Читать книгу Džentelmenid - Paavo Kivine - Страница 7

MAX: Kuule, Alex, kas sina oskad seletada, miks on naisterahva jutt nii ääretult vastik kuulata?

ALEX: Loomulikult. Sellepärast, et sul endal on siis võimatu suud avada.

MAX: Just! Ole nagu tumm leilis.

ALEX: Tajud õhu võnkumist, kuuled mingeid häälikuid, mingit kõma ja ongi kogu lugu.

MAX: No hea küll, et Brasiilia on tulnud juba viiel korral maailmameistriks ja Inglismaa ainult ühel…

ALEX: … aga see naiste jutt…

MAX: … see on veel õudsem välja kannatada.

ALEX: Max, kui vana sa õieti oled?

MAX: Kui vana? Kolmkümmnend viis. Mis siis?

ALEX: Noo?.. Ära märgi, mõistuse järgi ütleks… Hea küll. Vaata, mina olen elus niipalju naiste juttu kuulnud, et… et kohe olen. Aga miks ma selle juures nii hea välja näen, ütle? Ma ütlen parem ise. Sellepärast, Max, et mul on kuldne reegel: las räägivad! Las aga räägivad.

MAX: Alex, mõtle ka, mis sa suust välja ajad! See on ju kapitulatsioon!

ALEX: Kapitulatsioon… Max, see on kõige peenem strateegia üldse! Ilma selleta oleksime juba neandertallastega ühes massihauas. Keegi sordiks praegu meie konte. Vaataks, et näe, üks on olnud päris kobe eksemplar, aga ei tea, mille kätte see teine küll suri, et nii vilets välja näeb.

MAX: Mis kuradi kondid! Ma elaksin veel mõnda aega, kui naiste plära ei tahaks ära tappa.

ALEX: Aga mis sa saad sinna teha? Vaata, normaalsest jutust, meesterahva jutust, annab ikka kuskilt kinni võtta, mõnest valest näiteks. Tõmbad – ja kogu konstruktsioon vajub kokku nagu kaardimajake. Aga kust sa neil kinni võtad, kui kogu jutt ongi üksainus tühi koht?

MAX: Nii et ära kallale minegi? No kurat, midagi peaks ikka saama teha!

ALEX: Vaatame asja lähemalt. Punkt üks: mis võid sa parata, et nad räägivad?

MAX: No… Nojah, mitte midagi. Kuigi tahaks!

ALEX: Kuigi tahaks. Punkt kaks: mis juhtub, kui sa vastu vaidled? Nende jutt läheb ainult selle võrra pikemaks. Nii et on igati targem, kui sa ei vaidle.

MAX: Kuigi peaks!

ALEX: Kuigi peaks. Punkt kolm: mis juhtub, kui sa nende jutu peale üksnes noogutad?

MAX: Hull peast! Aga mehe au? Sinu õiglustunne!

ALEX: Aga sinu nahk?

MAX: Mis minu nahk?

ALEX: Kui noogutad, siis päästad naha. Ükskord saab nende jutt ikka otsa. Kas või hapnikupuudusest. Ja vaata, pärast seda on nad endaga väga rahul. Sinuga ka. Endaga sellepärast, et ütlesid justkui midagi väga tähtsat ära, ja sinuga sellepärast, et on su nii hästi kuulama dresseerinud.

MAX: Aga sinu kõrvad? Sinu süda? Sinu enesetunne!

ALEX: No mis nendega on, kui sa tegelikult ei kuulagi? Või kuulad valikuliselt, et õigel kohal noogutada. Kui on pikad laused, võid vahepeal isegi silma looja lasta.

MAX: Vahele ei lenda? Nad läbi ei näe?

ALEX: Kui sa just norskama ei hakka. Või toolilt maha ei kuku.

MAX: Aga ma ei tea ju siis lõpuks maast ega ilmast? Ei tea üldse, millest jutt käis!

ALEX: Max, on sul siis vaja teada? Küll hiljem kuuled, kui tulevad konkreetsed käsud. Plenaarettekande ajal pole muud kui nooguta. Või kui just tahad, hüüa vahele: „Täpselt nii!”, „Jumala õige!”, „Haruldane mõte!” Vaat niimoodi vestlegi nendega, siis elad kaua.

(Paus.)

MAX: Miks nad peavad kogu aeg rääkima?

ALEX: Noh, kui juba suu on antud… Mõtled, et nad peaksid seda ainult söömiseks pruukima?

