Читать книгу Stalini lapsed. Kolm põlvkonda armastust ja sõda - Owen Matthews - Страница 3

Ma rääkisin vene keelt varem kui inglise keelt. Enne kui mind saadeti Inglise erakooli – vormimüts peas, koolibleiser seljas ja lühikesed püksid jalas –, nägin ma maailma vene keeles. Kui keeltel on värv, siis vene keel oli mu ema seitsmekümnendate aastate kleitide kärtsroosa, Moskvast kaasa toodud vana usbeki teekannu soe punane, köögiseinal rippuvate Vene puulusikate kitšilik must ja kuldne. Inglise keel, mida ma rääkisin isaga, oli tema kabinetivaiba tuhmroheline, tviidkuubede luitunud pruun. Vene keel oli intiimne keel, erakeel, mida ma sain rääkida emaga, soe, sensuaalne ja jäme, köögi ja magamistoa keel, see lõhnas soojaks magatud voodi ning aurava kartulipudru järele. Inglise keel oli formaalsuste, täiskasvanulikkuse, õppimise, isa süles „Janeti ja Johni“ lugemise keel, see lõhnas sigarettide Gauloises, kohvi ja tema auruvedurite mudelikollektsiooni masinaõli järele.

Ema luges mulle Puškini teoseid, nagu erakordne rahvapärane poeem „Ruslan ja Ljudmila“. Tumedate Vene metsade üleloomulik maailm, seal ringiluuriv kurjus ja värvikad säravad kangelased, mis manati talveõhtuil esile väikeses Londoni elutoas ja mille sekka kostis Victoria jaama saabuvate rongide kaugeid vilesid, oli mu lapsepõlveminale lõpmatult elavam kui miski sellest, mida isa suutis vastu pakkuda. „Seal aimust saad Venemaast ja vene vaimust…“ kirjutas Puškin salapärasest maast, kus kasvab suur „haljas tamm kesk meremüha, kuldketti kandmas on see tamm, ja õpetatud kõuts käib üha seal ringi, sammu järel samm“1, tamme tihedas ladvas istub oksal näkineid.

1976. aasta kõrvetava suve lõpul tuli mu vanaema Marfa meile Londonisse külla. Ma olin nelja ja poole aastane ning Eccleston Square’i aias oli muru kuumalaine tõttu kollaseks kuivanud. Seda suve tähistasid tulikuumad kõnniteed, maasikamaitseliste pulgakommide lõhn ja beežist pesusametist lemmiktunked, mille säärele oli õmmeldud hiigelsuur kollane lill. Ma mäletan, et vanaema oli tüse, temast levis venepärast kopitanud lõhna, ta nägu oli pehme ja pundunud. Fotodel paistab ta tundvat end kohmakalt, on suurt kasvu, vihane ja mehelik, hoiab mind nagu jahukotti, samal ajal kui ema naeratab närviliselt. Ta hirmutas mind oma ägeda sõitlemise, ettearvamatu käitumise ja tajutava sisepingega. Ta istus tundide kaupa üksi ja vaikides elutoa akna juures tugitoolis. Mõnikord tõukas ta mu eemale, kui püüdsin talle sülle ronida.

Ühel pärastlõunal olime Eccleston Square’il, ema ajas juttu teiste emadega, vanaema istus pargipingil. Ma mängisin iseendaga pätte ja politseinikke, peas plastist politseinikukiiver, ja jooksin kauboipüstolit plõksutades pargikeses ringi. Hiilisin vanaema selja taha ja püüdsin talle mängukäeraudu ümber randmete panna. Ta istus täiesti liikumatult, kui jändasin käeraudade sulgemisega, ja kui ma vaatasin üles, siis ta nuttis. Jooksin ema juurde, kes tuli sinna, ja nad istusid hulk aega koos, mina samal ajal põõsastes peidus. Siis läksime koju, vanaema nuttis ikka veel vaikselt.

