Читать книгу Elu presidendi kõrval - Naina Jeltsina - Страница 3

Isa töötas Orenburgi raudtee sõjaväestatud valveüksuses. Arvan, et see oli seotud sellega, et armeeteenistuses sattus ta raudtee- vägedesse. Teenistusest vabanenud, otsustas ta maalt linna kolida ja leidis töö seal, kus tema sõjaväekogemus kasuks tuli. Ta kandis peaaegu alati raudteelase vormi – (sõduri)vormipluusi ja kalifeesid. Tavakoolis lõpetas isa ainult kaheksa klassi. Üheksandas ja kümnendas käis ta õhtukoolis, kui oli juba täiskasvanu. Õppida meeldis talle kogu elu. Parteisse astus vara. Lõpetas parteikooli, õhtuse marksismi-leninismi ülikooli, sõitis mingitele kursustele Harkivisse. Kirjutas vigadeta.

1934. aastal viidi ta üle Kasahstani – Šalkari linna, mis kuulus tollal Orenburgi raudtee alluvusse. Minu mälestused sellest ajast on üsna katkendlikud. Mida mäletan: Šalkarist lahkusime, kui olin seitsmeaastane. Ja ikkagi on mõni sündmus meie elust selles linnas mälus selgelt säilinud.

Mäletan ääretut liiva, kuni horisondini, tugevat talvepakast ja kuiva kuuma suve. Liiv soojenes nii tugevalt, et meie, lapsed, küpsetasime selles mune. Puistasime toore muna peale kuuma liiva; kui liiv jahtus, tõstsime muna uude kohta ja katsime uuesti tulisega. Ja nii mitu korda, tulemusena sai muna süüa, kuigi valge jäi veidi poolpehme. Vahel peitsime mune üksteise eest, need tuli üles otsida. Nii oli see ühtaegu söök ja mäng.

Või teine mälestus. Oli 1. mai, isa ja ema läksid kellelegi külla. Emal oli pikk gaassall, mis lehvis tuule käes. Sall oli hele, poolläbipaistev – ma ei olnud seda varem kunagi näinud. Ema ehtis ennast üldse harva – ei olnud eriti põhjust. Kui vanemad üle hulga aja valmistusid jälle külla minema, lunisin ma emalt selle salli välja, aga siduda seda nii nagu tema ma muidugi ei osanud. Lihtsalt mässisin end sellesse. Kaua ma vastu ei pidanud: oli nii kuum, et sall tuli ära võtta. Hiljem, kui ma Sverdlovskisse õppima sõitsin, andis ema selle salli mulle. Ma kandsin seda palju aastaid.

Näe, mällu on jäänud episood, mille mõtte tabasin alles aastate pärast. Kord koristas isa töölt tulles seinalt portree, mis oli nähtavasti ajalehest välja lõigatud. Ta murdis selle neljaks, võttis seinalt oma vanemate foto ja peitis portree raami taguse papi alla. Ema küsis: mis juhtus? „Blücher on nüüd rahvavaenlane,“ vastas isa. Ja lisas fraasi, mida ma sõna-sõnalt ei mäleta, ainult mõtet – „aeg näitab“. Millegipärast ei tõmmanud ta Blücheri portreed katki, ei põletanud ära, ei visanud minema – peitis ära. Aastakümneid hiljem püüdsin seda portreed leida, palusin vennal vanad fotod üle vaadata. Isa vanemate raamitud pildi ta leidis, kuid selle tagant ei avastanud midagi.