Читать книгу Kuristik - Olle Lauli - Страница 5

Kui Prokop Jefimovitš Lõkov tol tuhande üheksasaja kahekümne kolmanda aasta maihommikul Vapnjarka külas rongitrepilt alla vaarus, uskus ta, et on suremas. Prokop oli pikka kasvu tugev mees, aga seal kitsukeses ja kõikuvas vagunis inimeste vahele pressituna seistes oli tal ennist väga halb hakanud. Ootamatu valu alakõhus, nagu ebameeldiv irvitav võõras, ilmunud kurat teab kust keset kena päikeselist päeva: otse kuri võõramaalane, kes sulle heast peast täägi järsku ihusse virutab ja puurib ja kangutab seal üles-alla, nõnda et... ahh, neetud! Kust, raip, see nüüd...! Valu sundis Prokopi kõhust haarama ja end ägisedes kõverasse kiskuma; ta kohkus, vandus mõttes ja kiristas pahameelest hambaid; ootas pingsalt, et kibe valus rõhumine kõhukoopas ometi ära lõpeks, osutuks millekski ajutiseks, mööduvaks. Haihtuks. Kaoks, nagu hajub vedurisuits siin edasiruttava rongivaguni poolavatud akna taga, ning siis, üritas ta pingutades mõelda, vaat ehk juba mõne õndsa hetke pärast, kurram, ei mäleta ta tollest rumalast hädast enam mõhkagi: silmitseb aga pealelõunases rammestuses rongiakna ruudust mööda kolksuvat päikeselist stepimaastikku, vilistab vaikset marsiviisikest või, ahš ükstakõik! närib tubakat ning lihtsalt mõlgutab heameeles oma mõtteid. Nagu inimene rahuajal ikka teeb. Sest eks nõnda oli ju varemaltki old, et keha kas pärast kõva söömaaega või maatöö tegemist enesest järsku halval moel märku annab, kuid kohe, üsna paari viivuga ehk, mõtles Prokop ängistuses, kõik siiski rahuneb, vaevaja kaob ja... ahh!... ilmakorraldus on jälle viisipäraselt endine. Nagu Jumal või... samune... koos poeg Jeesusega... sa põrgu!... kes seda teab, kudas täpselt, olgu nad mõlemad kiidetud!... et ilmavärgi oma pühas headuses… olema loonud!

Kuid nüüd ei kadunud järsku ilmunud kehahäda kusagile, ilmutas end hoopis lausa iga hetkega suuremaks ja Prokopi esialgne ärritus rumala juhtumise üle kasvas peagi koledaks hirmuks ja paanikaks, valuoieteks, mida ta nüüd enam tagasi hoida ei suutnud. See oli imelik ja lausa hullusti terav valu, kiskus sitke mehe kummargile maha nagu poisikese, päris alla põrandale käpuli kõverasse, vaguni pinkide vahele kookuma. Prokop läks kiiresti higiseks, püüdis ikka veel meeleheitlikult aru saada, mis võimatu jubedus, otse mingi eksituse asi ju, sa jessake! see on, mis nüüd temaga toimub; ootas siiski veel endises lootuses, et valusööst iseenesest mööda läheb: tuleb lihtsalt ära kannatada, nagu siin ilmas ikka raskeid juhtumisi ja olusid ära kannatatakse... Keha läbisid palavikuvärinad, tal oli äkitsi hirmus külm, nii et vabisema võttis, justkui talvel ilma mantli ja kuueta väljas pakase käes oodates, siis kohe hakkas hoopis higi niredena üle ta lauba suhu ja särgikaeluse vahele voolama. Need peened ja soojad soolased puudutused näol ja põskedel, läbi õõnsalt kaikuva rongimüra ning miskisuguse kimeda undamise kõrvus, need siis olidki viimased asjad, mida Prokop tajus – maailm keerutas end hirmsalt ringi ja kadus kiiresti pimedusse.

... Ärgates, see võis olla ehk paar hetke hiljem, aga kes seda täpselt teab, koledust, millal! – aeg oli justkui oma senise loomupärase korralduse ära kaotanud, segamini ja arusaamatult sassis mingis suures mõistmatus puntras – jah, ärgates oli kõik valesti ja õudne. Prokop tajus veidrat pööritavat võõristust, justkui ei olekski ta enam tema ise, oleks teistsugune, kummaline olend, võõras selles uues, äkitselt sündinud kurjas ilmas, mis on õige vastu mingil kombel ringi vahetatud. Ta on... kusagil... kus?... püüab uurida ja mõistatada, mis on see tume ja pruunilt haisev kangas... halb, kibe... Mis asi see on siin silme ees?... Ja sai aru, et on hoopis kõhuli maas, rongi porist paakunud puupõrandal. Keegi püüdis teda sineliõlast haarates üles tõmmata, rebis paguni kärisedes mantli küljest lahti, aga... halb, halb!... Prokop kaotas uuesti teadvuse, ärkas korraks raputuse ja põsele antud kõva hoobi peale, aga ainult poolenisti, ning kadus jälle, kukkus veel kord sinna pimedasse otsatusse. Tagasi tulles... õõhs!... oli räpane, lääge oksehaisuga põrand ikka ta silme ees õõtsumas... Aga nüüd ei lootnud Prokop enam. Läbi piinava mõtteudu kangastus kujutlus, et kõigeväeline Jumal ise on talle suures vihas äkitselt kallale karanud – tema see ongi! Ja siis ei ole pääsemist...

