Читать книгу Stalini lapsed. Kolm põlvkonda armastust ja sõda - Owen Matthews - Страница 5

1934. aasta jaanuaris jättis Bibikov oma viimaseid nädalaid raseda naise koju ja sõitis koos mitme teise tehase juhtivtöötajaga erirongis Moskvasse XVII üleliidulisele parteikongressile kui mitteametlik vaatleja. Kuna ta Marfaga kunagi poliitikast ei rääkinud, ei olnud naisel aimugi, et mees oli otsustanud sooritada vastupanuakti, mis maksis talle hiljem elu.

Kokkutulekut nimetati „võitjate kongressiks“, mis tähistas kollektiviseerimise võitu, viisaastakuplaani triumfaalset täitmist ja revolutsiooni konsolideerumist. Aga hoolimata ametlikest kiidukõnedest oli rahvamasside seas tunda väsimuse kasvu. Bibikov tajus nagu paljud teisedki, et näljahädale, mis jätkus veel suures osas Lõuna-Venemaast, tuleb teha lõpp. Viisaastakuplaan oli täidetud, kuid rohujuure tasandil seisvad mehed ja naised, kes olid pigem tegevjuhid kui ideoloogid, nägid oma silmaga, et muutusi ei saanud jätkata sama pöörases tempos. Ent Stalin, oma kabinetis istuv tulipea, nõudis suuremat toodangut, kõrgemaid saake ja veel jõulisemat kollektiviseerimist, hoolimata selle selgelt katastroofilistest tagajärgedest.

Kongressil ei olnud avalikku lõhenemist. Kuid käisid jutud Stalini vabastamisest võimupositsioonilt, milleks ta oli muutnud seni tähtsusetu peasekretäri ametikoha, ja tema asendamisest mõõdukama Sergei Kiroviga. Leningradi parteisekretär Kirov oli siis Stalinist väärikamgi kandidaat. Ta oli Kodusõja kangelane, Lenini lähedane liitlane ning suurim oraator parteis pärast Trotski aegu.

Bibikovi nagu paljusid tema Ukraina kolleege julgustas näiliselt avameelne õhkkond, tunne, et tulemas on äge ideoloogiline vaidlus võrdsete vahel suure eksperimendi tuleviku kohta, mida nad kõik üles ehitasid, ning nad toetasid kogu südamest Kirovi kava tempot alandada. See osutus saatuslikuks veaks. Stalini juba paranoilises mõtlemises oli Kirovi katse leevendada kollektiviseerimise hävitavat tempot andestamatu solvang ja väljakutse tema kui revolutsiooni ideoloogilise juhi positsioonile. Stalin ei unustanud, kes ja kuidas hääletasid, kuigi ta ootas kättemaksmisega neli aastat. XVII kongressi 1966 delegaadist surid puhastuse käigus 1108. Kongress lõppes tavaliseks muutunud seisvate ovatsioonidega ja üleskutsetega veel suurematele triumfidele tulevikus. Bibikov seisis koos teistega püsti ja aplodeeris Stalinile ning poliitbüroole. Aga polnud selget lõpptulemust. Kirov oli keeldunud avalikult Stalini vastu välja astumast. Ent niisama ilmne oli ka, et Stalin ei olnud veel partei vaieldamatu peremees. Avameelne debatt partei tuleviku üle ei kordunud enne Mihhail Gorbatšovi aega, kui partei lõplikult lõhestus.

Bibikovi teine tütar Ljudmila sündis 27. jaanuaril 1934. aastal, just pärast isa tagasijõudmist kongressilt. Kuigi Bibikov oli pannud vanemale tütrele nime Lenini järgi, ei pannud ta rõhutatult teisele tütrele nimeks Stalina, nagu mõned pugejad olid juba hakanud tegema.

* * *

Aasta möödus palavikulises töös tehases ilma vähimagi märgita poliitilisest maailmalõpust, mida Stalin juba vaikselt plaanitses. Aga Lenina mäletab, et 2. detsembri õhtul 1934 tuli isa töölt koju pisarsilmi. Ta räntsatas elutoa nahksohvale ja jäi sinna liikumatult tükiks ajaks, pea käte vahel.

„Mõ propali,“ sõnas Bibikov vaikselt naisele. „Me oleme kadunud.“

Lenina küsis emalt, mis oli juhtunud. Marfa ei vastanud ja saatis ta magama.

