Читать книгу Kuristik - Olle Lauli - Страница 8

„Hoo, ma näen neid! Päriselt!“

„Ei... Sa ei saa näha, nad on liiga kõrgel.“

„Aga ma näen!“ hüüdis laps valjusti.

„Sa arvad, sulle näib, et näed, sest ma rääkisin sulle.“

„Ei!... Mismoodi?...“

„Lihtsalt. Sulle tundub, et sa näed. Ja sellepärast tundub, et ma ütlesin, et nad seal on,“ seletas naine.

Laps kissitas silmi. „A misasja nad seal teevad?... Nii üleval kõrgel!“

„Eks... vaatavad,“ kehitas naine õlgu.

„Ma tahaks ka sinna... Mul on täna väga paha tuju. Kas nad alla... Et lendavad hoopis alla täiega hooga! Sa ütlesid, et nad on seal, ah? Kukuvad alla! Ma ei näe. On nad seal ja vaatavad? Kas nad mind näevad? Vaatavad, ise passivad, silmad punnis; ja mis nad vaatavad, kui mina mitte midagi neid ei näe, ah!...“

„Oliver, õeh, sa jumal!... Pead sa nii palju rääkima!“

„Aga mis nad teevad? Mida nad näevad?“

„No... Ma ei tea... Kõike näevad. Kaugele näevad.“

„Mina ei näe kunagi midagi.“

„Siit alt muidugi ei näe.“

„Aga nemad sealt näevad? Nad on täiesti õnnelikud!... Tervet maailma näevad või?“ hüüdis poiss „Ho-hoh, kuule, a kas maailma saab korraga näha täitsa? Nii et näedki korraga kõike! Kõik on muudkui kohe selge. Maailma tükid...“

„Ei, oh... Kindlasti mitte.“

„Igaüks näeb siis ainult oma tükki või?“

„No võib ka nii öelda jah,“ naeratas naine ja ohkas.

„Ja mitte keegi, mitte kunagi ei näe kõike korraga... A kui ronid kõrgele, veel-veel kõrgemale ja... Kas kosmonaut näeb kõike? Näeb?“

„Oh no, Oliver... Jäta nüüd.... Kosmonaut näeb ümmargust kera. Maakera. Tead ju, et maakera on ümmargune.“

„Ei ole!... Miks mina ei näe, et ta on... Aga inimesi?“

„Inimesi kosmonaut ei näe.“

Poiss vahtis maha, kulm kortsus. „Kui kõik inimesed järsku ära surevad, siis kosmonaut ei näe midagi! Arvab, et keegi ei surnudki ära. Et kõik on muudkui korras?“

„Oh... Kuule...“

„Lollakas kosmonaut on!“

Naine vaatas teda, tõmbas ta naeratades enda vastu. Nad istusid pargis pingil. Oli varajane päikeseline sügishommik; linnas käis tavaline rahutu vilgas elu, inimesi ja autosid liikus palju. Poiss oli miskipärast väga vara ärganud, nuttis unes ja ei jäänudki enam magama. Poisiga koos olev naine oli umbes neljakümne kanti. Ta paistis välja väsinud, silmaalused hallid.

„Ma tahan väga jäätist,“ ütles poiss. „Kohutavalt, kohutavalt!... Ja siis liftiga sõita! Nii kohutavalt! “ Ta võttis pingilt oma joonistusploki ja pliiatsi, tegi ploki lahti, aga viskas kohe pingile tagasi. Pingi servas istus tüdruk, noor naine, kohvitops peos. Hetk tagasi oli pingi teisest äärest vanem ajalehega mees püsti tõusnud, visanud veidi ärritunult pilgu poisi poole ja lahkunud... Poiss niheles pingil ja vaatas jälle kõrgete majade poole.

„Nii kole maja,“ porises poiss. „Triibuline ise... Mingeid inimesi seal pole, elusaid inimesi, sa valetad. Kus nad siis on, ah? Võib-olla nad on hoopis surnud. Surid kõik korraga ära... Mis selle maja nimi on?... Kas me läheme sinna?“ päris ta.

„Jah... Oeh, no... Jah lähme küll.“

„Aga on seal ohtlik või? Kas seal lift on?... Kohutav!“

„Ei, mis sa nüüd... Oliver, kuule...“

„Võib-olla me kukume alla!“

„Ei kuku,“ ohkas naine. Kui väsitav see on, mõtles ta. Oh, jumal...

„Kas seal lift on?... A mis selle maja nimi on? On tal nimi?“

„Muidugi, kullake... Ta...“

„Big Ben!“ karjus poiss.

„Jah, Big Ben,“ noogutas naine, naeratas.

