Читать книгу Džentelmenid - Paavo Kivine - Страница 6

MAX: Eile sain siis selle paugu kätte.

ALEX: ?

MAX: Naine viis poodi…

ALEX: See veel puudus! No ja –

MAX: Ülikonda vaja. Kujutad ette!

ALEX: Kuule, kaheksakümne üheksandal sa ju alles –

MAX: Heh!.. Mine küsi, siis kuuled. Mood! Trend! Ei kõlbavat minuga enam välja minna.

ALEX: Välja! Kuhu välja? Buckinghami paleesse või? Tahab, et hakkad laupäeviti tädi Amaliele Bondi mängima? On ikka naisterahval aru!

MAX: Nojah, ma küsin ka, et mis kuradi ülikond. Mis mood? Praegu, kallis naine, ütlen talle, on Euroopa trend hoopis see, kui ma sinu maha jätan, rõnga kõrva panen ja Robertiga kudrutama hakkan. Seda tahad või?

ALEX: Mis see kõik aitab… Nemad näevad ainult riideid, välist koort. Mis seal all, huvitab neid vähe. Nii et tuli minna?

MAX: Tead, oleks vaid olnud valida.

(Paus.)

MAX: Esialgu katsusin head nägu teha. Mõtlesin: no kurat, kas ma siis ükski kord ei pea sellele valule vastu? Näitan õige, mis mees ma olen! Vaatame, kumb enne ära väsib, kas minusugune jalgpallur või nõrk naisterahvas.

ALEX: (Naerab.)

MAX: Noh, alguses naersin mina ka, olin asjast täiesti üle. Lubasin endale koguni niisuguseid märkusi, et: kallis naine, vaata, meil jäi kogemata üks pood vahele, lähme ikka sinna ka sisse. Sees uurisin igast kandist kaupa, tegin asjalikke märkusi, viskasin müüjatega nalja, küsisin naiselt: kallis, kas meil seda vaja ei ole, äkki peaks toda ka ostma? Ja muudkui nii edasi. No täielik Benny Hill!

ALEX (naerdes): No-noh, ma kuulan…

MAX: Kiskusin igal pool uljalt rahakoti rauad laiali, ütlesin: naine, ära sa raha peale mõtle! Kui ikka miski tõsiselt meeldib, kui sul ikka vaja on – võtame ära! Mille pärast me siin elus rabanud oleme, kui nüüd ei või endile näiteks seda imeilusat luikedega sohvapatja lubada!

ALEX: Kuule, minu meelest läksite te sulle ülikonda ostma.

MAX: Seda küll. Aga mul olid juba mõlemad käed igasugu padajanni täis ja mõtlesin, et las võtab selle kuradi padja veel, siis ehk pääseb lõpuks elusana koju.

ALEX: Mulle meenub analoogiline juhtum… Meil olid tikud otsas, läksime neid kõrvalpoest ostma. Asi lõppes sellega, et lasime pool päeva mööda linna ringi nagu marutaudis rebased, ning tulime igavese laadungi sellise kraamiga koju, millest enamikku nägin esimest korda elus ja ma poleks ilma peal uskunud, et niisuguseid asju üldse olemas võib olla. Aga kui siis naine tahtis süüa teha, tuli välja, et tikke pole.

MAX: Nojah. Mis meil võis seal läinud olla, oma tundpoolteist kindlasti, kui juhtusin naise poole vaatama. Ja vaat see pilt, mis ma nägin, vapustas mind hingepõhjani.

ALEX: Eks kirjelda.

MAX: Alex, võimatu on kirjeldada kirjeldamatut… Olin lootnud, et see maraton on naisele ehk natukenegi mõju avaldanud. Aga kui nägin, et on teine värske nagu põllulill ja võimeline põrutama veel kolm samasugust distantsi otsa, siis langesin ise ära. Tundsin, kuidas võitlusvaim kadus ja jalad valgusid kusihapet täis.

ALEX: Piimhapet. Tulid rajalt ära?

