Читать книгу Veidrikud ja võpatused - Ott Kilusk - Страница 4

Varajane suvelõpuhommik. Varjudes on jahe, valguses soe.

Ostan pileti ja ronin oma seljakotti kaasa rebides bussi tagumis se otsa. Peale minu tulevad veel kaks lilleliste rättidega vanatädi. Nende murdekeelne jutuvadin paneb mind miskipärast endamisi naeratama. Ja me nõksatame paigast. Möödume mõnest majast ja hakkame vaevaliselt mäkke tõusma. Suured kuused katavad järgmi ses kurvis nagu kardinad vaate külale. Ja siis pole teda enam olemas.

Mõtlen ennast nii kaugele, kui vähegi saan. Selleks, et kusagilt alustada. Et sisustada see oimukohtades surisev aeg, mis kulub bus sisõiduks. Ja äkki tundub, et pilveräbalad liiguvad taevalael lõhki kärisedes just nii, nagu mõnes kiirendatud filmikaadris.

Nojah. Hääkene küll…

Üks üsna rohkearvuline ja alailma omavahel nääklev seltskond võttis kord kaugel suveõhtul kätte, pressis end taevasinisesse villisesse ja sõitis väikesesse külasse vabariigi kaugeimas servas.

Vabariik oli siis veel liiduvabariik ja sellest külast polnud nad varem midagi kuulnud. Külast, mille all voolas maa-alune allikas ja mis muust maailmast omakorda üsna vähe teadis.

Ja kus lapsed räägivad tänaseni nii, nagu oleksid nad vähemalt tuhandeaastased.

Ise olin vast viiene.

Isa ehk siis see, kes tol päeval villiseroolis istus, oli päevitunud näoga, biitlisoengut ja alt laienevaid velvetpükse kandev, õigupoolest muretu mehike, kes kõike oskas ning paljugi teadis. Ja kääksuval kõrvalistmel üles-alla hüplev ema, see, kes kõik maantee konarused vaprasti kaasa tegi, teadis kõike veel paremini kui isa.

Ja kui seda villisekabiini kokku pressitud seltskonda edasi loendada, järgnesid isale ja emale suur, ülimalt eeskujulik punupatsidega vanem õde ja peaaegu sama suur, kogu kasvatamisele ja utsitamisele vaatamata tagasipöördumatult oma sisekaemusesse sulguv vanem vend.

Need kaks elasid juba huvitavat elu, neil olid sinised koolimütsid ja kunstnahast ranitsad, ja mina olin väike rumal kulunud nokkmütsiga poisinolk, kelle olemasolu maailm veel kuidagi tunnistada ei tahtnud. Tagaistmele kinni kiilutud, pläriseva suuga matkimas automootorit, vahtisin villiseaknast välja ega mõistnud ümbritsevast mõhkugi.

Kogu selle kentsaka rivi lõpus oli minu noorem, alles kaheaastane vend, kes virises ja nõudis, et me selle absurdse matka lõpetaksime ning tagasi koju läheksime.

Ja tundus, et sel ainsal korral oli tal õigus. No muidugi. Vast valminud korteris ühes tuliuues kortermajas, mis osutus tolle matka viimaseks peatuspaigaks, valitses raskemeelne suvelõpuhämarus. Seintel kummitasid viltuselt kleebitud, kentsakate mustritega tapeedid. Kõikide tubade papiga kaetud põrandad olid, nagu tol ajal ikka, värvitud pruuniks. Pugesime ema juhendamisel jahedate linade vahele ja nägime kõik ühte ja sedasama und. Midagi, mis meenutas tulevikku.

Ent kolimiseks oli ka põhjust.

Isale pakuti sääl majandijuhi kohta ning peale selle lubati meie perele ehitada oma maja. Seda muidugi mingis kaugemas, täpsemalt määratlemata tulevikus. Lubajateks olid kähisevad hääled punasest telefonist. Hämarad tegelased, kelle puhul polnud kunagi selge, mida nad tegelikult mõtlevad või tahavad.

