Читать книгу Stalini lapsed. Kolm põlvkonda armastust ja sõda - Owen Matthews - Страница 4

Boriss Bibikovist on säilinud ainult kaks fotot.

Üks on mitteametlik grupipilt, võetud Harkovi traktoritehase juures 1932. aasta paiku. Ta istub maas paari tosina reipa ja rõõmsa välimusega noore töölise ees, käsi paljaks pöetud peaga noormehe õlgade ümber. Bibikovil on seljas lahtise kaelusega kortsunud särk ja ta pea on raseeritud proletaarses stiilis, mis meeldis paljudele tema põlvkonna kaadriparteilastele. Erinevalt teistest pildile jäänutest ta ei naerata, vaid vaatab tõsiselt.

Teine foto, tema parteipiletilt, on võetud 1936. aasta algul. Bibikov kannab juhtivate parteitöötajate kaelaninööbitud frentši ja ta vaatab jälle sihikindlalt objektiivi. Ta allapoole pööratud nurkadega suus on tublisti julmust. Iga toll temast on karm parteilane. Poosi ametlikkus ja fakt, et Bibikov oli sündinud ajal, mil inimestel polnud veel kadunud kohmetus fotoaparaadi ees, tähendab, et mask on peaaegu täiuslik. Kummalgi pildil ei ole jälgegi inimesest, kes ta tegelikult oli, vaid niisugusest, nagu ta tahtis olla.

Ta suri minevikuta mehena. Nagu paljud temaga ühevanused ja samast klassist mehed varjas Bibikov oma endist mina nagu häbiväärset kesta, et taassündida homo sovieticus’ena, uue nõukogude inimesena. Ta rekonstrueeris enda nii täiuslikult, et isegi NKVD ülekuulajad, kes ülima hoolega jäädvustasid ta teekonna läbi NKVD „hakkmasina“ 1937. aasta suvel ja sügisel, suutsid ta varasemast elust välja kaevata vaid vaevu märgatavaid jälgi. Tema elust enne parteisse astumist ei ole fotosid, pabereid ega sissekandeid.

Tema esivanemad olid ühe Katariina Suure aegse kindrali Aleksandr Bibikovi järeltulijad. Kindral teenis keisrinna soosingu ja aadlitiitli, surudes 1773. aastal maha Jemeljan Pugatšovi ülestõusu. Mäss likvideeriti vastavalt keisrinna korraldustele väga julmalt, tuhandetele mässajatele, kes olid söandanud riigivõimu vastu välja astuda, said osaks massilised poomised ja ihunuhtlused.

Boriss Bibikov sündis Krimmis 1903. või 1904. aastal – ta NKVD toimikus on varasem, tema ema on pannud kirja hilisema aastaarvu. Ta isa Lev, väikemõisnik, suri, kui Boriss ja ta kaks venda Jakov ning Isaak, olid alles väikesed. Bibikov ei rääkinud temast kunagi. Nende ema Sofia oli juuditar jõukast Krimmi kaupmeheperekonnast, tema isale Naumile kuulusid jahuveski ja viljaelevaator, mis võib selgitada mõistatuslikku „elukutset“, mille Bibikov kirjutas oma arreteerimisankeedile – „veskitööline“. Boriss oskas inglise keelt, ta ei võidelnud Kodusõjas. See on peaaegu kõik, mis on teada tema varasemast elust. Jakov, ainus vendadest Bibikovidest, kes oli elus pärast Teist maailmasõda ja elas kuni 1979. aastani, oli sama põikpäine – ta ei rääkinud kunagi midagi oma perekondlikust taustast ega hukatud vennast. Vendade Bibikovide jaoks eksisteeris vaid tulevik ning nad ei vaadanud selja taha.

Ma ei usu, et vanaisa oli kangelane, kuid ta elas kangelaslikul ajal ja seesugused ajad äratavad nii suurtes kui ka väikestes inimestes suurusetungi. Bolševistliku revolutsiooni loosungid olid rahu, maa ja leib ning tollal pidi see sõnum tunduma ambitsioonikatele ja idealistlikele inimestele värske ja säravana, kõlama prohvetlikult. Parteikaadrid olid maailm ajaloo avangard. Näib, et Bibikovil oli mõne aja kestel pärast seda, kui Oktoobrirevolutsioon pühkis minema vana Venemaa, mingi romantiline illusioon. Aga tegemist võis olla ka – kes seda enam teab – auahnuse, edevuse või ahnusega. Tema pärand, emapoolse vanaisa väike Krimmi jahuveski, natsionaliseeriti 1918. aastal. Paljud tema paremal järjel sugulased Moskvas ja Petrogradis olid maalt põgenenud või rahvavaenlastena vangi võetud. Bolševikud olid Venemaa uued peremehed ning energilise ja intelligentse noormehe tee edule tähendas liitumist võitjate poolega nii ruttu kui võimalik.

Kuid ainus säilinud tunnistaja on Lenina ja tema kinnitab, et isa oli üllas ja omakasupüüdmatu. Ka siis, kui tegelikkuses nõnda ei olnud, peitub Lenina sõnades oma emotsionaalne tõde. Seepärast öelgem, et ehitati uut maailma ja Borissi kujutlust kütkestas nägemuse suurejoonelisus, värskus, uudsus ning ilu, sellepärast pühendusid tema ning ta kaks nooremat venda Jakov ja Isaak sellele täielikult.

Kodusõja viimasel aastal hakkas Boriss õppima Krimmi sadamalinnas Simferoopolis äsja avatud kõrgemas parteikoolis. Kooli otstarve oli koolitada uut komissaride põlvkonda, kes valitseksid suurt impeeriumi, mille bolševikud olid hiljuti iseendagi üllatuseks vallutanud. Pärast aastapikkust koolitust marksismi-leninismi teoorias ning veidi ka agitatsioonis ja propagandas võeti mu vanaisa 1924. aasta maikuus vastu parteisse, ta oli kahekümne ühe aastane noor tulipea, valmis teenima revolutsiooni igal pool, kus ja kunas see teda vajas.

Selgus, et revolutsiooni kõige pakilisem vajadus oli proosaline. Boriss saadeti juhtima suvist tomati- ja baklažaanisaagi korjamist Krimmi poolsaare mägedes hiljuti loodud kollektiivmajandis Kurman Kimiltšis – kunagises tatari asulas, mis oli viimase paarisaja aasta kestel olnud koduks saksa rahvusest asunikele. Seal, keset tolmavaid suviseid välju, tutvus ta oma tulevase naise Marfa Platonovna Štšerbakiga.