Eelmisel õhtul oli üksi tegutsev mõrvar lasknud Sergei Kirovi maha tema kabineti lähedal koridoris Leningradi parteikomitees Smolnõi instituudi majas. „Me oleme kadunud,“ ütles Bibikov, nuttes mehe surma pärast, keda ta oli imetlenud. Aga kas ta nuttis ka enda pärast? Vihast vea üle, mille ta tegi. Samastades end liiga lähedalt kaotava poolega? Hoolimata oma kultiveeritud proletaarsest rohmakusest pidi Bibikov olema poliitikaloom, komiteemees, tõusva tähe vaistuga, kustpoolt tuul puhub. Kui Bibikov lamas diivanil ja nuttis Kirovi pärast, meenutas ta kindlasti kõiki neid nüüd ohtlikke jaanuarivestlusi, murdes pead, kas ta oli öelnud liiga palju.

Ent vasarahoop ei langenud kohe. Ka Stalin nuttis avalikkuse ees Kirovi matustel ja oli esimene kirstukandja, kes juhtis rahva leina. Tal oli piisavalt aega, et maksta kätte vaenlastele partei südames, keda Stalin oli kongressil identifitseerinud.

Kohalikul tasandil töötas partei masinavärk sujuvalt. HTZ toodangutase tõusis ja näljahäda andis õnneks järele – kuigi ka sellepärast, et miljonid surnud ei vajanud enam toitu. Bibikovi ja veel kolme meest HTZ juhtkonnast autasustati Lenini ordeniga, tema orden kandis numbrit 301 ja oli punases sametkarbikeses. See oli tunnustatud eelmäng suurematele asjadele. 1935. aasta lõpul tuli oodatud edutamine Tšernigovi oblasti parteikomitee sekretäriks keset Põhja-Ukraina laiuvat põllumaad. Bibikov oli kolmekümne kahe aastane, teel kõrgelennulise tuleviku poole – võib-olla saab ta edaspidi kas Ukraina või üleliidulise partei keskkomitee liikmeks. Võib-olla jõuab veelgi kõrgemale.

Pärast Harkovi tossavaid tehasekorstnaid ja kolisevaid raudteepöörmeid pidi Tšernigov tunduma nagu samm tagasi aeglasemale ja vanaaegsemale Venemaale. Tšernigovi kreml oma keskaegsete katedraalidega seisab aeglaselt voolava Desna jõe kõrgel kaldal. Parkmets ulatub linnasüdamesse ja suvel on õhk täis tänavaid ääristavate paplite villa. Rikaste Tšernigovi kaupmeeste ehitatud masajad kaunistustega majad seisavad ikka veel ja linn on säilitanud revolutsioonieelse kodanliku soliidsuse. Linnas on palju suuri kirikuid, mis mingil moel pääsesid bolševike dünamiidist. Tšernigov oli vist liiga kõrvaline koht, et seal oleks hakatud põhjalikult pühakodasid likvideerima, liiga kaugel Ida-Ukraina suurtest tööstuskeskustest, kus sepistati sotsialismi tulevikku. See oli vaikne tiik, kuid Bibikov oli kindel, et kui ta on oma uuel parteitööl edukas, siis ei jää ta siia kauaks pidama.

Bibikovid elasid privilegeeritute elu. Kolmekümnendate aastate alguse spartalik eetika oli juba lõtvumas. Eliit omandas kiiresti võimalusi, mis tõstsid nad kaaskodanikest kõrgemale. Marfa ostis toitu parteitöötajate erikaupluses ja Bibikovil oli ette nähtud puhata spetsiaalselt Musta mere äärde ehitatud sanatooriumides. Iga kuu andis Bibikov Marfale väikese talongiraamatu importsöögi, – tekstiili ja – jalatsite peale Insnabi ehk „välisvarustuse“ kaupluse jaoks. Perekond asus elama suurde neljatoalisse korterisse ilusa mööbliga, mis oli konfiskeeritud rikkalt kaupmeheperekonnalt Tšernigovi uutele valitsejatele. Seal küüris Varja Bibikovide potte ja panne tellisetolmuga läikima.

Boriss pani oma kabinetti laeni ulatuvad riiulid ja täitis need raamatutega, mida ta luges suures nahktugitoolis. Töölt koju tulles astus ta kohalikku raamatukauplusse ja ostis tütardele lasteraamatuid ning endale ideoloogilisi köiteid. Kui Marfa kärkis Leninaga, astus tüdruk kikivarvul Bibikovi kabinetti ja ronis nuttes isa sülle. „Ei maksa tema üle kurta,“ ütles siis isa. „Tugevdame parem meie liitu.“ See oli naljatav viide tollasele partei hüüdlausele.