„Ära ehmata,“ ütles ema. „Vanaema nutab sellepärast, et käerauad meenutasid talle aega, kui ta vangis oli. Aga see oli väga ammu ja nüüd on kõik hästi.“

Suurema osa elust elas ema kujuteldava tuleviku nimel. Ta vanemad pandi vangi, kui ta oli kolmeaastane. Sellest peale kasvatas teda Nõukogude riik, mis vormis omatahtsi ta mõtteviisi, kuigi mitte vaimu. Helge koidik on silmapiiril, öeldi tema põlvkonnale, kuid selleni oli võimalik jõuda ainult asteekide kombel verd valades ja üksikisiku tahet suuremale hüvele ohverdades. „Südame põledes, lippude lehvides mered ja maad – need julgelt võidab me tarm,“ lauldakse ühes 1930. aastate laulus, mida mu ema sageli tsiteerib, alati üliirooniliselt, kui põrkub bürokraatliku juhmuse või nõmedusega. Aga sügavamas mõttes vormis kogu tema elu idee, et inimene suudab jagu saada ka näiliselt ületamatutest raskustest.

Tema isa Boriss Bibikov uskus sedasama. Ta innustas – ja hirmutas – tuhandeid mehi ja naisi püstitama hiigeltehast sõna otseses mõttes porist, millel see seisis. Mu ema pani toime niisama tähelepanuväärse imeteo. Relvastatuna vaid oma vankumatu kindlusega, ründas ta mammutlikku Nõukogude riiki ja võitis.

Ma ei kujutle oma ema kunagi pisikesena, kuigi ta on tegelikult lühikest kasvu – veidi üle saja viiekümne sentimeetri. Aga tema karakter on hiiglaslik, ta kohalviibimise kineetiline väli täidab suuri maju. Ma olen tihti näinud teda nutmas, aga mitte kunagi nõutult. Ka oma nõrgimatel hetkedel ei kahtle ta endas kunagi. Tal pole aega nabavahtimiseks, minu põlvkonna nautlevaks eluviisiks, kuid raudsest enesedistsipliinist hoolimata on temas tohutult andestavust teiste inimeste nõrkuste vastu. Mu varaseimast lapsepõlvest peale on ema sisendanud, et kõige eest elus tuleb võidelda, et iga lüüasaamine tuleb eeskätt tahtejõuetusest. Eluaeg esitas ta endale kompromissituid nõudmisi ja täitis need. „Me peame väärima nende usku meisse, me peame võitlema,“ kirjutas ta mu isale. „Meil pole õigust olla nõrgad… Elu lömastab meid muidu hetkega ja mitte keegi ei kuule meie karjeid.“

Ta on ka pööraselt vaimukas ja intelligentne, kuigi seda külge temast näen harilikult vaid seltskonnas. Külalistega söögilauas kõlab ta hääl selgelt ja rõhutatult, kuulutades tema arvamusi vanamoelise kindlusega ümaralt korrektses inglise keeles.

„Kõik on suhteline,“ sõnab ta „Üks juuksekarv supikausikeses on liiga palju, üks juuksekarv kiilaspeal liiga vähe.“ Või väidab ta: „Vene keeles on nii palju passiivseid verbivorme sellepärast, et venelased on patoloogiliselt vastutustundetud! Inglise keeles öeldakse: „ma tahan“, „ma vajan“. Vene keele öeldakse: „on tekkinud soov“, „on tekkinud vajadus“. Grammatika kajastab psühholoogiat! Infantiilse ühiskonna psühholoogiat!“