* * *

Mõni nädal enne Borissiga tutvumist oli Marfa Štšerbak jätnud oma noorema õe Anna surema Simferoopoli jaamaperroonile.

Kaks tüdrukut olid teel Poltava-lähedasest kodukülast Lääne-Ukrainas Krimmi suvist hooajatööd otsima. Marfa oli juba kahekümne kolmene ja oma põlvkonna maatüdrukute abiellumiseast väljas. Nende peres oli üksteist õde, kaks venda olid väikestena surnud. Kahtlemata pidas tema isa Platon nii paljusid tütreid nuhtluseks ja oli arvatavasti rõõmus, kui kaks kaelast ära sai.

Marfa kasvas üles verivaeses Ukraina stepikülas keset umbusklikkust ja toorust. Kuid isegi vene talurahva karmide mõõdupuude järgi peeti Marfat riiakaks, kadedaks ning raske iseloomuga tüdrukuks. Võib-olla oligi see põhjus, miks ta ei leidnud kodukülas meest ning miks tema ja Anna ülearustena kodunt minema saadeti, et nad omal käel toime tuleksid. Äratõukamine isa poolt oli esimene ja võib-olla sügavaim hingeline haav, millest kujunes ajapikku tigedus.

Selleks ajaks kui Anna ja Marfa Simferoopolisse jõudsid, oli neil seljataga vähemalt nädal aega vintsutusi, nad sõitsid kohalikes rongides ja said küüti veoautodel. Annal oli tekkinud palavik ja perroonil trügivas rahvahulgas vajus ta minestanult kokku. Sinkjaks tõmbunud väriseva tüdruku ümber kogunes inimesi. Keegi hüüdis: „Tüüfus!“, mille peale puhkes paanika. Marfa taganes õe juurest eemale ja põgenes koos teistega.

Marfa oli noor, hirmunud ja esimest korda elus üksi pärast pead-jalad koos elamist puust talutares. Tema hirm, et ta pannakse kuhugi kurikuulsasse tüüfusehaiglasse karantiini, oli ehk põhjendatudki. Aga õe hülgamine painas teda hiljem eluaeg, see oli tema patt, mille eest ta sai julmalt karistada. Kabuhirmus pea kaotanud Marfa tegi, nagu ta ei tunnekski perroonil lamavat palavikuhaiget teismelist. Ta trügis koos paljude teistega esimesele lääne poole suunduvale rongile.

Palju aastaid hiljem, kui ema ja tütar olid pool eluaega õudusi kannatanud, jutustas Marfa tütar Leninale oma õe arvatava surma loo. Kuid Marfa mainis vahejuhtumit ükskõikselt, nagu oleks see täiesti normaalne. Miski oli temas murdunud või polnud seda iial olnudki.

Kuigi ma olin pisike laps, kartsin ma vanaema Marfat. Kui ta meile 1976. aastal külla sõitis, lahkus ta esimest ja ainsat korda Nõukogude Liidust ning lendas esimest korda lennukiga. Enne Inglismaa-reisi oli tema pikim teekond olnud GULAG-i vangina rongis Kasahstani ning sealt tagasi. Londonisse kaasa võetud raskeisse kohvreisse oli ta pakkinud kaks paksu puuvillast voodilina, nagu oli kombeks Nõukogude reisijail.

Kui Marfa liigutas käsi või jalgu, tundusid need uskumatult kohmakad, nagu oleks keha talle koormaks. Ta kandis kodus kõige odavamaid Nõukogudemaal valmistatud kirjusid kleite ja jalas raskest vaibakangast susse, välja minnes pani ta selga vanavõitu tviidkostüümi. Ta ei naeratanud peaaegu kunagi. Õhtul perekonnaga söögilauas istudes oli ta sünge ja osavõtmatu, nagu mõistaks hukka kodanlikku luksust, milles tütar elas. Kord, kui ma mängisin, et mu nuga ja kahvel on trummipulgad, kärkis Marfa mu peale vihahoos, nii et mul hakkasid silmad pisaraist kipitama. Mul ei olnud kahju, kui ta ära sõitis. Ta puhkes hüvasti jättes ägedalt nutma, mis ehmatas mind. „Ma ei näe sind enam kunagi,“ ütles ta mu emale ja tal oli õigus. Neil ei olnud aega pikalt rääkida, sest isa ootas teda väljas oranžis Volkswageni Põrnikas, et viia ta Heathrow’sse.

Nüüd mõtlen ma Marfale sageli, püüdes tema kujutluspildilt maha koorida teiste inimeste öeldut ja täiskasvanulike teadmiste kihte, mis on selle ümber kogunenud, tuletada meelde, mida ma ise temast mäletan. Püüan kujutleda kena lopsakat piigat, kellega Boriss Bibikov abiellus. Ma imestan, kuidas tal võib olla nii elav ja positiivsest energiast pulbitsev tütar nagu mu ema. Kui olen Marfa purunenud elu lugu veidi lahti kerinud, näen, et mingi hingeline kramp suunas kogu ta energia ja elujõu iseendale. Ta vihkas maailma ja olles õnnest ilma jäetud, püüdis ta hävitada seda igaühes enda ümber. Ma olin temaga tutvudes väike laps, ent tajusin tema tardunud pilgus ja puises kallistuses midagi kõhedaks tegevat ja vigast.

Simferoopolist väljunud rong viis Marfa lääne poole, Kurman Kimiltšisse. Talle räägiti, et seal leidub tööd, seepärast väljus ta vagunist tolmusele perroonile ning seadis sammud kolhoosikontorisse. Talle anti koiku suvistele hooajatöölistele kokkuklopsitud barakis. Seal tutvus ta noore komissari Boriss Bibikoviga.

Marfa ja Borissi armulugu oli revolutsiooniabielu. Mees oli uue, revolutsiooniaja eliidi kiirelt esilekerkiv ja haritud liige, naine lihtne maatüdruk laitmatu proletaarse päritoluga. Bibikovi valikus võis olla kalkulatsiooni. Ent tõenäolisemalt oli see sundabiellumine, kuumal suveööl Krimmi kõrges niidurohus alanud armuvahekorra tagajärg.

