Читать книгу Külalismaja - Nancy Thayer - Страница 8

SOPHIE SAATIS SUSIE Swensoni fotod majast laste telefonidele. Ta uuris neid arvutis, keskendudes üksikasjadele.

Nantucketi maja oli kolmekordne, kummalegi poole jäi kahekorruseline tiib. Maja tundus inglaslik, nagu oleks see vanast mustvalgest krimifilmist, kus on ülemteenrid ja Bentleyd, ainult et kivist fassaadi asemel oli hall laudis. Eesukse kohal rippusid iidse tiheda rippoa lillad õied. Tiibade uksi ääristasid võrestikul ronivad roosad roniroosid.

Maja ees oli kividest laotud kaarjas sissesõidutee. Teine tee viis majast vasakule mööda katusealusest käiguteest ja majaga ühendatud korterist. Ka selle seinu katsid tihedad roosad roniroosid. Vanaisa korteri sinise ukse kõrval olid vanamoelised punase-valgetriibulised geraaniumid. Selle kõrval oli väike kivist siseõu, kus olid sepistatud metallist mööbel ja roosade petuuniatega urnid. Swensonitele meeldis ilmselgelt roosa värv.

Fotodelt olid näha piki koridori kõrvuti asuvad toad, mis olid sama kulunud ja kutsuvad kui muinasjutu-vanaema süli ja ka sama kortsus. Fuajee eraldas külalistuba raamatukogust ning mõlemas toas olid mugavad diivanid, tugitoolid, riiulid raamatute ja seltskonnamängudega. Tagapool olid söögi- ja elutuba. Maja tagumist seina kattis pikk moodne köök, mis avanes kalasabamustriga laotud kividest siseõuele, mille nurkades olid rikkalikult õitsevate lilledega potid. Siin oli suur gaasigrill, pikk puidust laud ja puust toolid, nii et tegemist oli justnagu õues asuva söögitoaga. Selle taga oli umbes kümme meetrit hooldatud haljendavat muru, mis läks seejärel üle põõsastikuks ja rannaniiduks.

Teisel korrusel oli kuus magamistuba vanade puitraamiga voodite, kahekordsete voodite, laiade ja kitsamate vooditega, lisaks kirjutuslauad, tugitoolid, kõrged peeglid ning veel riiuleid raamatute ja seltskonnamängudega.

Milline täiuslik suvemaja! Sophie ei peaks tolmu võtma, lapsed võiksid liiva sisse kanda ja vihma võiks päevade kaupa sadada. Ja neil võiks käia külalisi! Jonah’l ja Laceyl mõlemal võiks olla mõni sõber külas nii kaua, kui nad ise tahavad, ja Sophie võiks kutsuda oma ema – kohusetundest – ning sõbrannad Angie ja Bessi ning ehk veel paar sõbrannat.

Kui Sophie oli Zackile põhjendanud, miks see vajalik on, läksid nad ühise rindena laste ette, esitledes seda kui nende plaani, öeldes, et Zackil on liiga palju tööd ja ta ei tea, millal saab saarele tulla. Jonah ja Lacey ei lausunud sõnagi, kuna nad olid harjunud, et isal pole nende jaoks aega.

Niisiis asus Sophie oma rohelise maasturiga, kus olid kõik nende asjad, külmakast toiduga ja veel mõned viimase hetke ostud, teele mööda teed Route 3 Cape’ile ja saarele sõitvate teiste autode pikas rivis. Otsustanud olla rõõmsameelne, kuulas ta valjusti muusikat, mida armastas – 1980-ndate reipad lood, nagu Cyndi Lauperi „Girls Just Want to Have Fun“. Lapsed nõksutasid samal ajal tagaistmel peaga, kuulates kõrvaklappidest oma lemmikmuusikat.

Kui nad olid praami peal ja alustasid kahetunnist sõitu saarele, tulid lapsed oma kestast välja. Nad ostsid hot dog’e ja sõid neid piirdele nõjatudes, vaadates lõputut sinist ookeani. Jonah aitas Laceyl fotosid Instagrami laadida ja nad saatsid koju sõpradele sõnumeid.