Tema jutt libiseb vähimagi tõrketa Nurejevilt Dostojevskile, Karamzinile, Blokile, tema põlglikud naeruturtsatused ja käegalöömised vahelduvad imetlusohete ja käte kokkupigistamisega rinnal, kui ta läheb üle teisele teemale, nagu võidusõitja kihutab kurvist läbi. „Oeh, Nabokov,“ ütleb ta huuli mossitades ja kulme kergitades, teatades kõigile juuresviibijaile, et peab seda kirjanikku parandamatuks eputiseks ja külmaks kaledasüdameliseks ning võltsiks inimeseks. „Aa, Harms,“ ütleb ta, osutades sõrmega üles taeva poole ja andes nõnda mõista, et see mees mõistab tõepoolest Venemaa absurdsust, paatoslikkust ning igapäevatragöödiat. Nagu paljud tema põlvkonna vene intellektuaalid, on ta täielikult kodus oma kodumaa kirjanduse tihedas tänavarägastikus, mis meenutab mõnd idamaist vanalinna, manööverdades seal pärismaalasliku osavusega. Olen alati ema imetlenud, aga nendel hetkedel, kui kogu laudkond teda imetlusega kuulab, tunnen tema üle tohutut uhkust.

Milan Kundera kirjutas: „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustamise vastu.“ See kehtib ka mu ema kohta, kelle lugu ma siin jutustan. Siis, kui ma ise olin alles laps, rääkis ta mulle harva oma lapsepõlvest. Aga kui ma täiskasvanuna talle küsimusi esitasin, kõneles ta sellest vabalt, melodramaatilisuseta. Nüüd meenutab ta oma elu rabava kiretuse ja avameelsusega. Aga samal ajal muretseb ta, et minu kirjapanek sellest tuleb liiga sünge, liiga masendav. „Kirjuta headest inimestest, mitte ainult tumedatest külgedest,“ on ema mulle öelnud oma lapsepõlve kirjeldades. „Seal oli nii palju inimlikku heldust, nii palju suurepäraseid, sooja hingega inimesi.“

Veel viimane pilt mu emast, enne kui alustame tema looga. Seitsmekümne kahe aastaselt istub ta lõunalaua ääres, kus toidule langevad päikeselaigud. Me viibime ühe sõbra majas Istanbuli läheduses asuval saarel, jahedal terrassil, kust avaneb vaade Marmara merele. Mu ema istub küljetsi toolil, nagu ta teeb alati puusa pärast, mis jäi vigaseks pärast lapsena põetud tuberkuloosi. Meie vastuvõtja, Türgi kirjanik, on kuldpruuniks päevitunud nagu antiikaja merejumal. Ta valab veini, ulatab taldrikuid omakorjatud rannakarpidega ja tema suurepärase koka meisterdatud roogadega.

Ema on lõõgastunud ja oma kõige sarmikamas olekus. Külaliste seas on Türgi baleriin, pikk ilus, tantsijatari vilaja kehaehitusega naine. Tema ja mu ema vestlevad kirglikult balletist. Mina olen laua otsas ja räägin majahärraga, kui äkki kuulen, et ema hääletoon muutub, mitte midagi äkilist, ainult väikese varjundi võrra. Kuid see tilluke muutus katkestab mitu lauaäärset vestlust ja me pöördume kuulama.

Ema jutustab Solikamskist, sõjaajal laste varjupaigaks muudetud linnast, kuhu ta evakueeriti 1943. aastal. Liiga täistuubitud koolimajas, kus ta seal käis, tõi õpetajanna lõunavaheajal klassi kandikutäie paljaid musta leiva tükikesi, et lapsi toita. Ta palus kohalikel lastel jätta oma tükk orbudele, kuigi kõik kannatasid nälga päris ühtemoodi.

Ema räägib lugu lihtsalt, suure paatoseta. Ta ei vaata kellelegi otsa. Tema näoilmet oskan kirjeldada vaid valulise naeratusena. Ta näitab mõlema nimetissõrmega, kui pisikesed olid leivatükid kandikul. Ta silmist voolavad pisarad. Ka baleriin puhkeb nutma ja kallistab mu ema. Mina olen seda lugu küll varem kuulnud, kuid mind vapustab inimelu ja – saatuse tavaline ime – et näljane laps sõjaaegsest talvisest klassitoast on seesama inimene, kes istub meie hulgas sel palaval pärastlõunal, just nagu oleks ta astunud tänapäeva muretusse ellu teisest, kaugest, sõja ja nälja maailmast.