Esimene tütar sündis seitse kuud pärast seda, kui nad 1925. aasta märtsis „registreerimas käisid“ – uus kõnekeelne väljend ilmaliku abiellumise kohta. Bibikov pani tütrele nimeks Lenina hiljuti surnud revolutsioonijuhi Vladimir Iljitš Lenini järgi. Kui Lenina oli kaheksakuune, läks isa Punaarmeesse aega teenima. Marfa näitas Leninale Bibikovi kirju, osutas neile sõrmega ja ütles: „Issi.“

Kui Bibikov koju naasis, oli Lenina kaheaastane ja puhkes nutma, nähes võõrast meest tuppa astuvat. Marfa ütles talle, et issi tuli tagasi. Lenina väitis ei, see ei ole issi, ja näitas plekk-karpi, kus Marfa mehe kirju hoidis – issi on seal sees. Lapsel oleks nagu olnud eelaimus, et ühel päeval väljub Boriss uksest ja nende elust – ning tuleb tagasi paberipataka kujul.

Boriss Bibikovi elu tõuseb fookusesse 1929. aastal, mil algavad Lenina selged mälestused temast ja läks käiku projekt, millele ta pühendas oma tööelu ning mis lennutas ta kõrgele orbiidile. Selle aasta aprillis kiitis Kommunistliku Partei XVI kongress heaks rahvamajanduse arendamise esimese viisaastaplaani. Kodusõda oli võidetud, partei esimene sekretär Jossif Stalin oli saanud lahti oma põhikonkurendist Lev Trotskist ja viisaastaplaan oli partei suur projekt riigi väljatoomiseks varemeist, milleks Venemaa oli sõja ja revolutsiooni ajal muutunud. See polnud ainult majanduslik projekt – noortele innustunud poolehoidjatele nagu Bibikov oli see särava sotsialistliku tuleviku visand.

Plaani võtmeks oli sotsialiseerida talurahvas, keda oli rahvastikust üle kaheksakümne protsendi ja keda partei pidas ohtlikeks reaktsionäärideks. Revolutsioon oli ülekaalukalt urbanistlik, haritud ja doktriinne – nagu Bibikov ise. Talupojad oma pühadust rüvetava sooviga omada maad, tugeva kiindumusega perekonda, suguseltsi ja kirikusse, ei lasknud parteil oma hinge monopoliseerida. Eesmärgiks oli muuta maaelu „viljatootmise vabrikuks“ ja talupojad töölisteks.

„Sada tuhat traktorit muudavad mužik’i, talupoja, kommunistiks,“ kirjutas Lenin. Nii palju talupoegi kui võimalik aeti linnadesse, kus neist taheti vormida häid proletaarlasi. Maalejääjad pidid hakkama tööle suurtes, kõrge tööviljakusega kollektiivfarmides. Kolhooside tööviljakuse suurendamiseks ja töökäte vabastamiseks linnadele vajati traktoreid. 1929. aasta kevadkülvi ajal oli kogu Ukrainas kasutusel ainult viis traktorit. Ülejäänud töö tegid mehed ja hobused. Hiiglasuur mustmullamaa liikus ikka veel nagu loendamatute põlvkondade ajal aastaaegade aeglase pulsi ning inimeste ja loomade töö rütmis.

Partei tahtis seda muuta. Stalin andis isiklikult käsu ehitada kaks suurt traktoritehast Lõuna- ja Kesk-Venemaa teraviljavööndi südamesse – ühe Harkovisse Ukrainas, mida nimetati impeeriumi leivaaidaks, teise Lääne-Kasahstani tühjade steppide ääremaale Tšeljabinskisse. Partei sõnastas ka loosungi: „Me hakkame tootma esmaklassilisi masinaid, et teha sügavkündi talupoegliku mõtteviisi uudismaal.“

Harkovi traktoritehase ehk HTZ ehitust alustati linna servas lagedal kõnnumaal. Ehituse mastaap, selle ambitsioonikus, oli rabav. Esimeseks ehitusaastaks eraldas partei 287 miljonit kuldrubla, 10 000 töölist, 2 000 hobust, 160 000 tonni rauda ja 100 000 tonni terast. Telliseid oli kavas põletada ehituse alt välja kaevatavast savist. Ainukesed masinad olid ehitustöö alguses kakskümmend neli betoonisegistit ja neli killustikupurustajat.

Tööjõu valdav enamik olid kvalifitseerimata talupojad, kellelt oli maa äsja ära võetud. Paljud ei olnud näinud ühtki muud masinat peale hobujõul töötava viljapeksumasina. Müüriladujad oskasid panna püsti Vene ahju, kuid neil ei olnud aimugi, kuidas ehitada tellismaja, puusepad oskasid kirvega ehitada palkonni– vene keeles izba –, kuid mitte barakki.

Tundub kohane rääkida neist päevist heroilises toonis, sest kindlasti nägi Bibikov nõnda ennast ja oma missiooni. Et projekt läks käiku ja viidi lõpule rekordilise ajaga, räägib ehitajate raudkõvast usust ja fanaatilisest energiast. Erinevalt hilisematest nõukogude bürokraatidest ei olnud HTZ parteifunktsionäärid kirjutuslaua külge klammerdunud sulepealiigutajad. Isegi kui mõttes maha võtta ametlike aruannete liialdused, on kindlalt dokumenteeritud, et nad töötasid mornide, süngete ja poolnäljas talupoegade keskel. Veel enam, nad ei teinud neist mitte ainult töölisi, vaid ka ideesse uskujaid. Kuna puudusid niihästi korralikud seadmed kui ka oskustöölised, pidid ehe usk – ja ehe hirm – muutma savivälja üheksakümneks miljoniks telliseks ning ehitama neist tellistest tööstusgigandi. Kogu projekti ülesanne oli demonstreerida, kuidas partei vankumatu tahe saab võitu ka kõige võimatumatest tingimustest.

Bibikov ja tema perekond elasid suures kommunaalkorteris Harkovi kesklinnas Kuibõševi tänav 4, see oli üsna uhke elamine vanas kodanlikus majas, mis vastas tema tõusva parteitöötaja positsioonile. Nad jagasid korterit lastetu juudi abielupaari Rosa ja Abram Lamperiga. Abram oli insener, Rosa suurepärane kokk. Marfa armukadedat kahtlust, et lastele maitseb Rosa toit paremini kui tema tehtud, teravdas tema talupoeglik loomuomane antisemitism.

Bibikov kadus terveteks päevadeks tehasesse. Lenina ei näinud teda peaaegu üldse. Ametiauto tuli talle varahommikul järele ja koju jõudis ta tagasi väga hilja, kui Lenina oli juba magama heitnud. Aga ta leidis nädalalõppudel aega käia saksa keele tundides ilusa ja aristokraatliku noore õpetajanna juures. Kuna Marfa kahtlustas, et mehel on selle õpetajaga armulugu, võttis Bibikov Lenina tundi kaasa ja kõndis temaga käsikäes mööda Gigandi tehnikaülikoolist. Tee peal ostis isa Leninale kommi. Bibikov tervitas õpetajat käesuudlusega – andestamatult kodanlik liigutus, kui ta oleks seda teinud avalikult. Siis andis ta Leninale juturaamatu ja läks õpetaja tuppa, sulgedes enda järel ukse.

