Читать книгу Stalini lapsed. Kolm põlvkonda armastust ja sõda - Owen Matthews - Страница 2

Tšernigovi linnas, keset Ukraina mustmullamaad, lebab kunagise KGB peakorteri keldris riiulil paks, pruunis pudenevas pappkaustas toimik. Seal on ligi poolteist kilo paberilehti, hoolikalt nummerdatud ja köidetud. Kausta sisu käsitleb mu emapoolset vanaisa Boriss Bibikovi, kelle nimi on kaanele kirjutatud kalligraafilise, graveeringuid meenutava käekirjaga. Otse tema nime alla on trükitud: „Ülisalajane. Siseasjade Rahvakomissariaat. Nõukogudevastane parempoolne trotskistlik organisatsioon Ukrainas.“

Toimikus on talletatud mu vanaisa kulgemine elust surma Stalini salapolitsei kätes 1937. aasta suvest sügiseni. Ma nägin seda ühes sumbunud Kiievi kontoris viiskümmend kaheksa aastat pärast tema surma. Toimik lasus raskelt mu süles, kõhedaks tegev ja kurjakuulutav nagu pundunud paberkasvaja. Sellest levis hapukat hallituslehka.

Suurem osa lehekülgi on üliõhukesel paberil ametlikud dokumendid, kirjutusmasinal kohati auklikuks toksitud. Nende vahel on mõned tükid paksemat krobelist märkmepaberit. Lõpupoole leiduvad mõned joonteta kirjutuspaberi lehed, kuhu mu vanaisa on peene tindiplekilise käekirjaga kirja pannud oma ülestunnistuse, et ta on rahvavaenlane. Seitsmekümne kaheksas dokument on tõend, mis kinnitab, et ta on lugenud talle Kiievis kinnisel kohtuistungil mõistetud surmaotsust ja sellest aru saanud. Konarlik allkiri on viimne jälg tema maapealsetest tegudest. Lõppdokument on kohmakalt trükitud sedel, mis kinnitab, et kohtuotsus viidi täide järgmisel päeval, 14. oktoobril 1937. Hukkaja on oma allkirja lohakalt kritseldanud. Kuna hoolikad bürokraadid, kes toimiku koostasid, ei suvatsenud sinna kirja panna matmiskohta, on see paberivirn sama hästi kui Boriss Bibikovi maiste jäänuste asendaja.

Londoni Pimlico linnaosas on Alderney tänava maja number 7 pööningul ilus puust laevakast, millele on korralike mustade tähtedega maalitud „W. H. M. Matthews, St Antony’s College, Oxford, АНГЛИЯ.“ See kätkeb endas armastuse lugu. Või armastust ennast.

Kastis on mu vanemate sajad armastuskirjad, korralikult kuupäeva järgi virna laotud, alates 1964. aasta juulist kuni 1969. aasta oktoobrini. Paljud neist on õhukesel lennupostipaberil, teised valgetel kirjaplokilehtedel. Pooled – mu ema Ljudmila Bibikova kirjad minu isale – on kirjutatud käsitsi, ühtlases, kuid väga naiselikus kaldkirjas. Suurem osa isa kirjadest emale on trükitud kirjutusmasinal, sest talle meeldis jätta igast kirjast endale läbi kopeerpaberi löödud koopia, ent igaühe lõpus on tema ekstravagantse allkirja kohal käsitsi kirjutatud tervitus, mõnikord ka kena väike joonistus. Kuid isa käsitsi kirjutatud kirjad on tihedas, püstjas, väga korrektses kirillitsas.

Kuue aasta kestel, mil mu vanemad olid teineteisest külma sõja tõttu lahutatud, kirjutasid nad teineteisele iga päev, vahel kaks korda päevas. Isa kirjad on läkitatud Nottinghamist, Oxfordist, Londonist, Kölnist, Berliinist, Prahast, Pariisist, Marrakešist, Istanbulist, New Yorgist. Ema kirjad on saadetud Moskvast, Leningradist, perekonnasuvilast Vnukovos. Kirjad sisaldavad kõiki üksikasju ning kõiki mõtteid mu vanemate igapäevasest elust. Isa istub üksildases elu- ja magamistoas Nottinghamis, kirjutab masinal oma sööklalõunatest ja väikestest akadeemilistest naginatest. Ema sulgub oma tillukesse tuppa Moskvas Arbati lähedal, kirjutab jutuajamistest sõpradega, balletietenduste vaatamisest, raamatutest, mida ta loeb.