Esimesel talvel Tšernigovis hulkusid tüdrukud linnas raudkelguga, mille oli neile meisterdanud vana naaber Harkovis, see meelitas nende kannule karjakaupa kadetsevaid lapsi kuni kremli järskude vallideni, kust oli hea alla sõita. Suvel tegi Marfa tüdrukuile moodsad valged kellukmütsid, mis olid kopeeritud Moskva moelehekülgedelt, ja õmbles kleidid kirjust puuvillasest importkangast. Et olla vastavuses oma uue, eliidiabikaasa staatusega, hakkas ta end nimetama Maraks, sest Marfa kõlas tema arust liiga matslikult – kummaline snobism proletariaadi diktatuuri riigis. Bibikov oli endistviisi töönarkomaan, kuid hakkas köögis pikemalt jutlema – mitte viina võtma – parteiliste seltsimeestega. Mees ostis Marfale ja Leninale hooajaabonemendid hiljuti ehitatud teatrisse, kuid ise ei saanud ta seal käia, sest töötas igal õhtul kella üheksani, kui näidend hakkas juba läbi saama.

Lenina polnud kunagi olnud nii õnnelik kui nendel salaliidu päevadel armastatud isaga. „Ma näen seda praegugi nii selgelt,“ ütles ta mulle peaaegu pool sajandit hiljem. „Ma näen seda nagu unes. On raske uskuda, et see juhtus kunagi päriselt.“

Bibikov lõõgastus koguni niivõrd, et hakkas üle aisa lööma või vähemalt tegema seda avalikumalt. Lenina mäletab, kuidas Marfa karjus mehe peale köögis, süüdistades teda armukeste pidamises. See oli 1936. aasta jaanuaris, mil kõik partei liikmed olid kohustatud parteipileteid vahetama, et ebasoovitavaid elemente välja sõeluda, sellal võetigi temast portreefoto, kus ta on parteitöötajate frentšis. Võib-olla kumab läbi range näoilme ka kübeke endaga rahulolu.

Aga Ukraina väikelinna näilise tavaelu varjus liikus riik täieliku hulluse poole. NKVD, nüüd halastamatu ja sadistliku Nikolai Ježovi juhtimisel, valmistus uueks kodusõjaks. Seekord mitte valgete ega talupoegade, vaid kõige salalikuma vaenlase, parteisse endasse pugenud reeturite vastu.

Esimestena kukutati vanad kommunistid, kelle pikaajaline tegevus ja moraalne autoriteet võisid kahjustada Stalini positsiooni. Lev Kamenev ja Grigori Zinovjev, mõlemad Lenini esimese poliitbüroo liikmed, seisid Moskvas 1936. aasta näidisprotsessidel süüpingis ja tunnistasid, et olid olnud imperialistide spioonid, nende peale kisendas hüsteeriline peaprokurör Andrei Võšinski. Avalikke protsesse korraldati ka „kahjurite“ ehk juhtivate inseneride üle, keda süüdistati industrialiseerimise edukäigu saboteerimises. Nad tunnistasid, et olid kuulunud kontrrevolutsioonilistesse organisatsioonidesse, mis tahtsid õõnestada sotsialismi võitu. Stalini rivaal Lev Trotski, väidetava kontrrevolutsioonilise liikumise juht, oli juba põgenenud maapakku Istanbuli lähedal asuvale Buyukada saarele. Käis eelseisva suure parteipuhastuse sõnavara ja taktika harjutamine ning lihvimine.

Kuni 1937. aasta septembrini oli Ukraina suhteline pelgupaik näidisprotsesside eest, mis hõrendasid Moskva eliidi – sõjaväe, haritlaskonna ja valitsusaparaadi – ridu. Aga just Ukraina oli Stalini arvates trotskismi ning võimaliku opositsiooni pesa, mis pidi saama tunda tema raevu pearaskust, kui ta lõpuks laskis käiku oma nii hoolikalt konstrueeritud julgeolekumasina täisvõimsuse.

1937. aasta veebruaris ja märtsis toimunud partei keskkomitee pleenumil tegid Stalini oponendid viimase, läbikukkumisele määratud katse protestida tema võimumonopoli vastu. Kohe pärast seda kohtumist tagandati viiendik Ukraina kompartei juhtkonnast. Kui Bibikov luges Pravdas selle kohta ilmunud lühiteadet, pidi ta kartma, et hullem on veel järgnemas. Suve algul hakati tema kolleege kutsuma NKVD-sse ülekuulamisele. Tagasi tulid neist vähesed.

Inimesed tõmbusid vaistlikult endasse, mähkisid end kaitsvasse vaikusesse nagu jalakäijad, kes tõttavad koju suvise paduvihma ajal. Lenina märkas äkilist muutust õhkkonnas. Isa paistis väsinuna ja oli kaotanud suure osa oma harilikust rõõmsameelsusest. Parteitöötajate naiste sõbralik lobisemine trepikojas oli muutunud närviliseks naljaviskamiseks. Ilmselt tundis Bibikov kergendust, valmistudes suvepuhkuseks Gagras, Gruusia Musta mere äärses kuurortlinnas asuvas parteisanatooriumis 1937. aasta juulis.