„A lähme siis!“ Poiss kargas püsti, kuid naine tiris ta endale sülle tagasi. „Kannata veidi, Oliver.“

„Mulle ei meeldi kogu aeg kannatada! Kannatamine on väga valus.“

„Ei ole, ja see pole kannatamine, see on ootamine.“

„Ootamine on väga valus... Ma tunnen, kuidas mul on kõik täiesti valus ja ma ei suuda.“

„Homme läheme.“

„Ei!... Ma tahan täna.“

„Oliver!...“

„Miks me täna ei lähe? Kunagi me ei lähe täna. Alati lähme homme, kui on täiesti liiga hilja minna... Homme see... vot kukub ümber, kuuled! Lähme täna, ah, palun!... Lendab lärakaga, nii et...!“ Laps tegi, huuled pruntis, puristavat häält, ajas käed laiali nagu lennuki tiivad ja kukutas end hooga pingile pikali, müksas kogemata peaga vastu võõra tüdruku käsivart, nii et kohvitops, kust tüdruk hajameelsel ilmel kohvi rüüpas, maha kukkus.

„Oliver!“ hüüatas naine teravalt.

„Oo-ei!“ Poiss puhkes korraks valju häälega nutma, paar hetke hiljem põrnitses aga võõrast tüdrukut pisaraid täis silmil, vihasena.

Tüdruk naeratas. „Kõik korras,“ lausus ta aeglaselt, häält lõbusaks tehes, et poissi rahustada. „Ma tegelikult ise pillasin topsi maha. Unine ka...“

„Kuidas sa võid nii kohmakas olla,“ vangutas naine pead, naeratas tüdrukule.

„Ei pillanud sa ise,“ porises poiss.

„Vabandust. Tõesti vabandust!“

„Kõik on hästi.“ Tüdruk oli mahakukkunud pappkruusi juba üles korjanud, läks ja viskas selle läheduses asuvasse prügikasti. Ta tuli tagasi pingi juurde ja naeratas, kohvist kleepuvaid sõrmi nühkides... Tüdruk oli ka varahommikust saadik väljas; õieti oli siis veel öö, kui ta tuli. Sõitis pikalt metrooga siia kesklinna, kolas mööda tänavaid... Miks? Sest ta ei suutnud!... Õhku ei olnud, toas polnud õhku, aga tema tahtis õhku. Värsket, karget, värsket tuult. Algul oli ta läinud jõe äärde, seisnud seal pikalt, vaadanud jõe teist kallast, ärritavatest tuledest säravat, siis natuke nutnud, enda peale vihaseks saanud ja jõkke kive loopinud, ning jõel polnud sellest kuradi sooja ega külma! Ta lonkis sealt minema, ostis suure topsitäie kohvi ja konutas siinsamas pargipingil, laia kampsunisse mähitud. See oli hea pink, nii tundus, siin oli hea rahulik olla hommikujaheduses, kui väljas valgeks läks. Tundus, et niimoodi olles ja kuuma kohvi lonksates saab ta kõigest aru. Kohe-kohe saab ta kogu sellest sasipuntrast oma peas aru ja siis tõuseb ja teab, mis edasi saab, mida kohe nüüd teha tuleb – sest aega ei ole ju oodata! –, mida teha, ah... Ta passis seal ja midagi ei juhtunud.

Poiss istus naise süles, vaatas maha, nägu pahane.

„Mul on salvrätte,“ ütles naine. „Soovite?“ Ta küünitas end käekotini, mis pika rihma otsas pingi seljatoe küljes rippus, ei ulatunud hästi ning tüdruk aitas teda, võttis koti, ulatas selle naisele; naine õngitses kotist paki salvrätte; tüdruk riputas koti endisele asukohale tagasi. „Niisked. Soovite?“

„Ahah, hästi...“

„Rikkusime teie olemise ära,“ ütles naine vabandavalt.

„Mitte sugugi,“ ütles tüdruk. „Pole probleemi. Pole põhjust muretsemiseks. Poiss ei peaks muretsema. Oliver...“

„Oliver, kuuled, tädi ütleb, et sa ei muretseks.“

„Muretsen küll,“ raputas poiss mornilt pead. Aga ta ei vaadanud enam maha, vaatas taevasse, vahtis pahasel pilgul ümbruskonna kõrgeid maju. „Ma tahan kohe sinna ülesse minna. Kohe, absoluutselt praegu.“

Naine ei vastanud, tundis mingit ärritust tõusmas. Tüdruk nühkis lapiga sõrmi, vaatas naist ja poissi kerge muigega, istus siis uuesti naise kõrvale pingile.

„Te pole kohalik?“ küsis naine äkki, ta poole vaadates.

„Muidugi, väh, pole!“

Tüdruk noogutas ja vaatas poissi.

„Oliver, istu rahulikult,“ ütles naine. „Teie... et... aktsent on huvitav... Oi, sorry.“ Ta krimpsutas nägu.

