Читать книгу Külalismaja - Nancy Thayer - Страница 6

ÕUNAPUU TÜTRE MAGAMISTOA akna taga oli veranda maheda lambi helenduses valges õitevahus. Lacey magas nende elegantse Bostoni eeslinna maja teisel korrusel, pehmed mänguloomad kaisus, öölamp hämaralt põlemas. Kümneaastane Lacey oli alles laps ja Sophie rõõmustas selle üle.

Kuna see aitab mul uskuda, et me oleme ikka veel õnnelik perekond? mõtles Sophie.

Ta jättis Lacey ukse lahti, sest see meeldis lapsele.

Jonah oli oma ukse praokile jätnud ja Sophie lipsas vaikselt sisse. Viieteistkümneaastane poeg lamas selili voodil, kõrvaklapid kõrvas, ehkki ühtlane hingamine näitas, et ta magab sügavalt.

Need lapsed, mõtles Sophie. Nende põlvkond on kolmekümnestena kurt.

Poja seljakott ootas seina ääres. Ta oli koolitööd ära teinud ja asjad homseks valmis pannud. Jonah oli selles mõttes tubli. Arvutiekraan oli must. Sophie kaalus korraks, kas vaadata, mida poeg viimati oli teinud, aga otsustas seda mitte teha. Ta ei tahtnud poissi üles ajada ja pealegi vedeles üks Jonah’ videomänge vilkudes voodi kõrval põrandal. Arvatavasti veetis poeg viimase tunni koletisi hävitades. Sophie naeratas, vaadates oma esimest last, oma kallist poissi. Jonah kasvas, eemaldus temast, vahtides tihti emale ammuli sui otsa, nagu arvates, et viimane on peast täiesti segi läinud, kui soovitas panna selga kampsuni või võtta kaasa vihmavarju.

Jonah’l olid jalas pidžaamapüksid, pluusi polnud. Tema roided olid pressitud vastu nahka nagu paadilauad. Ta sõi pidevalt ja kasvas, aga lapseea roosa pontsakus oli kadunud.

Sophie oleks tahtnud teda laubale suudelda, aga kartis poega äratada. Ta tõmbas hoopis kerge teki pojale peale. Jonah nohises ja keeras end küljele. Sophie lahkus toast ja sulges ukse.

See oli tema lemmikaeg – lapsed magasid turvaliselt voodis, nägid und, ning maja justnagu haigutas, rahunes ja vajus samuti puhkeolekusse.

Miks ma end aina ebamugavamalt tunnen – kuidagi vaimselt ärevana? küsis Sophie endalt.

Ta läks paljajalu trepist alla, mõeldes nagu palju kordi varem, et tema poleks seda maja tahtnud. Sophie meelest oli see liiga nurgeline ja kõle. Ent Zack oli arhitekt ja tema oli selle projekteerinud. Tema meelest oli see puhas, värske, zen. Aastate jooksul oli Sophie seda pehmete ja mugavate tugitoolidega leebemaks ja hubasemaks suutnud muuta, ostnud pragudega antiikseid puidust kappe, et luua varjatud nurgataguseid, muretsenud suuri värvilisi vaase lilledega ja puidust riiuleid kapsaks loetud raamatutega. Ainuke ruum, mida Zack veel kõrgetasemeliseks pidas, oli köök, ja Sophie arvas, et sellega võib ta rahule jääda. Kõik need uusimad kroomist ja plastist köögimasinad, mida mees talle sünnipäevadeks ja jõuludeks kinkis, kulusid siin marjaks ära. Sophiele meeldis süüa teha ja Zackile maitsesid keerulised, ebatavalised road. Lastele samas mitte. Nendel õhtutel, kui Sophie oli kindel, et Zack ei tule koju, lasi ta neil süüa juustuburgereid, pitsat ja kartuliputru pikkpoisiga.

Sophie vaatas kella. Üheksa läbi. Kus mees oli? Zack oli lubanud täna õhtusöögi ajaks koju tulla. Ta polnud isegi helistanud.