Selleks ajaks, kui Andersonid viimaks praamilt maha Nantucketile sõitsid, oli isegi Jonah, kes oli viimastel kuudel väga vaikseks jäänud, rääkima hakanud.

„See on lahe,“ ütles ta. „Pilvelõhkujaid ja valgusfoore pole.“

„Tänavad on nii kitsad!“ kiljatas Lacey.

Jonah osutas naerdes ettepoole. „Vaata, autod lasevad parte üle tee.“

„Ma tahan pilti teha,“ hüüatas Lacey. „Oh, nad on nii nunnud niimoodi paterdades. See on vist perekond.“

Sophie ootas naeratades, kuni viimane part oli rohu peale hüpanud, ja jätkas sõitu Surfside Roadi poole. Susie maja asus tänavalabürindis keskkooli ja Surfside’i ranna vahel. Vaid sisseõiduteed, postkastid ja tänavanumbritega kivid andsid mõista, et kusagil ürgmetsa keskel asuvad majad. Viimaks jõudsid nad õige sissesõidutee juurde, mida ääristasid kibuvitsapõõsad. Sophie sõitis läbi rohelise tunneli ja jõudis veidi ülespoole kerkivale lagendikule. Maja oli tohutu, kulunud ja võluv, aknad särasid päikese käes.

„Oh sa poiss!“ hüüatas Lacey. „See on meeletu!“

Sophie peatas auto maja ees ja tõmbas sügavalt hinge. Oli juunikuu viimane päev, palav, aga mitte liiga palav, tuuline, aga mitte üleliia. Läheb lahti, mõtles ta. Püsi minuga, tädi Fancy.

Sophie mõtiskluse ajal olid lapsed turvavööd avanud ja autost välja hüpanud.

„Tee ruttu, emme,“ hüüdis Lacey. „Ma tahan maja seest näha!“

Sophie läks välisukse juurde tiheda lillade õitega rippoa varjus, torkas võtme lukuauku ja avas luku.

Lapsed tormasid majja, kihutasid läbi tubade, karjusid ja hõikusid. Teiste seltskonnas kohtles Jonah oma kümneaastast õde nagu lemmiklooma. Omavahel olles muutus poiss taas lapseks. Sophie seisatas uksel, silmad suletud, ja nautis laste õnnelikke hääli. Võib-olla saab kõik korda.

Ta astus majja. See oli umbne ja palav, kuna oli terve talve suletud olnud. Keskne koridor viis maja tagaosasse, jagades selle kaheks. Sophie astus paremale jäävasse tuppa, mida Susie oli nimetanud raamatukoguks, ja hakkas suuri aknaid avama. Viimane külaline oli jätnud diivanile avatuna raamatu „Suured lootused“. Sophie naeratas.

Lapsed jooksid müdinal teisele korrusele. Majas kõlasid taas hõiked – rõõmsad hõiked.

„Tädi Fancy, sa vana kaval rebane.“ Sophie põimis käed enda ümber, kui südames tekkis tibatilluke lootusekiir.

Ta läks üle koridori suurde külalistuppa ja avas ukse juurdeehitise poole, mis ühendas peamaja ja korterit. Susie oli öelnud, et see ehitati spetsiaalselt tema tädi jaoks, kes oli üsnagi ekstsentriline ja jumaldas klaverit (Jumal tänatud ekstsentriliste tädide eest, mõtles Sophie). Tänu talle oli olemas muusikatuba, elegantne kamber, mis tundus olevat pärit justnagu mõnest Viini kontserdisaalist. Zack oleks nimetanud seda vanamoeliseks, mõtles Sophie. Paksud Türgi vaibad läikisid siidiselt tumedate puitpõrandate taustal, laes rippus sätendav kristall-lühter ning seintel olid kullatud raamides maalid kontsertidest ja pianistidest. Ühes seinas oli pikk pehmete patjadega säravalt valge, roosade roosidega kaetud kangaga diivan.

Toa keskel oli Steinway tiibklaver.

See, et siin oli klaver, hämmastas Sophiet ning paotas tugevasti suletud ust tema mälestuste ning ühe tohutu ja olulise osa juurde temast endast. Ta polnud kuusteist aastat klaverit mänginud, aga kuidas ta saaks siin mitte mängida?