Читать книгу Külalismaja - Nancy Thayer - Страница 7

TREVOR BLACK ISTUS ooteruumis ja tema jalg hüples ärevalt üles-alla. Kas ta toimib õigesti, rääkides oma nelja-aastasest pojast lastepsühholoogiga? Mingis mõttes tundus talle, nagu reedaks ta Leod – ta teadis, et Leo lasteaiaõpetajad rääkisid lastele, et „kitumine“ pole ilus. Ent Trevor oli üksikisa ja ta oli mures.

Enne, kui Trevor meelt jõudis muuta, juhatas assistent ta doktor Warreni kabinetti. Doktor Warren tõusis, et tema kätt suruda. Meeldiva moega vanem meesterahvas kandis ülikonda, aga ilma lipsuta, mis tekitas Trevoris kummalisel kombel parema tunde, nagu kritiseeritaks teda nii vähem. Trevor tegeles oma arvutifirma juhtimisega kodus ja kandis ülikonda ainult teatud klientidega kohtuma minnes.

Terapeut viitas tooli poole. „Kuidas saan teid aidata?“

„Asi on minu pojas,“ vastas Trevor ja oleks äärepealt nutma puhkenud. „Leos. Leo on neljane. Ta on tore väike poiss, aga tema ema, minu abikaasa Tallulah...“ Trevor tõmbas sügavalt hinge. „Ta suri novembris.“

„Tunnen kaasa. Kas ta oli haige?“

Trevor kõhkles. „Kõik siin räägitu jääb nende seinte vahele, eks?“

„Loomulikult.“

„Ma ei taha, et Leo seda teada saaks. Ta ei saaks sellest aru ja mina ei taha Tallulah’t maha teha. Ta oli näitleja. Tal oli Bostoni teatrites palju rolle, samuti mõnes eeslinnateatris. Ta jumaldas näitlemist. See oli kogu tema maailm. Kui ma temaga kohtusin, hoiatas ta mind, öeldes: „Sul pole minu kohta vaja teada muud, kui et ma olen näitleja.““

Trevor vaikis, meenutades, kuidas ta Tallulah’ga ühel Cambridge’i peol kohtus. Naine lõi tal hinge kinni. Tallulah’l olid punased siidised juuksed, mis langesid voogavalt seljale, ja seitel oli tõmmatud nii, et juuksed vajusid ahvatlevalt ühe silma peale. Tal oli vapustav keha, madal kähe hääl, mille ta oli saavutanud – nagu ta hiljem Trevorile avaldas – suitsetades, rääkides ja lauldes külmetuse ajal, nii et tema häälepaelad olid kergelt kahjustatud. Ta tuletas mehele meelde, et see on tõestuseks, et teda huvitas vaid näitlemine.

„Ma hoiatan sind,“ oli Tallulah öelnud. „Ära minuga midagi tõsist planeeri.“

Loomulikult olid Tallulah’ sõnad Trevorile väljakutseks, ehkki ta polnud olnud ülbe, ent siiski paganama enesekindel mees. Trevor oli siis olnud kakskümmend neli, kena, tark, lahe tüüp, kes sai alati, mida tahtis. Kõik oli talle kogu elu kergesti kätte tulnud – head hinded, ta oli keskkoolis sportlane, tüdrukuid oli jalaga segada, sissepääs Massachussettsi Tehnoloogiainstituuti ja arvutifirma, mis andis talle tegevust ja kenakese sissetuleku. Suhe Tallulah’ga oli virgutav, kuna naine ei allunud mehe võludele sama lihtsasti kui enamik naisi. Trevor pidi teda piirama. See oli omal moel lõbus. Ta ei saanud naisest aru ja talle meeldisid mõistatused. Nii oli tema aju Tallulah’st sama palju huvitatud olnud kui tema keha. No olgu, võib-olla mitte nii palju kui tema keha.