Sophie mossitas natuke. Seda juhtus viimasel ajal aina sagedamini. Zacki kliendid olid Bostoni ühed nooremad, rikkamad ja nõudlikumad ning kui nad soovisid õhtust nõupidamist, siis seda nad ka said. Kui Sophie teadis, et Zack on kauem tööl, nautis ta õhtut, sõi koos lastega ja luges siis head raamatut. Ent mees teatas alati ette, kui õhtusöögiks koju ei jõudnud.

Kerget ärevust tundes läks naine tema kabinetti ja lülitas arvuti tööle. Ta tahtis teada – kas Zack oli öelnud, et tuleb koju, või oli tema ise unustanud, et ei tule? Sophie ei tahtnud uskuda, et ta seda ei mäleta. Asi polnud selles, et temast ja Zackist olid saanud vastased, asi polnud ka selles, et Sophie tundis uhkust selle üle, et ta tegi alati kõike õigesti – õigemini polnud asi kõiges selles, mitte ainult selles. Ta pidi teadma, kas abikaasaga on kõik hästi.

Arvuteid oli majas kõikjal. Sophie arvuti oli kööginurgas laual, kus tal olid kirjas kõik arstivisiidid, laste võistluste kuupäevad, lastevanemate koosolekud. Lacey kasutas sama arvutit. Kümnesena oli teda vaja ikka veel jälgida ja ta polnud tehnikavidinatest samasuguses sõltuvuses nagu Zack. Jonah’ arvuti oli laual tema toas – tal oli seda vaja koolitööde jaoks. Nad olid kokku leppinud, et ta ei lukusta oma toa ust, et Sophie saaks aeg-ajalt kontrollimas käia. Sophie kartis, et poeg külastab pornolehekülgi, aga seni oli poiss kulutanud kogu vaba aja arvutimängudele. Zacki lauaarvuti surises. Sophie istus mehe suurde nahktooli ja otsis abikaasa kalendri üles. Tormiline talv oli viimaks möödas ning ehitajad võisid redelid ja tellingud välja võtta ning tööle asuda. Kõik kliendid tahtsid kõike korraga saada. Zack jagas Sophiega oma tööelu aina vähem, ent nad olid olnud abielus kuusteist aastat ja see fakt ei muutunud.

Täna, 10. aprill. Zack oli kirjutanud: „Pea meeles L-i späeva.“

L? Arvatavasti Lila, üks Zacki kolleege. Lila oli kahekümne kaheksa aastane kena karjäärinaine, vaba ja vallaline ning tal oli isiklik BMW kabriolett. Tal polnud lapsi, tal oli vapustav garderoob ja imeline naer. Ta pidas Zacki arhitektuurigeeniuseks vastandina Sophiele, kes pidas Zacki meheks, kes peaks pere seltsis rohkem aega veetma.

Jah, Zack peab Lila sünnipäeva meeles pidama. Lila oli oluline kolleeg, noor, särav ja energiline. Sophie ei olnud armukade ega tundnud end halvasti – ta oli töötanud ise ka Zacki juures raamatupidajana, kui mees alles karjääri alustas. Sophie teadis väga hästi, et töötades kadus mehe karismaatiline sarm ja tihti ka enesevalitsus. Ta võis olla kamandav, diktaatorlik, kriitiline ja kiibitseja. Ta oli perfektsionist – Sophie pelgas, et ilmselt on seda ka tema ise – ja oma ambitsioonides sihikindel. Sophie teadis, et ei tahaks enam Zackiga koos töötada. Temaga abielus olemisest piisas.

Sophie keskendus kalendrile. Täna õhtuks polnud midagi kirjas.

Homseks, 11. aprilliks, oli Zack kirjutanud: „Aruta S-iga lah.“

Lah.

Sophie süda hakkas põksuma. Ta nõjatus tooli seljatoele, suutmata pilku neilt kolmelt tähelt kiskuda.

Lah? Esimesena meenus sõna „lahutus“, aga isegi ülimalt korralik Zack ei paneks arutelu lahutuse üle oma kalendrisse kirja. Ei paneks ju?