MAX: Söömisel on vähemalt mingi mõte… Ja katsu sa täis suuga rääkida.

ALEX: Rääkimine on selle poolest tähtis, et jätab mulje, nagu teeksid midagi ära.

MAX: Mõtled – nagu poliitikud?

ALEX: Nojah. Aga eks ise ka. Ütled näiteks: hommepäev teen selle ära! Kohe teine tunne, justkui olekski juba asi aetud, muret ei mingit. Tuntud ravivõte, ladina keeles: manana. Otsetõlkes: mitte kunagi.

MAX: Naised on muidugi nõiad. Võivad su vabalt transsi rääkida ja siis teevad sinuga, mis aga tahavad.

ALEX: Kui kuulama jääd. Sellepärast ei tohigi. Tropid kõrva, tropid kõrva!

MAX: See mõttetu loba… Korralikul jutul peaks ikka olema sissejuhatus, teemaarendus ja lõppsõna.

ALEX: Loomulikult, nagu meestel ongi. Ütled „Tere!”, „Ilus ilm”, „Nägemist!” Ja ongi kõik öeldud, mis sa enam latrad. Aga naine põrutab jutuga mine-ma, kust jumal juhatab, ja siis oota lõppu nagu viimsetpäeva.

MAX: … Tuleb teine koju ja teatab: Ben läks Mary juurest ära. Ja jääb sulle otsa vahtima, et mis sina ütled. Aga no mis sa oskad öelda?

ALEX: Isegi kui tahaks. Aga ei taha ju.

MAX: Pealegi on kuuldud tekst absoluutselt võõras. Mingi Mary, keegi Ben… Mis sa muud ütled kui „ahah!”. Ilmutad võõra mure suhtes lugupidamist.

ALEX: Aga looda sa, et sellega on lõpp.

MAX: Ben on siga, jätkab teine sul.

ALEX: Ja ole nüüd targem! Siga, siis siga. Õige mul asja.

MAX: Jättis lapsed Maryle, aga maja võttis endale, kuuled edasi.

ALEX: Mõtled: loomulikult! Mina oleks teinud täpselt samuti.

MAX: Mary on täiesti löödud, ütleb kurva häälega. Ja oleks tal siis veel keegi teine!

ALEX: No muidugi! Maja läinud ja uut kavaleri ka pole, eks võtab nutma küll.

MAX: Miks sa vait oled? käib peale. Sa ju tunned Maryt?

ALEX: Mõtled: jumalast õnn, et ei tunne. Muidu tahab ehk oma lapsekarjaga meile ronida? See veel puuduks!

MAX: Ja ainult sellepärast teedki suu lahti. Küsid: kas siis Maryl tõesti lähemaid sugulasi ei ole?

ALEX: Siis hakkabki järjejutt pihta. Nagu oleksid andnud stardipaugu.

MAX: Ja hakkabki pihta. Vanaisad, onud, õepojad, endised mehed, praegused mehed, vekslivõltsimine, sõbrannad, Buuri sõda, tema lapsed, nende lapsed, Ameerika tädi, Vene agent, rongirööv… Hullem kui Bondi film, millega see Mary kõik seotud on! Ja niisama pikk kah.

ALEX: Ja lõpuks oled ikka niisama tark kui enne. Normaalne oleks, et naine tuleb koju ja vahendab sulle adekvaatse pildi sellest, mis ümberringi toimub. Nagu teed sina, kui tuled jalgpallilt ja ütled: Inglismaa võitis! Kahes sõnas kõik oluline, mis üldse maailmas juhtunud. Aga nüüd…

MAX: Aga nüüd mõtled: mis see küll oli, mis ma kuulsin? Miks mulle seda kõike esitati? Mitte midagi ei saanud aru!

ALEX: Aga vähemalt sinu südametunnistus on puhas. Sa oled vestluses osalenud.

(Paus.)

ALEX: Naiste jutud… Esiteks pikad. Teiseks mõttetud. On ainult maksumaksjate raha raiskamine panna naine kõrgele riiklikule postile.

MAX: Kujutad ette naispeaministrit? Et võtab üks sihuke hommikul toru ja helistab teisele: Kuule, Margaret, ma ei näinud eilse seriaali lõppu. Kas Rodrigo oli Mariale lapse teinud või ei? Minu meelest hoopis Alberto. Mis sa arvad, kas Mercedes ja Alfonso lahutavad?

