Читать книгу Kuristik - Olle Lauli - Страница 7

„Fašist!“ sosistas naine.

„Ah?...“

„Oi, ubju!“

„No mida?“ Mees ajas end ropsakaga voodis istuli. „Mis on?...“

Naine tõusis, ronis voodist välja, mees nägi, kuidas ta liigub kohmerdades läbi pimeda toa, midagi rasket kukkus mürtsatades maha: vist väike kohver laualt; ja mis see kohver... seal peaks... mõtles mees uimaselt, veel täielikult ärkamata. Naine läks vannituppa ja keeras vee-kraani jooksma. Mees vajus tagasi selili, norsatas paari hetke pärast valjusti... Ta jalutas üle muruplatsi ja see võõras tuli ta juurde, sirutas suitsupaki ta poole. Kes sa oled? küsis ta võõralt. Vend, ütles suitsupakkuja vastuseks, palju ma pean sulle seda kordama. Ja naeris... Vend? Oled vend? Sa ei ole mu vaenlane siis?... Naine oli vannitoast tagasi, mees ei suutnud mõista, millal naine tuli, kui palju aega oli möödunud. Millest möödunud... Nad seisid vennaga mere ääres, suitsetasid ja vaatasid silmapiiri. Vend seisis väga vaikselt; suur laine lähenes, lähenes... Vend pööras end järsku ja haaras tal kõrist...

„Öh-hä!“ Mees viskus köhides voodis istuli.

Naine oli toas... See juhtub praegu, mõtles mees, oh küll!... Kui hea, et... Uni, kuradi... Naine seisis paar hetke vaikuses keset pimedat tuba, mees nägi ta pikas helendavas öösärgis kuju; naine tuli, puges voodisse. Mees oli vait, naine ka; mees nohises, naine puudutas teda viimaks peoga.

„Kurku... jah, läks midagi,“ pomises mees käriseval häälel. Naine ei vastanud.

„Norskasin enne, ah?“ küsis mees ikka uimaselt, unenäost painatult. „Ajasin su üles...“

Naine lamas vaikselt pimeduses ja vaatas lakke.

„Serjozno ubjoš, da?“ küsis mees. Naine ohatas.

„Ja kuidas sa siis?...“

„Mis – kuidas?...“

„Kuidas sa... Kägistad? Kõri...“ Ta neelatas.

„Jah,“ ütles naine ja haigutas.

Nad ei rääkinud rohkem, naine tundis peo all mehe sooja käsivart. Mees hingas valjusti.

„Kõvasti norskasin vist,“ ütles mees uuesti. Ta pidi midagi rääkima: võõras, vend, seisis ikka siinsamas kõrval, ootamas...

Naine nohises.

„Norskasin, ah?“

„Norskasid!... Sa otse!... Fašist!“

„No anna andeks.“

„Ei anna!... Vot ei anna! Täiesti magamata, blin!“

„Vaeseke sa! Anna ikka.“

„Üks kord veel ja...!“

„Ja mis siis, kui üks kord veel?“

„Ära kägistan, ma ütlen...“ Naine hingas pahinal, turtsatas siis.

„Valetaja naine...“

„Ei-ei, vot just, lollakas!“

„Sa armastad mind.“

„Ha-ha!... Tõesti või! Ära sa räägi!... Ükskõik, ikka kägistan.“

Toas oli veidi valgem. Hommik lähenes. Naine pigistas mehe kätt.

„Tule siia,“ ütles mees.

„Ma olen siin.“

„Tule veel lähemale.“

„Ma olen ju...“

Nad olid liikumatult teineteise vastas.

„Tead, et...“ ütles mees, „see oli vist, ma pakun... ühesõnaga, ma ei mäleta, kus riigis... Vanadekodus tappis üks inimene teise ära. Kakskümmend aastat elasid ühes toas...“

„Kakskümmend üks...“ ütles naine.

„Ühesõnaga, kaks vanainimest... Siis tappis teise ära. Lämmatas padjaga surnuks, sest...“

„Sest see norskas,“ ütles naine.

„Jah, lihtsalt ei suutnud enam välja kannatada.“

Naine noogutas: „Oh sa... Okei, ma ei lämmata sind ära. Luban.“ Ta turtsatas, jäi siis vaikseks. „Suudad sa ette kujutada vanadust... Ma mõtlen – päris vanadust. Päris...“ See polnud küsimus.

Mees ei vastanud, oli vait, lamas selili, silmad kinni. „Ma näen sageli ühte und,“ pomises ta. „Ühte ja sama... Nüüd ka...“

„Jah, sa oled sellest rääkinud,“ ütles naine.