„Issake!“ ägises ta ning rongirattad tagusid kõrvulukustavalt ajju. „Sa ristike!... Khh!... Kõik! Nüüd surm... Taevake!... Kuradile! Kohe suren!“ Sülg nirises ta suunurgast justkui haigel loomal, särk mantli all oli higist ligane. Kusagilt ähmasest teadvusesopist kangastus miskipärast heinategu, lõõskav päike nurmede kohal, aga siis kohe mähkus see päike hoopis kuuma venivasse uttu, mis oli nagu tatt ja kõik ebameeldivalt kinni kattis... Prokop oigas maas... Ta peale karjuti, anti jalahoope, keegi kutsus valjul häälel kordnikku, aga see kõik oli justkui eemal, kaugel... Ta proovis läbi valu mõelda, kuidas tuleb korralikult surra, sest kahtlust polnud, et lõpp on käes, hing läheb välja. Ning sai aru, et ei olnud sellele varem üldse mõelnud – suremisele! Jumalale! hingeõnnistusele! – oli ilmakorra rahutuses rumala peaga kõik tarviliku hingehoolduse ära unustanud; hooletusse jätnud kõige olulisema asja: tema, Prokop, oli säärast pattu teinud, et Jumala ära unustanud! Ja siis on selge, et Jumal seda nõnda ei jäta – kus ta, valitseja, saakski! – ei andesta ja ründab äkitsi... Aga mingid asjad ju olid, püüdis ta ahastades mõelda, reeglid ju, korraldused olid, sõnad ja ülestähendused! Jah, midagi seal... A kus on Jumal? Kes üldse on Jumal?... Peas läks kuumaks ja sassi... Ma proovin, soigus ta mõttes. Pingutan. Alla ei anna... Tuleb meenutada katekismusest. Kohe, nüüd! Piiblit, jõõh!... Ah, kas või lihtviisil mõelda oma elust, kas või sedagi: Peterburi lapsepõlvest, lütseumist, revolutsioonist, sõjast; anda kohe kõik andeks... Oma mantli ja särgi rinnaesise oli ta täis oksendanud.

Peatus Vapnjarka jaamas pidi kestma viis minutit. Prokop ei teadnud jaama nime ega asukohta, tajus vaid rongirataste kolksuva rütmi muutust, rongi pidurdumist, ning püüdis loomusunnil vagunist välja saada: õue, värske õhu kätte, kus ehk kõik see hädaõnnetus siiski möödub – sest värske õhk, jah, ära sa ütle!... – ning siis kõnnib ta, käed taskus, vilistades perrooni peal ja... ah!... Ta ajas end põlvili ja vaevaga jalgele püsti, proovis liikuda, kuid sellest ei saanud asja: rongivagun sööstis keereldes alla ning oli vaja kinni hoida; aga kuskilt polnud ju hoida, sest võimatu oli aru saada, mis on all, mis üleval, ning ka käed olid võõrad, nõrgad. „Minu isa...“ hakkas Prokop palvet pomisema, „isa-isa, hea isa...“ Ta ei mäletanud mitte midagi. „Minu juurde tulid... sest no... minu tund... eh, anna mulle andeks... taevast, öäh-hä!...“ Väljuvad inimesed trügisid pingi seljatoesse klammerduvale Prokopile otsa, tõukasid ta uuesti pikali; ta tundis pöörast iiveldust, inimesed astusid ta peale, ronisid ja tallasid seljas, turjal; aga ta sai kuidagi püsti ja koperdas kõhuvalus ja pöörituses edasi, järsku jälle käigul oksendama mulksudes. „Ai-aah, negodjai!“ kilas kompsudega vanamutt ta ees tulivihaselt; naisel oli miskipärast paks talverätt üle pea keeratud, kuigi ilm väljas oli soe, kuum-kuum!... Prokop hakkas seda rätti meeltesegaduses ära tirima – ema tuli meelde, armas emake! –, eit karjus ja lõi talle laksudes vastu nägu... Inimeste vahel tuigerdades vaarus Prokop rahvavooluga kaasa, sai kuidagi tamburisse ja kui rong lõpuks kolisedes seisma nõksatas, nügis end ukseni ning hakkas, viimast jõudu kokku võttes, madalast vagunitrepist alla ronima. Pea käis pööraselt ringi, rahvamass pressis teda igast küljest ning ta sai aru, et kaotab kohe, nüüd kohe! jälle teadvuse. „Aih, ljudi,“ pomises ta, „no ljudi že, pomiluite ta...“ Hetkeks käis sähvatusena läbi ta teadvuse meenutus sellest, kuidas oli olnud varem: kuidas ta, voh tõesti! raksatab küünarnukiga ribidesse tollele rongitrepilt vagunisse sisse trügivale irvitava näoga nolgile, peksab kogu lollaka rahvahulga laiali, tõmbab pussigi vajadusel saapasäärest. Talle meenuski puss ja ta painutas end nüüd, küünitas jõuetu käe alla saapani, kompas seal, kuid nuga oli kadunud, ära varastatud; küllap siis, kui ta enne teadvusetult vagunipõrandal lamas.