ALEX: Jumal tänatud, et vähemalt Inglismaal niisugune asi võimalik ei ole! Aitab neist naiskirjanikestki. Katsu neid lugeda!

MAX: Ma ükskord proovisin. Mitte ühestki sõnast ei saanud aru. Viisteist lehekülge üheainsa kleidi kirjeldust. Ootasin ja ootasin, millal asja juurde jõutakse, aga enne jäin magama.

ALEX: Sellepärast poevadki meeste nimede taha. Kes neid muidu ostaks?

MAX: Olen kuulnud, et see Shakespeare olnud kah tegelikult naine…

ALEX: Täiesti võimalik. Kui ikka mõtled, millest ta kirjutas: mürk, noad, laskeriistad, poomisnöör… Täitsa vabalt naine! Kannataks siis mõne mehe süda kõike seda välja? Ja millest veel tunned ära – ükski mees ei lubaks endale nii lolli lauset: „Olla või mitte olla?”

MAX: Kujuta pilti: sa oled täiesti üksi palliga vastase värava ees, väravavaht seikleb ei tea kus, sul jääb üle ainult pall väravasse veeretada ja loo-ma mööda röökima hakata. No misuke idioot hakkaks sel hetkel arutama: lüüa või mitte lüüa?

ALEX: Jah, sihukesed kurvad lood selle nii-öelda Williamiga…

MAX: Vorpis kilode kaupa kraami kokku, andis vale nime all välja, ajas meeletud honorarid taskusse ja – vhüüit! Kadus kui vits vette. Keegi ei tea tänaseni, kes ta oli või kuhu ta sai.

ALEX: Ainult ühe ausa mehe nime rikkus päästmatult ära… Aga mis seal imestada, väljamõeldised ongi nende põhižanr. Vennad Grimmid olid ju ka tegelikult õed. Ühemunarakukaksikud. Sa vaata nende muinasjutte, minestad õudusest ära! Või kes mõtles välja Frankensteini ja Dracula? Naised!

MAX: Ära räägi!

ALEX: No muidugi. Loe "Draculat"! Täielik doonori käsiraamat… Aga kui hakkad lähemalt mõtlema, miks? Noh, Max?

MAX: No ma ei tea… Tahavad ju teised alati kõike oma käe järgi ümber teha. Võib-olla tahtsid teha ideaalset meest?

ALEX: Tahtsid… Tegidki! Frankensteini tegid meeste hirmutamiseks, aga Dracula enda tarbeks. Hea öösiti võtta.

MAX: Ja kui juba endal ka hammas verel, siis…

ALEX: … siis on leib ja leivakõrvane omast käest. Või seda elus vähe nähtud on: kõigepealt oma mees tilgatumaks, siis teiste kallale!

MAX: Suud on neil punased küll… ja silmad põlevad kah peas… välgutavad kogu aeg hambaid… Või kuidas nad öösel sulle külje alla manööverdavad… Ei, kurat, midagi seal võib tõesti olla!

ALEX: Võib olla… Midagi seal ongi! Max, ma ei taha hirmutada, aga olgu sulle teadmiseks: mitte kuskil mujal ei sure mehi niipalju kui voodis. Ja enamasti on ikka mõni naine läheduses. Mõtle selle peale…

(Paus.)

MAX: Oskad sa pakkuda, kuhu nad oma lobaga üldse võiksid kõlvata? Ma mõtlen, kus nad võiksid end tühjaks rääkida, et sul oleks kodus natukenegi kergem?

ALEX: Hea küsimus. Ütleme, teoreetiliselt koolis. Seal on nii, et üks räägib ja ülejäänud hoiavad suu kinni. Isegi siis, kui nende käest küsitakse. Nii et seda varianti võiks kaaluda küll, et naised kooli. On ainult üks aga: koolis nad juba ongi. Ja sa näed, mis sellest on tulnud.

MAX: Sellest on tulnud niisugune jamps, et varem oli ühiskonnas üksainus karistusasutus, vangla. Aga nüüd, kurat, koolid ka veel otsa! Ühegi riigi majandus ei kannata selliseid paralleelstruktuure välja.

ALEX: Ja õiguslikust seisukohast ka. Ütleme, et laps ei oska tõesti lugeda ega tunne kakskordkahte. Aga peab siis teda sellepärast kohe riiklikku piinamisasutusse pistma? Andma naiste näägutada?