„Jah...“

Mees haigutas. Nad olid mõlemad vait. Naine tundis end rahutult, magama jääda polnud võimalik.

„Me peaksime... Tegelikult peaks rääkima,“ ütles ta. „Kuuled, kallis.“

„Jah... et... millest?“ Mees oli väga unine.

„Sa arvad, et meil pole millestki rääkida?“

„Ei, miks...“

„Nu vot!“

„Aga sa hakkad jälle nutma,“ kohmas mees. „Parem siis mitte...“

„Kust sa võtad, et...!“

„Enne hakkasid.“ Mees haigutas uuesti pikalt. „Kui... see, et... fotot vaatasime.“

„Ei hakanud!... See polnud...“ Naine pigistas tugevasti mehe kätt, surus oma nina ta põse vastu. Ta hingas kiiresti; mees ei liigutanud... Foto, mõtles naine, oh, see foto... Ma tõesti ei suutnud enne... Me oleme seal neljakesi, mõtles ta, ja ma ei mäleta, kes selle pildi võttis ning millal täpselt... Aiapeol tookord?... Võimalik, et see oli üks naabripoiss, suvilanaaber, kes nüüd on surnud, ammu juba; jõi ennast surnuks...

„Olja, Anna, minge teineteisele lähemale!“ hüüdis poiss. „Muidu ei mahu pildile.“ Nemad siis seisidki kõrvuti ja poisid kummalgi pool küljel. Jan ja Andrei...

„Tulge siia, kogunege!“ hüüdis Andrei. Ta läks jooksuga terrassile ja keeras makis muusika vaiksemaks.

„Sõbrad! Tähelepanu! Ma tahan tõsta klaasi Olja ja Anna terviseks. Olja on... Oodake! Anna?...“ Ta läks Olja juurde, Olja ei naernud, istus toolil, selg sirge, jalg üle põlve; Andrei kummardus, laskus ühele põlvele ja võttis elegantselt Olja randmest, aga kaotas hetkeks tasakaalu ja vajus kohmakalt murule külili, kuid viskus kohe üles, haaras uuesti Olja käe ja suudles seda. „No Andrei, Andrjuša, mis sa nüüd niimoodi!“ Olja oli näost punane, silitas kiiresti käega üle Andrei juuste.

„Olja, sa oled imeline, vastupandamatu, ma absoluutselt armastan sind!... Anna, kus sa oled?“ Andrei vaatas naerdes üle õla Jaani ja teiste poole ning raputas pead. „Rahu, sõbrad... Jan, mis sa vahid mind nii!...“

„Ei vahi midagi, loll.“

„Laske ma, see tähendab, räägin ometi...!“

Andrei krapsas reipalt püsti ja juhatas Olja murule paigutatud laua juurde, tõmbas laua alt tooli, tool kukkus ümber, Andrei tiris rapsides tooli püsti... Olja istus toolile, ei liigutanud end.

„Sa oled kuninganna, Olja!... Anna on ka!“

„Jäta, Andrei!“ hüüdis Anna. „Sa oled purjus.“

„Ei-ei, ma olen kaine voobše ja täna on lõpuks... Sõbrad! On ju suvi ja, mõelge!... Je-huu!... August on veel suvi, ärge rääkige rumalusi... Ma olen poeet, laske mul... Kurat, no laske mul elada!“ hüüdis Andrei, tõstis oma šampanjaklaasi kõrgele ja jõi hooga tühjaks. „Laske mul ometi rääkida! Las ma olen...“

Jaan istus murul, jalad ristis, suitsetas, vaatas Andreid ja jõi õunaveini.

„Sõbrad!“ hüüdis Andrei. Ta pani tühja šampanjaklaasi lauale. „Selline lugu, sõbrad, kes ei tea...“

„Kõik teavad, Andrei, kõik teavad!“ hüüdis Anna tüdinult.

„Las ta räägib,“ ütles keegi seltskonnast. „Huvitav ju. Miks te tal rääkida ei lase!...“

„Lühidalt, elasid ükskord... eeh... tüdrukud. Ma jutustan ära nende loo, nende, põhimõtteliselt, elu...“

„Nu, Andrei...!“ Anna vangutas pead.

„… ja esimene mälestus, mis neil kahel teineteisest on... Ei ole!... Polegi mälestus! Nii, vot...“

„Kellest? Kes?“ karjuti. „Kellest sa räägid?“

„Nad ei mäleta seda… “

„Mäletame küll, loll!“ hüüdis Anna, Olja ei liigutanud ennast üldse.