„Täna,“ ütles poiss. „Vot täna!“

„Ei, homme... Vabandust jah, et nii... Et teie aktsenti nii mainisin...“ Naine kohmetus üha enam, vangutas pead.

„Ma olen Eestist,“ ütles tüdruk. Ja imestas siis ka ise, et miks, pagana pärast, ta seda ütles. Et miks oli vaja öelda. „See tähendab... nüüd juba ammu siin.“

„Pole sa mingist Eestist.“

„Jäta!... Ahah. Selge. Muidugi,“ kinnitas naine. „Istu rahulikult... Ma arvasin, te olete... Istu!... Et Venemaalt...“

„Ei! Kust te võtate, et ma Venemaalt peaks olema!“ ütles tüdruk ja toetas end selja ja küünarnukiga pingile ning vaatas naisele otsa.

„Oh, nüüd ma solvasin teid...“ ütles naine pahaselt. Ta tundis end halvasti. Ta ei rääkinud kunagi juhuslike võõrastega. Mis mul viga on, mõtles ta häiritult.

„Mis su nimi on?“ küsis poiss

„Nipitiri,“ ütles tüdruk naeratades.

„Sa oled loll,“ ütles poiss.

„Oliver, no!... Mina olen Maria,“ ütles naine. „Rõõm tutvuda ja...“

„Ei ole,“ porises poiss. „Ja homme ma kuskile ei lähe, homme on võimatu, ma tahan kindlasti täna.“ Poiss oli pahur, niheles naise süles, see oli oma käed ta ümber põiminud, kiigutas poissi. Poiss oli punapõskne, pikkade heledate juustega.

„Eesti,“ ütles naine. „Estonia,“ ja kortsutas kulmu.

„Eesti kukub lärakaga ümber.“

„Oliver, ära sega,“ ütles naine.

„Homme on hilja,“ porises poiss. „Misasi on Eesti?“

„Eesti on üks koht,“ ütles tüdruk.

„Eesti on sitajunn,“ üles poiss.

„Oliver!“ Naine sakutas poissi, aga poiss ei teinud eriti välja, ei hakanud nutma ega midagi. Ta võttis pingilt joonistusploki ja pastaka, heitis end põlvili pingi ette maha ja hakkas joonistama, suu krimpsus.

„Teil on tulnud seda seletada?“ Naine oli näost veidi punane. „Et Eesti... ja mis...“

„Nojah. Ei... Eks jah... Eesti on väike. Teate, kus Eesti on?“

„Ei,“ raputas naine pead. Ta naeratas ja vaatas tänavale: pargi kõrvalt algas tänav, eemal paistis jõgi.

„Mul on väga paha,“ ütles poiss. „Lähme täna!“

„No kui sa hea poiss oled... Kas palud tädi käest vabandust?... Sa räägid ainult rumalusi.“

„Palun vabandust,“ nohises poiss. „Lähme täna jah?“

„Jah, täna...“

„Homme ma ei suuda,“ raputas poiss pead.

„Mine jaluta, Oliver,“ ütles naine tüdinult, aga proovis naeratada. „Eesti pealinn on Tallinn. Tead?“

„Tallinn on auk,“ ütles poiss. Ta kükitas pingi ees maas ja kraapis pliiatsiga niisket maapinda, puudutas siis viltpliiatsi otsaga tüdruku kinga.

„Oh mine mängi,“ ütles naine ja lükkas poisi üsna järsult eemale. „Talumatu,“ sõnas ta kõrval istuva tüdruku poole vaadates. „Soovite veel salvrätikut?... Estonia... Jah...“

„Ei,“ ütles tüdruk.

„Kas jõe äärde võib minna?“ küsis poiss. „Kui ära ei upu...“

„Kohad jäävad meelde katastroofide järgi,“ sõnas tüdruk. „„Estonia“ oli laev, mis ära uppus.“

„Ära mine,“ ütles naine.

„Lähen. Ma tahan näha, kuidas laev upub,“ ütles poiss.

„Mul on aeg minna,“ naeratas tüdruk.

„Ära mine. Kuuled!“

„A kas seal elavad krokodillid?“ küsis poiss. „Selliseid, kes lapsi õgivad.“

„Rumal, Oliver, oeh, mis inetusi sa täna räägid! Mis sul ometi viga on...“

„Peaga krokodillid… Hammastega. Jah,“ ütles poiss süngelt. „Kohe sööb mu ära. Õgib!...“

„Jäta!... Mine jookse!“ ütles naine. „Teile meeldib siin?... Ta on selline...“ vangutas ta poisi poole vaadates pead.

„Jah,“ noogutas tüdruk ja naeratas naisele.

