Читать книгу Kuristik - Olle Lauli - Страница 9

„Henn, kamraad, sa ikka hommikust võtad?“

Aga ta ei vasta, seisab uksel, ei kosta mitte piiksugi, kogukas mees, ja astub kummisaabaste plartsudes üle puhta põranda mu köögilaua juurde; ta ei võta palitutki seljast, istub, suur oma punaka tokerdand habemega ja ta vihmamantlilt niriseb veetilku alla, justkui oleks ta just jõest välja kahlanud. Otse vetevana! Tulnud teiselt poolt kaldalt, Venemaalt, joonelt läbi jõe, mõõk vööl ja oda käes nagu Murometsil; vahepeal jõe keskel sügavates hauakohtades kadunud ta peanupp koos teravatipulise kiivriga pikalt veepinna alla; sumpas seal põhjamudas ja vetikates, siis siinpool kaldal juba ilmutas end jälle nähtavale. Koletis! Oi, Henn, naljamees! Aga ta istub ja põrnitseb mind tusaselt ning mul on hea tuju. Naljatuju. Peavalu läind. Ja egas kogu aeg jõua surmtõsine olla; isegi sõja ajal.

„Voh, sa õigel ajal tulid,“ räägin taga, „mul naps hakkamas, võtame koos hommikust!... Sa ilusti jõudsid, nii et lust!... Ja kuidas kalailm täna? Tulevad?... Näh, napsi! Ära vaidle!... Sa täpne tulija, iga hommik õigel ajal, teised jäävad hiljaks... samune et... Järvepõllu Rein ja... Täpne, korralik, meie vana Henn, kamraad, kurask, mulle sobib. Rein pole tulemas, tea kas teisedki; laiali jooksnud või, hirmu käes, raiped!...

Ta hakkab oma suitsupakki välja koukima, ma räägin taga edasi: „Vaata, Henn, tahtsin sulle mainida elukorralduse koha pealt, Euroopa... Saksamaa asjus. Kaotus! Voh, nii see läheb ja...“ ütlen alustuseks, aga ta katkestab mind.

„Saad vasta hambaid, kui veel igised seda juttu!“

„Mis? Ah, naljamees sa!... Näe, tige!“ püüan ma naljatleda temaga.

„Kus püss on?“ küsib Henn läbi hammaste.

„Rahu, rahu!... Eks seal, kus olema peab. Kus ta siis ikka on!“ kostan reipalt vastu. „Positsioonil. Ootamas...“

„Albert, raisk! Ma ütlesin, püss peab peidus olema!“

„Mis – Albert! Albert!... Egas mina kedagi lase, niisama sättisin teise lauale, kesse teab...“ Tunnen ka, et ärritun, no miks ma ei ärritu!

Poliitika on Hennu nõrk koht. Mees ei ole seal kodune... No ainult Postimees, a mis seal tänapäeval ka kirjutatakse! Raamatuid tuleb lugeda... Ühekorra, kui raamatut sirvisin, kus Vladimir Lenini pilt oli kaane peal, tõmmas ta raamatu mu käest ja kiskus puruks. Täitsa rebis raamatu puruks! Barbar! Raamat oli veel Lenini noorusest, mitte sellest ajast, mis no... Vereimeja!... Ilusad pildid, ühel nooruke Volodja Uljanov seisab, end poolpõigiti trimmi hoides, kirsad jalas läigivad puha ja univormi kuub, hebee, teisel kenasti siledaks tõmmatud, vot oli ilus pilt, et lust vaadata! Aga Henn kiskus raamatu raevus katki ja toppis pliidi alla.

„Sa kuradima fašist, Henn! Raamatupõletaja... Kas Heine sulle midagi ei kõnetand! Ah sa degenerant!“

„Vait!“ käratab Henn. „Mis sa, hull, lõugad.“ Aga ega ma talle alla ei anna.

„Mis sa ise lõugad, marukoer! Minu kodu, tahan...“

„Suu kinni!“

„Sa ise suu kinni! Ütlen: fašist! Goebbels! Munn!“

Siis ta ongi püsti, näost punane, vana ise, täismees – tuleb, marupull –, no tule-tule, rajakas! Ta seisab mu ees, rusikad püsti, ei taipa otsustada, kas rünnata või ehk siiski... ja ma sülgan ta poole südametäiega ning... ja... aga eks!... no küll ma... Aa!... Ta tirib mu püsti, tirib toolile istuma.

„Las ma veel põrandal olen vähekese, Henn...“ Hääl mul kõlab kaugelt, on ägisemise moodi, ise kuulen ennast; aga ta ei räägi enam minuga, vahib vihaselt; mul ka pole jutuisu, suu on verd täis, seda hea neelata ja vaikida sõbramehe kombel. Sest eks ta ikka... vereimeja...

Henn sätib mulle proteesid suhu tagasi – need kipuvad päevasel ajal üsna kergelt välja tulema: ka siis, kui teed jood, tassiservaga näh tonksates, kuigi mis tee see tänapäeval, kuigi ära ütle – ja läheb ise oma toimetusi tegema, välja kemmergusse asjale. Tal põiega probleeme, vanem mees, eks peab siis käima. Uksi ta kinni väga ei pane, see mu kemmerg kitsuke ju ka; nii et seal ta siis soristab, eks põrand saa ka täis, aga teisalt, me ju mehed mõlemad, mis meil sest.

„Kretiin,“ ütleb ta. „Istu rahulikult, kretiin.“ Ja minu poole ei vaata.

„Põrandale tahaks heita, Henn.“

„Ükskord ma su maha löön, ajuhaige,“ ühmab ta, tuleb kööki ja hakkab seal pliidi juures toimetama.

„Minu köök,“ ütlen, aga ta ainult nohiseb.

„Mis sa seal toimetad? Ah... Mine juba ära.“

Aga ta tuleb lähedale, kükitab mu juurde maha ja vaatab oma pilukil kollaste silmadega mulle otsa.

„Küll sa varsti tänaval oled, kommunist. Sõja ajal seda kerge korraldada.“

„Kus mina kommunist, Henn! Hoidku!“

Aga ta ei tee kuulma, naerab nii, et puseriti hambad paistavad. Ta läheb eemale, ringutab ja röhitseb.

„Lähme vaatame püssi üle,“ ütleb siis. Ja eks juba läheb ka, sammub hooga mütsutades tahatuppa – mul siin köök ja kaks tuba ongi – ja ma lähen talle järele. Püss on laua peal hakkamas, aken paokil, elukorraldus kontrolli all.

Henn rapsab püssi kätte ja tõmbab luku lahti, hakkab sisisema ja laeb vandudes püssi tühjaks.

„Idioot!... Keda sa siin lased, ah?“