Читать книгу Kuristik - Olle Lauli - Страница 6

Ta istus akna all toolil ja vaatas halli jõge. Pea valutas, kõik muu oli tavaline... Ta sundis end rahulikuks: peavalu pole hoopiski säärane asi, millele liigset ja täiesti teenimata tähelepanu pöörata. Kõik on päris kenasti, mõtles ta. Kena kompu. Kompvek!... Ta tõusis ja jälgis uurivalt jõe teist kallast. Kõik oli tõepoolest nii, nagu olema pidi. Ra-hhulik, ma ütlen! Isegi kui kuulatada, ei kuule midagi. Hoiad hinge kinni, kuulad – mitte kui midagi!... Ta istus uuesti kirjutuslaua taha toolile, tõmbas peoga üle märja lauba ja kraapas paberilehed lähemale; hingas sügavalt: kirjutamiseks, asjade üles tähendamiseks on vaja selget ja rahulikku meelt.

„Ülevaade oludest.“ Ta süütas paberossi põlema. „Hommik 7.15...“ Ta viskas pliiatsi lauale, tõusis järsult, tooli kogemata ümber tõugates, kiirustas uuesti akna juurde. Suits läks kurku... Jõgi! Seesama jõgi. Ikka seesama, saadan! Maailma kõige neetum jõgi, mõtles ta vastikusega; ärevus tõusis, tunne, et midagi on juhtumas ja siis kõik see, mis on maamuna seni koos hoidnud, lendab laiali, tükkideks ja köhimaajavaks tolmuks. „Lollus...“ õhkas ta. „Ajutõbi!“

Kui aknast vaadata, siis näeb esimese asjana kohe jõe teist kallast. Lihtsalt seisad rahulikult ja sirgelt, seisad lõdvestunult, käed ripuvad alla – nagu oleks kogu olemine sulle ükstakõik ja ei sentigi väärt, nõnda et sure kas või hommepäev ära –, seisad-seisad, ei küünita ja... eih no!... Ja pilk jääb nõnna sinna vastaskaldale pidama, et tee sina, mis sa tahad, ning alles seejärel laskub alla jõe peale... Ta suitsetas ja vaatas jõge ning jõe vesi voolas hooga üles mere poole: jõe tume rahutu vesi; vahutab, kannab endaga kevadist oksasodi, kosest alla tulnud tüvesid ja muda, kalameeste võrke ja mida kõike-kõike, sa saadan! mõtles ta korraks erutudes. Kõike! Surnuid! Jah, kus sa neist siin ilmanurgas pääsed. Ta seisis ja piidles üksisilmi jõge, hingas sügavalt. Nõrgema närviga mehe võtaks see vaatepilt jalust nõrgaks, mõtles ta. Sest on old, et vaatad suure toa aknast ja näed uppunut. Ei-ei, ma küsin, kui paljud on näind jõevooluga kanduvat uppunut? Inimest, ma räägin, mitte looma, ja see on ikka vahe küll!... See jõgi on rämpsu täis. Isegi siis, kui sõda poleks, ei saaks siin elamisest asja, aga praegu... Oh kuradi küll, mõtles ta tuhandendat korda. Sõda! Ma olen sunnitud elama sõja ajal! Ja see pole mingi kuradima uni ega midagi... väljamõeldis, vaid tõde. Tõelisus! Re-aal-sus!... Äkiline värin käis kehast läbi selle teadmise käes, see oli halvav tunne: minu eluajal on sõda, see siiski juhtus – sa püha issand! – kuigi poleks ju iial uskunud, aga näe, asjaolud kujunesid ja nüüd on see olemas... Läks hulga aega, enne kui ta pilgu põrandalt suutis tõsta ja jälle jõge vaatas... Ühesõnaga, rämps ilmub nähtavale – maailm on üks rämpsuhunnik, prügimägi! – ja küllalt ootamatult, pikksilmatoru paremast silmanurgast ilmub nähtavale – ei väida, et ma pikksilmata ei näe või et mul silmanägemine sant. Kategooriliselt! Mis see... ja rämps kulgeb kiiresti loksudes toru eest läbi ning kaob vasakpoolse torukumeruse varju. Kaob mere suunas. Olgu hea minna! Meri pole kaugel, aga pole praegusel juhtumil vajalik teadmine, ei puutu siinseid olusid... Meri on meri ja kaitsepositsioonid... kuigivõrd, kuigi… Oüh-hh-hä!... Läänemeri, Soome laht... Ja jõgi pole suur... Ta köhis pikalt, hingata oli halb... Ning jõgi, kui seda katsuda sel viisil kirjeldada, poeetiliselt... võimalikuna, pole mingi suur jõgi ning keegi – ta läkastas hingepõhjast – pole... ja kas keegi on seda väitnud!... Siin pole Ameerika lõpuks!...