Kui ülbe ta oli toona olnud! Kui noor!

„Härra Black?“ ütles doktor Warren vaikselt, kiskudes Trevori mõtetest välja.

Trevor köhatas. „Olgu. See oli nii. Tallulah ei tahtnud algusest peale olla koduperenaine ega lapsevanem. Ta oli siiski Leo ema. Minu abikaasa. Me armastasime teda ja ehkki ta oli ebatavaline – võiks öelda nõudlik, mitte hoolitsev –, saime me hakkama.“ Sellest oli raskem rääkida, kui Trevor oli arvanud.

„Kuidas ta suri?“ küsis doktor Warren.

„Hmm. Tallulah oli üldiselt harva kodus. Proovid, prooviesinemised, riiete ostmine – ma ei tea... olime sellega harjunud. Viimasel ajal oli ta kodus veel harvemini. Arvasin, et ta on proovis. Aga siis...“ See mälestus pani Trevori kogelema. „Novembris – oli hommik, Leo oli lasteaias – koputasid politseinikud minu uksele. Mul on korter Cambridge’is. Nii. Nad ütlesid – ja tegid seda lugupidavalt –, et Tallulah on surnud. Ta oli surnud heroiini üledoosi tõttu, ta oli tarbinud seda mingi näitleja korteris. Tallulah oli ikka rääkinud, et Wilhelm on nende generatsiooni üks andekamaid näitlejaid. Ent kui nende surnukehad leiti, olid nii Tallulah kui ka Wilhelm alasti.“

„Teil oli kindlasti raske,“ nentis doktor Warren neutraalsel toonil.

Trevor hammustas huulde. „Jah.“ Tal oli raske hingata. „Nii pidin ma välja mõtlema, kuidas seda Leole öelda. Ta oli harjunud sellega, et ema pole mitu tundi või isegi päeva. Olin algusest peale olnud tema jaoks põhiline lapsevanem. Tallulah polnud kunagi tahtnud arutada lasteaedade, mängurühmade, jõulukinkide ja sünnipäevapidude üle, ent ta oli Leo ema. Leo armastas teda. Jumaldas teda.“ Trevor summutas nuukse.

Hetke pärast ärgitas doktor Warren: „Jätkake.“

„Kui ma sellest Leole tol pärastlõunal rääkisin...“ Trevor oli sellest teistele lastevanematele, lasteaiaõpetajatele ja sõpradele rääkides olnud tunduvalt reserveeritum. Ta ei tahtnud, et Leo sellest midagi teaks. Nüüd kartis ta nutma puhkeda. „Olime pärast lasteaeda kodus, kui ma sellest Leole rääkisin. Olin andnud talle mahla. Istusime diivanil. Ütlesin võimalikult leebelt, et emme on surnud. Leo teadis lasteaiast ja telerist nähtu põhjal, et loomad surevad. Olime sellest rääkinud. Ta sai sellest mingil määral aru. Nii ma siis ütlesin talle.“ Trevor neelatas. „Leo ütles: „Ei, issi. Palun.““

Trevor köhatas. Doktor Warren ootas.

„Ma kallistasin Leod. Me nutsime koos. Ütlesin, et emme elab nüüd taevas, ilusas paigas, kus emme on alati õnnelik. Ütlesin, et emme oli olnud haige...“ Trevor vaatas psühholoogi poole. „Mõnes mõttes see ju nii oligi, eks? Rääkisin Leole, et see juhtus järsku, et emme lihtsalt uinus. See oli tõenäoliselt ka tõsi. Ütlesin, et emme vaatab alati armastusega alla tema peale. Leo tahtis teada, kus emme on, ja ma ütlesin, et taevas, mille peale ta püsti hüppas, rõdule jooksis ja piirde peale astus. Ta... Leo lehvitas taeva poole ja hüüdis: „Tere, emme!““ Trevor pani käed näo peale ja keelas endal nutta. Ta lausus kohmetult: „Arvasin, et olen oma nutud ära nutnud.“

„Pole hullu,“ lohutas doktor Warren. „See on hea. Kiiret pole.“

Trevor võttis diivanilaualt karbist salvrätiku ja nuuskas nina. Peagi suutis ta end koguda.

