Читать книгу Elu presidendi kõrval - Naina Jeltsina - Страница 4

1939. aastal viidi isa üle Jembi¹ jaama – see on ka Kasahstanis, aga juba Orenburgile lähemal. Hakkasime elama kolmekorruselises majas, neid oli jaamas mitu. Meie omas elasid raudteelaste perekonnad. Saime kaks tuba kolmetoalisest korterist. Naabrinaine oli varem samuti raudteel töötanud, aga kui meie Embasse kolisime, oli ta juba pensionil. Minu, mu õe Roza ja vend Ljonja jaoks oli ta lihtsalt „vanaema“. Tegelikult asendaski ta meile vanaema – vaatas meie järele, kui ema ära läks, toitis … Tema abi läks eriti vaja 1944. aastal, kui meie perre sündis neljas laps – Tolja.

Jembis läksin ma kooli. 1941. aasta leidis mind teises klassis. Isa tahtis rindele, aga ta jäeti tagalasse „bronni“. Raudtee oli strateegiline objekt, teenistus seal oli võrdsustatud sõjaväelisega. Isa oli sageli reisidel, saates kaubakoormaid. Tavaliselt sõitis ta ära päevaks-kaheks, aga ettenägematute raskuste või kontrollimiste tõttu tuli sageli viivitusi ette. Mõnikord ütles tagasi tulles: „Vagun avati.“ Varastati nähtavasti ka sõja-aastatel, kuigi selle eest olid väga karmid karistused. Mäletan, kuidas isa kordas tihti: „Kuidas nad küll ei karda …?“

Meie loomulikult ei mõistnud kõiki sõjaõudusi, aga nägime oma vanemate silmades pidevat hirmu. Kõrvus kajasid isa sõnad „jälle anti linn käest …“. Kõik kartsid, et sakslased vallutavad Moskva. Viiendas klassis hakkasime saksa keelt õppima. Õpetaja oli, nagu ma nüüd mäletan, päritolult volgasakslane. Saksa keelt ei tahtnud me kategooriliselt õppida. Milleks meile keel, mida räägivad vaenlased?

Millegipärast ei ole mul koolist üksikasjalikke mälestusi, kuigi õppisin selles esimesest viienda klassini. Mäletan peaaegu kõiki klassikaaslasi ainult eesnime järgi, perekonnanimesid ei ole mällu jäänud. Peale mu esimese kooliaegse sõbranna – Alja Kulagina. Tema vanemad olid evakueeritud Baltikumist. Hämmastav, et mul on meeles koha nimi, kus nad elasid – Zasulauks. Paljude aastate pärast selgitasin välja, et see on Riia eeslinn. Aga siis teadsin ainult, et Alja tuli kuskilt kaugelt, sakslaste okupeeritud territooriumilt. Veel mäletan Valja Korostõljovi vastasmajast. Vahel nägin teda aknal ja iga kord lootsin teda kohata, kui Aljale külla läksin. See oli mu esimene armumine – eemalt.

Normaalseid vihikuid ei jätkunud, peaaegu kogu sõjaaja kirjutasime tükkideks lõigatud ja vihikuteks õmmeldud ajalehtedele – ridade vahele. Et kirjutatud tekst paremini näha oleks, tehti tint paksem – lisati sinna keemilise pliiatsi grafiitsüdamikku.

Hiljem jutustas Boriss mulle palju hirmsast näljast Uuralites, kus tema pere sõja ajal elas. Tükk vintsket kliidega pooleks leiba jaotati kõigi peale ja juhtus, et teist toidukorda kogu päeva jooksul ei olnud. Meie elu oli muidugi kergem, sest meil oli kogu sõja oma aiamaa. Kasvatasime kartuleid, arbuuse, meloneid, kõrvitsaid. Kõrvitsaid ema talvel küpsetas. Nende magus maitse jäi kogu eluks meelde. Ilmselt sellepärast, et olime kogu aeg näljased. Hiljem hakkasin Moskva lähistel suvilas ise ka kõrvitsaid kasvatama. Need sarnanesid muidugi vähe nendele, mida ma lapsepõlves sõin. Jembis kasvasid kõrvitsad hiigelsuurteks – olid rattasuurused, väljast valged, mahlase kollase viljalihaga, eriline sort, mida ma rohkem kuskil ei ole kohanud.

