Читать книгу Džentelmenid - Paavo Kivine - Страница 2

ALEX: Jaa… Naine – see on mõistatus.

MAX: Jaa… Ütleksin isegi: naine – see on mõistatuste mõistatus.

ALEX: Sa võid neid kuimitu tükki ära pidada…

MAX: … aga lõpuks oled ikka niisama tark kui enne…

ALEX: … ehk teisiti öeldes – suredki lollina.

(Paus.)

MAX: Kuidas nad peavad alati ja igal pool juhtima!

ALEX: Ja juhivadki.

MAX: Lapsele tissi suhu, riiki, tolmuimeja toru… Ükskõik mida.

ALEX: Õpetavad sind igas viimases kui asjas, mis on õige ja kuidas peab.

MAX: Aga sina teed alati kõik valesti.

ALEX: Isegi siis, kui sul kõik käes korda läheb.

MAX: No see ajab nad täitsa marru!

ALEX: Peaasi, et jäme ots oleks ikka nende käes.

MAX: Peaasi, et neil oleks tunne: kõik maailma asjad olenevad ainult nendest.

ALEX: Et kui nemad midagi otsustavad ja ütlevad, siis ei jää teistel üle muud kui kannad kokku lüüa ja raporteerida: jah, kallis! saab tehtud, kallis!

MAX: Mille nimi ongi abielu… Eile käisime külas. Sedapuhku sõitsin mina.

ALEX (naerab): Oli tarvis elusalt koju tagasi jõuda?

MAX: Ei-noh, eks edaspidi sõidab ta ju küll. Ainult kui tagurdada on vaja, siis…

ALEX: See on neil iseloomust: mitte poolt sentimeetritki tagasi… Nii et teel ikka püsib?

MAX: Jaa. Ei, ütleksin isegi, et fantastiliselt sõidab.

ALEX: Tohoh?! Avariisid pole olnudki või?

MAX: Kust sa selle võtad? Ikka on, iga paari kuu tagant mõni. Fantastiline on see, et mitte ainsalgi korral ei ole süüdi tema.

(Paus.)

ALEX: Jaa, see naiste autosõit… Ma ei tea, kas need, kes auto avastasid, siis seda võimalust üldse arvesse ei võtnud.

MAX: Täpselt sama lugu nagu nende aatomipommimeestega. Ikka tagantjärele targad!

ALEX: Võinuks ikka väheke mõelda, kelle kätte selline massihävitusrelv võib sattuda.

MAX: Ju olid poissmehed, ega muuga ei seleta.

ALEX: Ei saagi aru, millest neil kõige vähem kahju on: kas sinust või autost või iseendast? Mehel on asi selge: auto on kõigest plekk, peaasi, et ise hinge jääd.

MAX: No millal sul aega veel kõrvalistuja peale mõelda, kui mürts käib? Loed ikka kõigepealt oma kondid üle. Alles siis vaatad, kas pead hakkama uut naist otsima.

ALEX: Sa vahi neid roolis. Nagu peaksid tänavalahingut! Iga tankist kadestaks. Isegi vöötrajal üritavad kellelegi pihta saada. Eriti muidugi teistele naistele. Aga maanteel pane kõrval istudes hoopis silmad kinni. Ja kõrvad muidugi ka, sest niisugust sõimu ei kuule sa isegi parlamendis.

MAX: Ega staadionil. Sest kõik tolad koperdavad jalus, ükski idioot ei oska sõita ja mõni eriline kretiin üritab koguni mööda sõita.

ALEX: Möödasõit on isiklik solvamine.

MAX: Või veel! Möödasõit seab kahtluse alla nii auto kui su enda parameetrid. Sellepärast – konts läbi põhja!

ALEX: Aga kui juba sada viiskümmend sees, siis võtab huulepulga välja.

MAX: Ja vaat see on juba töö, mis nõuab ülimat keskendumist. Keegi ei tohi kõrval hingata ka. Auto vaadaku ise, kuidas hakkama saab.

ALEX: No mis pagana pärast on vaja end autos määrida? Kes sind seal peale oma mehe vaatab? Vaevalt seegi.