„... seda esimest mälestust... Ei-jah!... Algus, ütleme... kujutlege, daamid ja härrad: ühesugused tüdrukukesed, väiksed kui nukukesed... lasteaed, võib-olla esimene klass... Suured tutid on tüdrukutel peas, juukseidki pole veel korralikult, paksult tähendab, mis ma... peas olemas!... Elu on ees! Kujutage ette, daamid ja... Kujutlege, kui teil on elu ees! Meil! Kõik, mis on, on veel olemata, ootab alles, kõik on võimalik! Ma kordan: kõik on võimalik... Hästi... aga tutid on suured, suuremad kui pea!... Ja vaatavad teineteisele otsa ja naeravad, muuseas, nad naeravadki, aina naeravad, vaadake!...“ Andrei nägu õhetas, ta oli šampuseklaasist üle ääre loksutanud, siis klaasi tühjaks joonud, läks laua juurde ja avas uue pudeli ning kallas laual seisvad klaasid täis. Andrei käeliigutused olid kiired ja täiesti pingevabad. Kõik klaasid ajasid üle, Andrei ei märganudki... Andrei! Jan!...

Naine ohkas ja rapsas end istuli.

„Ei saa ma siin olla! Siin toas...“

„No kuule...“

„Ma ei saa kuskil olla!“

„Ole lihtsalt... ole vaikselt.“ Mees ajas end ka voodis istuli, võttis naisel õlgade ümbert kinni.

„Ei! Ja-jah... kõik korras, sa ei pea muretsema.“ Naine tõusis ja läks akna juurde. „Valgeneb juba,“ ütles ta ja tõmbas kardina veidi eest. „Kus me oleme üldse?“ küsis ta. „Sa mäletad?“

„Jah...“

„Noh?“

„See, et... Ei,“ ütles mees. „Nad ütlesid, aga tont, ma unustasin ära. Kuidas see võimalik on!“

„Nii et me ei tea? Ei mäleta isegi, kus riigis!... Nojah, tõesti, mis vahet, kus... Ja millal. Kõik on nagunii... Kuule, ma tahan juua,“ ütles naine.

„Jah...“

„Ei, mitte vett ometi.“

„Okei?... Hm, pool kuus hommikul,“ muigas mees. „Või mis ta on?...“

„Ongi pool kuus... Meil on mitu pudelit konjakit kohvris. Nüüd on juba ükskõik. Davai, ah?“ Naine seisis akna juures, vaatas meest. „Ja räägime. Teeme... see tähendab... oma elust kokkuvõtte! Täiesti paras aeg niimoodi siin.“

„Misasja?...“

„Nagu lihtsalt kaks inimest, kes...“

„Nalja teed!“

„Nagu kaks suvalist inimest. Kaks... kui paljust miljardist, ah?... Ülejäänud on samasugused.“

„No ei ole,“ ütles mees muiates. „Kuule...“

„On-on. Kõik inimesed on ühesugused. Alati...“

„Äh!...“

„Ja-ja!“ Naine oli veidi erutatud.

„Eh, tore üldiselt...!“ turtsatas mees „Kokkuvõte!... Kuule, me ei hakka ju veel surema.“

„Ma ei tea. Ma kardan, et aega pole. Meil ei jää enam millekski aega, kõik kaob...“ Mees vaatas teda, ei naernud enam.

„Aeh, tead, ära pane tähele.“ Naine naeratas. „Räägime niisama. Lihtsalt. Ja joome. Vot nii...“

Mees silmitses teda, noogutas siis. „Olgu. Nojah...“ Ta tõusis voodist, läks pani tule põlema.

„Kustuta ära,“ ütles naine. „See on täiesti jube-jube!“

„Jah,“ noogutas mees. „Gestaapo...“ Ta läks ja tõmbas kardinad eest, tuba täitus kahvatu hommikuvalgusega.

„Jube,“ ütles naine. „Hommikul konjakit juua.“

„Võib-olla polegi nii jube.“

„Nagu oleks viimane päev maailmas...“

„Jäta juba see viimse päeva jutt.“

„... ja ainult meie oleme veel maailmas alles. Kahekesi. Rohkem ei kedagi!“

Mees ohkas, läks võttis kohvrist pruuni pudeli, tõi vannitoast peegliriiulilt kaks klaasi, pani need kõrvuti lauale, kallas klaasidesse tubli lonksu jooki ja naine seisis kogu selle aja ning vaatas aknast paistvate kõrgete majade katuseharju, sulges silmad ja lendas üle eemalt paistva linna kaugusse.