„Vabandage, et küsisin. Pole minu asi küsida.“

„Ei, miks,“ naeratas tüdruk. Poiss läks jõe poole, tume vesi paistis eemalt.

„Ma olen siin väga ajutiselt,“ ütles tüdruk. „Tegelikult küll... Aga mul on nüüd aeg minna.“

„Oliver!“ hüüdis naine. Poiss hakkas kiiresti kareldes jõe poole jooksma, naine hüppas pingilt ja kiirustas talle järele, aga näha, et liiga aeglaselt: poiss oli väle jooksja.

Tüdruk sai poisi kätte, kui see kõnniteelt kaldapealset promenaadi ja jõge eraldavast piirdeaiast läbi hakkas ronima.

„Lase lahti, lehm!“ karjus poiss vihaselt ja puhkes nutma.

Tüdruk tõmbas ta enda vastu, poiss rabeles lahti ja lõi talle jalaga vastu säärt.

„Ma uputan su ise ära, väike pervo,“ ütles tüdruk ja naeratas poisile. „Vanaema ka ei päästa...“

„Ta pole mul mingi vanaema!“ Poiss vahtis tüdrukut, aga endine tigedus ta pilgus oli kadunud. „Ta hoopis röövis mu ära... Ta tapab mu ära ja... ja söödab mu taeva... et, lendavatele lindudele, kes...“

„Ja-jah, lenda kuu peale, väike röövel.“

Naine kiirustas läbi pargi lähemale, jäi eemal kergelt hingeldades seisma.

„A sa mine ise kuu peale!... Kuu kukub hoopis ümber,“ käratas poiss ja hakkas äkki naerma. „Päike kukub ka ümber!“

„Lähme nüüd.“ Tüdruk võttis tal käes kinni ja poiss ei tõrkunud enam; nad läksid naisele vastu.

„Küll sa oled paha poiss,“ ütles naine ärritunult. Ta hingeldas ikka veidi, krapsas poisil käest.

„Ma pean nüüd minema,“ ütles tüdruk.

„Mis su nimi on?“ küsis poiss.

„Ariel,“ ütles tüdruk.

„Jah muidugi,“ noogutas naine. „Ära enam rumalusi räägi.“ Ta sasis poisi enda vastu, see tõrkus.

„Kuhu sa lähed, ah?“ küsis poiss. „Sa pole mingi Ariel.“

„Oliver, ära tüüta,“ ütles naine.

„Kas nüüd lähme? Lähme nüüd sinna?“ hakkas poiss jälle nuruma.

„Ei, ma ütlesin, et homme.“

„Ütlesid, et täna!“ karjus poiss. „Kõik kuulsid, et ütlesid, et täna!“

Tüdruk naeratas. „Edu teile,“ ütles ta ja läks.

„Oliver, küll sa oled... Vabandust veel kord.“ Naine naeratas tüdrukule otsa vaadates.

„Miks ta meiega ei tule?“ küsis poiss.

Tüdruk naeris, viipas ja läks minema.

„Ta on väärakas,“ ütles poiss. „Ta ei oska rääkida.“

„Ta on välismaalane,“ vangutas naine pead. „Sellepärast ta ei oska.“

„Ta ei ole mingi välismaalane... Miks su nimi Maria on?... Kas ta on tulnukas?“ küsis poiss.

„Tulnukaid pole olemas.“

„On. Sina oled!“

„Aeh sind...“

„Kas ta on murdvaras?“ küsis poiss. „Röövib ja...“

„Mis, oh, sa rumalusi räägid!... Räägi midagi mõistlikku ometi... Kas sa tead, kus Eesti on?“

„Ei. Sa tead või?“

„Sa oled täna väga paha poiss olnud, mis sul ometi viga on!... Jah, tean küll.“

„No kus?...“

„Eesti on seal kus Venemaa,“ ütles naine, tundis, kuidas ta uuesti ärritub.

„On vä?... Tead, ta enne ütles, et tapab mu ära...“

„No jäta ometi järele!“

„On seal pilvelõhkujad?... See, kus sa ütlesid...“

„Eesti... Ei, Eestis pole mitte midagi... Pilvelõhkujaid... Seal on väga madalad majad.“

„Mitme korrusega?... Kas nelja?“

„Jah... Nelja, jah, korrusega...“ Naine tundis, et tahab suitsetada. Ja ei saa seda poisi juuresolekul teha.

„Kas koolis õpetatakse Eestit? Kas mulle õpetatakse, kui ma kooli lähen?“ küsis poiss mornilt. „Häh, ma ei lähe kunagi kooli.“

„Ei, seda ei õpetata koolis.“

„Aga mis siis Eestis on?... Eesti on kuu peal või!“ kisas poiss. „On seal mäed?“

„Ei,“ ütles naine. „Seal on täiesti lame kõik.“

„Ei ole!... Seal on hoopis kõrged mäed!“ hüüdis poiss. „Purskavad tuld. Jubedalt!“

„Hea küll,“ ütles naine. Ta ohkas. Pea valutas...