Sophie sulges silmad. Hingas rahulikult. Sundis end keskenduma käesolevale hetkele vaikses majas magavate lastega.

Lah. Kas see võis kuidagi puudutada aktsiaid? Võimalik, aga Zack tegeles aktsiatega seda Sophiega arutamata.

Lah. Lahendus? Äkki ta tahab koos reisile minna. Nende perel oli midagi sellist vaja. Nad polnud ammu perena koos midagi teinud, aga see polnud kuigi tõenäoline – Zack ei nimetaks puhkust iialgi lahenduseks.

Lahkus! Ahaa. Võib-olla maksti mõne Zacki aktsia pealt dividende ja ta tahtis selle raha kulutamist Sophiega arutada.

Jah, just nii see oligi. Lah tähendab midagi muud kui lahutust. Milleks rumalusi mõelda? Kõikides abieludes olid tõusud ja mõõnad, aga viimasel aastal oli Andersonide abielu vähehaaval, ent kindlalt allamäge liikunud. Vahel tundus Sophiele, et ta peab vastu vaid laste nimel. Zack tundus talle aina vastumeelsem, rohkem...

Välisuks paugatas ja Sophie võpatas süüdlaslikult. Ta kuulis, kuidas abikaasa portfelli esiku lauale viskas, tema samme köögi ja kabineti suunas tulemas. Ootusärevana, ent otsustavana jäi Sophie oma kohale.

„Mida sa siin teed?“ küsis Zack, lõdvendades uksel seistes lipsu.

Sophie silmitses oma abikaasat. Heledad juuksed, sinised silmad, endine keskkooli jalgpallistaar – ta oli sel aastal saanud nelikümmend. Mees oli hakanud juukseid värvima. Oli ostnud Mustangi vintage-kabrioleti.

„Tere sulle ka,“ vastas Sophie naeratades, et sõnad ei kõlaks liiga teravalt.

Zacki hääl oli rahulik. „Sophie.“

„Sa ei helistanud,“ tuletas naine talle meelde.

Zack häälitses kärsitult ja pööras selja.

Sophie sõrmeotsad kihelesid. Ta oli vihane, hirmul ja kummaliselt elevil, nagu oleks ta sukeldumas võõrasse järve, mille sügavust ta ei tea. Lapsed, ütles ta endale. Hoolitse laste eest.

„On sul kõht tühi? Ma...“

„Olen väsinud. Lähen magama.“ Zack astus esikusse, vaatamata naise poole, ja Sophie hakkas värisema.

Ta läks uksele ja võttis mehe käest kinni. „Zack. Zack, palun oota. Mida lah tähendab?“

„Mis asja?“

Nüüd kuulas Zack teda. Tundes endal abikaasa pilku, tajus Sophie tuttavat kriitilist suhtumist. Olgu, tal olid jalas teksad, seljas T-särk, ta oli paljajalu ega teadnud, millal viimati juukseid kammis, aga tema heledad juuksed olid lühikesed, nii et need olid alati ka enam-vähem normaalses soengus. Ta oli Zackist neli aastat noorem, sale ja piisavalt ilus.

Sophie kordas: „Mida lah tähendab?“ Ta viitas laua poole. „Leidsin selle su kalendrist. „Aruta S-iga lah.““

„Oh, Sophie, kas sa tõesti tahad sellest praegu rääkida?“ Zack vajus kühmu, andes mõista, et on väsinud.

Sophie teadis, et nii väsinud mees nüüd ka pole. „Jah, Zack. Ma ei suuda magada ega mõistuse juurde jääda, kui sa ei vasta.“ Ta vaatas abikaasat, püüdes tema näost midagi välja lugeda.

Zack rapsas käe vabaks, astus tagasi tuppa ja vajus tugitoolile. „Olgu. Teeme selle siis ära. Sophie, ma tahan lahutust.“

Kahtlustest hoolimata oli naine vapustatud. „Aga lapsed?“ küsis ta. Jonah ja Lacey ei saanud end kuidagi valu eest kaitsta. Lacey oli alles laps, rõõmsameelne ja nunnu, ent Sophie oli Jonah’ käitumises viimasel ajal murettekitavaid muutusi märganud. Poisi hinded olid head, aga ta ei säranud enam jalg- ja korvpallis, mida oli lapsest saadik mänginud. Treenerid käisid talle pinda. Kui ta peab veel tegelema ka isa lahkumisega...