Mõnel õhtul kutsus ta koju sõpru tehasest – mehi nagu tehase parteikomitee esimene sekretär Potapenko ja Harkovi linna parteijuht Markitan. Kuigi isa ei joonud ega suitsetanud, oli ta Lenina meelest seltskonna vaim ja hing. Ta nimetab isa suureks zavodila’ks, sõna-sõnalt suureks üleskeerajaks, agitaatoriks sõnast zavoditj, kella üles keerama. „Ma olin uhke, et olen juhi tütar – ja ta oli tõesti juht,“ meenutab Lenina. „Tal oli võlujõud, millega inimesi innustada..“

Võlujõud või mitte, kuid näib, et Bibikov töötas suurtehase ehitusel tõesti peaaegu fanaatilise entusiasmiga. Üks isa töökaaslasi jutustas Leninale hiljem, et isa kirjutas tehase käimla seinale kriidiga „Poisid, täidame plaani!“ ikka tööliste ergutamiseks. Bibikov juhtis ka värbamisreide küladesse ja parajasti demobiliseeritavatesse Punaarmee osadesse, et tuua töölisi juurde. Nendel sõitudel mööda raudtee teivasjaamu, hobuveokitel ja autoga pidasid Bibikov ja mõned väljavalitud töölised kõnesid Harkovi traktoritehase ülistuseks koos värviliste plakatitega oma põhiliselt kirjaoskamatule kuulajaskonnale. Bibikov tuli neilt reididelt tagasi pesematu ja kurnatuna. Lenina mäletab ema kurtmisi täide üle, mis ta kaasa tõi talutaredes ööbimistelt, ning kuidas ema keetis isa aluspesu suures emailkatlas gaasipliidil.

Tehase ametlik ajalugu kirjutati anonüümselt 1977. aastal. Aga selle autor, arvatavasti mõni pensionile jäänud tehasejuht, oli ilmselt oma silmaga pealt näinud Harkovi traktoritehase hoogsaid alguspäevi. Üks loo kangelannasid on Varvara Šmel, talutüdruk, kes tuli kolkakülast tehase ehitusele oma venna juurde. Tema tehases viibimise aeg muutub stroika’l, ehitusel, toimunud proletariaadi progressi metafooriks. Varvara, meenutatakse tehase ajaloos, nägi hämmastusega esimest korda elus traktorit ning määris seda uudistades käed ja näo masinaõliga. Stseeni vaatas pealt „pilkav noormees kollastes kummisäärikutes“, ehitust külastav välismaa korrespondent, kellest saab irvitava lääne sümbol, kus oldi kindlad Venemaa muutumatus mahajäämuses.

„Sümboolne!“ ütles välismaa ajakirjanik. „Taluneiu vaatab traktorit üle. Ja mis selle tulemus oli? Ta määris ainult näo õliga kokku. Ma kordan ja jään alati kordama – et selle tehase ehitamine on ebarealistlik projekt. Soovitaksin sellel neiukesel mitte enam aega raisata ja minna koju keetma – kuidas te seda toitu nimetategi – kapsa-štši’d.“

Ametlik ajalugu väidab, et inimesi „saabus kogu Nõukogude Liidust, kuna paljud vastasid partei ja komsomoli (kommunistliku noorsooühingu) kutsele. Need inimesed olid kirglikult pühendunud oma ülesandele, andsid sellele kogu jõu, olid tõelised entusiastid. Nemad olid ehituse selgroog, aktiivsete võitlejate eesliin tugeva vundamendi rajamiseks sotsialistlikule majandusele.“

Tegelikkus oli teistsugune. Suurem osa ehitusplatsile kogunenud talupoegi olid nälgivad sõjapõgenikud, kes pagesid sõja jalust, mida Nõukogude riik oli alustanud oma rahva vastu.

„Partei läheb õigustatult üle kulakute ekspluataatorlike tendentside piiramiselt kulakluse kui klassi hävitamisele,“ seisis 5. jaanuaril 1930 vastuvõetud keskkomitee otsuses. Wannsee memorandum, kus vormistati 1942. aastal juudiprobleemi lõpplahendus, on kuulsam, kuid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei otsus, millega kulakud määrati hävitamisele, osutus kaks korda surmatoovamaks.

Sõjaväeosad saadeti talupoegi nende maadelt minema kihutama ja konfiskeerima nende „kokkukraabitud“ teravili linnadele ning ekspordiks. Nendega läksid kaasa NKVD ohvitserid, et juurida välja kulakluses kahtlustatavad – mis tähendas sisuliselt iga talupoega, kes töötas naabreist veidi kõvemini või kes tõrkus rohkem kolhoosi minemise vastu. Punaarmee, kelle jõhkrus pärines Kodusõja metsikustest, hakkas samas vaimus sõdima talupoegade vastu. Oli masshukkamisi, külad põletati maatasa ja nende elanikud saadeti keset talve marsikolonnides või tihedalt loomavaguneisse topitult suurtesse orjatöölaagreisse kogu Nõukogude Liidus. Valvurid nimetasid laagreisse saadetavaid inimesi „valgeks kivisöeks“.

„See oli teine Kodusõda – seekord talurahva vastu,“ kirjutas Aleksandr Solženitsõn oma eepilises raamatus „GULAG-i arhipelaag“, selle perioodi terrori „kirjanduslikus juurdluses“. „See oli tõesti suur pöördepunkt ehk suur murrang, nagu seda nimetati. Ainult meile ei öeldud kunagi, mis murdus. See oli Venemaa selgroog.“

1930. aasta alguseks, pärast kogu talve kestnud virtuaalset sõjapidamist – virtuaalset sellepärast, et üks pool oli relvastamata – kollektiviseeriti pooled Ukraina talud sunniviisil. 2. märtsil 1930 avaldas Stalin partei keskajalehes Pravda artikli, kus ta süüdistas talvekuude vägivallas ja kaoses kohalikke kaadreid, kes olid saanud „peapöörituse edusammudest“. Tegelikult olid kohalikud parteikaadrid segaduses ja kohkunud, talupojad põgenesid kolhoosidest massiliselt ning talurahva vastupanu süsteemile ja selle esindajaile oli eskaleerunud niisuguse tasemeni, et isegi Stalin käskis teha vahepeatuse.

