Читать книгу Veidrikud ja võpatused - Ott Kilusk - Страница 5

Küla, kuhu nõnda kergemeelselt kolisime, asus hiiglasliku mäe jalamil. Rändavad vatipilved riivasid sedagi, aga kinni ei jäänud. Vali tuul lükkas nad edasi.

Kuna selge ilmaga oli mäelt näha viiekümne kilomeetri kaugusel asuv mõõtmatult avar järvepind, mis jäi Venemaa territooriumile, rääkisid iidsed legendid ekslikult selle paiga seotusest merega.

Päris meri koos kalaparvede ja hukkunud laevade vrakkidega, mida aeg-ajalt telekast näidati, asus siit sadade kilomeetrite kaugusel.

Elasime nüüd eemal rannikust ja sisemaastki, suurte linnade poolt vaadatuna kusagil ebatõenäolises paigas, mille kohta mujal räägitud jutud segunesid fantaasia ja liialdustega. Reaalse elu ja poeesia piir oli ütlemata hägune. Vaatamata sellele, et luuletamisega, nii nagu seda laiemalt mõistetakse, ei tegelenud siin vististi keegi.

Mäe tipus kõrgusid hiiglaslikud raudsõrestikud, mis keerlesid massiivsetel betoonalustel aeglaselt, kuid vääramatult.

Need kilomeetrite taha ära paistvad monstrumid olid sõjaväe lokaatorid, mis valvasid rahu järele meie pilvises taevas. Mäe all, lepavõsast varjatuna, lösutasid silikaadist laotud barakid, milles teenis aega kümmekond habetunud radisti, kes nagu hüpnotiseeritud küülikud tillukestelt ekraanidelt lokaatoritega sünkroonselt pöörlevat joont vahtisid. Kui see rohekas joon läbis oma ringkäigul helendava täpi, hakkasid tuled vilkuma ja hoiatasid kodumaa kaitsjaid taevas lendava tundmatu objekti eest.

Kordon ise asus kahel pool käänulist kruusateed. Ühel pool ohvitseride korterid ja teisel pool sõdurite magalad. Eemal võsas lösutas salapärane putka, mille olemasolu oli rangelt valvatud sõjasaladus. Tänu kahetsusväärsele infolekkele, milles arvatavasti võis süüdistada üht pahelist ja alkoholisõltuvuses vaevlevat tegevohvitseri, teadis peagi terve küla, et see putka oli tegelikult sigala. Ja pikki aastaid röhkis selles salastatud militaarobjektis üksainuke, omaenda sita sisse uppunud hullumeelne kult, kes ajateenijate toidujäätmed ruiates enesesse õgis.

Ühel mittemidagiütleval õhtul, milletaolisi tol ajal teineteisele kiretu järjepidevusega järgnes, vilksatas ekraanil vaevu märgatav plinkiv tuluke. Tukkuv radist ei märganud seda ja järgmisel hommikul ilmus tuluke uuesti välja tuhat kilomeetrit eemal, Moskva kohal pilvises taevas. Suurenes lähenedes, materialiseerus ja maandus lõpuks pisikese sportlennukina Punasel väljakul. Piloodiks osutus üks nõrgamõistuslik eurooplane, kes sooritas selle lennu lihtsalt sellepärast, et kontrollida meie piirivalve valmisolekut. Nõukogude Liidu kiivalt valvatud õhuruum oli nüüd nagu äranarritud naisterahvas. Temast kõneldes kippus suu vägisi muigele.

Pilotkades lontkõrvad hulkusid aga külavahel, käisid poes ja kinos, ragistasid võsas ja kahlasid vastutustundetult oma raskete kroonusaabastega mööda õitsvaid viljapõlde. Ainsateks vaenlasteks põldudel uitavad marutaudis rebased.

Soldatid ei tülitanud enamasti kedagi, möödusid kohalikest elanikest, nagu poleks noid olemaski, justkui paikneksid nemad ja küla kahes erinevas maailmas, ning kandsid õppuste ajal vööl katelokki ja automaati, nagu võiksid siin tõepoolest iga hetk mürsud plahvatama hakata.

Taevas lendasid ümmargused sputnikud ja tuhanded kilomeetrid käänulist rannikut kogu planeedil oli raketibaase täis ehitatud. Külm sõda ja võidurelvastumine kestsid väsimatult, vaatamata lämmatavatele suvedele ja jäistele talvedele.

Asjaolu, et kusagil kaugel, tuhandeid kilomeetreid eemal paiknes linn, mis oli keskelt müüriga pooleks jaotatud, tekitas minu peas nägemuse, nagu valitseks sääl igavene videvik, milles veripunane loojuv päike heidab hallile betoonpinnale ähvardavaid siluette.

Kuigi mu kasv oli kahtlaselt kidur, kasvas kujutlusvõime nagu neutroni molekul lõhkevas tuumapommis.

Nokkmüts peas ja autopildiga püksid jalas, seisin sandalettidega kindlalt keset porilompi ja ootasin ema, kes oli koduteel miskipärast ambulatooriumisse põiganud.

Äkitselt kasvasid minu ees maa seest välja kaks rohelises mundris, kiivritega meest ja küsisid midagi oma voolavas-mulisevas keeles. Pobisesin vastuseks miskit arusaamatut ja jõllitasin lummatuna nende relvastust. Nad vahtisid teineteisele mõistmatult otsa, lõid siis käega ja asutasid minekule. Üks sõdureist pistis mulle lahkudes pihku väikese märgi.

See oli imetilluke kullast tank. Roomikute ja lasketoruga miniatuurne ime. Olin seda märki varem unes näinud ja enesele väga igatsenud. Nüüd sain siis teada, et see on ka päriselt olemas.

Märk aga libises arusaamatul kombel hetk hiljem mu värisevast peost ja kukkus kõlisedes kiviaeda. Vajus sammaldunud kivide vahele ja kadus. Otsisin seda säält õhtu otsa, siis järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval.

Seda märki ma rohkem ei näinud.

Ja kui mind õhtul hilisele kellaajale viidates voodisse saadeti, juhtus see esimest korda. Une ja ärkveloleku piiril tundsin, nagu langeksin sügavikku, ning võpatasin ärkvele.