MAX: Jah, tuled sa küll! Haakisin end naisele sappa ja muudkui laapisime edasi. Ikka ühest poest sisse, teisest välja, ühest sisse, teisest välja…

ALEX: Nagu hullulehmatõbi, mis? Vänts siiapoole, vänts sinnapoole…

MAX: Ja sa ainult vaata, mis nad poes teevad! Hüppavad mingi riidehunniku kallale, loobivad selle vasakule-paremale mööda põrandat laiali, endal nägu peas, et no mis rämpsu siin küll müüakse.

ALEX: Nagu keegi käsiks neil seda rämpsu sortida.

MAX: Peavad just seda viimast kangarulli kõige ülemiselt riiulilt näha saama. Ja müüjaneiu, see katkestagu end või ära!

ALEX: Kuigi see oli ainus moment, kus sinulgi oli poes midagi vaadata.

MAX: Noh! Ja kui kangas on elu hinnaga lõpuks all, ütleb naine: Ei, mitte see – ma tahtsin sealt kõrvalt.

ALEX: Müüjal muidugi nägu peas, et laseks va eide maha. Ja oleks mina kohtunik, mõistaks ta õigeks ka.

MAX: Aga kui õudne on kõrval olla! Nagu oleksid kah afääris osaline… Minu meelest nad käivadki poes oma üleolekut näitamas. Et on üks koht, kus saavad oma sookaaslasi kamandada. Mis saab vaene müüja teha muud kui ainult hambaid kiristada?

ALEX: Ja sina oled neil kaasas sellepärast, et mõnitamine oleks täielik. Esiteks sinu mõnitamine ja siis otsa pauk müüjaplikadele: Mina teen siin, mis tahan, aga teie vaadake, misuke väärt meesterahvas mul veel järelhaagiseks on!

MAX: Kuule, tundub küll. Näiteks riidepoes ei jäta nad ühelegi hilbule sõrmejälgi külge tegemata. Müüjad maksku pärast kõik kinni.

ALEX: Kingapoes topivad kolm numbrit väiksemad jalga ja siis vahivad vingus näoga ringi, nagu oleks müüja nende isiklik vaenlane.

MAX: Nende jalg on loomulikult õige, ainult et kingavabrik on praaki teinud ja nüüd müüjad üritavad seda maha parseldada.

ALEX: Kõige hullem, kui lähed kulinaariasse. Su ees on rivis vähemalt kümme vana krõbi, kes ükshaaval oma soove letti laovad. Ikka: Mulle viiskümmend grammi rosoljet ja seitsekümmend grammi salatit ja sada kümme grammi vinegretti… Kas see sink on ikka küllalt küps?.. Ega see vorst teil viimati ei haise?.. Ja nii tund aega jutti! Mina küsin: armuline proua, kas võib loota, et saate ikka selle sajandi jooksul omadega valmis? Katsud peene naljaga asjast üle olla. Aga no kus! Susistab sulle: Noormees, mina elan teid veel mitu korda üle! No miks ta ei ela, kui mina ta selja taga nälga suren!

(Paus.)

MAX: Nojah. Panime ühtevalu edasi. Üks vaateaken teise otsa, lõppu ei tule. Ole nagu akvaariumis! Nahk sama ligunud kah.

ALEX: Mnhüh… Mis sa arvad, mistarvis vaateaknad üldse olemas on?

MAX: Kurat seda teab… Informatsiooniks. Näed ära ja polegi tarvis sisse minna.

ALEX: Mõtle, nimi ütleb ju kõik selgelt ära. Ei jaga? No kuula siis. VAATEAKNAD on olemas ainult selleks, et naised saaksid tänaval kõndides iga hetk end sealt vaadata. Imetleda. Soengut kohendada, seelikut sättida. Kontrollida lahingulist valmisolekut.

MAX: No aga –

ALEX: Pole üldse tähtis, mis on klaasi taga, olgu või merikapsakonserv. Ei, neil on alati kõigepealt pilk klaasile – ja siis mürinal sisse!