„Gadõ...“ sisistas Prokop nuga otsivat kätt rusikasse pressides, aga käsi oli lõtv ja jõuetu, käsi ei tõusnud löömiseks – see kõik oli möödas, see elu... Ta haakus mõlema käega higiste inimpihkude lõputust puutumisest libeda trepikäsipuu külge, jõllitas, kuidagi kramplikult ja haletsusega, oma käsi, neid kinnihoidmise pingutusest punaseid sõrmenukke, võõraid, seal kaugel libeda toru küljes... Tuul kandis veduri tossu laiali, see mattis korraks kõik enda sisse ja siis oligi too hetk, kus Prokop arvas, et sureb. Et niimoodi, siin juhuslikus raudteejaamas, arusaamatul, totral põhjusel see juhtubki – jah, ilma igasuguse aruka seletuse või loogikata...

Ta lamas kõhuli perroonil, verd voolas laubalt silma; ta oli minestades trepilt näoli perroonile langenud, römises ja keeras end nüüd vaevaliselt küljele, püüdis üles upitada. Kõrval seisis suur luitunud laudadest sein... maja... jah, rongivagun... veduri paks toss... Ja suu kirju rätiga naisenäos hüüdis talle midagi... Inimesed!... Jälle püüti teda üles tõmmata... Naise suu hüüdis; Prokopi pea käis kohutavalt ringi ja ta varises uuesti selili, nii et sinine ere Vapnjarka taevas nüüd madalal ta kohal kummus ning lainetas; ta tundis, kuidas see taevas tirib ta endasse, ja läbi pea käis mõte, et vot siis, sa õnnetu, küllap siis nii suremine käibki... „Ei-eh!“ ägises ta silmi kissitades ja taevasse vahtides, ja see sinine muutus üha tumedamaks ja kurjemaks, nüüd tundus, et maa ja taevas on arusaamatul kombel hoopis kohad vahetanud, et põhjatu sinine kuristik on hoopis all ning kohe-kohe langeb ta pea ees sinna – taevas ja põrgu on sassis, segamini, ringi vahetatud!... Aga põhjatuse servale ilmus kirju pearätiga naisenägu, suu näos liikus, hüüdis talle midagi, hüüdis, ning ikka püüti teda üles tõmmata; võõrad käed, inimkujud liikusid; ta tiriti istuli ja siis... siis on Prokopi teadvuses pilt, kus ta istub, nuuksub, jalad laiali perroonil, langeb uuesti selili...

... Naisenägu põhjatusest...

... seesama nägu... suu... Ah, väga ilus!... Rätti ei olnud enam, paksud linased juuksed olid siledad, üle pea koolutatud, moodustasid justkui väikese kena korvikese naise näo ümber. „Ja-jah,“ noogutas Prokop naise sinistesse silmadesse vaadates, „ilus, küll on ilus.“... Ning oh kurat küll! mõtles ta jälle ängistusega, naise oleksin pidand võtma; mida’s ma ootasin... otsekohe, kiirustama pean!... naise võtma. Ta sirutas käe taevapõhjatuse taustal keerleva siledajuukselise naise poole. Tundus, et naine rääkis midagi; Prokop vaatas teda ja noogutas kaasa; naine sakutas teda käsivarrest, ei jätnud järele. Aga mina olen suremas, mõtles Prokop meeleheites... Ja kui sinine on taevas... On kuidagi juhtunud, õh, et olen ma... jaamas selili perroonil – mina!... Mina olen suremas, mitte keegi teine; mitte võõras, teine inimene, nagu alati varem on olnud. Mina!... Siledate juustega naine sakutas teda jälle ja rääkis, Prokop tõstis vaevaga pea maast ja nägi pikas puhvaikas poissi, kes rasket kasti enda järel tiris, mööda perrooni lähemale lohistas. See kast, mingi õnnetu rohekashall kastikolakas, oli liiga suur ta jaoks; ah, vaene-vaene poiss, mõtles Prokop ängiga, ta ei jõua ju, liiga raske... maailm... Aga naine oli ikka siin ja Prokop tundis suurt rõõmu tema silmadesse, päevitunud lihtsasse näkku vaadates. Ei, ma ei sure, otsustas ta. Nii ongi, saadan! – ei sure!... Sest ma leidsin naise... Ja poisi ka võtame, aitan tal tirida, kanda, ma ei sure. Elame koos... Miks ma ometi Venemaalt ära tahtsin minna!... Terve elu koos. Poiss kasvab suureks, meremees tast tuleb, ja meil tuleb hulga lapsi veel, neile omakorda lapsi, palju lapsi, ütlemata palju! Ehitan kaldale maja, otsin meile koha jõe ääres, tulevad head ajad, Venemaa on suur...