Hoolimata ümberringi maapiirkondades toimuvatest õudustest murdsid Bibikov ja teised suurt traktoritehast ehitama valitud kaadrid endistviisi tööd teha.

„Kui pääsukeste parved saabusid kaugetelt soojadelt maadelt tagasi, kui lõokesed hakkasid õhus lõõritama ja mullapind sulas mahedas päikesepaistes, lõid stepis läikima tuhanded adraterad,“ kirjutab ametliku ajaloo autor Pravda juhtkirja kõlavas stiilis. Aga olud olid sünged. Töölised vedasid salgakesi regedel värskelt välja kaevatud savi, sest polnud piisavalt hobuseid – 1934. aastaks olid nälgivad või kättemaksuhimulised talupojad tapnud pooled Venemaa hobused. Puusepad ajasid püsti 150 hööveldamata laudadest barakki töölistele ja ajutises maa-aluses põletusahjus põletati esimesed tellised tõelise tellisevabriku korstna püstitamiseks. Hiljuti mahapandud rööbasteele toodi kaks raudteevagunit, üks täitis sauna ja teine liikuva kliiniku ülesandeid. Töökodade põrandalaudade vahelt lirtsus üles pori ja igal õhtul pandi mudased viisud barakkide kõrvale kevadpäikese kätte kuivama. Aeglaselt hakkasid tehase müürid kerkima kõrgemale saviväljadest, millest nad olid ehitatud.

See oli ime, mida hakati kordama kogu Nõukogude Liidus. Suured tehaselinnad Magnitogorsk Uuralis ja Tomsk Siberis kästi ehitada lagedasse steppi; Sverdlovskis püstitati hiiglaslik rasketööstustehas Uralmaš; Tšeljabinskis valmis teine suur traktoritehas, seda nimetati lühendatult TšTZ, ja üks kombainide, „stepilaevade“ tehas. Ukrainas kerkisid uued metallurgiatehased Krivoi Rogi ja Zaporožjesse, uued kivisöekaevandused rajati Donetski basseinis. Igal esimese viisaastaku päeval avati uus tehas ja 115 uut kolhoosi. Kõikjal kogu maal muutusid reaalsuseks Moskva poliitbüroolt saadud näiliselt fantastilised projektid. Muidugi, riik oli tõestanud oma halastamatust, karistades revolutsiooni vaenlasi, ja nurjumise hind olnuks tõenäoliselt ränk. Aga on raske uskuda, et need industrialiseerimise imeteod sündisid vaid hirmust. Ma usun, et naeratavaid töölisi kujutavate propagandafotode laviini taga oli ka killuke tõde. Lühikeseks, kuid intensiivseks hetkeks lõi suures projektis osalevates meestes ja naistes lõkkele siiras leegitsev uhkus oma loomingu üle.

1930. aasta suve lõpuks, kui viisaastaku algusest polnud möödunud veel aastatki, oli tehase põhiosa valmis – müürid, aakrite kaupa klaaskatuseid, korstnad, põletusahjud, teed ja raudteed. Hakkas ilmuma tehase ajaleht nimega Temp (tempo), et innustada töölisi suuremale tootlikkusele. Bibikov oli selle peatoimetaja, kirjutas regulaarselt artikleid ja õpetas kursustel tulevasi ajakirjanikke kõige kirjaoskajamate tööliste seast. Mõned tema artiklid ilmusid ka ajalehes Izvestija, suures Moskva päevalehes, mille oli asutanud Lenin ise. Lenina mäletab, kuidas isa ostis kioskist erutatult mitu ajalehte nendel hommikutel, kui ilmusid tema kirjutised. Kahjuks ilmus sellal enamik artikleid ilma autori nimeta ja suur osa toimetuse arhiivist hävis sõjas, nii jääb saladuseks, mida Bibikov kirjutas.

Aleksandr Grigorjevitš Kaštanjer, kes töötas 1931. aastal Tempi toimetuses, kirjutas 1963. aastal Ljudmilale, mida ta Bibikovist mäletab. „Tol ajal kõlas teie isa nimi kogu tehases. Ma kuulsin seltsimees Bibikovi kõnesid tehasepõrandal seistes, koosolekutel, ehitusplatsidel. Ma mäletan, et need olid jõulised löövad kõned. Aeg oli tormiline ja juba ajalehe nimi väljendas traktoritehase tööliste mõtteid: tule, aega ei ole raisata, hoia tempot. Te võite olla isa üle uhked, ta oli tõeline leninliku kaardiväe võitleja. Hoidke oma südames tema helget mälestust!“

Pravda, Kommunistliku Partei häälekandja, avaldas 1966. aasta veebruaris loo Harkovi traktoritehasest (pärast Bibikovi ametlikku rehabiliteerimist Hruštšovi ajal), mis manab esile tehase eepilise sünniaja meeleolu: „Ma veetsin pühapäeva [töölise] Tšernoivanenko kodus, kus räägiti palju tehase tänasest tööelust,“ kirjutab anonüümne Pravda korrespondent. „Aga mälestused viivad meid tagasi kolmekümnendatesse aastatesse. Milline aeg see oli! NSVL industrialiseerimise epohhi algus! Me meenutasime, millised olid tollased HTZ töötajad… Karmi ilmega, kuid äärmiselt õiglane direktor Svistun, partei massiagitaator Bibikov – ta oli vahva ja osavõtlik seltsimees, kes oskas innustada meiesuguseid noori raskusi ründama, oli see siis katuse katmine rekordajaga, põrandate tõrvamine või uute masinate paigaldamine – mitte käskude abil, vaid lihtsalt oma kirgliku veendumusega. „Need ei olnud harilikud inimesed,“ ütles Tšernoivanenko allasurutud emotsioonidest käheda häälega. „Need olid hiiglased!“

Et ehitust graafikus hoida, pani Bibikov käima näiliselt paradoksaalse „sotsialistliku võistluse“ süsteemi. See oli sisuliselt võistlus erinevate töölisvahetuste vahel, kes suudab rohkem tööd ära teha. Ta andis töölistele ka nende enda seast leitud kangelasi: „Mehed, kes oma eeskujuga innustasid teisi suurtele töövõitudele ja läksid tehase ajalukku tõeliste kangelastena. Legendaarsed inimesed.“