„Me elasime edasi. Tegime Leo tuppa Tallulah’le altari. Mõne aja pärast, kui Leo oli lasteaias, viisin ma osa Tallulah’ vähem silmatorkavaid asju – kingad, kosmeetikatarbed, parukad, kasutatud riided – minema, nii et korter muutus pisut avaramaks. Meil on kolm magamistuba – üks on minu kontor – mul on arvutifirma. Üks tuba on Leo oma ja esimestel kuudel magasin ma tema juures.“ Trevor mõtles öödele Leo toas, keras poja vastas tema väikeses voodis. Ta võis vaid loota, et need pakkusid pojale sama palju lohutust kui talle.

Doktor Warren tõusis, läks serveerimislaua juurde ja kallas Trevorile klaasi vett.

„Tänan.“ Jahe vesi elustas. Trevor pani klaasi lauale ja jätkas, talitsedes end paremini: „Selle pärast ma siin olengi. Leo. Olen tema pärast mures.“

„Jätkake.“

„Esmalt oli Leo vaikne, kurb. Ta ei tahtnud parki jalutama minna ega soovinud isegi jäätist. Ta maalis ja joonistas vähem ning pikutas enamasti voodis, lemmiklelu kaelkirjak Tubee kaisus. Või hakkas jonnima kõige tühisemate asjade pärast – küpsis oli katki, seep kukkus maha. Ma rääkisin tema lasteaiaõpetajaga, kes ütles, et Leo on vaiksem ja mängib vähem, aga tundub üldiselt rahul olevat. Rääkisin teiste vanematega. Nad ütlesid, et Leo on väike ja lapsed on vastupidavad.“ Trevor vaatas kinnitust otsides psühholoogi poole.

„Jah,“ kinnitas doktor Warren. „See on tavaliselt nii.“

„Tavaliselt?“ Trevor niheles diivanil. Tal oli hea meel, et ta oli siia tulnud. „Olgu. Asi on järgmine. Jaanuaris hakkas Leo tegema asju, mis mind häirivad, aga ma arvasin, et need on ehk märgid, et ta liigub edasi. Sellepärast ma teie nõuannet vajangi.“

„Milliseid asju?“

„Õhtuti enne magamaminekut paneb Leo kõik järgmise päeva riided valmis ja sätib need alati samas järjekorras oma toa põrandale – aluspüksid, teksad, T-särk, sokid, tossud, dressipluus. Ta sööb lõunat ainult siis, kui ma panen talle kaasa täpselt ühed ja samad asjad – juust ja sinep, mitte majonees, täisteravõileib, banaan, jogurt. Ühel päeval olid banaanid otsas ja panin lõunasöögikarpi õuna. Kui Leo koju tuli, avasin karbi ja nägin, et ta polnud midagi söönud.“

„Veel midagi?“

„Noh, ta on Lego klotsidest väga huvitatud.“

Doktor Warren naeratas esimest korda. „Oleks ebatavaline, kui ta ei oleks Lego klotsidest väga huvitatud.“

„Tore,“ ütles Trevor ja lõõgastus veidi. „Seda on hea teada.“ Ta ootas.

Psühholoog jätkas mõne hetke pärast: „Arvan, et Leo püüab ema kaotusest üle saada, üritades oma väikese universumi üle kontrolli saavutada.“

Trevor noogutas kuulates.