Naine pühkis pisarad käeseljaga üle näo laiali, siis enam nägu ei olnud, jäi tühi taevas. Prokop rahmis end pingutades istuli – naine läks eemale, poissi polnud; vagunitrepist üles ronides vaatas naine Prokopi poole ja Prokop ei saanud hetkeks justkui aru, miks ta seal nõnda on: miks see naine haarab trepikäsipuust ja tõuseb mööda treppi üles, samal ajal kui tema, Prokop, on siin all... Naise jalg valges suvekingas trepiastmel... „Pea! Oota!“ ägises ta ja proovis tõusta. Kõrvus undas, vilises vastikult ja pikalt, nagu annaks rong vilet, et hoopis ära sõita. Prokop märkas, kuidas rong nõksataski järsult ja et tõesti – see ju oligi vile ja naist pole enam trepil. Ta ajas end jalgele, vahtis pingutades läbi sinkja vinguva udu seda vagunit, kus nüüd üks vormimütsis vanamees ukseplatvormil seisis ja näost punetades ta peale karjus, kui Prokop liikuvale rongile vaarudes järele läks. Rong liikus aeglaselt, Prokop sai haarata käsipuust, aga vormiriides vanamees, pika ja kongus ninaga lurjus – nagu kurat põrgust, mitte ristiinimene – hakkas teda jalgadega taguma; lõi Prokopile ülevalt mitu kõva hoobilatakat näkku, nõnda et Prokop käsipuust lahti pidi laskma ja vaarudes ning tuigerdades õlaga kuhugi liikuva rongi külje vastu komistas ning sealt kohe hooga ettepoole paiskus, nii et peaaegu rongi alla kukkunud oleks. Rong liikus nüüd palju kiiremini, aga Prokop püüdis siiski järele joosta; vanamees kisas talle midagi läbi kriipivate pasunahelide ja vehkis rusikaga, suu naerust kõrvuni ning pikk kõhn käsivars nagu vemmal püsti. Prokop nägi rongi eemaldumist, see oli... oi issake, sa raisk! unes oli ju, sest ainult unes sõidavad rongid niimoodi minema: sa pingutad, jooksed, roomad talle järele, aga kunagi ei jõua; see kaduv rong on elu, minu elu... Ta sundis end viimase allesjäänud jõuga rongile järele jooksma... Muusika mängib, ta jookseb, vinnab end kergel hüpleval sammul rongi- trepile, nii nagu ta ju ikka on teinud, tema, noor Prokop, vineerist kohver käes õõtsumas... Aga ta ei suutnud enam sammugi teha, taarus perroonil, püüdis üles ärgata sellest painavast unest, mis nii ootamatult oli tulnud ja pühkinud minema selle, mis varem kehtis: et ta on noor ja tugev – kakskümmend viis aastat vana – ja uhke oma kehaliikmete üle.

Rong eemaldus, muusika mängis valjusti ja korraks tundus talle selgesti, et see, mis toimub, on hoopis väljamõeldis, on ta peas!... Ei, siiski, uh – jaamahoone ees nägi ta sõdureid pasunatega. Mingit tähtsat isikut oli vist rongile saadetud või vastu võetud: seks see orkester siin mängis; aga Prokopile näis korraks jaburalt, et see kõik on hoopis tema pärast, tema jaoks – tema suremise tähistamiseks: orkester mängib ta suremiseks marssi... „Ptühh, issake!“ pomises ta, milline rumalus...

Ängiga vaatas ta lahkuvale rongile järele. Keha oli külma higiga kaetud, aga enesetunne siiski kummalisel kombel veidi parem. Ta tundis suurt nõrkust ja pea käis ringi, kuid polnud enam toda kohutavat kadumise ja igavesse pimedusse kukkumise õudust, nagu oli olnud enne. Ta sülitas röginal ja silmitses ennast, märkas, nüüd justkui natuke üllatudes, et tal on endiselt seesama keha, käed-jalad ikka veel alles; ta piidles ennast ja hakkas vanduma: habemetüükas lõug ja mantli rinnaesine olid oksesed, püksid haisesid ja kleepusid ligedalt...

„Nu bljäh!“ vandus ta südametäiega. „Oi užas!“ Ta vaatas kohmetunult ringi, uuris nüüd esimest korda selge pilguga ümbrust – kus ta üleüldse on? Ja märkas, et siin on inimesed, need teised, kes seisavad, liiguvad, vaatavad... Ja soldatid. Miks? Sõda on ju läbi. Milleks see muusika, palagan, mõtles ta nüüd väsinult... Ja mis koht see üldse on?... Ta vaatas perroonil ringi; kohutavalt piinlik oli – ta oli enne rongitrepilt perroonile prantsatanud, püksid täis teinud...

Rong oli läinud. Sellega oli kõik... Kaks poissi askeldasid perroonil lamava kasti juures, proovisid seda lahti koukida; Prokop hakkas tuikudes jaamahoone poole minema, seisatas siis järsku... Ahh, kurat! Ta pöördus ning hakkas poiste poole jooksma, aga komistas peapööritusest ja kukkus põlvili. „Deti!... A nuka... ubiraites!“ kraaksus ta. Poisid pagesid kiiresti veidi eemale, jäid seisma. Prokop silmitses neid ja märkas, et üks lastest on vist toosama, pika, täiskasvanud mehe puhvaikaga poiss, kes enne, perroonil, rahvasummas, kohvrit tiris. Siis kui naine... rätiga... „Äeh kurat,“ pomises Prokop, komberdas oma kohvri juurde ja vajus selle otsa istuma. Ta reisikohver oli kuidagi siia perroonile sattunud. Naine, siledate juustega naine, oli kohvri vagunist välja tirinud...

