaelanike omast – olid mitte ainult kohalikud sõnad ja väljendid, vaid ka oma eriline rääkimisviis.

Koolivaheaja esimestel päevadel õppisin küla moodi rääkima, et mitte silma paista. Piisas sellestki, et ma riietusin linna moodi – minu põlvini kleidid nägid küla mõõtude järgi välja lühikesed ega sarnanenud riietega, mida kandsid mu eakaaslased külas. Nende rõivad ei erinenud eriti millegi poolest täiskasvanute riietest – samasugused pikad seelikud ja rätikud. Mina nägin nende kõrval oma lühikeses kleidis välja kui nääpsuke. Kleidid õmbles mulle ema – kõige sagedamini peenelillelised, ta armastas sellist mustrit. Neid oli vähe, sellepärast tundus iga kleit mulle pidulik.

Teel tööle lauldi kahehäälselt. Sõideti seistes, toetudes vankri kõrgetele poortidele, vankrisse pandi ka vikatid, luisud, rehad. Heinamaale sõideti äärmiselt vara, aga tagasi tuldi loojangul. Töö oli väga raske, aga mulle jäeti kõige kergem – mina riisusin niidetud ja kuivanud vaalud kokku. Hiljem korjati vaaluread saadudesse, mis veeti heinalohistiga sinna, kus kuhja tehti. Kuhi sai neli meetrit kõrge, mitte vähem. Töötati terve päev, lühikese lõunapausiga, igaüks võttis kodunt mingit toitu kaasa. Väsiti tugevalt – ja tagasiteel enam ei lauldud.

Viljakoristus oli veel raskem. Käsitsi niidetud nisu oli vaja siduda vihkudesse – kombainid ilmusid hiljem. Pärast pandi vihud kümne kaupa kuivama, viljapead ülespoole. Ja alles seejärel veeti nisu rehepeksuplatsile – see oli spetsiaalne katusealune plats, kus rehte koodiga⁹ peksti. Minul lubati koristusel ainult läbipekstud vilja ümber keerata, et see paremini kuivaks. Kuivatatud vili puistati kottidesse ja veeti viljahoidlasse.

Viljakoristuse ajal töötati vahel ka öösiti – need olid Titovkas heleda kuu tõttu hämmastavalt valged. Erinevalt heinateost viljakoristusele toitu kaasa ei võetud, põllul olid välilaagrid, kus valmistati süüa kõigile.

Sõda muidugi muutis Titovka elu, kuid ema sõitis meiega sellegipoolest igal suvel sinna – ta igatses väga oma vanemate järele. Tõsi, jõuda külla ja tagasi Jembisse muutus aina keerulisemaks.

Kord olime teel Titovkast tagasi koju. Kuni Orenburgini (tollal Tškalov) sõitsime vilja täis laaditud poolteisetonnise veoautoga. Vanaisa Aljoša peatas suurtee (nii nimetati Titovkas teed linna) alguses ühe auto. Juht ei tahtnud meid peale võtta, keeldus lapsi kasti viljakottidele istuma panemast – ohtlik ju. Aga teisi variante ei olnud, sest tühjalt veoautod Titovkast linna ei sõitnud, aga kabiini oleks mahutanud ainult ühe inimese. Vanaisa rääkis hädavaevu juhile augu pähe, lubades talle koti vilja. Tee oli raske, loopis meid ühelt küljelt teisele, haarata tuli kas üksteisest või viljakottidest. Mäekünkal juhtus autoga midagi. Veoauto kihutas kiirust kogudes allapoole. Ema, haaranud meie ümbert kinni, karjus: „Hoidke kõvemini kinni!“ Oli väga hirmus. Autojuht püüdis juhtimisega toime tulla, nagu ma nüüd aru saan – rooli abil. Kui mingil teeosal kiirus natuke vähenes, keeras ta auto teepervele. Auto võnkus, jäi seisma ja imekombel ei läinud kummuli. Sellest ajast peale kardan ma igasugust transporti peale trammi.

„Lennukeid ka kardate?“

„Muidugi.“

„Ja seejuures lendasite nii palju Boriss Nikolajevitši presidendiks olemise ajal. Kuidas te toime tulite?“

„Kuhu sa pääsed? Aga kartsin ma väga. Boriss ütles: „Mis sa värised? Sa oled ju minuga.“ – „Mis see aitab?“ küsisin mina. „Kui alla kukume, siis koos.“ Tema ei kinnitanud kunagi isegi turvavööd.“

„Kas kardate siiani?“

„Enda pärast vähem. Aga laste ja lastelaste pärast muretsen alati.“

Kui auto peatus, hüppas juht kabiinist välja ja tuli kohe meie juurde: kas elus? Auto õnnestus kuidagimoodi ära parandada ja me jõudsime edukalt linna. Aga vaat seda viljakotti, mille vanaisa juhile lubas, too mingil tingimusel võtta ei tahtnud, nii rääkis ema. See oli kuidagi väga inimlik, aga näljaajal viljast keelduda ei olnud lihtne.