Enne seda, eelmises elupaigas oli isa ametinimetuseks olnud agronoom. Kui uskuda vanu fotosid ja vanamehe juttu, kihutas ta sääl tsikli seljas põldude vahet ning harrastas Lõuna-Eesti järvedel kõikmõeldavat kalapüüki. Seda muidugi suviti ja koos elurõõmust pakatava, varakiilaspäisusele kalduva kälimees Jollega, kelle lõbusat seltskonda ta ilmselgelt nautis. Ühiselt veedetud tudengiaastad, kõik see, mis juhtus kord ühikatubades ja koolipraktikatel, lisaks abiellumine õdedega, olid neist lahutamatud hingesugulased teinud.

Kuna onu Jolle elas nüüd kaugel põhjarannikul ja kihutas tsikliga sootuks teiste põldude vahet, omandasid nood harvad kohtumised tagasihoidlikult väljendudes pidulikud mõõtmed.

Kaks nooreohtu ja teotahtelist kälimeest mõistsid teineteist poolelt sõnalt. Vaatamata sellele polnud nende seltskonnas kunagi ülemäära vaikne.

Õemeeste ühiseks lemmikfraasiks oli toona üks sada korda ära leierdatud värsirida igihaljast lööklaulust, mis kontekstist välja kistuna uue, pornograafilise varjundiga tähenduse omandas. “Neiukene armus paugupealt,” deklameeris emb-kumb neist iga natukese aja tagant ja teenis sellega kohe kambajõmmi tunnustava irvituse. Kuulasin neid vaimustunult ja kujutlesin endamisi oma peas üht vahvale noorukile lähenevat häbelikku neiukest, kes aeg-ajalt miskipärast paugatab.

Ikka ja jälle sokutasid ema ja tädi mind või mõnda teist last neile kalaretkedele kaasa. Arvatavasti selleks, et kälimeestel ikka meeles püsiks: muretu tudengipõlv on jäädavalt seljataga ja vastutusrikas isaroll vajab pidevat täitmist.

Ent isa ja onu ei väsinud oma lemmikfraasidest iial. Kui miski neile tõesti nalja tegi, leierdasid nad seda seni, kuni nõrkedes voodisse langesid. Onu Jolle pobises taolisi fraase vahetult enne uinumist veel sängistki. Ja säärane teki all muhelev onkel ongi üks varasemaid mälupilte minu kurrulises ajus.

Neil oli kahe peale üks mustast kummist kitsavõitu kalipso, mida nad kordamööda meeleheitlikult vingerdades ja vääneldes selga ajasid. Selle tegevuse juurde kõlavad kommentaarid vihjasid miskipärast mingit sorti loomuvastasele seksile. Varustusse kuulusid veel lestad, mask ja hingamistoru. Kui kogu see muljet avaldav arsenal viimaks paigaldatud sai, järgnes muinasjutuline amfiibretk veealusesse maailma. Ja kala said nad muidugi alati.

Mina aga, väike ja loll nagu ma olin, pladistasin samal ajal sogases kaldavees. Endal jalas hiigelsuured, arvatavasti vanaisa garderoobist pärit trussikud, millest maailma avastav tilu lõbusasti välja välkus.

See asjaolu tegi kaldal õiendavatele kälimeestele taas kord pööraselt nalja. Ema ütles ikka, et isa ja onu passivad omavahel kokku nagu särk ja perse, ning jättis targu lisamata, kumb on kumb.

Ja kui veel kord vanu fotosid uskuda, elasime enne külasse kolimist pisikeses majas kusagil järvekaldal. Heinakõrred ulatusid üle pea ja maja ees kasvas suur haraline puu. Selle okstesse takerdusid vatist pilved ja mina olin see, kes neid säält õhtuti lahti päästmas käis.