MAX: Kes? Inspektorid! Arvad, et sihukest raketti ei nähta? Inspektor on naisterahvale päeva nael. Võõra mehega hoopis teine asi lahingut lüüa kui enda omaga. Ja eks katsugu mitte märgata, kui tuli teisel rauas!

ALEX: Ei tahaks küll inspektori nahas olla.

MAX: Arvad, et nad ise tahavad? Sellepärast põõsas passivadki! Vaatavad sealt enne oma riistapuuga, ega roolis ometi naisterahvast ole.

ALEX: Tead, see naisterahvale kaassõitjaks olemine võtab nii läbi, et teinekord mõtled kohe: hakkaks parem minööriks. Siis vähemalt pole pikka piinlemist.

(Paus.)

MAX: … Nojah, eks sõidame. Tahan parajasti ära keerata, kui rabab teine roolist: Miks sa siitkaudu sõidad? Issake, see teeb ju ilmatu ringi! Hoopis sealt tuleb sõita!

ALEX: Ja sina?

MAX: Äärepealt pidin ühele sisse põrutama. Ütlen: jumala pärast, naine, jäta rool rahule!.. Küsin – igaüks küsiks: kas sulle tõesti koolis trigonomeetriat ei õpetatud?

ALEX: No loomulikult! Ja tema?

MAX: Ütleb: Ah sinu arvates olen mina see viimane loll?

ALEX: Noo, kust tal äkki see meelde tuli?

MAX: Küsi! Ütlen: ära sega, see on omaette teema, me ei jõua seda praegu siin läbi võtta. Mina räägin sellest, et kaatetite summa on alati suurem kui hüpotenuus. Juba Eukleides ütles… Aga kus lõikas vahele: Sinu sõiduõpetaja võis olla Eukleides, aga minul oli Robert. Ja tema käskis siit sõita!

ALEX: Ja hakkas nägusid tegema?

MAX: Keerab pea ära, vahib aknast välja. Vaikib.

ALEX: Kujutan ette… Mul oli kord samasugune lugu. Ütleb teine äkki keset sõitu iroonilise häälega: Punase autoga ei maksaks küll lompidest läbi kihutada!

MAX: Misasja?

ALEX: Misasja, ütlen talle minagi. Kes sulle nii lolli juttu on ajanud? Tükk aega oli vait, siis pillas nagu sandile sendi: Sõiduõpetaja muidugi. Ja lisas: Igaüks teab, et see lööb pidurid täis!

MAX: Lööb pidurid täis! Mis jama see on?

ALEX: Ma küsin siis, et kas pidurid on sinu meelest mingid kopsikud või. Ja kas nad ripuvad ainult punase auto küljes?.. Lõpuks tuli välja, et sõiduõpetajal olnud punane auto.

MAX: Eks küsinud, mis värvi on tuletõrjeauto.

ALEX: Ma küsisingi! Ütlesin: annan sulle ühe mõistatuse. Mis see on, mis on nii vett täis, et ajab igast otsast välja, ja on nii punane, kui üldse olla saab, aga ei ole naisterahva suu? Sa niikuinii ei tea, las ma parem ütlen ise ära: see on tuletõrjeauto. Ei tea, kuidas selle piduritega lood peaks olema?

MAX: Noh, aitas? Jäi jänni?

ALEX: Jah, oota sa! Tead, mis vastas? Ütles: Iga loll teab, et tuletõrjeautol ei olegi pidureid. Sellepärast ta sõidabki sireeniga.

(Paus.)

MAX: Nojah, mina ütlen siis talle: issand jumal, naine, sihukesest sitast asjast teed sina praegu niisuguse numbri! Kas see pole lõpuks ükskõik, kust sõita? Minut siia või sinna…

ALEX: Tema muidugi ütleb, et kui ükskõik, miks sa siis arukat juttu ei kuula.

MAX: Ütlebki. Mina vastu: ma räägin sulle kui väikesele lapsele, et esiteks on siitkaudu palju otsem ja teiseks olen praegu mina roolis. Oled sina roolis, siis põruta, kust tahad, pane või mööda kartulipõldu. Milles lõpuks asi?! Jääb sul sellepärast mõni kasukapoe aken nägemata või?

ALEX: Nii labaselt ütlesid?