„Ma ei lahuta ju neist,“ vastas Zack peaaegu lõbustatud toonil. Ta oli pinges, ent tema pilgus, hoiakus oli teatav ülbus. Ta teadis midagi, mida Sophie ei teadnud.

„Kas sa lahutad minust?“ Sophie oli seda teinud – need elu muutvad sõnad olid välja öeldud. Vilkusid. Neoonvalguses.

Zack raputas kannatamatult pead. „Kuule, tunnista seda – sa pole samuti õnnelik olnud.“

Oli see tõsi? Sel hetkel polnud Sophie kindel. Ta oli hea ema, tubli ja loominguline perenaine, hea sõber... Aga õnnelik? Peopesad muutusid niiskeks ja ta hõõrus neid vastu teksaseid.

„On see Lila?“ küsis ta. Ta istus abikaasa vastu toolile. Kui Zack tahtnuks, oleks ta võinud käe sirutada, teda puudutada, öelda, et tal on kahju, Sophie võiks öelda, et nad alustavad otsast peale...

„On sel tähtsust, kes see on?“ küsis Zack vastu.

„Võiksid ta vallandada ja me võiksime otsast peale alustada,“ pakkus Sophie.

Zack võpatas. „Ma ei taha Lilat vallandada. Ma armastan teda. Tema armastab mind.“

„Oh sa pagan.“ Sophie üritas neid sõnu seedida. Zack oli oma plaanidega temast kaugel ees. „Oh sa pagan, Zack. Ma ei tea, mida öelda.“

Zack norsatas kärsitult. „Näed, kuidas see sinuga käib! Miks sa ei nuta? Ei sõima? Ei loobi mind raamatuga?“

Sophie krimpsutas nägu. „Nii et mina olen seega süüdi?“

Zack vajus kössi, tõmbas käega läbi oma tihedate liivakarva juuste, kummardus Sophie poole, küünarnukid põlvedel, asend, mida naine oli näinud nii tihti, ta oli nagu aus inimene, kes püüab mingit probleemi lahendada. „Kuule, Sophie, ma ei taha koletise muljet jätta. Tean, et Lila on noor. Ta on uus. Sina ja mina oleme olnud abielus kuusteist aastat – kirg või mis iganes – on lahtunud. Sa tead, et ma ei taha kellelegi haiget teha. Ma ei taha olla paha tegelase rollis.“

„Ja ometi kepid sa Lilaga.“ Sophie uuris abikaasa nägu, nägi sarmi, jõulisust, keskendumist, mida Zack oskas koondada nagu kiskja saakloomale, ent nüüd oli see suunatud tema pihta. Kunagi oli ta meest selle pärast imetlenud, jumaldanud teda tema jõu pärast. Zack oli muutunud – või siis tema ise. „Sa ütled, et armastad teda.“

Zack heitis talle anuva pilgu. „Ta teeb mu nooreks.“

Sophie noogutas. „Sellest saan ma aru.“ Siis lisas ta: „Ma ei taha, et lapsed haiget saaksid.“

„Issand, Sophie, arvad, et mina tahan?“

Ei, mõtles Sophie, Zack ei tahaks lastele haiget teha. Ent samas ei mõelnud ta oma lastele muidu kui Sophie ärgitusel. Zack polnud loomu poolest pereinimene. Sophie tõmbas sügavalt hinge ja kogus end. Kui Zack oli kütt, siis Sophie oli emalõvi, kes kaitses oma kutsikaid. Kaitses perekonda.

See oli alandav, aga arvatavasti õige tegu.