„Aga siin ei ole mägesid.“ Poisi hääl jäi vaiksemaks. „Siis me oleme pääsenud,“ ütles ta ja vaatas jõe poole.

„Ei,“ raputas naine pead. „Siin pole mägesid.“

„Ja siis nad saavad seal surma. Eestis!“

„Oliver, mis sa nii räägid...“

„Surevad ära kõik ja siis neid pole! La-la... Aga kas seal sõda on? Meil pole. Pole ju?“

„Oliver, läheme nüüd,“ ütles naine.

„Me oleme väga õnnelikud,“ ütles poiss vihaselt „Väga-väga õnnelikud.“

Tüdruk seisis neist sadakond meetrit eemal pargis, end suure põõsa varju hoides, ja vaatas, kuidas nad lähevad. Poiss ja naine kadusid puude vahele; tüdruk jalutas jõe poole, jäi seisma ja võttis oma õlakotist naise rahakoti välja. Enne, siis, pärast salvrättide võtmist pingil istudes oli rahakott olnud kampsunivarrukas. Ta hoidis naisega rääkides oma kõverdatud kätt rinnal, näppis hajameelsust teeseldes kampsuninööpi krae juures; hiljem poisile järele joostes oli lihtne rahakott oma käekotti libistada... Ta seisis pargiteel, uuris naise rahakotti: seal oli hulk paberraha – palju! – naise pass oli; mitmed kaardid, paar piltidega, ülejäänud ilma. Üldiselt rämps... Ja üks suurem kokkumurtud foto, tagakülg tihedalt pliiatsiga täis kirjutatud, foto, kus too nisukarva juustega naine seisab koos mehega ja naeratab. Naine on seal fotol veidi noorem; üsna noor ja kena teine, mõtles tüdruk, ja millegipärast ajas see närvi küll. Või ei tea, mis ajas... Ta soris rahakotis... Naise autojuhiload. See ärritas juba küll. Ta kujutles naist autoroolis: on mingi suur Ford Ranger ja naine on väga halb autojuht, tõeliselt kohutav uimerdis nagu kõik vanainimesed. Vanad mullad! Vanad peerud! Pole vaja tegelikult ronida rooli taha, kui ei oska!... Ta luges raha üle ja pagana pihta, seda oli tõesti palju! Ta hüpitas raha ja dokumente peo peal, foto kukkus maha, ta krapsas selle üles; pani raha ja kõik kotti tagasi, klõpsas rahakoti kinni, ei teadnud, mida teha; jäi selle lukuga klõbistama; läks edasi, toppis rahakoti püksitasku, aga võttis kohe välja ja klõpsis jälle rahakoti lukku kinni-lahti... Luku klõps oli tuttav. Ema rahakoti klõps. Tõesti... Ta mängis seal lapsepõlves ema rahakotiga, ei mäletanud eriti rahakotti, küll aga klõpsu. Täiesti sarnast klõpsu. Ema rahakott oli tühi, seal polnud kunagi midagi; kopikaid ta siiski mõnikord andis. Kopikate eest oli hea nätsu osta ja... Ja ta siis seisab seal kaupluses, kodus Kozinskis, otse tee nurgal, väike tüdruk, lõug ja huuled vastu kleepuvat pruuni letti surutud; lett lõhnab magusalt paakunud mustuse järele, letil lebab lahtine karp Kalevi nätsudega, ilusate pikerguste pakikestega, ja temal on pihku pressitud viisteist kopikat ning ta ootab. Tuul puhub avatud poeuksest sisse ja paljastel kintsudel on sellest kõdi. Krapp poe seinal mängib muusikat ja mitte hingelistki peale tema poes pole... Võib-olla oli see ka varajane hommik seal kodupoes. Nagu täna, mõtles ta... Ta küünitas letile, võttis terve selle nätsudega karbi ja jooksis uksest välja, lidus poe nurga taha ja jäi sinna seisma. Passima. Ootama... Lõpuks jooksis, karp näpus, minema. Sveta, Sveta!... Jooksis kõigest jõust ja see oli nii hea tunne, nagu ta lendaks...