Aga süda oli jälle paha, iiveldama ajas: haigus ei jätnud teda. Prokop proovis oksendamist tagasi hoida, heitis kummuli kohvrile, nägu vastu kohvri vineerkatet. Teadvus kippus kaduma, ta heitis selili... Silme ette kerkis siledate juustega naisenägu, ilus, helendav; ta proovis seda nägu meenutada, alles hoida, kuid ei suutnud; uued näod tulid, keerlesid, kadusid... Prokop oli kohvri kõrval maas, ägises, tõstis pea ning need kaks poissi vahtisid ikka seal, olid vist taas lähemale tulnud – seisid ja passisid teda. Jälgisid kuidagi pingsalt, oodates, näos allasurutud erutus. Prokop ajas end püsti, vaatas ringi, inimesi enam läheduses polnud, mõned üksikud eemal, perrooni teises otsas ja jaamahoone juures. Korraks tundis ta rahutust – ta pidi siit neetud võõrast kohast ära saama –, haaras kohvril sangast ja hakkas vaarudes jaama-hoone poole minema. Suure, hallist kivist laotud jaamahoone ees seisid mõned mehed – sõdurid olid ära läinud –; mehed tõmbasid paberossi, seletasid midagi omavahel, üks lükkas soni kuklasse ja hakkas äkki teiste peale karjuma; sülitas muudkui lirtsu kaupa maha. Prokop tundis, et ei taha sinna minna; ta pöördus ja hakkas mööda raudteed edasi liikuma, läks selles suunas, kuhu rongki kadunud oli. Eemal paistis kõrge depoohoone, mõned majad olid raudtee ääres ja taamal seisid vagunid haruteel. Prokop läks kohvrit vedades raudteed mööda edasi, vagunitest mööda, aleviserva, kust mets juba paistis. Aga liikudes hakkas jälle paha: pitsitav tunne kerkis alt kõhust ülespoole, rebis soolikaid; ta vajus oiates kohvri otsa käpuli, hakkas kiiresti pükse jalast tirima, nööpe lahti rebima – ei jõudnud...

See, mis Prokopi teadvusele tagasi tõi, oli terav vastik hammustus õlast. Hiiglaslik madu kerkis ta kohale; „Kao, ust!“ karjus ta maole, aga madu tõusis üha kõrgemale, omandas äkki Jeesuse lehviva habemega irvitava näo ja... Aah! Madu nõelas!... Ta vidutas silmad lahti just hetkel, kui puhvaikaga poiss teist korda noaga susas. See torge oli suunatud otse rindu, poiss tahtis teda vist südamesse lüüa; Prokop viskus instinktiivselt kõrvale ja püüdis käega noatera eemale lükata – kibe sähvakas käis peost läbi. Nuga tungis takerdudes sinelisse, aga veidi põigiti, libises lõikudes, kiire kuuma puudutusena mööda ribivahet. Prokop vähkres selili maas, katsus üles saada, ja nüüd kerkis teise poisi nägu, noor sile pinevil lapsenägu, ta kohale taevasse ning peenike käsi noaga lõi teda ülevalt; mees käänas end ära, külili, eest! – poiss lõi mööda: nuga kraapas korraks mantliselga, Prokop rabeles neljakäpakil eemale; puhvaikaga poiss oli jaol ja torkas jälle, kuid sel korral tonksas nuga vastu Prokopi kirsasäärt ega teinud viga. Prokop sai end pingutusega jalule. „Banditõ!“ rögises ta. „Ubju!“ Ta tegi paar kiiret sammu poiste poole, need seisid, noad peos, käed rippu, vahtisid teda, plagasid siis eemale. Prokop jooksis neile karjudes ja tuigerdades järele, aga silme ees lõi jälle mustaks ja kõhtu valu... Sa kuradi!... Appi!... Ta ei tohtinud minestada!... Poisid jäid seisma; Prokop vajus, end rööpa vastu kõvasti ära lüües, raudteele kõverasse; poisid seisid, hakkasid aeglaselt lähemale tulema; Prokop lamas maas, nägi läbi udu nende lähenemist; higi voolas üle ta näo; ta ajas end küünarnukile, valust oiates, siis tuli jälle pimedus...