Meid ei päästnud näljast mitte ainult oma aiamaa, vaid ka Titovka sugulaste abi. Nii ema kui ka isa vanematel oli oma majapidamine – lehmad, lambad, kanad. No muidugi ka juurvilja- aiad, kus ei kasvatatud ainult köögivilju, vaid ka nisu, rukist, hirssi. Titovkas elasid üldse kõik kuidagi ühtmoodi hästi. Kuigi kolhoosnikud andsid sõja ajal suure osa toiduainetest riigile, jäi midagi peredelegi. Kui me pärast suvist koolivaheaega Jembisse tagasi tulime, anti meile kaasa hirssi ja jahu – veidike, nii palju, kui jaksasime kanda.

1943. aasta suvel andis vanaisa Aljoša meile lehma jaoks raha. Lehm elas meiega aasta või natuke kauem, tänu temale oli laste jaoks piim pidevalt majas. Aga ükskord „viidi“, nagu ema ütles, lehm ära. Hoidsime teda kodu lähedal ühes lagunenud kuuris, mille ust avada polnud kuigi raske. Kes „viis“ – me ei teadnud. Räägiti pagulastest-tšetšeenidest. Võib-olla võtsid rääkijad asjata patu hingele. Tšetšeene ei olnud Jembis teab kui palju, pigem nad torkasid silma – kandsid suuri karusnahkseid mütse (neid nimetati „tšetšenkadeks“). Tšetšeene oli hale vaadata – kõhnad, igavesti näljased, elasid ajutistes, käepärasest materjalist kokku klopsitud majakestes. Kohalikud elanikud toitsid neid – eriti kui valmisid arbuusid, melonid, kõrvitsad. Mäletan, isa sortis meie keldri juures kartuleid, tema juurde tuli tšetšeen, palus abi.… Isa kallas kartuleid tema suurde riidest kotti. Tšetšeene Jembis peljati, isegi lapsi hirmutati nendega, kuid rohkem haletseti. Ega solvatud. Ma muidugi ei mõistnud, kust nad Kasahstani ilmusid. Tšetšeenid olid lihtsalt osa meie elust. 1944. aasta küüditamistest kuulsin ma siis, kui olin juba päris täiskasvanu.

… Meile oli neil aastail vist ainsaks maiuspalaks piimapulber – see sarnanes suurele valgele kakule. Kasahhid müüsid pulbrit jaamas. Kui meil raha ei olnud, murdsid nad meile tasuta tükikesi. Piimapulbrit sai pudistada ja kaua-kaua mäluda – selle maitse oli magusapoolne. Me olime valmis iga päev jaama selle järele jooksma. Mina, nii nagu vist kõik lapsed, armastasin magusat. Mäletan siiani ema kukekommide ja piimas keedetud suhkru maitset. Nendel aastatel ei olnud peensuhkrut – ainult suures tükis peasuhkur, mida isa väga osavalt noaga purustas, tulid ühesuurused kuubikud. Aga minu koduküla Titovka külapoes müüdi ainult üht sorti kompvekke – värvilisi padjakomme, mingeid muid maiustusi seal ei olnud.

Kui raske sõja-aastate olme ka ei olnud, lapse mällu jäi ka rõõmsaid pildikesi.

Kevadel õitsesid Žemi jõe taga tulbid. Maastik oli seal liigendatud: künkad vaheldusid põldudega. Tulbid muutsid need värvilisteks vaipadeks – alguses valged, pärast kollased, edasi punased. Räägiti, et kuskil kasvasid mustad tulbid – mina neid ei näinudki. Huvitav, et värvid ei segunenud kunagi. Me korjasime sületäied neid stepililli (millegipärast peeti neid põllulilledeks), tõime koju, jaotasime naabritele. Vaase tollal ei olnud – panime purkidesse, pottidesse, mannergutesse. Kaua need ei seisnud, võib-olla sellepärast, et vesi, mida tihti vahetati, oli jääkülm – seda võeti pumbast. Kord rääkisin nendest lapsepõlve mälestustest SRܲ riikide juhtide kohtumisel, mis toimus meie juures presidendi residentsis. Pärast seda õnnitlesid Nursultan Äbišulõ Nazarbajev³ ja Leonid Danilovitš Kutšma⁴ mind korduvalt sünnipäeval hiigelsuurte tulbikorvidega.

