Читать книгу Veidrikud ja võpatused - Ott Kilusk - Страница 2

Elan linnas, mille sildade all voolab sogane jõgi. Lõbusas vee karussellis, mitte just eriti läbipaistvas vees, keerlevad uppunud tudengid, plastikust taara ja täistrükitud printeripaberid.

Igal kevadel ajab see jõgi üle kallaste ning uputab madalamal paiknevad agulid. Soomustel aprillipäikese helk, tiirutavad tiined haugid ja vähemad kalad hääletute varjudena veevangis tänavatel ning sisehoovides. Peatuvad vee alla jäänud trepiastmetel ja passi vad alandlikena veepiiril välisuste ees.

Nagu oleksid nad mõned tuppa manguvad lemmikloomad.

Suvepuhkuse lõpu poole, paar päeva enne ärasõitu redutasin üksinda köögis. Inimtühjas majas keset inimtühja küla.

Tegelikult polnud siin midagi teha. Loojuva päikese valgus langes äratäksitud köögilauale ja raadios jahvatati väsimatult ühest äsja surnud kirjanikust, kes oli peaaegu saja-aastaseks elanud. Jahvatati juba mitu päeva. Tema tohutust kirjanduslikust pärandist järeltulevatele põlvedele, kaduma läinud ja taas leitud käsikirjadest ning muustki tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita. Ja üldse oli arusaamatu, miks ma siin istusin ja kogu seda jama kuulasin.

Läbi hõreda kuuseheki, teisel pool ähmast aknaklaasi, paistsid mõned kolmekorruselised majad. Luitunud, räämas ja tühjad. Krohvitud seljad vastu hämarust toetatud.

Need omal ajal nii kärarikkad, üksteise otsas kössitavad kommunaalkorterid, kuhu varem sageli asja oli, veelgi enam, kuhu sisenemine vahel lausa elu ja surma küsimus tundus, olid nüüd sootuks elaniketa jäänud.

Eilne ja üleeilnegi päev välkusid ajusopis seosetute stoppkaadritena. Nende vahel puudus igasugune seoseniidistik, millest üks omadega puntrasse jooksnud inimene kinni võiks hakata, ja sestap polnud miski enam päris kindel.

Nojah. See on ikka kuratlikult ebanormaalne, kui su jumalikult paranormaalsed võimed jalutavad sisse-välja just nii, nagu ise tahavad. Jälle kord oli kuhugi kadunud mu seletamatu võime – asju mõtte jõuga liikuma panna ja olukordi enese kasuks keerata.

Ja nüüd olime igatahes kahekesi jäänud. Mina, va käpardist võlur, ja minu surmahõnguline, arvatavasti veel päevi kestev pohmelus. Kõik läks kolinal allamäge ja seda ei peatanud miski. Isegi tühipaljast teelusikat, mis äratäksitud köögilaual vedeles, ei suutnud ma vaimujõuga ühest paigast teise nihutada.

Hämarduvas köögis, raadio väsimatult jahvatamas, loetlesin värisevatel sõrmedel oma puhkuse viimaseid päevi ja öid, kuni lõpuks ühel varahommikul bussi istun ja tagasi linna sõidan. Muidugi juhul, kui ma selle pohmaka üldse üle elan. Buss aga on teadagi jälle too vana kollane Ikarus, nagu ta kõik need aastad on olnud, ja kogu tee paistab päike teravalt silma.

Teadagi. Nii et kohale jõudes tunnen ennast justkui merre kukkunud idioot, kes tont teab mida ihaledes valgusele liiga lähedale lendas.

Säärased jaburad mõtted ja ühe koha peal kudemine tegid mind pahaendeliselt närviliseks. Nõnda, täis ebamäärast otsustusvõimet, astusin õue ja lõin kääksuva välisukse tagantkätt kinni.