Sel korral rändas Prokop kaugele... Valgest, kiirgavast kasesalust oli vaja kohe välja saada – eemale! põgeneda! –, kuid laas ei lasknud, kammitses igast küljest. Aga vaja oli välja saada! Siin oli hirmus! Valus... Välja! Aasale! Murule! Valgus paistis eestpoolt puude vahelt ning Prokop hakkas jooksma, kiiresti, komistades. Ta teadis, et suudab – suudab jälle kõike. Ja ta oligi väljas, lagendikul: avar tasandik laius päikesepaistel; ta naeris, laulis rõõmust kõva häälega, hakkas sellest naljakast heldimusest nutma, läks muudkui edasi; ees laiusid väljad, põllud, metsatukad taamal – suur lõpmatu emake Venemaa. Ning Prokop muudkui naeris ja läks edasi, kuni märkas, et pole üksi, et ta järel käiakse, tullakse otse rodus; ja-jah, seal oli veel inimesi ja... Suur vägi!... Ja lapsed! Eri vanuses poisid ja tüdrukud olid, noormehed, siis juba täiskasvanud mehed ruugete habemetega. Ja naised. Ning Prokop teadis kuidagi, et need kõik on tema lapsed!... Ühel kõrgel laugel künkal jäid nad seisma ja Prokop viskas end sel päikeselisel niidul lõhnava rohu ja lillede keskele selili; ta naeris ja nuttis üheaegselt, vaatas sinisesse põhjatusse taevasse, kus midagi hirmsat polnud, kuulis, kuidas need noored inimesed ta ümber räägivad, naeravad... Aga millalgi – ja Prokop ei saanud jälle aru, millal õieti – tundus see kõik talle siiski hoopis teistmoodi: hirmus! Kole! Oli tuul, päris torm kohe, sinist taevast polnud näha ja lapsed, tema lapsed, keerlesid selle tuulega taevas nagu puulehed, hõlmad laiali, naerdes ja karjudes. Prokop jooksis neile järele, püüdis neist haarata, et nad alla tuua, et neid mõistusele tuua, sest lapsed ei või ometi taeva tõusta – kus seda pattu enne nähtud on! Aga arusaamatu oli see, et vahepeal nägi ta jälle pilte sinisest rahulikust taevast ning need inimesed, noored, kõndisid ikka sääl nurmel ringi ja naersid ja hüüdsid ning Prokopi hing oli rõõmu täis; eemal kündis üks ta poeg põldu, noor heledapäine mees, ja tema lapsed jooksid ja hullasid ta jalus... Aga samas, kui ta teisiti vaatas – sa püha rist, kõik sõltus tõesti miskitmoodi sellest, kuidas vaadata! –, muutus maailm ning tuulepöörised ja kaos olid kohal, lapsed pilluti puulehtedena taevasse ja nad kadusid keereldes silmist... Prokopile tundus, et kõik ajad ja ajastud on segi, trügivad koos talle kaela, irvitavad lollakalt ja mässivad ta endasse. Kuidas saab see nii olla! Ka aeg ise, mis seni oli nõnda kindel olnud, on nüüd hullunud ja segi paiskunud; midagi on ilmas valesti, kõik toimub üheaegselt: aastakümme ja üks päev mööduvad, sulavad ühte, kõik toimub samal ajal: väike patsidega tütarlaps kasvas ta silme ees mõne hetkega suureks, küpseks, täisealiseks naiseks, lehvitas talle ja tõusis tormis lendu, et hetk hiljem tolmuna tuulehoos laiali hajuda, nagu poleks teda olemas olnudki. Prokop viskus kisendades näoli maha, halas ja hakkas palvetama, ahastades, saades aru, et niisuguses maailmas on võimatu elada, ei oska tema nii elada! Ta oli nagu kala, kes on kuivale, õhu kätte tiritud, viskleb seal krampides, püüab olla ja kohaneda, aga kohaneda sellise vale maailmaga on ilmvõimatu. Olen ma surnud, mõtles Prokop hirmuvärinais, on siis surm hoopis säärane või? A kus on inglid? Ja kus see ilu, mis peaks olema? Kas ka see on pettus? Olen ma surnud või elus?...

„Živoi! Skazal, durak, živoi on!“ kraaksas poisihääl, Prokop kuulis rabelemist, kruusa krudinat... Kohvril istunud poisid rahmeldasid end püsti, üks haaras kiiresti noa pihku ja hüppas Prokopile lähemale, aga Prokop sai sel korral üllatavalt kiiresti maast üles, põlvile, ning ründaval poisil tugevalt randmest haarates heitis end talle röögatusega otsa, paiskas poisi hooga kummuli. Korraks oli ta jälle seesama endine Prokop, kes vaata et härjapulli vaevata maha suutis käänata. Poissi selili raudteele paisates langes Prokop kukkudes ka ise nõnda õnnetult laubaga vastu raudteerelssi, et kuum sähvakas otse ajju lõi ning silme ees kõik tumedaks läks. Mõne hetke pärast meelemõistusele tulles ja oma verist silmnägu raudteerööpalt kergitades nägi ta läbi valusa uduloori, kuidas üks poistest jookseb eemale; algul ei mõistnud ta, kus on siis teine – no küllap oli teine kah ära läinud –, vajus uuesti jõuetusest maha, ning sai aru, et lamab millelgi pehmel ja et see pehme ongi too teine, too puhvaikaga poiss. Poisi silmad olid lahti ja kahvatu nägu veidi viril; ta vaatas otse taevasse. Prokop uuris teda – liikumatut kiitsakat nägu –, siis sai aru, et poiss ei pilguta silmi. Vaatab, aga silmi ei pilguta.

„Poiss...“ Prokop raputas teda kergelt ja poisi pea vajus küljele – nüüd ei jälginud ta pilk enam taevast, vaid määrdunud halli puust raudteeliiprit.

Prokop ajas end käpakile, põlvitas poisi ette.