Minu tädi Lenina köök Frunze kaldapealsel heledal Moskva suveõhtul 1990. aastate lõpul. Ma istun tädi laial aknalaual ja suitsetan sigaretti pärast gargantualikku rasvast lõunasööki, mida ma olin sunnitud vähemalt viis korda kiitma, enne kui ta jäi uskuma, et sain kõhu täis. Lenina keedab vett vanas emaileeritud teekannus, põlates ära Saksa elektriteekannu, mille tütred on talle kinkinud.

Lenina, minu ema õde, on sama tugeva kondiga, kui oli nende ema Marfa, laiapuusaline ja rinnakas, selg maailmamurede raskuse all küüru vajunud. Tal on Marfa teravapilgulised sinised silmad. Samasugused on mu emal, minul ja mu pojal Nikital. Kuid temperamendilt sarnaneb Lenina rohkem oma isa Boriss Bibikoviga, kellele meeldis inimeste seas viibida. Ta armastab kutsuda sõpru oma köögilaua ümber lobisema, keelt peksma, intrigeerima. Talle meeldib nõkse kasutada ja pikkade telefonivestluste abil teiste inimeste elu suunata. Ta on väga osav hirmutama telesaadete juhte sissehelistamise ajal ja kauplusejuhatajaid isiklikult. Ta on suurt kasvu naine tugeva häälega ning põeb paljusid peaaegu-surmatõbesid, millest ta armastab rääkida.

Teed valades võtab Lenina ette oma lemmikteema, õepoja kireva armuelu. Ta silmad löövad plikaliku põnevusega kilama. Ma olen juba ammu Lenina range vanaproua maskist läbi näinud. See on vaid üks relv tohutus arsenalis, mida ta kasutab päevast päeva muu maailma vastu toimuva võitluse, konfliktide ja skandaalide draamas. Tegelikult tahab ta istuda laua otsas oma taburetil, toetada üks küünarnukk lauale, sihtida õepoega terase pilguga ja kuulda pisimaidki üksikasju. Jumalavallatutes kohtades kaagutab ta naerda nagu kalanaine.

„Ole õnnelik, et ma seda su emale ei räägi,“ turtsub ta. Kummalisel kombel kirub ta küll alatasa oma tütreid, kuid kritiseerib mind meie iganädalastel lobisemistel väga harva. Selle asemel sekkub ta juttu elutarkade ja tihti üsna küüniliste nõuannetega. Mu tädi Lenina on meie poolesajandilisest vanusevahest hoolimata ustav sõber ja usaldusalune.

Leninal on fenomenaalne mälu üksikasjadele. Meie jutuajamised algavad alati olevikus, kuid see on ajutine ja saab kiiresti mööda, kuna pole küllalt värvikas ja dramaatiline, et tema tähelepanu pikalt köita. Ta triivib tagasi minevikku ilma mingi üleminekuta ühelt lauselt teisele, jätkab öiste mõtterännakute radadel, kus erinevad hääled ja lood kisuvad ta tähelepanu sinna-tänna, nagu liigub klaas Ouija laual.

Sedamööda kuidas ta vananeb, kehvemini liigub ja näeb, näib ta kujutlus muutuvat aina selgemaks. Minevik saab talle käesolevast hetkest lähedasemaks. Ta kurdab, et öösiti külastavad teda surnud. Nad ei jäta teda rahule – tema mees, vanemad, sõbrannad, lapselaps Maša, kes suri kahekümne kuue aastaselt vähki, kõik vaidlevad, meelitavad, naeravad, tülitsevad, jätkavad edasielamist, nagu ei mõistaks nad, et on surnud. Ta näeb minevikku lakkamatult unes. „See on nagu kino,“ ütleb ta. Elu lõpule lähenedes näib selle algus talle aina elavamana. Üksikasjad kerkivad pinnale, vestlused, juhtumid, lood, elukillukesed nagu lühikesed filmiklipid, ja ta paneb need kirja, et mulle rääkida, kui ma järgmine kord tema poole tulen. Ta teab, et tegelaskujud on mulle nüüd juba nii tuttavad, et ei vaja sissejuhatust.