„Leo peab midagi tegema,“ jätkas doktor Warren, „ja see, mida ma teilt kuulsin, ei tee mulle muret. Kui need tegevused jätkuvad või süvenevad, võiksite ta minu juurde tuua. Tal võib olla OKH. Obsessiiv-kompulsiivne häire. OKH on ärevushäire, mis on seotud serotoniini liikumisega ajus. Praegu on siiski liiga vara selle peale mõelda.“

„Mida ma teha saan?“ küsis Trevor.

„Suvi on peaaegu käes. Ehk on teil võimalik ta puhkama viia kuskile, kus ta pole kunagi koos emaga käinud. Uus keskkond võib pakkuda lapse leinale leevendust. Kas teie töö võimaldab seda? Rahaline olukord?“

„Jah,“ noogutas Trevor. Jumal, kui hea oli saada asjatundjalt nõuandeid.

„Altar oli hea mõte,“ sõnas doktor Warren. „Samuti on hea Leoga tema emast rääkida, püüda meelitada teda oma tunnetest rääkima. Ka oleks abiks, kui teie oma leinaga saaksite tegelda. Lapsed on vanemate emotsioonide suhtes erakordselt tundlikud. Leo on väga noor. Teie pole ka eriti vana. Kui vana te olete? Kolmkümmend?“

Trevor noogutas.

„Teil mõlemal on pikk elu ees. Olen kindel, et leiate võimaluse see endale ja oma pojale õnnelikuks teha.“

Koju sõites mõtles Trevor psühholoogi nõuannetele. Trevor oli nii palju ütlemata jätnud, et tundis end süüdlasena. Mitu kuud enne surma oli Tallulah olnud emotsionaalselt puntras – oli terve öö kodust ära, võttis kaalust alla, tal olid raevuhood, ta karjus oma segaduses poja peale, et too ta rahule jätaks. Trevor oli kahtlustanud, et naine tarvitab narkootikume, aga heroiini? Kui ta oleks seda oletanud, oleks ta püüdnud abikaasat aidata. Kui ta ainult oleks püüdnud abikaasat aidata!

Trevor sõitis oma maja ette ja jäi autosse istuma. Leo pidi pärast lasteaeda minema oma parima sõbra Cassidy juurde ega tule veel paar tundi koju. Trevor silmitses oma kortermaja. See oli paras peldik, ehkki piirkond oli turvaline. Vana kolmekorruseline kolme pere maja, mida ta üüris juba ülikoolis õppides. Pärast Leo sündi oli Trevor pakkunud välja, et ostab mõnes Bostoni eeslinnas maja – tal oli selleks raha. See oli Tallulah päris ära ehmatanud. Naine oli öelnud, et võib-olla on neil vaja suuremat korterit, et nutval beebil oleks oma tuba, aga kindlasti ei saavat temast mingit eeslinna emmet. Elu käis ju linnas.

Tallulah jumaldas seda asukohta, kuna teatrid, poed ja ühistransport olid lähedal. Sisekujundus naist ei huvitanud – teda ei huvitanud isegi mugavus. Tallulah’ põhivajadused olid tähtsuse järjekorras järgmised: kapp tema paljudele riietele, duširuum ja suur peegel, et ta saaks ennast meikida, ja mingisugune voodi, kuhu pärast päevatööd või pikka ööd pikali visata. Nad oli teinud terrassist Trevori kabineti ja Trevori endisest kabinetist Leo toa. Poja toas oli korteris ainsana uus mööbel. Tallulah’le ei tulnud pähegi vahetada Trevori vana diivan ja tugitoolid uute vastu, mis poleks vildakad või aukuvajunud.

Tallulah polnud koletis. Ta poputas oma poega ja ehkki ta ei toitnud teda rinnaga, õppis ta last pudelist toitma. Kui poiss sai suuremaks, avastas naine, et ta on parim publik. Tallulah kandideeris etendusse „Shear Madness“, mis oli kõige kauem mänginud komöödia, ja sai seal naiivitarist kosmeetikapoe müüja rolli. Ta oli tükk aega endaga rahul. Ta õpetas Leole Broadway muusikalide laule ja mõnda tuntud repliiki. Kõige paremini jäi poisile meelde järgmine: „Olla või mitte olla, selles on küsimus.“¹ Kahesena hääldas Leo väljendit „to be“ nagu „tubee“, justkui oleks tegemist inimesega. Ta pani oma lemmiklelule, kaelkirjakule, nimeks Tubee.