„Patt!“ sosistas ta. „Et samune, kus ma’s nõnda... Patt, oh...“ Ta jäi vait, kuulatas... „Ee...“ tonksas siis uuesti poissi. „Aitab, sõnok... Nüüd aitab, et... küll. Tõuse jalule... ikka kenasti ja...“

Ta sakutas poissi, proovis lõtva keha püsti tirida – nad vajusid mõlemad maha, kukkusid vastu mingit madalat puukasti, kolakat, mis külili raudteeveerel vedeles: see oli Prokopi enda kohver. Poiss vajus päris kummuli, silmnäoga vastu maad; Prokop nügis end selili kohvri najale, istus, jalad laiali, tundis lõikuvat valu rinnus ja mitmes kohas üle keha; tundis, et veri jookseb ja et ta kaotab jälle teadvuse. Ta tõmbas näoli maas lebava poisi üles, sättis enda najale; nii nad istusid seal, ja olgu siis peale, mõtles Prokop.

„Vsjo horošo,“ pomises ta, vaevaliselt mõtteid koondades. „Uvidiš, paren, vsjo uladitsa... Posidim, sõnok, otdõhajem... Vsjo, vsjo... prekrasno... Žizn...“

Ta proovis end liigutada, tõusta, midagi teha... olla..., kuid ei suutnud. Maailm keerles – Prokopi vaevatud vaim ei pidanud vastu, ta vajus pikka ja raskesse, surmraskesse unne.

... Nii nad lamasid seal kohvri najal poisiga kõrvuti koos; lamasid kaua, väga kaua, ning sel korral ei näinud Prokop und. Midagi ei olnud, maailma ei olnud. Ainult pimedus. See kestis ja kestis, aga pikapeale siiski sai Prokop kuidagimoodi aru, et jälgib seda pimedust, et nii see tõesti on... Aga jube, et on pimedus, mõtles ta, sest kui on pimedus, siis on ta ju otseteed põrgus – ja tõesti, kuidas saakski see teisiti olla, põrgu on tema, pattu teinu koht! – ja ta ootas tuleleeke, mis kohe peale sööstavad, edasi langeb ta kuuma väävlijärve, otse keeva tina sisse... upub ja põleb ja see käib siis kuidagimoodi kõik ühekorraga... või kuidas oligi... ta ei mäletanud täpselt, mismoodi see kõik piiblis kirjas seisis; ootas, püüdis tajuda esimesi märke sellest kohe algavast suremisest ja piinast – oma lõpust! Ta oli selleks valmis, küll suures hirmus, aga siiski kindlalt valmis kõike välja kannatama, mis kõigeväeline Jumal saadab; kuid väävlit ega muud rooska ei tulnud kuskilt – see, mida Prokop äkitselt tajus, oli hoopis jahe tunne näol, otsaesisel, mis osutus veepiisaks ja pikkamööda üle lauba ta ninajuurele ja siis nina mööda veel allapoole voolas. See oli hea tundmus... Ning siis kuulis Prokop koera kauget haukumist ja tajus nüüd närivat valu kõhus ning haavu kehal. Ta ägises, liigutas end. Ta tundis oma keha, märkas ehmatusega ta valutamist ja närivat jõuetust; jälle oli pükstes soe ning libe... Ja siis tuli poiss uuesti meelde; Prokop oiatas, pööras ettevaatlikult pead ja tajus silmanurgast, kuidas poisi tume kogu istub ta kõrval, küljega tema vastu puutudes, samas asendis nagu enne. See tekitas pöörast kurbust ja õudu; Prokop hakkas nuuksuma, ta ei suutnud tõusta, keeras end käpuli – surnud poiss langes kohe teisele poole kummuli. Prokop oigas, vajus silmili vastu maad, sülitas ja hingeldas; kes teab kust ilmus silme ette kujutlus linnast: mereäärne bulvar, kus ta jalutab, kohver käes hooglemas ja palituhõlmad suvisele maituulele valla. Ta oleks pidanud seal olema, kurat võtaks, nii oli see mõeldud, aga midagi oli maailmaga juhtunud, valesti läinud, ja nüüd ei ole ta Odessas, vaid siin, pimedal raudteel. Midagi oli valesti läinud.

„Oh patt, patt,“ pomises ta, „anna armu, päästja...“

Pime vaikus kestis, aga nüüd tajus Prokop siiski helisid ja kerget tuuleõhu liikumist, ja jälle haukus koer eemal asulas. Pean tõusma, mõtles Prokop ängiga, minema peab... kuhugi... Aga jõudu ei olnud. Ning talle tundus, et kuuleb kaugusest läheneva rongi hääli, raudteerööpad undasid vaikselt. Ja siis äkitselt kõlas püssilask. See raksatas läbi vaikuse, oli kaugel küll, kuid... üsna lähedal, päris, kurat, siinsamas ju!