Bibikovi ja Tempi propagandaosakonna loodud kangelased olid niisugused mehed, nagu Dmitri Melnikov, kes pani Ameerika Marioni – neljateisttonnise ekskavaatori – kokku kuue päeva, mitte kahe nädalaga, nagu oli öeldud tehase juhendis. Need ja teised töökangelasteod avalikustati stengazeta’des, käsitsi paljundatud seinalehtedes, mis pandi tehases mitmel pool üles. Laisklejaid mõistsid kaaslased muidugi hukka: „Mina, Kuzmenko brigaadi betoonivalaja, ei saanud kolm tundi töötada X-i kobakäpluse tõttu,“ seisab ühes 1930. aastate lõpul välja pandud seinalehes. „Ma nõuan, et ta maksaks oma taskust välja meie brigaadi töökangelaste töötasu kaotsiläinud tundide eest.“

Kuid ergutamisest hoolimata oli töö graafikust maha jäänud, kui revolutsiooni kolmeteistkümnes aastapäev 1930. aasta oktoobris lähenes ja tehase valmimise lõpptähtaeg seisis silme ees. Bibikovi parteikomitee algatusel korraldasid töödejuhatajad „lööktöö-öid“, mil mängis puhkpilliorkester ja tööliste brigaadid omavahel võistlesid.

Tehase töölistel ja juhtkonnal kujunes peagi niisuguste võistluste maania, kuna üleriigilised lehed avaldasid nende imeliste (kuid järjest veidramate) töövõitude kohta ulatuslikke reportaaže. Üks Pravdas ilmunud arvutute kirjutiste juhtmotiiv oli välismaalaste sajatamine ja nende ennustuste ümberlükkamine. Et mitte maha jääda, hakkas Harkovi traktoritehas varsti püstitama oma rekordeid.

„[Töölised] lükkasid ümber ka välismaiste ekspertide kalkulatsioonid Kaiseri betoonisegistite tootlikkuse kohta,“ kirjutatakse Harkovi traktoritehase ajaloos uhkelt. „Näiteks professor Seiliger väitis, et masin ei suuda toota ühe kaheksatunnise vahetuse kestel üle 240 partii betooni. Aga traktoritehase kommunistid otsustasid normi ületada.“ Nelisada meest tuleb vahetusse ja valmistab kangelaslikult 250 segupartiid. „Välismaa spetsialistid ja nende teooriad ei ole meile seaduseks,“ kiitles töödejuhataja G. B. Marsunin tehaselehe Temp korrespondendile.

Tehase puhkpilliorkester mängis nüüd kõik ööd läbi, muusika täitis tehaselöövi ja mattis enda alal HTZ kuue Kaiseri betoonisegisti müra. Brigadirid jooksid edasi-tagasi, innustades mehi tööle. Mõne järgmise kuu kestel tõusid rekordid 360 seguni, siis 452-ni. Üleliiduline betoonisegajate kokkutulek toimus Harkovis, et tähistada HTZ hämmastavaid rekordeid. Välismaa betoonisegude valmistamise spetsialist, salapärane professor Seiliger ise saabus Austriast kohale ja vaatas hämmeldunult – „Jah, te toodate tõepoolest, see on fakt“. Nii on jäädvustanud tema sõnad Temp.

Oli ka müüriladumise töökangelasi. Entusiastlik komnoor Arkadi Mikunis jäi pärast oma tööpäeva lõppu vaatama vilunud müüriladujate tööd ja luges vabal ajal müüriladumise õpikuid; ta jõudis oma õpetajaile varsti järele ja täitis vahetuse kestel samuti normi, milleks oli 800 tellist. Spetsiaalselt korraldatud lööktöö-ööl ladus Mikunis vahetuse kestel 4 700 tellist. „Rohkem,“ teatab Temp uhkelt, „kui isegi Ameerikas.“ Olles tehase antud palgalisel puhkusel Kiievis, kutsuti ta kohalikele müüriladujaile oma oskusi näitama ja ta ladus 6 800 tellist. Jutud levisid kogu maailma müüriladujate seas ja Saksamaa meister tuli Hamburgist oma silmaga vaatama – pärast poole vahetuse kestel Mikunisega kõrvu töötamist loobus ta edasisest võistlusest. Ent Mikunis ei peatunud. Tema rekord tõusis 11 780 telliseni päevas, mis mõnevõrra ebatõenäoliselt ületab eelmise maailmarekordi rohkem kui kolm korda. Oma fenomenaalsete võimete eest kiirmüüriladumisel – ilmselt tellis iga nelja sekundi kestel kaksteist tundi järjest – autasustati Mikunist Lenini ordeniga.

Just nagu ei piisaks uute rekordite püstitamisest, pani Bibikov käima õhtused kursused, et tõsta tehase tööliste „sotsialistliku teadlikkuse taset“. 1931. aasta kevadeks käis enamik töölisi, kes olid aasta varem olnud näljased savi kaevavad talupojad, vabatahtlikult õhtustel kursustel, et saada masinisti või inseneri kvalifikatsiooni. Pärast vahetuse lõppu tormati sööklasse ja pesema, sealt kursustele. 500 õnneseent tööliste seast saadeti isegi Stalingradi ja Leningradi õppima, kuidas töötada uutel spetsiaalsetel tööpinkidel, mis olid seal käigus. Üks paljudest seletustest, mida Bibikov andis oma vaevatud naisele pidevalt hilja kojutuleku kohta, oli, et ta pidas ise marksismi-leninismi loenguid juhtivtöötajate rühmale ning poliitökonoomia loenguid kollektiivi lihtliikmete massiauditooriumile. Võib kujutleda innukate ja vähem innukate kuulajate ridu vaatamas üles kõnepuldis seisva kiilaspäise, triibulises madrusesärgis elavaloomulise kogu poole ja täitumas informatsioonist nagu käsnad vedelikust, kuni Marx ja Lenin aegamööda asendasid venelaste vana Jumala, kellesse uskudes nad olid üles kasvanud.

31. mail 1931. aastal näidati poliitbüroo tööstusjuhile Sergo Ordžonikidzele aupaklikult peaaegu valmis tehasehooneid. Ordžonikidze käskis ehituse lõpetada 31. juuliks ning kohe pärast seda alustada tootmisliinide paigaldamist. Arvestades väljaütlemata karistusi nurjumise korral, pole ime, et töö valmis tähtajaks.

25. augustil 1931. aastal tulid montaažiliinilt esimesed proovitraktorid. 25. septembril saatis tehase direktor keskkomiteele telegrammi, et HTZ on valmis alustama 1. oktoobril täielikku tootmist, nagu plaan ette nägi, kõigest 15 kuud pärast rajamise algust.