Avasin vanaisa NKVD-toimiku pruunid, vanadusest pehkinud pappkaaned ühel hallil detsembrihommikul endises Kiievi NKVD majas, kus nüüd tegutseb Ukraina julgeolekuteenistus. Nüüdseks 260 leheküljeni paisunud toimik asub sel kummalisel Venemaale iseloomulikul piiril bürokraatlikkuse ja hoolika üksikasjalikkuse vahel. Sinna olid kokku köidetud absurdselt väiklased tõendid (komsomolipileti, brauningu ja selle kahekümne kolme padruni ning Lenina pioneerilaagri tuusiku konfiskeerimise kohta) ning vapustavad dokumendid: pikad ülestunnistused, paberile pandud tibatillukese kraapiva käekirjaga, tindiplekilised ja ilmselt piinamise survel kirjutatud, ametlik süüdistus peaprokurör Võšinski allkirjaga, lohakalt kirjutatud allkirjaga sedel, mis kinnitab surmaotsuse täideviimist. Dokumendid, formularid, märkmepaberid, kviitungid – kogu painajaliku ennastõgiva bürokraatia relvastus. Paberivirn, mis võrdus ühe inimeluga.

Esimene dokument, sama fataalne kui kõik sellele järgnevad, oli Tšernigovi oblasti prokuröri masinakirjaline order „Boriss L… Bibikovi, Tšernigovi oblasti parteikomitee osakonnajuhataja“ arreteerimiseks, kuna teda kahtlustatakse „kuulumises kontrrevolutsioonilisse trotskistlikku organisatsiooni ja osalemises organiseeritud nõukogudevastases tegevuses“. Seal kästakse hoida Bibikovi juurdluse ajal arestis, kautsjoni vastu vabastamata. Ta isanime koht on jäetud tühjaks, just nagu oleks nime kusagilt nimekirjast ümber kirjutanud isik, kes Bibikovi ei tundnud ja temast midagi ei teadnud. Tsiviilprokuröri korraldust kinnitab samal päeval NKVD resolutsioon arreteerimise kohta, mis muutus – kui mitmekihiline bürokraatia hoo sisse sai – 22. juulil formaalseks arreteerimiskäsuks, mille andis välja kohalik prokurör. Ohvitser Košitšursinile – või mingi selletaoline nimi, on kirjutatud vaevu loetava, poolkirjaoskamatu käekirjaga – tehti ülesandeks leida Bibikov „Tšernigovi linnas“. Tal ei õnnestunud seda teha – Bibikov oli juba teel Gagrasse. Seal saadi ta lõpuks 27. juulil kätte ning toodi tagasi Tšernigovi NKVD vanglasse.

Mida ta mõtles hetkel, mil astus peeglitagusesse maailma, elavate inimeste seast hukkumisele määratute hulka, mida ta siis ütles, seda ei tea keegi. Talle oleks olnud kõige kergem mitte midagi öelda ja resigneerunult alistuda, pidades end juba surnuks. Kuid tema iseloom ei olnud niisugune. Ta oli võitleja ja võitles oma elu eest, kahetsusväärses teadmatuses, et partei oli juba andnud käsu ta tappa. Parteiinimesena oleks ta pidanud teadma, et selle kõikvõimsale tahtele pole võimalik vastu astuda – kuigi me teame, et mingil hetkel järgnenud kuude kestel lakkas ta olemast apparatšik ja muutus lihtsalt inimeseks, kes keeldus elamast valedes mõne lühikese asjatu vaprushetke vältel.

Aleksandr Solženitsõn kirjutab „GULAG-i arhipelaagis“ süüdistatu üksildusest arreteerimise hetkel, hingelisest segadusest ja peakaotusest, nende meeste ja naiste hirmust ning nördimusest, kellest Nõukogude Liidu vanglad sel suvel pilgeni täitusid. „Kogu võimuaparaat vajus täie raskusega üksikule ja soomustamata tahtele,“ kirjutab Solženitsõn. „Mu vend! Ära mõista hukka neid, kes osutusid nõrgaks ja võtsid tunnistustes omaks rohkem, kui oleksid tohtinud. Ära viska esimesena kivi nende pihta.“