MAX: No kuule, kui käib sõda, siis ei ole aega Shakespeare’i sonettides rääkida! Siis tuleb põrutada, mis parajasti suhu tuleb. Laskuda vastase tasemele… Nojah. Aga tema – kujuta pilti, mis temal vastu öelda! Ütleb: Ära karju mu peale!

ALEX: Noo? Sa ju seletasid talle nagu enam-vähem mõistusega olendile.

MAX: Just! Täpselt! Ütlesin: sa ära räägi vahele, vaid kuula. Mootoril on häält sada hobujõudu, raadio lõugab ja sina kah veel. Ma pean karjuma.

ALEX: Ja siis hakkas nutma?

MAX: Vaat see ongi minu meelest kõige alatum. Muudkui nutma. Mina olen mees, mina ei saa nutma hakata!

ALEX: No kus sa! See oleks lõpp. Seda nad ainult ootavadki.

MAX: Siis oled sa nende meelest viimane pastel…

ALEX: … siis korjavadki oma seitse asja ja kaovad…

MAX: … mõne teise juurde…

ALEX: … kes on nende meelest mees…

MAX: … mõne sõiduõpetaja juurde…

ALEX: … kes ei tee vahet käigukangi nupul ja praktikandi põlvel…

MAX: … mis neile just meeldibki.

(Paus.)

ALEX: Mis edasi sai?

MAX: Auto suri välja.

ALEX: Tohoh! Mis tal’s?..

MAX: No sa tead seda kuradi elektroonikat! Pagan, kuskilt otsast ei anna näppida ka. Seisa nagu loll.

ALEX: Naine?

MAX: Naine läheb muidugi jumalast närvi. Õpetab, mis kole. Tee see esimene luuk lahti! – mõtles muidugi kapotti –, tee see tagumine luuk lahti! – mõtles pagasnikut. Küsin: kas keeran rattad ka alt ära?.. Inimesed juba kogunevad ümber, eks näevad, et hakkab kõvemini nalja saama. See ajab naise veel rohkem närvi. Missugune naine kannatab, kui naerdakse ja paistab kangesti sedamoodi, et tema on asjas osaline? Noh, vaikib, vaikib, ja kus siis järsku röögatab: Anna vänta!

ALEX: Misasja?!

MAX: Sa pühadevahe! Hüüab kõigest kõrist üle kahe kvartali: Anna vänta!.. On sul kujutlusvõimet? Küsin: kas jälle sõiduõpetaja? Ei, aga mu endine mees andis alati vänta! Ja ise nutab larinal… Kõik kuulavad, naeravad, mõni karjub juba: „Anna aga vänta, on sul kahju või!”… Ma ütlen sulle – niisugust häppeningi ei olnud selle linnaosa rahvas veel näinud.

ALEX: Mis sa’s lõpuks tegid?

MAX: Noh, sain raipe kuidagi käima. Aga eks häbi tahtis ära tappa… Mis mul seal enam muud üle jäi kui äärmuslikud vahendid. Vaata, see polnud enam roolikeeramise küsimus, see oli juba põhimõtte küsimus. Ütlesin: hea küll, minugipoolest – eks lähme siis lahku.

ALEX: Ajasid teise autost välja?

MAX: Ei, mispärast? Ega ma’s metsaline ka ole! Ikka päriselt lahku. Abielulahutus!

ALEX: Ja tema? Ehmatas ära? Mõistis, milleni on sind viinud? Sai aru, et käes on meesterahva kannatuse viimne piir?

MAX: Ma ei tea. Mina igatahes mõistsin küll. Ei kujuta ettegi, mis oleks saanud, kui ta olekski mu juurest ära läinud.

ALEX: No ja siis?..

MAX: Siis sõitsin edasi. Oma marsruuti pidi loomulikult.

ALEX: Ja tema? Kogu tee vait? Enne kojujõudmist mitte poolt sõnagi?

MAX: Me ei jõudnudki koju. Ta oli mu endast nii välja viinud, et… Üks idioot põrutas mulle sisse.

ALEX: No muidugi!.. Mis naine ütles?