Sophie sundis end meeldival hääletoonil rääkima. „Ma kavatsesin sellest sinuga rääkida... Susie Swenson helistas eile. Ta oli mu ülikoolikaaslane. Tal on Nantucketis külalismaja, mille ta tahab juuliks ja augustiks välja üürida. Nad kutsuvad seda külalismajaks, sest peamaja asus sealsamas, aga nad müüsid selle maha ja jagasid krundi osadeks. Igatahes tundub see olevat lausa villa – kuus magamistuba, kolm vannituba, kõik eluks vajalik on olemas. Mõtlesin, et see teeks sulle ja mulle head – lastele muidugi ka, aga eriti sulle ja mulle. Võiksime rannas jalutamas käia, juua Margaritasid, püüda omavahelist sidet taastada.“ Sophie jälgis samal ajal abikaasat. Zacki silmad ei löönud särama, tema nägu ei muutunud rõõmsaks.

„Kui palju?“ küsis Zack tema pilku vältides.

Sophie nimetas summa ja Zack norsatas. „Nantucket.“ Ta raputas pead. „Ei. Ei, nii palju ma ei maksa.“

„Kas sa üldse tahad minna?“ Sophie puudutas tema kätt. „Kas sa tahaksid veel üritada?“

Mees patsutas tema kätt, nagu oleks see vana kiindunud koera koon, ja tõmbus eemale. „Ei. Ja sinust pole õiglane tahta, et ma kulutaksin sinu ja laste peale nii suure summa. Sina ja lapsed võite siia jääda. Mina kolin Lila juurde.“

„Kui kauaks?“

„Noh, päriselt. Kuna see asi on nüüd avalik, peaksime tegutsema. Kõigepealt hakkame eraldi elama. Mina kolin Lila juurde ning sina ja mina valmistume lahutuseks.“ Sophie pani tähele, kui innukas mees on. Ta oli valmis püsti kargama ja selsamal hetkel ära minema.

„Ei, Zack, ootame. Võtame endale natuke aega. Me oleme perekond. Võib-olla... midagi muutub.“ Mõte majale Nantucketis säras nagu majakas abielu tumedas hägus. Sophie oli sellest unistanud sestsaadik, kui Susie helistas. Ta tahtis seda. Ta vajas seda. „Ma viin lapsed juuliks ja augustiks Nantucketti.“

Zack läks turri. „Kust sa sellise üüri jaoks raha võtad?“

Sophie naeratas esimest korda selle jutuajamise jooksul. „Tädi Fancy,“ ütles ta.

Tädi Fancy moto oli olnud selline: „Kui ma lähen põhja, siis stiilselt.“ Ta oli kasutanud oma päranduse riismeid, et osta uued riided ja värvida juuksed punaseks, kui abikaasa ta 1970. aastal maha jättis ja Fancy oli kõigest kahekümne nelja aastane. Need muutused äratasid kohe Fred Lattimeri tähelepanu, mees oli rikas ja lahutatud, kaksteist aastat Fancyst vanem, ta kurameeris Fancyga, abiellus temaga ja kinkis talle neli last, keda Fancy oli igatsenud.

Sophie oli alati tädi Fancyt imetlenud, sest viimane elas nii palju lennukamalt ja isukamalt kui Sophie ema Hester. Hesteri arusaam uhkest riietusest oli valge arstikittel ja stetoskoop kaelas. Hester võis ju EMO-s elusid päästa, aga simulante ta ei talunud. Tädi Fancy eelistas lõbutsemist ja pullitegemist. Sophie ema käest sai plaastrit ja tervislikku toitu.

Sophie soovis, et saaks praegu joosta tädi Fancy juurde, kes arvatavasti soovitaks, et nad läheksid koos baari ja flirdiksid meestega. „Kui hobune su maha viskab, roni kohe tagasi sadulasse,“ oli samuti üks tädi Fancy moto. Tal oli palju motosid olnud.

Vapustav tädi Fancy oli hukkunud oma kuuekümnendal sünnipäeval langevarjuhüpet tehes. Samas – just nii oleks Fancy Lattimer surra tahtnudki. Sophie oli siiski lootnud, et tädi elab kaua ning on talle vanemas eas eeskujuks ja kaaslaseks.