Jevgenia Ginzburgi sünge kirjeldus ta enda arreteerimisest ja kaheksateistkümneaastasest vangistusest parteipuhastuse ajal, „Ränk rada“, kirjeldab kurikuulsat NKVD konveierit: vange kuulasid katkematult üle vahelduvad ülekuulamismeeskonnad, neid ei lastud süüa ega magada, neid ahistati, peksti ja alandati, kuni nad andsid ülestunnistusele allkirja või kirjutasid selle ise. Esimestena murdunud seati silmitsi sitkematega, et lõhkuda nende solidaarsust. Vangidele öeldi, et vastupanu on kasutu; kui üks oli juba üles tunnistanud, lastakse teised maha sellesama ülestunnistuse põhjal. Vangide naisi ja lapsi ähvardati. Vastuoksuslikul kombel veendi süüdimõistetud kommuniste kirjutama alla revolutsiooni hüvanguks – teie partei nõuab seda! Kas te ei allu parteidistsipliinile? Provokaatorid veensid kaasvange end süüdi tunnistama – see on ainus võimalus päästa oma elu, oma perekonna elu! Solženitsõn meenutab, kuidas veendunud kommunistid sosistasid kaaslastele: „Meie kohus on toetada nõukogude ülekuulajaid. See on lahinguolukord. Me oleme ise süüdi. Me olime liiga pehmesüdamelised; vaadake nüüd kõntsa, mis on paljunenud. On käimas salajane sõda. Isegi siin ümbritsevad meid vaenlased.“

Parteilane Bibikov, kellele valetati, keda piinati, kes elas kannatuste ja hingesegaduse maailmas, keeldus kuuletumast partei käskudele ja klammerdus oma süütuse külge nii kaua, kui suutis taluda. Kuid lõpuks ta murdus, nagu peaaegu kõik teisedki.

Üheksateistkümnendal päeval pärast arreteerimist kirjutas ta alla esimesele ülestunnistusele. Niisiis pidas ta vastu üllatavalt kaua. Kuid ometi tunnistas Bibikov end allaheitlikult süüdi, kirjalikus vormis, kuritegude sooritamises Nõukogude Liidu vastu. Tehase saboteerimises, mida ta oli aidanud üles ehitada. Trotskistlike agentide värbamises. Riigivastases propagandas. Ta tunnistas, et oli reetnud partei, millele ta oli pühendanud oma elu. Tema lähimad kolleegid süüdistasid teda ja tema omakorda neid. Ükski tema oletatava ringi kahekümne viiest liikmest ei keeldunud ülestunnistamisest.

Esimese ülestunnistuse kuupäev on 14. august 1937. aastal. See on esimene kord, kus Bibikov toimikus räägib – esimene inimhääle kaja kuiva kantseliidi keskel. Kuriteod, milles ta end süüdi tunnistab, on nii iseäralikud, nii ebatõenäolised, et mul tekkis füüsiline iiveldus üleminekust banaalsetelt juriidilistelt väljendustelt košmaari grotesksele keelele.

„Ülekuulamise protokoll. Süüdistatav Bibikov, Boriss Lvovitš, sündinud 1903. Endine partei liige. Küsimus: Teie oma käega täna kirja pandud avalduses te tunnistate, et võtsite osa kontrrevolutsioonilisest terroristlikust organisatsioonist. Kes, millal ja mis asjaoludel võttis teid vastu sellesse organisatsiooni?

Vastus: Mind värbas kontrrevolutsioonilisse terroristlikku organisatsiooni endine Harkovi teine parteikomitee sekretär ILJIN 1934. aasta veebruaris… Me kohtusime sageli parteitöö käigus. Meie kokkusaamistel 1934. a väljendasin kahtlust parteipoliitika õigsuses põllumajanduse, tööliste palkade jne suhtes. 1934. aasta veebruaris kutsus ILJIN mind pärast üht parteikomitee koosolekut oma kabinetti ja ütles, et tahab avameelselt kõnelda. Siis tegigi ta ettepaneku, et ma hakkaksin trotskistliku organisatsiooni liikmeks.“

Protokoll kirjutati masinal ja Bibikov andis alumises servas allkirja. Kirjutisest ei saa aimugi, mis ta peas toimus, kui ta vaevaliselt alla kirjutas.

Aga ühest lihtsast ülestunnistusest ei piisanud. Bürokraatia nõudis rohkem üksikasju, rohkem nimesid, et saavutada rahvavaenlaste nõutud kontingenti igas oblastis ja rajoonis. Just nagu seebiooperi stsenaristid nõudsid uurijad, et nende suur näitetrupp töötaks ümber üksteise lugusid, lisaks stsenaariumi uusi sündmuskäike. Bibikovi esimesele ülestunnistusele ei järgnenud hingetõmmet. Ülekuulamised jätkusid. Ent ühel hetkel tõstis miski temas mässu perverssuste ja õuduste vastu ning ta püüdis kaevuda tagasi terve mõistusega inimeste maailma. Need trotsihetked kõlavad toimiku õhukestel lakoonilistel lehekülgedel nagu vaikne karje.