Ta vaatas naise paksu rahakotti. Viha tõusis tõesti. Nätsude maitse tuli meelde: soe lääge sovetski lapsepõlv... Ta pöördus, aru saamata, miks ta seda teeb, ning läks naisele ja poisile järele. Neid polnud kuskil näha; ta hakkas jooksma, põrkas tänaval inimestega kokku, lõpuks, otsustades just, et sellises ülerahvastatud linnas on tobe kedagi otsida, nägi juhuslikult poisi heledat peanuppu eespool inimsummas. Ta jäi seisma: jumala mõttetu oli siiski neil järel käia, kui rumal, et ta seda tegi. Aga ikkagi ta läks, lootes nüüd, et kaotab nad silmist. See on ka täitsa võimalik. Sellises linnas, blin!... Naine ja poiss liikusid ees, poiss vehkis kätega... Väike mudak! Kui hea oleks, kui nad kaoksid, haihtuksid, mõtles ta mingi arusaamatu lapsiku vihaga, lendaksid kosmosesse laiali või muutuksid liikumatuks kivikujuks, tarduksid seal, jah just nüüd, vot kohe... Siis ei peaks seda rumalust siin jätkama; ta võtaks lihtsalt raha ja viskaks rahakoti tänavale. Nii oli ta ikka teinud. Ning mõni möödakäija korjaks selle üles ja annaks esimesele ettejuhtuvale politseinikule... Aga järgmisel hetkel lõi millegipärast kujutlusse pilt, kuidas see poiss ongi külm ja liikumatu kivi ning... Jah, aga siis ei olnud ta enam see tundmatu heleda peaga võõras laps, vaid kuueaastane naabripoiss Vitja – ah, mis ta perekonnanimi oligi? –, kes Kozinskaja jõkke ära uppus. Nad läksid tookord koos Koljaga ujuma ja Kolja jooksis varsti tagasi ja ütles, et Vitja uppus ära. Nii lihtsalt see käiski. Vitja ema polnud kodus, talle pidi tööle teatama; räägiti, et ta sattus päris hüsteeriasse. Siis oli Vitja keset õue kirstus ja me käisime teda vaatamas. Keegi jooksis ja kutsus, keegi meie Kozinski lastest hüüdis: tulge-tulge, lähme vaatama, kuidas Vitja on surnud ja kirstus! See oli mingi täiesti imelik asi. No et kuidas on nii, et Vitja, kes enne kogu aeg hoovis ja tänaval kisades ringi jooksis, on nüüd täiesti liikumatu. On surnud ja ei liiguta... Ma puudutasin ta valgetes sokkides jalgu ja imestasin, kui külmad need on. Vitja ema Klavdija palus, et me tooks Vitjale kirstu märke, sest Vitjale meeldisid need ümmargused, igasuguste loomade ja muude asjade piltidega Norma märgid, ja ma jooksin koju ning tõingi oma kõige parema märgi, „Nu pogodi!“ hundiga toreda märgi, ning panin Vitja juurde kirstu... Vitja ema elas siis ühe mehega, Edikuga, kes oli juut ja polnud Vitja isa ja kes üsna varsti vangi läks ja enam tagasi ei tulnud; aga kui nad veel meie Kozinski sõjaväelinnakus koos elasid, hüppas Klavdija ükskord teise korruse aknast alla – päris varsti pärast seda, kui Vitja juba uppunud oli –, vist et ennast ära tappa, aga vigastas hoopis jalga ning jäi invaliidiks. Ta oli kindlasti purjus, kui hüppas, ta jõi üldse palju. Nii et siis edaspidi kutsuti teda Klava Hramaja’ks. Pärast tuli Klava ka meiega... Pjaskulasse – oota, kuidas seda kirjutati! – elama ja siis jõi ta veel rohkem; rohkem lapsi tal polnud, ta käis juba prügikaste mööda ja ükskord korjas prügikastist pudeli mingi halva vedelikuga, jõi ja suri ära. Nii see siis oli – Vitja ja ta ema Klavdija ja Edik, kes läks vangi... Noorena oli Klava väga ilus naine: juut, moodne, šikk.

... Ta järgnes ikka naisele ja poisile, need olid täiesti elus ja muudkui läksid kuradi kuhugi, damn, ei tea kuhu! Ta hoidis distantsi, vastik oli olla: kõrged majad, need faking mürakad, rõhusid; tundis, et siit on vaja minema saada: kohe kukub kõik kaela! Täiesti õige asi, üldse ilma kahtluseta, oleks see värk kuradile saata ja ära minna. Ometi läks ta ikka edasi; tuju oli kehv, ta tundus endale napakana; õngitses käekotist nokkmütsi ja tõmbas pähe, ning kui poiss ja naine üle platsi ühte kõrgete ustega hoonesse sisenesid, läks ta järele.