„Kas ma rääkisin sulle, mis mulle meenus onu Jaša ja nende tüdrukute kohta, keda ta oma Mercedeses sõidutas? Mida Varja ütles?“ küsib ta telefonis, ja ma tean silmapilk, et ta räägib mu vanaonu Jakovi kurikuulsast kõlvatust autost, mille ta tõi Berliinist 1946. aastal ja mis mu vanatädi marru ajas. „Varja oli nii vihane, et loopis teda kõigi majas olevate lillepottide ja köögitaldrikutega. Jaša ei saanud naeru pidama, kui taldrikud ta ümber kildudeks lendasid. See vihastas Varjat veel rohkem.“

Lenina näeb maailma vestluste, hääletoonide, inimeste kaudu. Erinevalt minu emast, kes on raamatukoi, ei loe ta palju. Tema on näitlejatar, köögilaud tema teatrisaal ja alatasa vahelduv sõprade, abipalujate, endiste õpilaste, naabrite ja sugulaste seltskond publikum.

Ljudmila ja Lenina lugu algab ühes teises köögis, ilusas, kõrgete lagedega korteris Tšernigovi südalinnas 1937. aasta kesksuvel. Kõrged aknad olid pärani lahti, et pääseks sisse värsket tuuleõhku Desna jõelt. Nurgas mängis mu kolmeaastane ema kaltsunukuga. Mu tädi Lenina nõjatus vastu laia aknalauda ja jälgis, millal ilmub nähtavale isa suure musta ametiauto Packardi sale siluett. Ta oli kaheteistaastane, ümmarguse näo ja suurte intelligentsete silmadega. Tütarlaps oli moodsalt rõivastatud talle armsasse valgesse puuvillasesse tenniseseelikusse, mis oli jäljendatud ühest Moskva ajakirjast. Väljas, Lermontovi tänava plaatanite latvade kohal nägi ta Tšernigovi keskaegse kremli kuldkupleid.

Köögilaua ääres askeldas ema Marfa ja tegi oma mehele Borissile toidupakki: praetud kana, keedetud munad ja kurk, küpsised, näputäis ajalehepaberisse keeratud soola, kõik see pakitud pärgamenti. Boriss pidi teel vaksalisse tulema koju asjade järele, et sõita Musta mere äärde Gagrasse parteisanatooriumi puhkama. See pidi olema ta esimene puhkus kolme aasta kestel.

Marfa kurtis kellegi poole pöördumata, et mees jääb hiljaks nagu harilikult, mis oli tüüpiline, ainult tüüpiline. Boriss oli töös nii kinni, et ta ei võinud võtta vaba hommikut isegi sel päeval, kui puhkus oli algamas. Mehel näis alati olevat rohkem aega parteikomiteede kui perekonna tarvis.

Marfa oli pikk toekas naine, kes kaldus juba tüsedusse, mis vene talunaistel sageli emadusega kaasneb. Tal oli seljas importpuuvillariidest kleit ja nägu oli hoolikalt meigitud. Ta hääl kõlas alati näägutavana, vähemalt näis nõnda Leninale, kes pelgas juba nädalat, mille kestel ta peab elama ainult koos emaga, ilma isa sekkumiseta. Kraanikausi juures seisis Varja, perekonna pika meelega koduabiline, tugev maatüdruk, kes kandis Vene talunaiste traditsioonilist rõivastust, laia sarafani, mille ette oli nõeltega kinnitatud tärgeldatud põll. Varja magas koridori otsas kapitaolises konkus, kuid ta teenis raha ja sai süüa, sellepärast oli ta nõus leppima Marfa ja veel hullemagagi. Ta pilgutas Leninale silma, kui nad vaatasid teineteise poole pärast Marfa tormamist suurde esikusse, et Borissi pakid üle vaadata.