Kohati on nende epistolaarne vestlus nii intiimne, et kirjade lugemine tundub lubamatu sekkumisena. Teisal on lahusoleku piin nii intensiivne, et paber näib värisevat. Nad räägivad Moskvas 1964. aasta talvel ja kevadel koos veedetud mõne kuu pisimatestki üksikasjadest, vestlustest ja jalutuskäikudest. Nad lobisevad ühistest sõpradest, söömas käimistest ja filmidest. Aga üle kõige jääb kirjades kõlama puudust tundmine teineteisest, üksildus ja nii suur armastus, mis, nagu mu ema kirjutas, „võib liigutada mägesid ja nihutada maakera telge“. Ja kuigi kirjad on valulised, kirjeldavad need minu arvates ka kõige õnnelikumat aega mu vanemate elus.

Kui ma neid kirju nüüd lehitsesin, istudes oma lapsepõlvetoaks olnud ärklikambri põrandal, kus ma magasin kaheksateist aastat vähem kui meetri kaugusel lukustatud puukirstus olevatest kirjadest sarikatealuses hoiuruumis ja kuhu kostsid trepist üles vanemate ärritatud hääled, tuli mulle mõte, et siin nende armastus ongi. „Iga kiri on tükike meie hingest, need ei tohi kaotsi minna,“ kirjutas mu ema esimestel piinarikastel kuudel. „Sinu kirjad toovad mulle raasukesi sinust, su elust, su hingamisest, su südametukseist.“ Ja nii valasid nad oma hinge paberile, valu, iha ja armastusega immutatud paberikuhjadele, paberist ühenduskettidele, teatepulkadele, mis liikusid ööpimeduses mürisevail postirongidel katkematult kuue aasta kestel läbi Euroopa. „Rännates saavad meie kirjad maagilise jõu,“ kirjutas Mila. „Iga rida on mu südameverest ja seda võib voolata lõputult.“ Aga selleks ajaks kui mu vanemad uuesti kohtusid, leidsid nad, et nende armastusest oli veel vaevu midagi järel. Kõik oli valatud tinti ja kirjutatud tuhandeile paberilehtedele, mis nüüd lamavad korralikult kokkuvoldituina ühe Londoni ridamaja pööningul seisvas puukohvris.

* * *

Me usume, et mõtleme kaine mõistusega, kuid tegelikult mõtleme verega. Moskvas leidsin ma verd kõikjalt enda ümber. Ma veetsin suure osa oma varasest täiskasvanuelust Venemaal ja nende aastate kestel märkasin end ikka ja jälle komistamas kogemuste juurtele, millest kasvasid mu vanemate iseloomude äratuntavad elemendid. Mu vanemate elu kauged kajad ilmusid alatasa minu ellu nagu vaimud, asjad, mis jäid muutumatuks linna elurütmis, mis oli minu meelest nii täis uut ja tänast päeva. Niiske villase riide lõhn talvises metroos. Vihmased õhtud Arbati kõrvaltänavail, kus välisministeeriumi tontlik hoonemürakas kumab nagu suur reisilaev udus. Siberi linna tuled, mis paistavad väikese hüpleva lennuki aknast justkui saar keset metsaookeani. Meretuule lõhn Tallinna sadamas. Ja mu Moskva-aja lõpul äkiline, lõikavalt terav taipamine, et olin eluaeg armastanud just seda naist, kes istus mu kõrval laua ääres sõprade seltsis, ümbritsetuna soojast sigaretisuitsust ja jutuajamisest Arbati lähedal asuva korteri köögis.

