Читать книгу Veidrikud ja võpatused - Ott Kilusk - Страница 3

Läinud jalutuskäigule, millel puudus igasugune siht, uitasin hingelistki kohtamata külavahel, kuni sattusin umbrohtunud koolistaadionile. Poolkogemata, otsekui kellegi teise juhituna, nagu vahel raamatutes öeldakse.

Endise konarliku korvpalliplatsi asemel, sääl, kus pikakasvulised loikamid, nood neetud sportlased mind omal ajal pikali joosta tavatsesid, oli nüüd rulasõitjate skatepark. Selle laugjatel vineernõlvadel kogunevad õhtuti külanoored. Hõiguvad möödujatele roppusi, künnavad oma autorontidega hõredat, uriinhappest kängunud muru üles ja arutavad isekeskis, kellele peksa anda.

Selline on ääremaa õhtu.

Ükskõik kus linnas parasjagu elan või millisesse riiki kunagi reisin, seda kohta kannan endaga kaasas. Ähkides, nagu ülekaaluline lisakilosid. Aga võib-olla on see suitsetamisest. Vahet pole.

Sellel õhtul valitses sääl miskipärast tühjus.

Ringi vaadates avastasin, et minu esimesse klassi astumise puhul staadioniserva istutatud tamm on kadunud. Keegi avarale eluteele lahkuv abiturient kaevas tol korral ähkides augu ja mina valasin juurtele sortsaka roostekarva vett. Ja nagu koolidirektor Müller kerge irooniaga lausus, pidi see kõveravõitu oksake edaspidi mu eluteed sümboliseerima.

Aastaid vindunud kidur istik, mis kuuseheki varjust iial päikeseni ei küündinud, oli nüüd sootuks kadunud. Ka pidulikust puu istutamisest möödunud kakskümmend viis aastat olid kuhugi kadunud. Alles olid vaid ebamäärane umbrohi, umbmäärane ebarohi, segadus ja konid. Kehitasin õlgu ja kõndisin minema.

Ja siis ründas mind nahkhiir.

Tiivuline pikeeris vallamaja poolt, üritas mulle miskipärast pähe lennata ja mina, kes ma eluaeg olen peljanud sääraseid pimedamast poolest pärinevaid jõude, sattusin paanikasse. Vehkisin kätega, kiljusin nagu mõni lollakas ja pistsin jooksu.

Kui olin õpetajate majani lidunud, hakkas viltuvajunud puukuuride juures verejanuliselt lõrisema üks hiiglaslik, eluaegsest vangistusest meeleheitele aetud koer. Mäletasin seda koera sama kaua kui ennast. Ja paistis, et ta ei kavatsegi ära surra. Neetud elajas jõllitas mind verd täis valgunud silmadega, endal kett katkemiseni pingul. Näis, et kohe pääseb ta lahti ja rebib mu tükkideks. Eks lidusin siis säältki.

Kopsudele oli taoline eneseületus muidugi liig. Istusin hingeldades oma kodumaja välistrepil, tõmbasin suitsu, läkastasin ja pobisesin omaette igasuguseid lollusi, kuni päike metsatagusesse järve susinal ära kustus.

Nõnda tundus see küla tol soojal suveõhtul harjumatult vaenulik, sest näitas mulle nahkjaid tiibu ja koolas kihvu nagu võõrale sissetungijale.

Kõik kokku mõjus kui hoiatus: ära jända minevikuga, jäta asjad nii, nagu need on olnud, ja mis peamine – ära meid mingil tingimusel ärata, sest siis me maksame kätte.

Meie kõik, sinu lapsepõlve hirmud: kiiritusest moondunud lapsed, rottide parved, purevad koerad, vägivaldsed joodikud ja surnud pedagoogid. Ära kutsu meid välja, sest siis läheb sul halvasti.

Aga midagi ei ole parata.