Читать книгу Külalismaja - Nancy Thayer - Страница 9

RIVER FORD – JAH, vanemad olid talle sellise nime pannud – oli Trevori asetäitja ja ainuke täiskohaga alluv. Trevor maksis Riverile hästi, ent River suhtus raha kulutamisse rahulikult ja tal oli harva püsiv elukoht. Kui Trevor pakkus, et River võiks elada juuli ja augusti üüri maksmata tema korteris, tehes vaid väiksemaid koristustöid, haaras River kohe võimalusest kinni.

Käes oli päev, mil Trevor ja Leo pidid sõitma Nantucketile. Trevor oli veidi ärevil, peljates jätta korterit oma geniaalse, ent hajameelse sõbra hoolde. Enne lahkumist pani Trevor Riveri istuma ja sundis teda ette lugema nimekirja, mis oli kinnitatud külmiku uksele, vannitoa seina külge peegli kõrval ja lauale emaplaadi kõrval.

„Loe see valjusti ette,“ kamandas Trevor.

„No kuule!“ Riveril oli peenike hääl ja ta kippus itsitama.

Trevor põrnitses teda.

River ohkas. „Üks. Toas marihuaanat ei suitseta. Kaks. Helista mulle iga hommik kell kümme. Kolm. Puhasta kord nädalas akvaariumi. Tõsiselt, River.“

Trevori punapäine alluv krimpsutas nägu. „Ja sina pead oma poega pedandiks?“

Trevor pani käed rinnale risti. „Kas sa tahad kaks kuud üüri maksmata siin elada või mitte?“

„Jah, ja kas tead, miks? Nestra tuleb ka siia. Asi on tõsine, mees. Me proovime koos elamist. Ma ei riku seda ära.“

Trevor tõmbas kätega läbi paksude tumedate juuste. Ta oli Nestraga – lühend Klytaimnestrast, ehkki tüdruk ise lasi kutsuda end lihtsalt Anniks – kohtunud. Kas need noored üldse mütoloogiast midagi teadsid? Kas nad ei teadnud, et Klytaimnestra tappis oma abikaasa? Ent tänapäeva Nestra mõjus Riverile hästi. Tüdruk armastas elusolendeid. Ta hoolitseks selle eest, et akvaarium saaks puhastatud, isegi kui peab seda ise tegema.

„Ma loodan selle peale.“ Trevor tõusis ja läks mööda koridori poja magamistuppa. Leo toppis niigi täis reisikotti veel Lego klotse. „Nii, poisu, hakkame minema.“

„Olgu, issi.“ Leo süütu, usaldav ja rikkumatu nägu mõjus Trevorile nagu noahoop südamesse. Kuidas vanemad sellise vastutusekoorma all ellu jäid? Kuidas maailm kestma jääb?

River aitas Trevoril ja Leol asjad Volkswagen Passatisse laadida. River ja Leo tegid läbi oma keeruka tervituse-/hüvastijäturituaali. Trevor tõstis poja koos Tubeega turvatooli ja pani talle kõrvale hunniku raamatuid, mida Cape’i sõidu ajal vaadata. Ta kallas oma reisitermosesse jääkohvi, ulatas Leole reisitermose piimaga ja hakkas sõitma.

Oli juuni viimane neljapäev. Kuu alguses, kui suvemajade üürilepingud tavaliselt kehtima hakkavad, muutub liiklus Cape’ile kohutavaks, seda Trevor teadis. Kuna Ivani majas ei elanud kedagi, oli kõigil ka ükskõik, kui Trevor päev varem kohale läheb.

Ja kui ta Nantucketti jõuab? Trevor ei suutnud seda veel selgelt ette kujutada. Ivan oli öelnud, et maja on suur. Kas see oli hea? Leo oli harjunud nende Cambridge’i teise korruse korteri väikeste tubadega. Võib-olla ehmatab suur ruum ta ära. Trevor peab siis ehk olukorda siluma.

Ta hakkas peas nimekirja koostama. Kõnni läbi maja. Lase Leol endale magamistuba välja valida. Ise võtab ta toa Leo kõrval. Mine randa – uus tundmatu maailm nende mõlema jaoks. Trevor kujutas ette päikest veepinnal sätendamas, avarat sinist vett ja taevast. Nende meeled avarduvad, süda paisub võimalustest. Pärast pakivad nad asjad lahti. Panevad Lego klotsid mängutuppa. Praegu tundus, et need aitavad poja ärevust leevendada.

Kui Leo tuba ja mängutuba on paigas, kavatses Trevor sättida oma asjad arvutituppa. River pidi tegelema küll suures osas nende veebiäriga, ent Trevor tahtis olla võimalikult palju internetis, et vastata klientide küsimustele, reastada asju tähtsuse järjekorda ja otsida uusi võimalikke töid. Pärast seda vaatab ta maja üle, kontrollib voodite ja voodipesu olukorda. Ivan polnud selline inimene, kes teaks, kui palju korralikke rätikuid või milliseid köögitarvikuid majas on. Trevor oli kutsunud mõned perekonnad, kelle lapsed mängisid Leoga, mõneks päevaks Nantucketi päikese alla. Tema teooria oli, et mida rohkem on tema poja ümber tuttavaid inimesi, seda paremini poiss end tunneb. Trevor unistas pikkadest päikeselistest päevadest rannas, kus Leo koos sõpradega ehitab liivalosse, või nad jalutavad koos läbi linna ja söövad jäätist ning mälestused hulkuva eluviisiga emast taanduvad vähehaaval, ent kindlalt lapse peast.

Nad jõudsid praami juurde täpselt siis, kui Trevor oli seda planeerinud. Suur vana laev oli koletislik. Trevor lootis, et see ei hirmuta Leod. Ta rõõmustas, kui poiss ajas silmad suureks ja naeris, nähes tohutuid veokeid mööda rampi laeva sisemusse sõitmas.

Pardal olles tõstis Trevor Leo õlgadele ja läks mööda kõikuvat metalltreppi üles põhitekile. Vahel arutles ta, kas kohtleb oma poega titena, tassides teda õlgadel, aga vabisev ja mürisev praam oli sõna otseses mõttes raputav kogemus. Nad leidsid koha akna all. Kui praam liikuma hakkas, näitas Trevor pojale purjekaid, kaisid, kaatreid, liivaluiteid ja kajakaid. Sõidule kulus üle kahe tunni ja kui nad olid avamerel, ei olnud akna all enam huvitav. Leo vaatas, kuidas teised lapsed üksteist mööda vahekäike taga ajasid. Trevor avas sülearvuti ja vastas mõnele e-kirjale. Mõne aja pärast avas Leo oma iPadi ja hakkas mängima.