MAX: Ütles sellele idioodile, kes sealt välja ronis: Oo, tere, sõiduõpetaja!.. Ja tutvustas siis mind ka: Oi, vabandust! Näete, see siin, kes punase alt läbi põrutas, see tola on minu abikaasa.

(Paus.)

ALEX: Eks ta ole. Aga kui ise rooli võtavad, siis vaata, kuhu nad sind juhivad…

MAX: Kuhu?.. Surmasuhu juhivad!

ALEX: Ei, ma mõtlesin praegu reaalelu. Et kuhu sind seal juhitakse.

MAX: No ma ei tea, kas seal on suurt vahet? Nad võtavad vastu ikka väga riskantseid otsuseid. Kohe algusest peale. Ütlevad näiteks sulle juba pulmavoodis: Meie tahame vähemalt viit last!

ALEX: No mis sul selle vastu? Las lapsed tulevad!

MAX: Hea, et oli parajasti pime ja ta ei näinud, kuidas ma näost ära langesin. Las tulevad… Aga kes neid toidab? Kui olin just talle valetanud, et teenin ministri palga.

ALEX: No-noo, noor sõber. Sa pidanuks ikka teadma, et pulmavoodis on peale teie kahe veel kolmaski riist – abielu rooliratas. Kes selle enne enda kätte jõuab rabada, sellest saabki tüürmann.

MAX: Kes jõuab… Kuule, mul olid sel hetkel hoopis muud mõtted peas!

ALEX: Aga temal – ehee! Ja mis see hetkeline laokilolek sulle tähendab? Tähendab eluaegset range režiimiga kinnipidamisasutust, kust viib välja ainult kaks teed – ükskord jalad ees või hulljulge põgenemine.

MAX: No juhtigu minugipärast, mõnes mõttes ongi endal kergem. Aga juhiks siis vähemasti õrnal käel!

(Ilmub Näitsik.)

MAX: … Oleks ta, jah, hästi õrn. Kas siis mina ei oleks õrn! Kas mina ei oskaks siis…

ALEX: Meestel on õrnus veres. Aga sa pead nägema, et seda vajatakse, et seda hinnatakse…

MAX: Ma võiks kohe pikemalt rääkida, kui õrn üks meesterahvas võib olla…

ALEX: Kuidas ta naisterahvast mõistab, kõik tema soovid silmist loeb…

MAX: Ma võiks isegi näidata, kui õrn võib üks meesterahvas olla…

ALEX: Kuidas ta on valmis lubama kokku maad ja taevad, et ainult saaks…

(Näitsik lahkub.)

MAX: Aga mis teevad naised? Igas asjas rops viies käik sisse ja sajaga paigalt! Ole siis õrn.

ALEX: Juhivad nii, et ribad taga. No kaua sa sedasi juhid? Varsti vunk väljas, siis nutavad: Tule nüüd ja juhi sina…

MAX: Jah, ole lahke, nüüd juhtigu mina! Kui ma olen vahepeal kogu kvalifikatsiooni kaotanud! Kui juhtimistase on nii alla viidud, et ükski geenius kah ei tõsta sihukest firmat enam jalule.

(Paus.)

MAX: Kuule, miks nad üldse meiesugustega abielluvad?

ALEX: Hea küsimus. Ma arvan, et sõiduõpetajaid lihtsalt kõigile ei jätku.

MAX: Meesterahva puhul on asi arusaadav. Mehel on armastus. On kirg. On… Mehele on naisterahvas ikkagi midagi… midagi… on no, ütleme, koguni üht-teist väärt. Mis sa muidu tal järel jooksed?

ALEX: End alandad. Viid teatrisse, ostad lilli, teed igasugu muid lollusi.

MAX: Kusjuures su kavatsused on täiesti siirad. Sul ei ole ju abiellumise mõtetki!

ALEX: Kuni äkki on ta su naine.

MAX: Jah, kuni äkki on täiesti ootamatu asjade seis. Muidugi ei oska siis esimese ehmatusega enam midagi öelda.

ALEX: Sellepärast lõpevadki kõik raamatud ja filmid abiellumise koha peal ära. Meeskangelasel saavad sõnad otsa.

MAX: Tegelikult siis alles romaan algab.

ALEX: Draama.

MAX: Nojah, draama.