„Küsimus Fedajevile,“ seisab tema esimese „vastastamise“ protokollis „kaaskonspiraatoriga“, kelleks oli endine Harkovi parteikomitee juht. „Rääkige meile, mida te Bibikovist teate.“

Fedajevi vastus: „… Kahe vestluse käigus Bibikoviga tegin kindlaks, et ta on valmis osalema trotskistide organisatsiooni tegevuses. Meie viimasel vestlusel leppisime kokku moodustada HTZ-s trotskistlik rühmitus…“

Küsimus Bibikovile:

„Kas te kinnitate kahtlusaluse Fedajevi ütlust?“

Bibikovi vastus: „Ei. See on vale. Meil polnud kunagi niisugust vestlust.“

„See protokoll on meile ette loetud ja on õige. (Allkiri) Fedajev. Süüdistatav Bibikov keeldus alla kirjutamast.“

Aga lõppkokkuvõttes oli tema trots kasutu, sest selle tunnistajaiks olid ainult NKVD leitnandid Slavin ja Tšalkov, kes korraldasid vastastamise, ja Fedajev ise, kes oli tõenäoliselt nii ära hirmutatud, et pidas Bibikovi ülesastumist ainult masohhistlikuks rumaluseks. Bibikov murdus lõpuks täiesti.

„Me otsustasime Harkovi traktoritehases saboteerida üht kallist ja keerulist välismaist masinat, mil oli otsustav tähtsus ratastraktorite tootmisel…“ kirjutas ta plekilise tillukese käekirjaga oma kolmandas ja viimases üksikasjalikus ülestunnistuses. „Me veensime insener KOZLOVI jätma üht tööriista masinasse, nii et see oleks pikka aega katki. Ainuüksi see masin maksis 40 000 kuldrubla ja on üks kahest kogu riigis… HTZ-s pidasime plaani visata põletusahju sõjaaegne suurtükimürsk, et viia see kolmeks kuuks rivist välja. Ma värbasin meie organisatsiooni ka oma asetäitja Ivan KAVITSKI… Me püüdsime õõnestada HTZ tööd, venitades Sirbi ja Vasara traktorijaama tellimuse täitmisega, ega maksnud töölistele õigel ajal palka välja.“

Lehe serval on tema käekirjaga arusaamatud märkused, ilmsesti kirjutatud kellegi dikteerimisel: „Kes, mis, millal?“, „Täpsemalt.“, „Milline organisatsioon?“

„Meie pahatahtlikku kontrrevolutsioonilist tegu takistas ainult vaneminsener GINZBURGI valvsus,“ lõpeb viimane ülestunnistus. „Nii reetsin ma oma partei. Bibikov.“

Käsikirja lehekülg on hoolikalt põiki pooleks rebitud. Rebitud serval on jälgi mingist kriipseldusest, nagu oleks kirjutaja püüdnud meeleheites maha tõmmata surmaotsust, mille ta äsja ise endale kirjutas.

Siis ta hääl kaob. On katkeid teiste süüdistatavate ülestunnistustest, kus mainitakse Bibikovi nime – kuusteist omavahel põimuvat tunnistust, kõik hoolsalt masinal kirjutatud vihaste, peaaegu paberist läbi löödud komadega suurtes tähtedes nimede vahel: „ZELENSKI, BUTSENKO, SAPOV, BRANDT, GENKIN, BIBIKOV…“

Tema üle mõisteti kohut 13. oktoobril 1937 Kiievi sõjaväelise kohtukolleegiumi, niinimetatud troika ees, need olid kolm kohtunikku, kes kuulasid in camera nende inimeste kohtuasju, keda süüdistati vastavalt Nõukogude kriminaalkoodeksi 58. paragrahvile „igasuguses tegevuses, mille eesmärk oli tööliste ja talupoegade nõukogude võimu kukutamine, õõnestamine või nõrgendamine“. Kohtuotsus on pikk ja üksikasjalik, kordab põhiosas sõna-sõnalt ülestunnistustes kirjeldatud sabotaažiakte. Aga lõpuks teeb see süüdistustest kokkuvõtte ja järeldab, et „Bibikov oli k. r. (termin kontrrevolutsiooniline kordub nii sageli, et masinakirjutaja hakkas seda lühendama) trotskistlik-zinovjevliku organisatsiooni liige, mis saatis 1. detsembril 1934. aastal korda seltsimees Kirovi mõrva ning kavandas ja pani sellele järgnevail aastail toime terroristlikke akte teiste partei- ja riigijuhtide vastu… Me mõistame süüdistatavaile kõrgeima kriminaalkaristuse: mahalaskmine koos varanduse konfiskeerimisega. Alla kirjutanud A.M. ORLOV, S.N. ŽDANA, F. A. BATNER.“

Bibikov andis allkirja paberile, mis kinnitas, et ta on kohtuotsust lugenud. Need on teadaolevalt kaks viimast sõna, mis ta kirjutas. Lõplik, bürokraatlikult korrektne allkiri toimikule, mis sisaldas riiklikku versiooni tema eluloost. See oli partei teenimisele pühendunud elu lõppakt.

