Читать книгу Veidrikud ja võpatused - Ott Kilusk - Страница 6

Sättisime ennast sisse.

Küla ainsas viietoalises korteris. Paraku esimesel korrusel ja ilma rõduta. Talviti oli sääl külm, nii et välisseinu katvatele tapeetidele ilmus härmatis. Suviti oli korter pööraselt palav. Akende avamine ja tuuletõmbuse tekitamine ei leevendanud noid virvendavaid leitsakuid karvavõrdki.

Praegu on meie endises elupaigas vanadekodu ning poistetoa aknast vaatab päevast päeva välja üks sõgeda pilguga vana ja tige mees.

Uusehitis kubises algusest peale hallikarvalistest roosa sabaga rändrottidest ning talviti pritsiti koridoridesse läägelt haisvat medikamenti, et sovhoosi lautades alatihti leviv suu- ja sõrataud inimestele ei hakkaks. Räägiti, et see, kes nakatub, saab loomaarsti käest nelikümmend süsti rindu, ja ka pärast seda protseduuri polevat ellujäämine veel sugugi kindel.

Hommikud algasid nendel kaugeks jäänud aastatel tavaliselt ema kiljumisega, kui ta öösärgi väel kööki sisenedes tule süütas ja märkas, et paljajalu rotiparve keskel seisab. Üks keemiaõpetaja, keegi Valdo, kes elas meiega samas trepikojas, rääkis, et paneb igal õhtul kööki lõksu ja igal hommikul on sääl sees priske rott. Rääkis sellest säärase õhinaga, nagu tarvitanuks ta noid närilisi söögiks.

Meie elamist ründasid need elajad igavesti tilkuva kraanikausi räämas kapi alt ja sestap on see niiske mööbliese minu unenägudes siiani mingiks ebamääraseks ühendussillaks heleda pärismaailma ja hämara mittemaailma vahel.

Õpetaja Valdo vastas elas lehmalaudas lüpsjana töötav Rosalinda, kellel polnud rottidest sooja ega külma. Temast rääkides kiskus külameeste suu just nõndamoodi muigele, nagu ei käikski jutt lüpsjast, kes elab meie trepikojas, vaid hoopis Nõukogude Liidu õhuruumist, mille üks sportlennuk kord ära narris.

Rosalinda oli muljet avaldava rinnapartiiga ja alatasa hommikumantlis küla vahel ringi patseeriv naisterahvas, kellele ikka järele vaatama jäädi ja kes meile vahel õhtuti külla kippus. Lokirullid peas ja põsed palavikuliselt tulitavad. Kuna Rosalinda oli enamasti ka purjakil, ajas ema ta juba ukse pealt minema, sest ei sallinud joodikuid. Purjus naisterahvaid ta aga lausa vihkas.

Rosalinda juurde kogunesid õhtuti pärast päevatööd igas vanuses poissmehed, neile lisaks mõned rõngastatud oinad, kelle seast ta endale olengu käigus järjekordse kavaleri välja valis.

Sestap tuli meie trepikojas ka öiseid kaklusi ette. Ikka löödi üks või teine vähem elujõuline isane kolinal trepist alla. Kuulsime oma vooditesse läbi välisukse kostvat tuhmi kolinat ja vandumist. Kui keegi kähmlejatest juhtus lendama vastu trepikäsipuud, kõmises see metallist moodustis üle kolme korruse. Pahaendeliselt nagu suveöine äikesemürin. Taolistele mürglitele järgnenud hommikutel oli trepikoja seintel siin-sääl pruuni, kuivanud verd.

Külavahel rääkis Rosalinda kõigile, kes aga kuulda tahtsid, kuidas ta tegelikult ainult minu isa armastab. Minu teada jäi see armastus küll igavesti vastamata. Mitte et isale poleks naised meeldinud. Rosalinda polnud nähtavasti lihtsalt tema maitse.

Noh, minule tema tissid igatahes meeldisid.

Tollel ajal polnud veel tühje kortereid. Tänu majarahva ennastsalgavale hävitustööle pandi pikkamööda ka rändrottide invasioonile piir. Trepikodades oli palju liikumist, ärevat uksekääksutamist ja ehmatavaid kohtumisi tumedate pomisevate kogudega. Välisuksed seisid veel kindlalt piitadel ja tugev vedru tõmbas need väljuja järel pauguga kinni.

Praegu on need viltu vajunud ja kookus nagu kibestunud vanamutid, kes maanteel möödujaile uudishimulikult järele vahivad. Et kes see sääl küll niiviisi käib?