See oli suur avar ruum, sädelev fuajee, inimesi oli siin väga palju; palju liikumist, sebimist, see häiris... Ta nägi naist ja poissi, need kõndisid seal eemal, liikusid edasi, pöörasid nurga taha... Sveta tundis, kuidas kurgus iiveldas – pagan, oli vaja selle lolli Vitja peale mõelda! Aga teisest küljest tõi see Kozinskaja meelde ja see oli hea. Kevade lõhn tuli meelde. Asfalt kuivab, veel on lumelaike, aga juba saab ratta kuurist välja ajada ja sõita. Milline kergus! Minu Kozinskaja! Minu Tallinn... Hea tunne oli... Ma annan naisele rahakoti tagasi, selle kõigega on nagunii lõpp, mõtles ta. Mis siis, et ta teeb näo, nagu ta poleks eestlane. Loll naine! Lehm! Eestlased ongi lollid... See, kuidas nad räägivad! Eestlased... Sa arvad, et ma eestlast ära ei tunne, mutt! Kaugelt tunnen, isegi su angliski eesti aktsendi tunnen, aga okei, see pole praegu oluline... Maria! Pole sa mingi Maria, ära aja sellist... Bred polnõi!... Said aru, mind sa ei peta; mul polnud vaja su passigi vaadata... Aga ta ei teadnud ikka, kuidas ta täpselt selle rahakoti tagasiandmise korraldab või mida üldse tegema peaks – mingit plaani polnud. Sest varem pole ju niisugust asja juhtunud, et tõmbad oma inimeselt rahakoti ära. Oma!... Oi jah, sa kuradi eesti bitš!... Seal olid elevaatorid üksteise kõrval laias reas, inimesed sõitsid neil, tulid kuskilt... maa alt... Iiveldus suurenes; ta läks inimeste vahel edasi, oli sattunud mingisse suurde turismigruppi, trügis liikuvate kehade vahelt läbi ja vastikus muudkui kasvas; läks edasi... kuhugi... ja märkas nüüd, et need inimesed moodustavad tegelikult järjekorra, mis algab... pole selge, kust algab, aga suundub lintidega piiratud territooriumile, turvaväravate juurde. Sinna, kus heledates pükstes ja tumedates pluusides security-töötajad valvavad; kontrollivad, vaatavad kõik üle ja lasevad inimesi läbi väravate. See oli jama lugu. Ta tundis, et ei taha sinna minna – kuhu üldse? Ole nagu loll muuseumikülastaja mingi!... Naine ja poiss olid eespool järjekorras, seisid rahvahulgas, aasia turistide grupi juures vist, nii tundus, üsna turvakontrolli läheduses juba. Kuradile, mõtles Sveta ängiga. Ma pole süüdi, Maria, ja ära tule oma lolli eestlase jutuga, et olen. Turvaväravate taga, kuskil seal on liftid ja... mine õige v žopu, ma ei tule sulle järele, Maria, ära loodagi, et ma sinna lifti oma jala tõstan. Lifti! Ma vihkan lifte! Ta kujutles selgesti, kuidas seisab täistuubitud liftis, see muudkui sõidab ja sõidab, ümber tema seisavad kõik, nühivad... seisavad jaapanlased, pressivad end ta vastu, ise naeratavad kogu aeg, nagu kõik oleks väga hästi, ja noogutavad. Kuigi... maailm muutub... halvaks! Ta öögatas, silmad läksid märjaks; mõned lähemal olevad inimesed vaatasid ta poole... Neetud, mõtles ta. Mis see ometi on!... Ja tajus suitsuhaisu. Seda ei saanud siin olla. Aga suur avar ruum tundus nüüd kuidagi väiksena. Kamorka, kus õhku pole... Kamorka spordisaali nurgas!... Katkendlikud mõtted jooksid läbi ta pea... See kehalise õpetaja oli väike ja kõhn. Justkui mingi poiss. Nagu aasialane. Jaapanlane. Ja päevitunud. Mustad hallisegused juuksed. Ning kuidas ta suitsetas. Appi! Tõmbas kogu aeg... Mis te jõllitate! sisistas kehalise õps, ma käisin sõja läbi!... Tal oli oma ruum, pisike vineerist kamorka kooli spordisaali ühte nurka ehitatud, ja see ruum oli paksust suitsust sinine... Umbes kuuekümnene naine, spordidressis kogu aeg, ketsides, mõtles Sveta ja pea käis ringi... Ka spordisaalis oli suitsuvine; see segunes higi, tolmu ja mingi igavese mustuse kuiva lõhnaga, moodustades kokku kehalise tunni lõhna. Hirmu lõhna... Ta neelatas... Õpetaja mõnitused, kui keegi ei suutnud mööda köit laeni ronida. Ma ei suutnud, mõtles Sveta, ma olin kaotaja. Juba siis... Ta tundis iiveldust, nagu oleks midagi halba söönud, kuigi polnud ju. Ta polnud üldse midagi söönud, eile lõunast saadik, pea käis ringi; ta oli suure ruumi keskel, tuigerdas sinna, kus massiivne barjäär saali piiras, vajus käsipuu najale kooku... Ja see oli hetk – hiljem mäletas ta seda selgelt –, kui ta lamab seal trepikäsipuu najal, ei saa aru, mis tal viga on ning... too naine, Maria, ja Oliver lähevad koos teiste inimestega lifti... Sveta kükitas põrandale, istus sinna läikivale kivipõrandale maha ja möödakõndivad inimesed vaatasid teda ülevalt kõrgelt, need jaapani turistid, ja küsisid midagi osavõtlikult. Mõned kummardusid alla ta juurde... Sveta, Svetotška, on sul halb? Oh sa väike vene tüdruk, mis sust saab? Mis sa siin teed üldse, vahid saalipõrandal?... Ta ei mäletanud korraga, miks ta siin on, miks ta... maailmas elab... Kui ta valjusti öögatas, okset tagasi hoides, siis inimesed rohkem ei vaadanud, liikusid lihtsalt mööda ja... maailm pöörles, nüüd jubedalt, ohtlikult. Ta taipas, et ei saa siia kauemaks jääda, hetkekski: kohe tulevad turvamehed jooksuga, tundis rahakotti taskus pigistamas ja see suurendas veelgi hirmu; aga hirm on halb, mõtles ta vaevaliselt... viha on parem, viha annab jõudu. Ta proovis vihane olla, punnis jõuetult, lootusetult; sülitas, pühkis käeseljaga üle suu ja tõusis; läks tagasi sinnapoole, kus olid välisuksed.