MAX: Noh! Poiss võib olla muust otsast andekas. Oskab ehk juba suitsetada ja on muidu käte poolest osav. Võib-olla saab tast klaverimängija?

ALEX: Või varas. Kes varem või hiljem niikuinii kinni kukub. Aga ei või ju ometi inimesele kahekordset karistust määrata! Et enne kool ja siis vangla takkaotsa.

MAX: Kõik kaebavad, et haridussüsteem on nässus, aga keegi ei näita algpõhjust. Et naised –

ALEX: Et kooli naised ei kõlba… Tõesti kuradi lugu, kuhu sa nad paned?

MAX: Jah, nende võimetega, mis neil on. Ja suuga, mis kinni ei seisa. Mina küll seda kohta ei näe.

ALEX: Jah, kus nad võiksid küll rääkida, aga parandamatut kahju ei sünnitaks.

MAX: Moraali loevad muidugi nii, et ei jõua ära kuulata. Aga näe, kirikuõpetajateks neid ka ei taheta.

ALEX: Teised naised ei taha. Liigne informeeritus. No paljukest teab üks meesõpetaja, mis koguduses juhtub? Aga ronib naine kantslisse, siis hakkab sihukene pattude üleslugemine pihta, et nädalaga ka ei jõua valmis. Kes seda välja kannataks?

MAX: … Kuule, võib-olla terroristidega läbirääkimistel? Need ju mõistlikku juttu ei kuula. Las patravad vastamisi.

ALEX: See on mõte. Tasuks kaaluda.

MAX: Kosmosesse võiks muidugi kah saata. Pikematele otstele. Vahutagu seal, kus keegi ei kuule. Kui see ainult nii kalliks ei läheks!

ALEX: Nojah, kindlasti hakkavad seal kõiki nuppe näppima, keeravad laeva esimese viie minutiga tuksi.

MAX: Või kukuvad horoskoobi põhjal navigeerima. NASA-mehed lähevad maa peal hulluks.

ALEX: Nii et kokkuvõttes ei anna vist teisi kuskil avalikus sektoris kasutada. Kõige vähem kurja teevad ikkagi omas kodus.

MAX: No seda ma kartsin!… (Mõtleb pingsalt, siis röögatab): Oot, ei! Jah! Ajakirjandus, kurat! Ajakirjandus!

ALEX: No-noh, mis nüüd hakkas? Max, jää ikka soliidseks!

MAX: Mis soliidseks! Ajakirjandus on nende koht! Täpselt! Kuidas me enne selle peale ei tulnud?

ALEX: Ot-ot-oot… Mn-jaah!.. Seal midagi on… Sul on vist õigus.

MAX: Alex, mul ON õigus. Naised pressi ja asi vask!

ALEX: Vaatame lähemalt. Profiil vastab. Edevus. Valetamine. Häbematus. Luulud. Süüdistamiskihu. Kõik läheb… Jaah, tundub, et tõesti.

MAX: Ära unusta verejanu!

ALEX: Press, Max, ongi meie päevade vägede Jehoova – ainsana tark ja ainsana õige.

MAX: Täiesti nõus, et lajatavad kaabakatele. Aga kuule, nad tapavad ju süütuid ka!

ALEX: Max, siin on kuldreegel: alles siis, kui sekka mõne ilmsüütu vagaseks teed, võetakse sind tõsiselt.

MAX: Et leiab süüdlase, määrab karistuse ja viib selle ise ka täide?

ALEX: Täpselt nagu su oma naine.

MAX: Aga vastutus? Kas nad siis üldse kellegi ees ei vastuta?

ALEX: Ja kuidas veel vastutavad!

MAX: Rahva ees?

ALEX: Omaniku ees.

MAX: No teostagu siis pealegi end pressis. Elagu instinktid välja… Selliste annete juures pole vajagi peatoimetajaga magada. Kui just ise kangesti ei taha.

ALEX: Ja jääbki igavesti nii: ühed lollid kirjutavad, teised lollid loevad ja leheomanik loeb raha.

MAX: Aga sina pead hirmuga hinge kinni, kui lehe lahti lööd.

(Paus.)

ALEX: Max, kujutad sa ette, et paneks siia paar naist istuma?

MAX: No tead, siis lase ise küll jalga.

ALEX: Ei, ma mõtlesin, et meie asemel istuma. Millest nad räägiksid?

MAX: Millest neil rääkida on, kui endalgi pole tükati midagi öelda?