Ametlikule avamisele suurde masinasaali kogunes kakskümmend tuhat inimest. Proletaarne luuletaja Demjan Bednõi, kelle varjunimi tähendab Demjan Vaene, luges värsse, mis ta oli selle sündmuse auks kirjutanud. Moskvast oli saabunud kõrgete ametnike delegatsioon. Üle tehase territooriumi lendas biplaanlennuk, puistates lendlehti luuletusega „Tervitus viisaastaku hiiglasele“. Kollaste kummisäärikutega välisajakirjanik oli samuti kohal, „sama lohakas, kuid vähem enesekindel“. Varvara, maatüdruk, keda ta oli pilganud, oli vahepeal õppinud tehasekoolis ja temast oli saanud kvalifitseeritud terasepressija.

Ukraina keskrahvamajanduskomitee esimees Grigori Ivanovitš Petrovski lõikas lindi läbi, sammus saali ja sõitis välja tulipunasel traktoril, mis oli kaetud nelkidega ja mida juhtis tööeesrindlane Marusja Bugajeva, samal ajal mängis tehase orkester „Internatsionaali“. Tema kannul sõitsid kümned traktorid. Ajalehe Temp erinumbris seisab, et üks kolhoosnik olevat avamisel hüüdnud: „Seltsimehed, see on ime!“

Nõukogude satiiriajakiri Krokodil avaldas sõna-sõnalt tehase juhtkonna telegrammi: „Esimene oktoober Harkovi traktoritehase avamine kutsume toimetuse esindajat pidulikule avamisele tehase direktor Svistun parteisekretär Potapenko tehasekomitee esimees Bibikov.“ Ajakiri pühendas sündmusele luuletuse „Harkovi traktoritehase ehitajatele“.

Kõigile, kõigile kangelaslikele ehitajatele, ühe meie suure võidu osalistele, kes töötasid Harkovi traktori ehitamisel,

Krokodili palav tervitus!

Rõõmust pakatav krokodill teeb teile oma lõugadega kummarduse:

te täitsite ülesande bolševistliku autundega,

Harkov ei andnud tempole alla…

Rekord! Üks aasta ja kolm kuud!

* * *

Aga üldise juubeldamise varjus muutus maapiirkondade olukord järjest katastroofilisemaks. HTZ traktorid tulid liiga hilja, et aidata koristada 1931. aasta teraviljasaaki, mis oli pärast kollektiviseerimise vapustusi armetu. Kavandatud „viljavabrikud“ tootsid vaid veidi üle poole sellest, mida samad põllumaad andsid viis aastat varem. Talupoegade ainus protestimisviis maa ja kodude kaotamise vastu oli tappa loomad ja süüa ära nii palju toiduvarudest, kui nad enne komissaride tulekut jõudsid. Kohalviibinud Punase Risti töötajad kinnitasid, et nad nägid „söömisest purjus“ talupoegi, silmad tardunud hullumeelsest, ennasthävitavast õgimisest ja teadmisest, mida see kaasa toob.

Pole ime, et nad töötasid uutes riiklikes majandeis vastutahtmist. Aga riik nõudis vilja mitte ainult linnaelanike toitmiseks, vaid ka valuuta vastu eksportimiseks, et osta välismaalt masinaid teiste Harkovi traktoritehase taoliste projektide teostamiseks. Nõukogude insenere saadeti Ameerikasse ja Saksamaale ostma auruhaamreid, terasevaltsimismasinaid ja – presse kohvritäite Nõukogude kulla eest, mis oli saadud viljamüügist kriisiaegsete hindadega. HTZ Ameerika auruhaamer, mille saboteerimises Bibikovi hiljem süüdistati, maksis 40 000 kuldrubla, see oli peaaegu tuhande tonni nisu ekvivalent, millest oleks piisanud miljoni inimese kolme päeva toiduks.

1931. aasta oktoobris rekvireeris Nõukogude valitsus 7,7 miljonit tonni teravilja ahtrast 18 miljoni tonni suurusest saagist. suurem osa sellest läks linnade, nõukogude võimu kantside toitmiseks, kuigi kaks miljonit tonni eksporditi läände. Tagajärjeks oli üks sajandi suurimaid näljahädasid.

1929. ja 1930. aasta eksproprieerimiste ajal oli osa külasid jäänud nälga vastupanu tõttu komissaridele, kes konfiskeerisid karistuseks kogu vilja, mis nad leidsid. Nüüd, 1931. aasta talve hakul, haaras nälg oma võimusse kogu Ukraina ja Lõuna-Venemaa. Miljonid talupojad pagesid kodudest, kogunesid linnadesse, surid Kiievi, Harkovi, Lvovi ja Odessa tänavasillutisel. Läbi näljapiirkondade liikuvatele rongidele paigutati relvastatud valvemeeskonnad, et kohalikud ei saaks vaguneisse tungida. Üks tolle sajandi Venemaa õudsemaid pilte on foto aukuvajunud nägudega talupoegadest, kes müüvad Ukraina turu lihaletil tükeldatud lapsi.

Kollektiivmajandite uutel suurtel põldudel olid valvetornid nagu vangilaagreis, et inimesed ei saaks tulla viljavargile. Kehtestati seadus, mis saatis viljavarguse eest vähemalt kümneks aastaks sunnitööle – üks Kiievi kohus mõistis kuu ajaga surma 1500 viljapeade korjajat. Valvetornide meeskondadeks olid pioneerid, kommunistliku lasteühingu (10- kuni 15-aastased) liikmed. Neljateistaastasest Pavlik Morozovist sai 1930. aastal rahvuskangelane, kui ta kaebas kohalikele võimudele oma kulakust isa peale, kes ei loovutanud vara kolhoosile. Pärast seda tappis pealekaebajast Pavliku, võib-olla isegi õigustatult, tema vanaisa. Selle noore revolutsioonimärtri lugu jõudis Pravda esiküljele, tema kangelaslikkusele pühendati raamatuid ja laule.