1945. aasta alguses viidi isa üle teenima Orenburgi. Vanemad väiksematega – Roza ja Toljaga – sõitsid ära, aga meid Ljonjaga jätsid õppeaasta lõpuni naabritädi hoole alla. Mäletan, kuidas ema tahtis ära sõites kaasa võtta lemmiktoalilled – kaks roosi ja kummipuu. Roosid olid nii suured, et need tuli Jembisse jätta, aga kummipuu topiti siiski kaubavagunisse.

Meie elasime üheksa-aastase Ljonjaga kahes pooltühjas kardinateta toas, ilma ema ja isata. Naabrivanaema tegi meile süüa, pesi riideid, triikis. Ta oli meile ammu pereliikmeks saanud ja vanemad jätsid meid Ljonjaga rahulikult tema hoolde.

1945. aasta 9. maid ei tähistatud Jembis sugugi nii nagu Moskvas – ei olnud saluute ega öiseid pidutsemisi. Aga pidupäeva oli siiski tunda. Meie maja lähedal asusid suured veereservuaarid. Et vesi suvel üle ei kuumeneks ega talvel jäätuks, olid need kaetud mullaga ja nägid välja nagu väiksed künkad. Päeval, kui võitu tähistati, laoti nende peale lauad – saadi tribüün, millele esinejad tõusid. Aga ümberringi oli palju inimesi, nad kallistasid, käratsesid, rõõmustasid. Mulle tundub, et olid ka valjuhääldajad, kust kostis muusikat. Ühise pidupäeva tunnet mäletan hästi. Päevad möödusid, õppeaasta lähenes lõpule. Meie Ljonjaga ootasime, et kohe-kohe tulevad vanemad meile järele. Ma ei suuda siiani rahulikult meenutada seda, mis juhtus nendel maipäevadel, kuigi möödas on juba üle 70 aasta.

Poisid korjasid Jembis loomade luid, suuri konte, puurisid nendesse augud, täitsid augud seatinaga – saadi rasked löögikuulid, „asõtškad“. Nendega mängiti mingite oma reeglite järgi. Seatina võis sulatada ainult tulistel sütel. Vanemad lastele muidugi sütt ei andnud. Poisikesed korjasid seda raudtee pöörde- tupikus, kus vedureid manööverdati.

Kord läks ka Ljonja koos vanemate kaaslastega söe järele. Nagu ma pärast täiskasvanute jutust aru sain, nägi ta veduri taga relssidel söetükke ja otsustas need kätte saada. Just sel ajal andis masinist vile, vend ilmselt arvas, et vedur sõidab edasi, ja ronis kiiresti relssidele, et esimesena söeni ulatuda. Aga masinist ei näinud teda, pani sisse tagasikäigu … Leonid hukkus silmapilkselt.

Kuulsin juhtunust naabritelt. See oli kõigi jaoks suur õnnetus. Masinist elas naabertrepikojas, me käisime perekonniti läbi. Orenburgist kohale kutsutud ema oli hirmsas seisundis. Isa saabus veidi hiljem ja püüdis teda toetada, kuidas suutis. Selsamal mäekesel, kus just äsja võitu tähistati, seisis nüüd taburettidel väike kirst ja ema, emmates seda kätega, nuttis suure häälega. Palju aastaid käisid isa ja ema, mõnikord ka isa üksinda Jembisse Ljonja haual.

Aeg möödus, aga ema ei suutnud kuidagi õnnetusest üle saada. Ta nuttis kogu aeg vaikselt. Ma märkasin, et pisarad voolasid ta põski mööda, ükskõik, mida ta ka tegi – keetis lõunasööki, pesi pesu või õmbles. Ta hakkas toibuma alles siis, kui sündis Volodja – oli 1947. aasta. Oli vaja ennast kätte võtta – noorem vend tuli ilmale, kui Tolja ei olnud veel kolmeseks saanud. Meie peres oli jälle neli last.