See oli avar saal, kõrged kitsad aknad tõusid lakke... Klaustrofoobiahoog, või mis see oli, taandus veidi; ta võttis rahakoti taskust välja, see tundus suur ja raske, vastik täiesti; kõigutas kotti peos, tundis, et võib kohe uuesti öökima hakata. Ta võttis kogu sularaha välja, lehitses kupüüre, ohkas ja toppis mõned neist püksitasku, ülejäänu rahakotti tagasi; läks ühe ruumi seina ääres oleva laua juurde. Siin tungles palju inimesi, turiste. Sveta trügis läbi rahvamassi letini, sokutas rahakoti letiservale, seda kampsunivarrukaga varjates. Ta nihutas rahakotti letil – ta ei saanud aru, mis lett see siin on, milleks... süda oli jälle paha –, nihutas rahakotti edasi, kuni see teisele poole letti lauale kukkus. Üks vormiriides naine, toimetav teenindajatüdruk, tõstis pilgu, kuid Sveta kiirustas juba, end külastajate varju hoides, ukse poole; ta ei suutnud, hakkas jooksma...

Ta oli õues, taevas kõrgus pea kohal; Sveta kõndis, siis jooksis, aga jäi kohe seisma, kummardus, käed põlvedel, hingeldas ja vaatas tagasi. Ta vahtis, pea kuklas, üles, sinna kuhugi, kus oli naine ja heledajuukseline Oliver, kes meenutas natuke Vitjat, kes jõkke uppus... Maja... Lift... Kehalise õpetaja, see naine. Spordidressis naine... Mingil hetkel too kehalise õps muuseas kadus. Lihtsalt nagu haihtus... Millal? Võib-olla suvevaheajal; igal sügisel kooli tulles tundus nagunii, et vahepeal on igavik möödunud ja kõik maailmas uus. Uus kehalise õpetaja oli Miron Kalevitš, noor ilus mees, ah! Sportivnõi!... Aga too suitsetav kehalise mutt on ikka meeles, raisk! Ilmub, näe, oma suitsuhaisuga. Isegi siin... Ja voinu prohodila!...

„Idi v žopu so svojei voinoi!“ pomises Sveta. Aga ikkagi ei saanud ta millestki aru. Halb tunne ei andnud tegelikult ka nüüd järele, kuigi tavaliselt need klaustrofoobiahood ei ole ju sellised... Ta hakkas minema, veidi vaarudes, siis jälle jooksma, aga sundis end käimisele, kuigi keha – kõik temas! – tahtis joosta; ta sundis end seisma ja pea käis ringi, mõtles jälle, mis see on kõik, ning selgelt polnud see miski muu kui hirm. Ta läks edasi, siin oli metroopeatus, inimesed tulid vastu ja hirm kasvas. Ta tundis, et peab siit ära saama... Metroopeatuses vaatas ta kella mobiilil, aga unustas näidu kohe. Ta tajus, et ei taha metroosse minna: sinna maa alla! See metroo on ju jäle! Mitte niisugune nagu Moskvas. Või Piiteris! Oh, Piiter, mu arm, mõtles ta, tahtis nutma hakata... Metrood on jubedaimad kohad maailmas; tunne, nagu oleksid bussi all. Aga ta ei mõelnud rohkem, võttis end kokku, surus vastikuse maha ja läks metroosse; läks inimvooluga kaasa...