„Valitses niisugune ebainimlik kujuteldamatu viletsus, nii metsik katastroof, et see hakkas tunduma peaaegu abstraktsena, ei mahtunud teadvusesse,“ kirjutas Boriss Pasternak pärast sõitu Ukrainasse. Noor Ungari kommunist Arthur Koestler leidis eest „vaikusesse mattunud tohutu maa“. Briti sotsialist Malcolm Muggeridge sõitis rongiga Kiievisse, kus ta leidis eest nälgiva elanikkonna. „Ma mõtlen täielikku nälgimist, mitte alatoitlust,“ kirjutas ta. Veel hullem, Muggeridge sai teada, et veel olemasolevad viljavarud anti sõjaväeosadele, kes toodi Ukrainasse suruma maha nälgivate talupoegade mässe. Idealistlik Muggeridge lahkus Nõukogude Liidust kibestunult, olles veendunud, et ta oli olnud tunnistajaks „ühele hirmsaimale kuriteole ajaloos, nii metsikule, et tulevikus ei taha inimesed uskuda, et see iialgi juhtus“.

Kohkusid isegi karastunud revolutsionäärid nagu Nikolai Buhharin. „Revolutsiooni ajal sain näha niisuguseid asju, mille nägemist ma ei soovi oma vaenlastelegi. Kuid 1919. aasta ei ole võrreldav sellega, mis toimus aastail 1930–1932,“ kirjutas Buhharin veidi aega enne seda, kui ta 1938. aastal partei puhastuse käigus maha lasti. „1919. aastal sõdisime oma elu eest… aga tol hilisemal perioodil korraldasime täiesti kaitsetute meeste massihävitamise koos nende naiste ja lastega.“

Näljahäda ei olnud ainult õnnetus – see oli relv, mida talurahva vastu sihilikult kasutati, „Näljahäda läks tarvis, et näidata neile, kes on peremees,“ ütles üks vanem parteitöötaja Viktor Kravtšenkole, planeerimisega tegelnud partei-apparatšik’ule, kes põgenes 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse. „See läks maksma miljoneid inimelusid… aga meie võitsime selle sõja.“

Bibikov nägi kindlasti nälginuid – kokkukuivanud nägusid, paistes kõhte ja tühje pilke. Ta sõitis sageli partei ja tehase ülesandeid täites oma mustas Packardis või esimese klassi vaguneis, mille koridorides seisid relvastatud valvurid. Ta pidi teadma, et linnavõimude salajasel korraldusel liikusid Ukraina linnade tänavail öösiti veoautod, mis korjasid üles maalt siia komberdanud talupoegade laipu. Paljud pidid jõudma HTZ okastraadist piirdeaiani linnaservas. Hommikuks ei paistnud neist jälgegi inimestele, kes otsustasid mitte näha kõikjal ümberringi toimuvaid õudusi. George Bernard Shaw kuulutas 1932. aastal pärast hoolikalt ettevalmistatud ringsõitu Ukrainas, et ta „ei näinud Venemaal ainsatki alatoitumuses inimest“. New York Timesi korrespondent Walter Duranty, Pulitzeri preemia laureaat, nimetas näljahäda kirjeldusi Nõukogude-vastaseks propagandaks. Partei silmis olid nälgivad talupojad lihtsalt revolutsiooni saast, keda tuli eirata, kuni nad kuulekalt surid – ja siis unustada. Parteijuhid tahtsid, et maailm näeks ainult rabavaid saavutusi, mitte hinda, mida nende eest maksti.

Bibikov kandis hoolt, et ta perekond ei teaks midagi. Lenina mäletab Harkovi päevist ainult turge täis puu- ja aedvilja ning isa, kes tuli koju tehase sööklast kaasatoodud viinerite ning kommikarpidega lastele. Ta ei mäleta, et neil oleks olnud millestki puudus. Mida mõtles Bibikov, toppides paberisse mässitud toidupakke portfelli õhtuhämaruses, mis tõi kaasa uued nälginud ja meeleheitel rändurid? Ma usun, et ta mõtles: taevale tänu, et need on nemad, aga mitte meie.

Kaks aastat varem toimunud kollektiviseerimisega kaasnenud konvulsioone võis kuidagi seletada sõjana revolutsiooni klassivaenlaste, kulakute vastu. Aga praeguseks olid need vaenlased likvideeritud ning tuleviku kollektiivmajandid asutatud. Ometi pidid isegi ideoloogiast pimestatud inimesed nägema, et tööliste ja talupoegade riik ei suutnud ilmselgelt oma rahvast toita. Veel enam, hoolimata industrialiseerimise hiilgavatest saavutustest oli niisama selge, et kogu sotsialismi unelmat hoiti üha enam koos sunniviisil. Juba 1930. aasta oktoobris keelustas seadus tööjõu vaba liikumise, sidudes talupojad oma maa ja töölised oma vabriku külge nagu pärisorjuse ajal. 1932. aasta detsembris seati sisse sisepassid, et tõkestada nälgijate rännet maalt linnadesse.

Kas Bibikovi otsus jätkata uskumist, kuigi kuhjusid tõendid, et unistus oli muutumas õudusunenäoks, tegi ta küünikuks? On raske ära arvata, sest eeskätt puudus tal valikuvõimalus teha muud kui järgida partei joont. Alternatiiv oleks tähendanud nälgijate sekka sattumist või veel hullemat. Ometi oli ta ilmselt nii intelligentne, et mõista: paradiisi, mille eest võitlemisele ta oli pühendanud kogu oma täiskasvanuelu, ilmusid kohutavad praod.

Võib-olla sisendas ta nagu paljud põlvkonnakaaslased endale selle kahekümnenda sajandi suurima ketserluse suhtes: et kodanlikul sentimentaalsusel pole kõrgema humaansuse teenija südames kohta. Võib-olla uskus ta, et partei loob lõpuks sellest kaosest hea uue ilma. Või kinnitas ta endale mitte nii ennastõigustavalt, et tema kohus on teha kõik, mis ta suudab, Venemaa mahajäämuse vastu võitlemiseks, millest on tingitud näljahädad ja verivaesus, aidata kaasa moodsa industriaalriigi sepistamisele. Tõenäolisem on inimlik seletus: oli palju lihtsam elada oma müütide järgi ja jätkata uskumist partei ülimasse tarkusse kui avameelselt rääkida ja hukatusega riskida.

Ometi paistab, et näljast kurnatud maa, mida Bibikov nägi 1931.–1932. aasta talvel, muutis teda oluliselt. Parteil oli alati õigus – jah, aga partei taktikat oleks vähemalt tulnud pehmendada. Nagu paljud Ukraina parteijuhid, kes olid kohapeal näinud Stalini paindumatu liini põhjustatud õudusi, jõudis Bibikov veendumusele, et Stalini valitsemist tuleb leevendada, kui tahetakse vältida edasisi katastroofe. Tema võimalus arvamust avaldada tuli kaheksateist kuud hiljem, veidi enne tema teise tütre, minu ema Ljudmila Borissovna Bibikova sündi.