Viimane dokument seitsmekümne üheksast leheküljest niinimetatud „elavas toimikus“, kõige õhem neist, oli mimeograafil paljundatud veerandpoognasuurune paber, mille alläär oli kääridega rohmakalt ära lõigatud ja mis kinnitab kohtuotsuse täideviimist. Pole mingit vihjet, kus või kuidas see toimus, kuigi harilik meetod oli „üheksa grammi“, revolvrikuuli kaal, kuklasse. Komandot juhtinud ohvitseri allkiri ei ole loetav; kuupäev on 14. oktoober 1937.

Kahe päeva kestel, mil ma Kiievis toimikut uurisin, istus minuga koos noor Ukraina julgeolekuohvitser Aleksandr Panamarjov, lugedes vaevu arusaadava kaldkirja ridu ja selgitades juriidilisi termineid. Ta oli kahvatu ja intelligentne, minuga umbes ühevanune, seda tüüpi vaikne noormees, kes näeb välja, nagu elaks ta koos oma emaga. Ta näis välise professionaalse järskuse varjus olevat loetust peaaegu sama liigutatud kui mina.

„Need olid hirmsad ajad,“ ütles ta vaikselt, kui tegime suitsu hämarduval Volodimirskaja tänaval, vana NKVD graniithoone kõrgumas meie kohal. „Teie vanaisa uskus, aga kas te ei arva, et ka tema süüdistajad uskusid? Või mehed, kes ta maha lasksid? Ta teadis juba enne oma arreteerimist, et inimesi oli maha lastud, aga kas ta kõneles sellest? Kust me teame, mida oleksime meie selles olukorras teinud? Hoidku jumal, et meid kunagi niimoodi proovile ei pandaks.“

Solženitsõn esitas kord sellesama kohutava küsimuse. „Kui minu elu oleks läinud teisiti, kas ei oleks ka minust võinud saada samasugune timukas? Kui kõik oleks nii lihtne! Kui kuskil oleksid õelad inimesed, kes saadavad korda kurikavalaid tegusid, tuleks nad ainult eraldada meist, ülejäänuist, ning hävitada. Aga hea ja kurja eraldusjoon kulgeb läbi iga inimese südame. Ja kes tahab hävitada tükki omaenda südamest?“

Bibikov ise võis ratsionaalse mõtlejana suurepäraselt mõista oma hukkajate loogikat, kui seisis oma viimsetel eluhetkedel keldris või näoga vastu müüri. Ja võib-olla – miks mitte? – oleks temast endast, kui ta oleks oma algpäevadel parteis sattunud teistsuguste ülemuste alluvusse, saanud hukkaja. Kas ta ei seletanud näljahäda, mille tema partei tõi Ukrainasse, kui vaenulike elementide väljapuhastamist? Kas ta ei pidanud end üheks revolutsiooni väljavalituks, kes juhindub kõrgemast moraalist? Bibikov ei olnud süütu ohver, kes langes talle tundmatu kurja ja võõra jõu löögi alla. Vastupidi, ta oli propagandist, uue moraali fanaatik, sama moraali, mis nüüd nõudis, kuigi otstarbetult, tema elu suurema hüvangu tarvis.

„Ei, nad ei väidelnud kongides valitsuse tegude kaitseks silmakirjalikkusest,“ kirjutab Solženitsõn. „Nad vajasid ideoloogilisi argumente, mis kinnitaksid, et neil oli olnud õigus – muidu oleksid nad võinud hulluks minna.“

Kui inimestest saavad ajaloo ehitusplokid, võivad intelligentsed mehed lahti öelda moraalsest vastutusest. Puhastus – vene keeles tšistka – oli selle sooritajate meelest midagi kangelaslikku, just nagu suurtehase ehitamine oli Bibikovile kangelaslik. Erinevus seisnes selles, et Bibikov pani oma isikliku revolutsiooni toime elutute telliste ja betooniga, aga NKVD tellisteks olid klassivaenlased, iga hukkamisele saadetu tähendas järjekordset tükikest sotsialismi ülesehitamise müüris. Kui keegi peab õiglaseks üht surma idee nimel, siis peab ta õiglaseks kõiki.