Sõja-aastatel ei olnud Titovkasse peaaegu üldse täiskasvanud mehi jäänud – ainult kolhoosi esimees, kes oli pärast rindel haavata saamist tagasi tulnud. Olid ainult vanameheätid (muidugi minu arusaamist mööda) – mehed üle viiekümne. Olid murdeealised – kutse-eelses vanuses poisid. Põllul töötasid kõik vanamehed, murdeealised ja naised. See oligi peamine tööjõud. Aga õhtuti, kui põllul tööd ei olnud, kudusid naised rinde jaoks sokke ja labakuid.

Kui postiljon tõi surmateate, kogunes selle maja juurde pool küla. Kostis ahastamapanev nutt. Nutsid end tühjaks – ja uuesti tööle.

Ja ikkagi tundus külaelu võrreldes meie eluga Jembis palju rahulikum ja rikkalikum. Sellepärast olid isegi sõja-aastatel sinna sõidud mulle rõõmuks. Juhtus nii, et lõpetasin pärast 1946. aastat Titovkas käimise. Tulin siia tagasi alles 1996. aastal, peaaegu 50 aastat hiljem.

… Tahtsin ammu kodukülla sõita, aga kuidagi ei õnnestunud. Aga kord olin Orenburgis, sõitsin isa hauale. Tulid kokku kõik sugulased, keegi sõitis kohale ka Titovkast. Ja isa õde Katja rääkis: „Naja, tule kas või nüüd, vaata Titovkat!“ Kui ausalt öelda, siis ma ei kavatsenud sinna minna. Boriss oli president, minuga oli turvatöötaja – oleksin ma üksi olnud, oleksin kõhklemata nõustunud. Aga pärast kahtlemist otsustasin: lähen. Rääkisin turvamehega, palusin organiseerida sõidu, kuigi aega oli väga vähe – tuli päevaga hakkama saada. Sõitsime küllaltki kaua.

Lõpuks viis mikrobuss meid uue klubi juurde. Aga seal – rahvahulk. Kogu küla oli kohale tulnud. Küsisin: „Milleks see?“ Sattusin täitsa kimbatusse. Batjuška tuli mind ikooniga vastu võtma.– see kingiti pärast mulle. Rajooni juht sõitis kohale. Ma küsisin: no kas kõik plikad ja semud on siin? Titovkas ei öeldud kunagi „tüdrukud ja poisid“, ainult „plikad ja semud“. Nad olid arvanud, et ma ei tunne kedagi ära. Tõesti, nii palju aastaid oli möödunud ja nemad polnud enam mingid plikad ega poisikesed, vaid vanaemad ja vanaisad. Minagi olin juba 65aastane. Hakkasin vaatama ja taipasin äkki, et tunnen peaaegu kõik nad ära. Ja nimetasin igaüht nimepidi. Igaüht! Nad olid imestunud. Pärast läksime kõik kooli juurde. Äkki tundsin kananuudlisupi lõhna. Tuli välja, et koolisööklasse oli lõunalaud kaetud. Ma ütlesin: „Just nagu lapsepõlves!“

Pärast räägiti mulle, et isa õe Katja peres veristati spetsiaalselt minu tuleku puhuks kanu ja oinas. Kanad läksid nuudlisupi sisse, aga oinas šašlõkiks, mida muide Titovkas varem ei valmistatud. Vaatasin lauda – mida kõike seal ei olnud. Aga kõige vapustavam – koorega ülevalatud pannkoogid Vene ahjust. Tundus, et me unustasime oma vanuse, meenutasime lapsepõlve – kuidas niitsime, millega niitsime, millega vilja peksime, kus oli varem rukki-, kus nisupõld, kus kasvas kartul … Ja minu meelest ei olnud kellelgi kohmetustunnet.

Minu vanaemad ja vanaisad olid selleks ajaks juba surnud, aga selgus, et elus oli meie naaber ja kauge sugulane tädi Fjokla. Muidugi otsustasin teda külastada. Aga siis hakkas sadama, mida Titovkas ei olnud kevadest saadik juhtunud. Kõik peale minu olid õnnelikud. Mina olin valgete kingadega, hea veel, et madala kontsaga. Mulle öeldi: „Seal on läbipääsmatu pori, ei sõida läbi.“ Ei suudetud ümber veenda. Jalad olid muidugi täiesti porised, aga see-eest tundsin ääretut hingelist rahulolu suhtlemisest eaka naisega, kes mind ja vanaema suurepäraselt mäletas. Kahju, surnuaiale, kuhu mu lähedased on maetud, ma tookord ei jõudnud – vihm segas.

Kui meie auto hakkas juba ära sõitma, jooksis selle juurde üks mu lapsepõlvesõber purgi stepimaasikamoosiga, koputas klaasile: „Naja, võta … Võta, ma armastasin sind alati.“