Ljudmila – lühendatult Mila – oli vanemale õele Leninale truu nagu koer ega tahtnud teda silmist lasta. Tüdrukutel oli salasobing isaga, vastastikuse abistamise pakt, mida Marfa ei sallinud ega mõistnud.

Lenina nägi akna juurest isa suurt musta autot ümber nurga keeramas ja kortermaja ette seisma jäämas. Trepilt kostsid sammud ja Boriss astus korterisse. Ta oli võimsa kehaehitusega mees, kes kippus tüsenema, enneaegu paljaneva ja raseeritud peaga. Ta kandis sihilikult proletaarseid rõivaid, suvel lihtsaid linaseid särke ja talvel triibulist madrusekuube. Ta nägi oma kolmekümne neljast aastast tublisti vanem välja. Bibikov oli juba linna võimuastmestiku teine mees, Kommunistliku Partei oblastikomitee propaganda- ja agitatsioonisekretär. Kuulus poliitiline agitaator, partei tõusev täht, Lenini ordeni kandja Boriss tegi läbi selliaega provintsiadministratsioonis, mis pidi olema eelmäng võimukale ametikohale Kiievis või koguni Moskvas. Tema oli mees, kes jõuab kindlasti kaugele. Eirates naise sõnelemist ja nõuandeid, suudles ta mõlemat tütart kiiresti hüvastijätuks.

„Ole hea ning vaata ema ja õe järele,“ sosistas ta Leninale.

Bibikov rahustas naist kiire kallistusega, vahetas temaga mõned hüvastijätulaused, haaras pakitud kohvri ja toidupaki ning jooksis trepist alla. Lenina tormas akna juurde ja nägi isa autojuhti auto juures seismas ja suitsetamas sigaretti, mille ta viskas käest, kuuldes ülemuse samme kivitrepil. Lenina lehvitas kõigest väest, kui armastatud papa autosse istus, ja isa lehvitas korraks kiiresti tagasi, pigem käeviibe kui tervitus. Tütar nägi teda viimast korda.

Pärast mehe ärasaatmist läks Marfa trepikotta vaatama, kas naabrite juures on midagi halvasti. Ta ei olnud hommikul kuulnud harilikku ukseklõpsatust, kui perekond läks tööle, ja keegi ei olnud lõunaks koju tulnud. Kui Marfa tagasi tuli, märkas Lenina, et ema on kahvatu ja närviline. Keegi ei tulnud uksele, kui ta kella helistas. Siis nägi Marfa uksele kleebitud paberit Siseasjade Rahvakomissariaadi, NKVD templiga. Ta teadis silmapilk, mida see tähendab. Bibikovide naabrid, mehe töökaaslaste perekond, olid öösel arreteeritud.

Järgmisel hommikul oli Marfa pilk väsinud, kui ta väikest Ljudmilat rõivastas, ta kamandas lapsed poodi kaasa ja surus neile puuvillased suvemütsid pähe.

Teel turule Marfa peatus, et siduda väikese Ljudmila kingapaela. Kui ta kükitas, astus nende juurde vaikselt ligikaudu Lenina-vanune tüdruk. Ta kummardus Marfa kõrva juurde ja sosistas midagi, kõndides seejärel kiiresti eemale.