Ometi oli Venemaa, kus mina elasin, hoopis erinev koht sellest, mida olid tundnud mu vanemad. Nende Venemaa oli rangelt kontrollitud ühiskond, kus kõik teadsid naabrite asjust kõike ja kus kollektiiv allutas võimsale moraalsele terrorile igaühe, kes püüdis reegleid trotsida. Minu Venemaa oli hulpiv ühiskond. Seitsekümmend aastat kestnud nõukogude võimu ajal olid venelased kaotanu palju oma kultuurist, religioonist, jumalast; paljud neist olid kaotanud ka aru. Kuid Nõukogude riik oli kompensatsiooniks täitnud ideoloogilise vaakumi oma uljaste müütide ja rangete reeglitega. See võim toitis inimesi, koolitas ja rõivastas neid, korraldas nende elu hällist hauani ja, mis kõige tähtsam, mõtles nende eest. Kommunistid – minu vanaisa moodi mehed – olid püüdnud luua uut tüüpi inimest, tühjendanud inimesi vanadest uskumustest ja täitnud neid selle asemel kodanikutunde, patriotismi ja kuulekusega. Aga kui kommunistlik ideoloogia kõrvaldati, siis kadus ka selle korralik viiekümnendate aastate moraal purustatud müütide musta auku. Inimesed hakkasid uskuma televisioonis esinevaid tervendajaid, Jaapani viimsepäevakultusi, isegi vana valju õigeusujumalat. Kuid sügavam kõigist Venemaa uutest äsja avastatud uskudest oli absoluutne põhjatu nihilism. Äkki polnud enam mingeid reegleid, mingeid tõkkeid ja kõik läks nende jultunud ning julmade tüüpide kätte, kes söandasid krahmata endale nii palju, kui suutsid.

Oli palju tuhka, aga vähe föönikseid. Enamasti tõmbus narod, rahvas, endasse, elas edasi vanaviisi, eirates nende maailma vapustanud seismilisi tõukeid. Töö, kool, auto, suvila, aiamaa, televisioon, lõunaks sardellid kartulitega. Nõukogude võimu langemise järgne Venemaa meenutas mulle sageli labürinditäit rotte, kes olid jäänud lõksu hüljatud katseseadmesse ja limpsisid asjatult suhkruveekraani, kuigi teadlased olid juba ammu kustutanud tuled ja siirdunud mujale.

Osa Nõukogude intelligente nimetas seda revoljutsija v soznanii – revolutsioon teadvuses. Aga see ei kirjelda olukorda ligilähedaltki. Tegelikult ei toimunud revolutsiooni, sest ainult tilluke vähemus otsustas – või oli neil piisavalt kujutlusvõimet – kasutada päeva, muuta ennast ning kohaneda hea uue ilmaga. Teistele tundus see pigem tuhmi pahvakuna, nagu vana murumuna lössilöömine, elu võimaluste äkilise käestkadumisena, mitte revolutsioonina, vaid aeglase vajumisena vaesusse ja segadusse.

Suurema osa aja kestel, mis ma Venemaal veetsin, arvasin, et olen keset narratiivita lugu, kaleidoskoopiliselt vahelduvaid fantastilisi pilte, mida Moskva projitseeris mu isiklikuks meelelahutuseks. Tegelikult olin takerdunud oma veretaju külma ämblikuvõrku, mis mind aeglaselt endasse mässis.

Tulin Moskvasse, selleks et vanemaist kaugemale pääseda. Selle asemel leidsin nad sealt eest, kuigi ma seda tükk aega ei teadnud või keeldusin nägemast. See lugu räägib Venemaast ja minu perekonnast, kohast, mis meid sigitas ja vabastas ja inspireeris ning peaaegu muserdas. Ning lõpuks on see lugu põgenemisest, sellest, kuidas me kõik põgenesime Venemaalt, kuigi me kõik – isegi mu isa, waleslane, kelles pole tilkagi vene verd, isegi mina, kes ma kasvasin üles Inglismaal – kanname endas ikka veel midagi Venemaast, mis nakatab meie verd nagu palavik.