„Sinust saab näitleja nagu mina!“ oli Tallulah rõõmustanud, kui poeg talle seda ütles, ja suudles last.

Kui Tallulah oli kodus, oli Leo nagu meeletu, püüdes pidevalt ema tähelepanu köita – laulis, tegi totraid nägusid, kukerpallitas, võttis riided seljast ja pani need totakalt tagasi –, mida iganes, et ema teda vaataks, isegi kui Tallulah selle peale ainult ärritus. Kord üritas Leo end tema kosmeetikavahenditega meikida. Tallulah karjus poja ja ka Trevori peale, et viimane poissi hoolikamalt ei jälginud. Tema reaktsioon oli olnud nii ülepingutatud, et see ehmatas Leo ära ja sundis Trevorit endamisi tõotama, et on edaspidi ettevaatlikum ja valvsam. Samuti oli see Trevori väga kurvaks teinud. Ta oli selleks ajaks juba kolmekümneseks saanud ja hakkas taipama, millised on kaunisse näitlejatari sõgeda armumise pikaajalised tagajärjed.

Trevor ohkas. See oli minevik. Ta pidi leidma viisi optimistlikult tulevikku astuda.

Ta luges e-kirju ja kontrollis automaatvastajat – ei midagi pakilist – ning vajus siis mõtiskledes diivanile. Kas ta peaks viima Leo oma ema juurde? Audrey polnud kunagi olnud huvitatud perenaise rollist ega Trevori kasvatamisest. Talle meeldisid reisimine, kruiisid, viietärnihotellid, meelelahutus ja ta tüdines kiiresti. Olles kolmandat korda abielus, tundus Leo talle siiski meeldivat. Ema käis külas harva ja võimalik, et ta oli ka praegu mõnel kruiisil. Oli kevad, hea aeg reisimiseks.

Kes veel? Kus? Trevor ei tahtnud teiste laste vanematega sellest rääkida – mitmed lahutatud ja abielus noored emad olid andnud selgelt mõista, et nad lohutaksid teda suurima heameelega. Selleks polnud tema ise valmis.

Kui mobiil pirises, vaatas Trevor ekraanile – Ivan Swenson, kunagine ülikooliaegne sõber. Trevor vastas uudishimulikult.

„Hei, Ivan, mis teoksil?“

„Mees! Mul on sulle üks äge pakkumine!“

Trevor pööritas silmi. Ivan oli marihuaanat suitsetav muretu päikeselaps, kes helistas alati kusagilt Guatemalast või Portugalist.

„Kuidas sulle meeldiks veeta suvi suures vanas majas Nantucketis?“

Trevor ajas end istuma. „Mis konks seal on?“

„Mul on kähku sulli vaja. Põrutan ühe vapustava tüdrukuga Indiasse. Maja on möbleeritud, asub ranna lähedal, teler ja Wi-Fi on olemas. Kui sa sealseid bikiinides tüdrukuid näed, arvad, et oled surnud ja sattunud taevasse.“

„Ivan, ma olen kolmekümneaastane, mul on oma firma ja nelja-aastane poeg.“

„Kuule, su poisile meeldiks seal väga. Ta saaks rannas mängida ja neil on seal lastele lahedaid päevalaagreid. Ma ei saa pikalt rääkida – helistan Londonist. Oled huvitatud?“

Trevor teadis, et Ivan nimetaks seda karmaks. Võib-olla see oligi seda.

„Tead mis, Ivan? Olen küll.“

1 Ingl To be or not to be, that is the question. Tlk