Püstitõusmise asemel vajus Marfa põlvili tänavasillutisele nagu haavatud jahiloom. Lapsed püüdsid teda kohkunult püsti aidata. Mõne hetke pärast naine toibus, tõusis jalule ja pöördus koju tagasi, tirides Ljudmilat käest, kui tüdruk ei jõudnud sammu pidada. Aastaid hiljem rääkis Marfa Ljudmilale, mida tüdruk oli öelnud: „Nad tulevad täna öösel läbiotsimisorderiga.“ Keegi ei teadnud, kes tüdruk oli või kes teda saatis.

Korteris tagasi, hakkas Marfa nutma. Ta oli kaheteistkümneaastase abielu kestel ainult korra mehest lahus olnud, siis, kui too läks veidi pärast nende tutvumist Punaarmeesse aega teenima. Nüüd oli mees kodust läinud ja maailm, mille nad olid ehitanud, hakkas lagunema.

Sel õhtul heitsid lapsed näljaselt magama pärast õhtusööki, mille ema köögist leitud palakestest kiiresti lauale pani. Marfale ei tulnud und, nagu ta Leninale hiljem rääkis, ja ta pesi pool ööd pesu. Siis istus ta lahtise akna juurde ja jäi kuulama, kas kostab automürinat. Enne koitu ta uinus ega kuulnudki seda.

Marfa ärkas valjust koputamisest uksele. Ta vaatas kella, oli mõni minut üle nelja hommikul. Marfa tõmbas hommikumantli selga ja avas ukse. Kojas seisis neli meest, kõik mustades püstolivööga nahkkuubedes ja nahksäärikutes. Ohvitser näitas talle läbiotsimisorderit ja tema mehe arreteerimisorderit. Ta küsis, kas Bibikov on kodus. Marfa vastas, et ei ole, kuna sõitis ära, ja palus selgitust. Mehed lükkasid ta eest ära ja hakkasid korterit läbi otsima. Lapsed ärkasid müra peale üles. Ljudmila puhkes nutma. Üks mees avas nende toa ukse, lülitas valguse korraks põlema, vaatas ringi ja käskis lastel vait olla. Ljudmila puges Lenina voodisse ja nuttis end uuesti magama. Ema läks nende juurde, et neid rahustada, kuna kõrvaltoast kostis sahtlites tuhlamist ja kappide tühjendamist.

Mehed jäid sinna kaheteistkümneks tunniks, otsides süstemaatiliselt läbi iga raamatu ja kausta Borissi kabinetis. Nad ei lubanud Marfal minna kööki lastele süüa andma. Lenina mäletab nende nägusid, „sama kalgid kui nende nahkkuued“. Kui NKVD-lased olid läbiotsimise lõpetanud ja konfiskeerisid karbi dokumentidega, mille kohta võtsid Marfalt allkirja, pitseerisid nad korteri kõik neli tuba ja jätsid Marfa koos lastega kööki, öösärgid seljas. Kui uks kinni paugutati, vajus Marfa pisarais põrandale. Ljudmila ja Lenina hakkasid ema kaisutades samuti valjusti tänitama.

Kui Marfa end kokku võttis, läks ta vannituppa ja väänas ühe märja kleidi välja. Ta kuivatas vannitoa peeglisse vaadates näo, käskis Leninal õe järele vaadata ja väljus majast. Marfa tõttas kohalikku NKVD osakonda, olles kindel, et perekond on langenud mingi hirmsa eksituse ohvriks. Koju laste juurde naasis ta hilja õhtul. Tühjade kätega ja meeleheitel. Ta ei olnud peaaegu mitte midagi teada saanud, välja arvatud, et ta oli üks kümneist kabuhirmus naistest, kes piirasid kivise ilmega valvurit, esitades küsimusi oma äraviidud meeste kohta, ja kuulsid vastuseks vaid, et mehed on „uurimise all“ ja et naisi informeeritakse.

Kuigi Marfa seda ei teadnud, oli tema mees alles vabaduses, sõitis esimese klassi magamisvagunis lõuna poole ja ootas pahaaimamatult oma auga väljateenitud puhkusepäevi parteisanatooriumis.