Читать книгу Stalini lapsed. Kolm põlvkonda armastust ja sõda - Owen Matthews - Страница 7

Ühel 1995. aasta soojal udusel suvehommikul ilmusin Novoslobodskaja tänavale Butõrka vangla väravasse, tagataskus reporterimärkmik. Sissekäik oli kiilutud juuksuritöökoja ja poe vahele. Mõtlesin, et tulin vist valesse kohta. Aga läbi räpase koridori, tänavat ääristavate armetute nõukogudeaegsete majade vahelt jõuab kummalisse suletud maailma. Butõrka vangla oli suur kindlus – sõna tõsises mõttes kindlus tornide, müürisakkide ja katuseharja kohal tiirleva vareseparvega, selle laskis ehitada Katariina Suur oma uue kodumaa arvukatele vangidele, kelle hulgas oli ka talupoegade mässu juht Jemeljan Pugatšov.

Väljas tänaval hakkas Moskva suve tolmune kuumus alles hoogu võtma. Aga kui meid juhiti läbi väikese võlvitud värava, muutus juunipalavus kohe kleepjaks olluseks, mis kattis mu naha ja rõivad nagu teise inimese higi. Isegi administratiivtiivas tungis kõikjale hapukapsa, odava puhastusvahendi ja märgade riiete hais.

Ma käisin ühes kongis, mille suurus oli ligikaudu kakskümmend korda viis meetrit. Kui valvur ukse avas, paiskus sealt lainena vastu meeste läppunud higi ja uriini lehk. Esimesel hetkel mõtlesin, et vangid olid kogunenud ukse juurde troppi vaatamaks, kes tuleb. Ent pilku ringi heites nägin, et nad olid sinna pressitud nii tihedalt alates uksest kuni tagaseinas vaevu paistva tugeva luugistatud aknani. Kong oli nagu rahvast täis metroovagun. Kummagi seina ääres paiknesid kahekordsed narid, kaetud voodiriiete ja inimestega. Mõlemalt realt oli välja pistetud paistetanud muhklikke jalapöidasid. Keskele jäänud vabal põrandapinnal seisid troppis pesuväel mehed, nad nõjatusid vastu koikusid või kõõlusid nende otstel. Mõned mängisid kaarte, suurem osa pikutajaid magas, ülejäänud seisid, sest polnud ruumi ringi kõndida. Märg pesu rippus lae alla tõmmatud juhuslikel nööridel. Nurgas paistsid väike ülejooksev klosetipott ja üksainus kraan. Palavus ja niiskus matsid hinge ning vänge inimkehade lehk ajas südame pööritama.

Trügisin läbi kongi, valvur jäi uksele vaatama. Pärast ütles ta, et kirjutamata seaduse järgi ei sisene valvurid kunagi kongi muidu, kui keegi ei märatse või pole mõnd vangi pussitatud.

Kongis oli 142 meest. Nende aukuvajunud silmade pilk oli tühi. Sääred ja kehad olid täis kirbuhammustusi ning paiseid. Ligi pooltel oli raiuv tuberkuloosne köha ja nad sülitasid alatasa ligedale põrandale. Päevavalgus ei paistnud, aknal olid luugid ees, ainult kaks väikest ruutu olid lahti, et õhk sisse pääseks. Ruumi valgustasid neli nõrka pirni, mis põlesid kuusteist tundi päevas.

Püüdsin paari vangiga veidi juttu teha, kuid nii ebaloomulikust lähedusest võõra inimesega, temaga lausa rinnutsi seistes, ei tahtnud jutt laabuda. Leidsin, et mul polnud midagi öelda. Ma ei suutnud siis ega pärastpoole vange humaniseerida, suhtuda neisse nagu inimestesse. Nad olid läinud teise reaalsusesse, muutunud millekski, mis ei olnud enam inimlik, vaid sarnanes pigem loomakarjaga. Isegi kui nad siit kunagi vabanevad, kujutlesin ma, jääb see igavesti osaks nendest. Seevastu mina, kuigi nende vahele pitsitatud, olin ikkagi väljastpoolt sissevaataja. Ma ei suutnud end nendega samastada rohkem kui kõhnade ja kärnas loomadega Moskva armetus vanas loomaaias. Mitte kunagi varem ega hiljem ei tundnud ma korrespondendina Venemaal end nii intensiivselt üksnes ajutise külalisena.

Neil olid inimeste näod, kelle elu on kuivanud kokku paari ruutmeetri suurusele pinnale, kus nad praegu elasid. Nad vahtisid mind, kui ma möödusin neist kuue tolli kauguselt, aga neile vastu vaadates mõistsin, et nad silmitsesid mind vahemaa tagant, mis jääb mulle ületamatuks.

On 1938. aasta algul võetud foto Ljudmilast ja Leninast. Lenina kannab mütsi, et varjata paljaks pöetud pead. Ljudmila hoiab kodutehtud kaltsunukku, millel on patsikesed, valge puuvillane kleit ja kübar. Lenina on ilus tüdruk, suurte silmade, avara lauba ja tundliku suuga. Ljudmila, kelle juuksed on samuti lühikeseks pöetud, kannab seljas kootud vesti ja valget pluusi, ta näeb pead õe rinnale toetades välja nagu ümmarguse näoga pisike poiss. Lenina pooleldi naeratav nägu on nukker ning häirivalt täiskasvanulik. Mõlemad õed on vaevatud ja tõsised. Nende silmad ei ole laste silmad. Foto seisab mu laual. Kuigi see on ammu tuttav, ei saa ma seda vaadata, ilma et süda kisuks kokku.

Esimesel vanglahommikul küsisid Lenina ja Ljudmila kongikaaslased Leninalt, miks nad vanglasse toodi. Kõik olid plikakesed, enamasti vargad ja prostituudid. Kuuldes, et uustulnukad ei ole kriminaalid, vaid kõigest „poliitilised“, nagu rahvavaenlaste lapsi nimetati, näpistasid nad Leninat tigedalt ja naersid, kui ta nutma hakkas. Kaks valvurit, ühel rihma otsas haukuv hundikoer, avasid kongiukse ja käskisid vait jääda. Tüdrukud aeti karjas söögisaali, kus nad jäid väikese luugi ette supisabasse seisma. Üks vanemaid tüdrukuid müksas altpoolt vastu Lenina supikaussi, kui ta akna juurest tagasi tuli, nii et supp loksus põrandale, see oli uute laste tuleproov. Lenina läks näljaselt kongi tagasi. Mõne tunni pärast tuli vangla arst, diagnoosis Ljudmilal leetrid ja saatis ta kohe vangla haiglasse, jättes Lenina üksi kiusajate keskele.

Mõne päeva pärast lubati Leninal päevase jalutustunni ajal õde vaatama minna. Ta oli korjanud toidust liharaase ja suhkrutükikesi, mida veel leidis pärast seda, kui suuremad tüdrukud olid ta toiduportsust üle käinud, peitis need pükstesse ja andis Ljudmilale, et ta jõudu koguks. Mõnikord tuli tädi Feodossia väikese toidupakiga, mille Lenina tõmbas nööri otsas üles läbi haigla tänavapoolse trellitatud akna. Mila mäletab nööri ja toidupakikesi. Ta mäletab ka, kuidas temaga tõreldi öise allapissimise pärast, ning et tema ja Lenina nutsid kogu aeg.