ALEX: Tolstoi kirjutas sellest.

MAX: Noo?

ALEX: Jah. Tubli mees. Neli paksu köidet. „Kannatuste rada”. Sai selle eest Nobeli ka.

MAX: Õige! Keegi pidi ükskord kirjutama.

ALEX: Lasta saja-aastaselt kodunt jalga –

MAX: Tõeline mehe iseloom!

ALEX: Ise surmani haige. Alles India – Hiina piiril sai naine teise kätte. Võttis seal vaese mehe lõplikult maha.

MAX: Tõega või?

ALEX: Haigus, ma mõtlen. Surigi sinna.

MAX: Ja naine? Suri sinnasamasse?

ALEX: Jah, oota sa! Kirjutas, va madu, tagantjärele kaksteist sentimeetrit paksu „Kuritöö ja karistuse” ja andis vale nime all välja.

MAX: No kuule! Kui sa sellisele mehele Nobelit ei anna, kellele siis veel?

(Paus.)

ALEX: Ma ükskord uurisin seda asja lähemalt. Küsisin otse: miks sa minuga abiellusid? Mis selle taga oli?

MAX: Vastavad nad sul ausalt jah… Mis ütles?

ALEX: Ütles: Sellepärast, et mu kingakonts oli katki.

MAX: Mis!?

ALEX: Jah. Et tema kingakonts olnud katki ja ta otsinud parajasti kingseppa sealt tänavalt, kus ta muidu ei käi, ja siis tulnud mina talle ühe teise naisega vastu. Käevangus. Ainult sellepärast.

MAX: Ainult sellepärast? Ma ei saa aru…

ALEX: Arvad, et mina sain? Ma ütlesin: naine, nüüd paluks küll joonealust tõlget!

MAX: Noh?..

ALEX: Ah… midagi.

MAX: Ei saanudki targemaks?

ALEX: Sa kuula! Sel naisel – naisel, kes minuga oli – olnud peas harukordselt jäle kübar, seljas võimatu kostüüm ja üks silm vaadanud teisel viltu. Tema siis imestanud, kuidas minusugune enam-vähem viisaka väljanägemisega mees sellisega inimeste seas ringi julgeb käia – aga nüüd ta muidugi enam ei imesta! – ja loomulikult tekitanud see temas tunde, et siin tuleb midagi ette võtta, lihtsalt õigluse nimel, mitte millegi muu pärast. Ja seejärel läinud ta oma kingakontsaga parandaja juurde ja –

MAX: Kuule, mis jama see on?

ALEX: Eks ole. Mina ütlesin täpselt sedasama: kuule, mis jama see on? Aga tema vastu: Kellele jama, aga kellele meie abiellumise lugu.

MAX: No on ikka… Mehele toob abiellumine meelde tunded, naisele aga kingakontsa.

ALEX: Aga lahutades on täpselt vastupidi: naine vahutab tunnetest, mees vahib oma kulunud kingakontsa…

(Paus.)

ALEX: Kuidas sul viimasel ajal enda omaga on?

MAX: Ei saa kurta.

ALEX: Saate enam-vähem läbi?

MAX: Paremini kui kunagi varem.

ALEX: Noo? Pole teist mõnda aega näha olnud.

MAX: On ära.

ALEX: Pikemalt?

MAX: Usuks küll. Lahutasime.

ALEX: Millal?

MAX: Jah, noh, kes seda enam täpselt… Mis ta võib olla?.. Mõni hea aasta tuleb ikka ära. Oota, millal Arsenal viimati võitiski? Kaks tuhat neli? Jah, samal aastal vist läkski.

ALEX: Aa… Tegelikult õudselt kahju…

MAX: Arvad? Noh, ma ei –

ALEX: … et Liverpool tookord kaotas. Oli ikka selgelt parem. Sest vaata, kui Jones oleks minut enne lõppu jala vahele saanud…

MAX: No kuule, kust kuradi otsast ta parem oli! Ma ütlen sulle, et kui Smithil poleks viis enne lõppu püksikumm katki läinud…

(Ilmub Näitsik.)

MAX: … püksikumm katki läinud…

ALEX: … jah… katki…

(Näitsik lahkub.)

KOOS: Naised…