Prokop rabeles end jalgele ja hakkas vaevaliselt minema, sai aru, et läheb vist vales suunas, seisis hulk aega tuikudes paigal ja proovis taibata, kummale poole tuleb üldse minna, kumb pool on siis nüüd see õige ja... maailmas... selles... Ümberringi oli pimedus, ta kuulatas ja taas oli kuulda rongi lähenemist, nüüd juba selgelt. Prokop pöördus ning hakkas vastassuunas minema, komistas kohe millegi otsa ja kukkus raskelt maha, nägu jälle vastu raudteerööpa liipripakku ära lüües. Ta oigas valust ja hakkas end uuesti püsti vingerdama, käsi puutus millegi vastu: puu... kast... mis see on? Sang... See oli ta kohver, ta enda neetud kohver; ta oli siia otsa komistanud. Kombates sai ta aru, et kohver on lahti; ta hakkas põlvili käsikaudu maas kompama ja otsima, leidis mingid riideesemed ja paar raamatut, ühe pehmest nahast sussi... toppis kõik kohvrisse. Kohver oli enne lukus olnud, võti ta sinelitaskus; nüüd olid poisid väikse tabaluku katki murdnud ja kohver ei sulgunud enam, ei jäänud kinni. Prokop kobas pimeduses maapinnal, lootes leida mõnd puupulka, mida krampi torgata, et kohvripooled laiali ei kukuks, kuid ei leidnud. Ta kuulis jälle rongi häält ja tundus, et see on kohe-kohe siin! „Issand!“ pomises ta, „valitseja! Sa tuled. Nüüd tuled!...“ haaras ta kohvri kaenlasse ja hakkas mööda raudteed edasi lääpama; siis tuli taipamine, et poiss, tema lebab ju ikka raudteel, otse kahe rööpa vahel. Ta viskas kohvri maha, komberdas läbi pimeduse poisi juurde ja tiris poisi ägisedes raudteelt ära kraavi. Pingutus võttis kõhu teravalt valutama, Prokop oigas maas ja tajus, kuidas vastik haisev pehmus jälle pidurdamatult ta püksi valgub; ta kiristas hambaid, vihkas oma keha: seda võõrast jubedat arusaamatust, mida ta kontrollida ei suutnud... Ta kuulis jälle rongihääli, otsis käsikaudu kohvri üles ja ajas end püsti; hakkas minema, ent kukkus kohe külili, rabeles nuuksudes üles, komistas jälle... Tundus, et maailm, see uus hirmus moodustis, liigub kiiresti, keerleb – siin pole püsi olla. Ometi sai ta mingil kombel tasakaalu kätte ning suutis minna, liikuda... Ta puuris pilgu pimedusse ja see õudne rong lähenes; relsid undasid, kuigi laternat ega miskit valgust ei paistnud, ja nii ei saa ju olla!... Jumal, oigas ta mõttes, see oled sina, sinu poeg... hirmus halastaja Kristus! Tuleb... Ta põgenes ummisjalu, põgenes selle kohutava jälitaja eest; rööpale komistades tormas raudteelt alla, kukkus raskelt märga, nätske mudaga kraavi, kuid ei kaotanud teadvust, rabeles viimast jõudu kokku võttes läbi kraavi ja kõrge rohuräga selle taga; tuigerdas metsa, võserikku, trügis näkku peksvate okste vahel edasi, kuni jäi hingeldades seisma ning vajus põlvili märjale maale maha... Rongi kolin raudteel! See oli siin, siinsamas, kuid... Ja siis sai Prokop aru, et see pole rong. Midagi lähenes kolksutades ja kriuksudes mööda relsse, aga see polnud rong, hääl ei olnud veduri pahviv müha, vaid... Dresiina, mõtles ta ja hirmujudinad käisid jälle üle selja. Dresiina on ohtlik. Võib peatuda... Jumal!... A kes nad on? Raudteetöölised? Bandiidid?... Ta nägi nüüd ähmaselt läbi võsa, veidi heledama taeva taustal, kuidas dresiina läheneb ja kuidas kaks kuju, kaks liikuvat kogu nagu üleskeeratud mehaanilist vedrunukku, teevad dresiinaplatvormil vehklevaid liigutusi, käed käivad üles-alla; aga siis jätsid nad hoo andmise ja dresiina käik aeglustus. Prokop kargas maast üles. Tulevad!... Kes nad... Kogu see viimaste aastate sõja hirm tuiskas laviinina meelde. Kodusõda! Kuidagi oli ta ju kenasti sellest kõigest pääsenud, ellu jäänud, kuid nüüd... Ja see poiss, puhvaikaga poiss, tuli meelde! Ta oli lapse tapnud!... Ta hakkas nuuksudes hingeldama, haaras kohvril sangast ja tormas edasi, siit raudteest eemale, metsa, metsa! Ta rabeles võsas edasi, siin oli veel pimedam kui ülal trassil; komistas jälle ja jälle, siples maas pikali, sai üles ning kukkus kohe põlvini mingisse mudaauku. Ta trügis edasi, rabeles, mõtlemata enam millelegi, kõik keerles... Ta oli nüüd Odessas, kõndis rannas, veepiiril, linn, majad eemalt paistmas... See oli ema vana foto, viimane asi, mille ta Peterburist lahkudes kaasa jõudis haarata: kollaseks tõmbunud, säbruliste servadega pilt linnast... „Odessa, Odessa!“ rögises ta... Odessast läheb laev, valgete purjedega laev, ja siis on ta pääsenud... Ta läks koperdades ja kukkudes edasi, lahti tulnud, jalus pekslevat kohvrit sangapidi järele tirides. Silme ees oli pimedus ning Prokop tajus kuidagi, et see pimedus ei ole ööst; puuoksad piitsutasid nägu, ta ei teadnud, kus ta on. Odessa, mõtles ta, aga olgu siis peale, neetud, olgu et nii läks... Ja Prokop seisis suure vee ääres; see oli otsatu, lai jõgi, ilma teise kaldata; sinna pidi ta saama. Prokop läks vette ja vesi kandis teda.