Mõnes mõttes oli Bibikov suurem süüdlane kui enamik saatusekaalasi. Ta oli partei juhtivtöötaja. Temasugused mehed jagasid käske ja koostasid nimekirju. Alamas auastmes uurijad järgisid nende korraldusi. Olid need mehed siis kurjategijad, kui neil polnud muud valikut kui käsku täita? Kas leitnant Tšavin, mees, kes pressis piinamisega välja tunnistusi Bibikovi-taolistelt parteitöötajailt, polnud tegelikult väiksem süüdlane kui parteitöötajad ise, kes õpetasid nooremaid alluvaid, et eesmärk õigustab abinõusid? NKVD rajaja Feliks Dzeržinski kuulsa ütluse järgi tahtsid sinna tööle tulla kas pühakud või kaabakad – ja kindlasti tõmbas see eriteenistus ligi ülearu palju sadiste ning psühhopaate. Aga need ei olnud tulnukad ega välismaalased, vaid inimesed, vene mehed samasugusest lihast ja verest kui nende ohvrid. „Kuidas sai see hundisugu ilmuda meie oma rahva seast?“ küsis Solženitsõn. „Kas nad on tõesti võrsunud meie oma juurtest? Meie oma verest? Jah, meie omast.“

Tegelikult oli puhastuse taga tume geniaalsus. Mitte lihtsalt panna kaks inimest ühte tuppa ja veenda üht, et see teise tapaks, vaid veenda mõlemaid, et see mõrv teenib mingit kõrgemat eesmärki. Oleks kergem kujutleda, et niisuguseid tegusid saatsid korda monstrumid, kelle meel oli kalestunud sõja ja kollektiviseerimise julmuste tõttu. Kuid on fakt, et harilikud ausad mehed ja naised, täis humaanseid ideid ja üllaid põhimõtteid, olid valmis õigustama oma kaaskodanike massimõrvu ja isegi neis osalema. „Et teha kurja, peab inimolend kõigepealt uskuma, et ta teeb head,“ kirjutab Solženitsõn. „Või siis, et see on igati läbimõeldud tegu, mis vastab loodusseadustele.“ See võib juhtuda ainult siis, kui inimene muutub poliitiliseks etturiks, külma kalkulatsiooni ühikuks, kelle elu ja surma saab planeerida ning ära võtta nagu terasetonni või tellisekoormat. Kahtlemata uskus nõnda ka Bibikov. Ta elas selle mõttega ja suri selle läbi.

Üks osa toimikust oli mulle suletud. Umbes kolmkümmend lehekülge „rehabiliteerimisjuurdlusest“, mille algatas Hruštšov 1955. aastal osana puhastuse ohvrite saatuse üldisest revideerimisest, olid hoolikalt kokku teibitud. Kuna Panamarjovis äratas see niisama suurt uudishimu kui minus, nõustus ta pärast mõningat pealekäimist need vargsi avama ja me sirvisime toimiku suletud osa kiiresti läbi.

Keelatud leheküljed puudutasid NKVD-lasi, kes olid osalenud Bibikovi ülekuulamisel. Veel pool sajandit hiljem püüdis Ukraina julgeolekuteenistus oma mehi kaitsta. Bibikovi rehabiliteerimist ette valmistavad uurijad olid tema toimikud välja tellinud. Kuid NKVD ohvitsere polnud võimalik küsitleda, sest 1938. aasta lõpuks olid nad kõik maha lastud.

„Endised Ukraina NKVD töötajad TEITEL, KORNEV ja GEPLER… anti kohtu alla tõendite võltsimise ja nõukogude-vastase tegevuse eest,“ seisab ühes dokumendis. „Uurijad SAMOVSKI, TRUŠKIN ja GRIGORENKO… said kriminaalkaristuse kontrrevolutsioonilise tegevuse eest,“ on kirjas teises.

Peaaegu kõik inimesed, kelle nimed toimikus esinevad, alates süüdistatutest ja nende NKVD ülekuulajaist kuni kohaliku parteisekretäri Markitanini, kes kirjutas alla käskkirjale Bibikovi parteist väljaheitmise kohta kaks päeva pärast arreteerimist, hukati ise aasta kestel. Puhastus õgis oma tegijaid ja kõik, mis on meile nende elust jäänud, on vähesed tuhmid kajad paberite tohutus vaikuses.

Toimiku viimane dokument, tembeldatud ja nummerdatud, oli kiri, mille ma olin kirjutanud tolsamal suvel Ukraina julgeolekuteenistusele, taotledes oma vanaisa toimiku nägemist Ukraina seaduse alusel, mis lubab lähisugulastel juurdepääsu NKVD muidu salastatud arhiividele. Osavad käed olid kausta lahti köitnud, minu kirja päris toimiku lõppu juurde õmmelnud ja nummerdanud nagu teisedki. Nii osutus viimaseks allkirjaks minu enda oma, mille olin sirgeldanud kirja alumisse serva.