Ta toetus raskelt aknalauale, kuulatas, kas kahurimüra kostab... Ameerika on suur... khh!... kus kõik on suured jõed, võtame Mississippi: eile püüdsin rehkendada, aga pea pole enam see... ja ei ole mõtet seletada, nagu mu sõber ütleb, kolleeg Mart, kes ütleb: Albert, olgem rahulikud, keegi pole süüdi, et nii läks... Kuigi! Väidan vastu!... Ja mis ta sellega üldse öelda tahab? Ütleb, et, Albert, vaata, Mississippi pole tänapäeval, kahekümnendal sajandil, enam see jõgi, mis ta oli Huck Finni ajal... Huck Finn, tule taevas appi! Mart õpetas tol ajal Tartu ülikoolis bioloogiat ja sõnastab oma nimetatud väite – täiesti eksitava, väidan, väite: vaata, Albert, Mississippist on saanud solgiauk, sitaoja, sest kõik degradeerub – ah, jää vait, Mart! – ja käib alla, selle nimi on entroopia, kultuurinähtuste kadumine, inimese arengu taandumine, Albert, kui – öäh-hä! – kollane õlisegune vesi tuleb paisu tagant... ning avastades... aevastades!... ja kõik, mis on, segi lööb. Sest seal sõidavad diislid! Jäta järele, Mart, vastan mina, oigan, ning-hh... ma vastan ja seletan talle ära, lurjusele, et... Ja a mis sa, Mart, seal ise ülikoolis ära oled saavutand? No julgelt, Mart! Mis saavutusi sul siis ritta panna on!... Vaikus, Mart! Kas see on inimese elu? Kas selleks ta sünnib siia ilma! Ma ütlesin!... Ja pole tähtis, et... ühesõnaga, vett... mis ma tahtsingi... piisavalt voolamas, küllalt puhast, Mart, isegi meie ajal, gallonite kaupa seal Mississippis. Arvestades, et gallon on 3,7... Inimene peab ikka tulevikku uskuma, Mart, Eesti inimene iseäranis!... 3,714923 liitrit, Ameerika gallon, mis on tegelikult ainus õige gallon ja mul viimase numbrini pähe kulunud. Aju peab treenima, vanem meesterahvas peaks siin mitte naljatlema, ja selleks ei pea ilmtingimata ristsõnu lahendama, muid võimalusi on ka paremaid, isegi sõja ajal, kuigi ristsõnu võiks esimese asjana soovitada küll...

Ta hingeldas, tõmbas käega üle märja lauba. Jubedus!… Ameerika on kaugel, mõtles ta väsinult, ja kurat küll, mis saab!... Kõik jääb kaugele, kaugeneb... Ameerika... et no mingitessegi realistlikesse plaanidesse mahtuda, aga realist peab olema, kõik muu on lapselalin.

Jõe peale on udu tulnud, alles sadas vihma, halli külma vihma, ning niisugune ilm teeb inimese haigeks, segaseks, ajab segadusse ja paneb aevastama, järjest ja järjest, ja siis ei hoia enam miski tagasi; ei taha enam akna juures olla, valvata, et pilku peal hoida, vahtida tuule käes ja külmas nagu peni. Või nagu sõdur vahitornis, kes ma ju olen: vahin seda hirmsat jõge; tuleb aken koomale lükata – mitte päris kinni, et siiski kuulda oleks! – ja võib ära, kööki, minna. Hommik on juba hiline ning tuleb Henn ja astub läbi; kell saab pool kaheksa ja Henn tuleb läbi. Ta tuleb alati täpselt, vaat et minuti pealt täpselt, ja see teeb rõõmu. Inimese täpsus teeb rõõmu, lodevus aga ja... kõiksugu, mhh!... Ei, tänan!... Henn on täpne kui Šveitsi kell, aga kui teiste meie meeste peale mõtlen... Aga sõjaline väljaõpe tuleb meie ajal kasuks!... Kuigi hirmus on. Hirm on mul, ei taha mõelda... Mõtlema hakkad, on hirmus, ei taha mõelda, mõtled, mõtled... Lill. Põld. Järvelill... Põld. Kuldne viljapõld. Ilus eesti nimi oli... on, mis meid toidab... Eesti nimi, eesti verd mees, aga kõik see muu on hirmus... kahtluseta, mis aspektidega... Et kuidas täpselt panna sõnadesse... Kahtlust külvatud...

Ta pea valutas, silme ees justkui virvendas kõik. Ta võttis köögi lauasahtlist tableti ja lonksas selle veega alla. Kuram, mõtles ta higiseks minnes, nii, oota, läheb üle... aevastuse, see... ja kohe on parem. Ta istus järile ja ootas, ja läkski paremaks... Olga, Valentina... Valja!... Teinekord hakkavad sõnad ja mõtted nõnda keerutama, pea käib ringi, siis peab istet võtma ja ootama, kuni rasked ajad ümber saavad. Küll nad saavad, kus pääsvad. Aga ei jõudnudki, näe, mõelda, kui juba tuligi kolistades Henn. Hennu nägemine teeb alati südame soojaks: ta nagu vend. Vanem vend. Relvavend. Pakun talle korraliku napsi. Ja siis hakkan päeva üles tähendama. Esimene tähendus tuleb: „... hommik 7.15...“