Testamendiga pärandas tädi Fancy suure osa rahast – seda oli palju – oma neljale lapsele, aga ta jättis kenakese kopika ka Sophiele niinimetatud hädaabirahaks.

Kui Sophie hakkas kohtamas käima või pigem, kui ta sai viisteist ja võis hakata kohtamas käima, rääkis ema talle rasestumisvastastest vahenditest. Tädi Fancy oli andnud talle ilusa tikitud peenrahakoti, millel oli lillekujuline kinnitus. Selles oli kaks kümnedollarilist.

„Kui mina noor olin,“ jutustas tädi Fancy Sophiele, „hoolitses mu ema alati selle eest, et mul oleks hädaabiraha kaasas. Kõikidel tüdrukutel oli hädaabiraha, mis kulus ära, kui mõni poiss arvas, et kui ta meid oma autoga sõidutab, pole meil kuhugi minna, või hakkas filmi ajal käperdama. Meil oli alati taksoraha ja võimalus koju pääseda. See andis meile sõltumatuse.“

Hädaabiraha. Sophie oli Zacki peale vihane. Ta oli vihane ka üldisemalt – nõrgamõistuslik, ärevil, hing valutas, vaimselt lahinguvalmis, psühholoogiliselt napakas. Sophie oli alati olnud ettevaatlik, hea laps. Mõte kulutada pärandus üürimaks võõrast maja Nantucketis, puhkusesaarel, kus ta oli käinud vaid päevareisidel, oli tema jaoks meeletu.

„Ma teen seda,“ ütles Sophie valjusti nii endale kui ka Zackile. Ta jättis mehe kabinetti seisma ja läks oma mobiili otsima enne, kui meelt muudab. Ta helistas Susiele.

„Susie, ma tahan seda maja.“

„Tõesti?“ piiksatas Susie üllatunult. Ta kõhkles. „Kuule, ma pean sinuga aus olema. Üks põhjusi, miks ma ei taha kasutada maaklerit, on see, et nad võtavad suurt vahendustasu. Mul on sel aastal rahaga kitsas käes ja ma ei taha seda oma pillaja nõbu Ivaniga jagada. Sellest võime rääkida mõni teine kord. Teine põhjus, miks ma seda mitteametlikult teha tahan, on see, et mitte just paljud ei taha üürida maja, kus sama maja küljes asuvas korteris elab sugulane sees.“

„Sugulane,“ kordas Sophie.

„Minu vanaisa, aga mitte see, kes Nantucketis selle maatüki ostis. Teine, Connor Swenson. Ta kolis sisse talvel pärast vanaema surma. Ta on tore vana, luban, et täiesti ohutu, aga ta on end leinas hooletusse jätnud. Lisaks oli ta Iowas talupidaja ega taipa saareelust mõhkugi. Olen tal tihti külas käinud, aga ta hoiab rohkem omaette. Ta pole hull, ma vannun,“ jätkas Susie, „aga ta on kurb ja veidi segaduses. Ta ei käi toast palju väljas. Ma ei saa paluda tal välja kolida.“

„Kas sa tahad, et me aitaksime teda?“ küsis Sophie. „Ostame süüa, sõidutame raamatukokku, muud sarnast?“

„Ei. Tal on oma vana pikap olemas. Ta ostab toiduaineid, teeb ise süüa ja minu teada veedab aega teleri ees, ristsõnu lahendades ja nikerdades.“

„Vilistades?“

„Nikerdades. Tead küll, puidust asju.“

„Ma ei teadnud, et inimesed veel nikerdavad. Kas ta vilistab nikerdades?“ Sophie peas valitsev segadus ja elevus tekitasid peapööritust.

„Nii et sa pole vastu, et ta seal on?“ küsis Susie.

„Ei näe põhjust,“ vastas Sophie.

Sophie ja Susie olid sõbrannad, nii et juriidilist lepingut vaja polnud. Sophie lubas saata Susiele tšeki ja Susie ütles, et saadab Sophiele võtmed ja kaardi, kuidas kohale sõita.

Tädi Fancy oleks selle heaks kiitnud.