MAX: Ah sa!.. Siis sellepärast ta ei tulegi minuga botaanikaaeda jalutama? Isegi püssitiku ähvardusel mitte, aga kutsu sa kesklinna…

ALEX: Loomulikult, õige mul narr! Botaanikaaed! Arvad, et ta pole enne jorjenit näinud või?.. Max, mida otsib mees, kui ta kõnnib looduses?

MAX: Kas kuskil äkki jalgpalli ei mängita.

ALEX: Ei, seda muidugi, aga ma mõtlesin praegu esteetilises plaanis. Noh?

MAX: No siis pakuks… Ilu! Ilu otsib.

ALEX: Õige! Edasi: mida vaatab mees, kui kõnnib mööda linnatänavat?

MAX: Naisi.

ALEX: No näed! Aga naised vaateaknaid. Miks tehakse nüüd viimane kui üks maja ainult klaasist? Kõik naiste pärast. Et saada neid liikvele. Aga miks on vaja neid liikvele saada?

MAX: Et oleks, keda vahtida.

ALEX: Sest et nemad annavad põhikäibe! Mida ostab mees? Ainult spordilehte.

MAX: Sest tal pole rohkemaks raha.

ALEX: Kui ka oleks, ikkagi ei tuleks pähe muud osta. Aga naised, nemad oskavad rahaga nõnda ringi käia, nagu tõmbaks tuul tengelpungast läbi. Vhüüit – ja tühi koht! Max, kui poleks naist, kukuks maailma majandus kokku.

MAX: Aga kui sul on naine, siis kukub jälle sinu majandus kokku!

ALEX: Noormees, selle peale pead hoopis varem mõtlema. Juba siis, kui seda sorti investeeringu peale lähed. Kui altari ees oma jah-sõna ütled.

(Paus.)

MAX: No hea küll, kui hakkasime city’le juba kolmandat ringi peale ajama, tegin avalduse. Ütlesin: kui see maraton kohe ei lõpe, tuleb lahutus.

ALEX: Jälle! Kas sa tõesti midagi muud välja mõelda ei oska?

MAX: Kurat, eks sa katsu mõelda, kui sind on tümaks talutatud!.. Tundus, et see ähvardus peaks nagu mõjuma. Nad ju omavahel muust ei räägigi, kui et see lahutas ja teine lahutas, ise teevad nägusid… Vaatad, et lahutus peaks olema neile niisama hirmus asi nagu… nagu ütleme Inglismaa kaotus Iirimaale. Ütlesin: olgu, annan sulle viimase poe peale veel viisteist minutit. Sa ju tead, et üle selle ei pea ükski mees vastu.

ALEX: Mina pidasin.

MAX: Mis!?.. No kuipalju?

ALEX: Tund viiskümmend.

MAX: Mis sa lorad!? See oleks ülelinnaline rekord. Olid võtnud?

ALEX: (Raputab pead, muigab.)

MAX: Kuule, võimatu! Minu mark on kakskümmend kolm minutit ja ainult tänu ühele kenale müüjale… Minestasid ära? Hiilisid vahepeal minema?

ALEX: Absoluutselt fair play… Hea küll, kuula. Noh, algus nagu algus ikka. Kaubamaja uks läheb lahti, naine kihutab täies purjes sisse. Mina litsun taga piduritele, oigan, katsun longata ja mis kõik veel, aga liikumissuunda see muidugi ei muuda, sest ükski naisterahvas ei hooli sellest, mis juba käes, vaid tahab ikka seda, mis alles kätte saamata.

MAX: Tapjainstinkt! Sa anna neile valida, kas oma mees või kaubamaja, ja sa näed, kumma nad võtavad.

ALEX: Nojah, kannab see vääramatu loodusjõud mind sisse, kõiksugu Diorid ja Chanelid löövad vastu… Tuju vajus absoluutsesse nulli. Lausa apaatia tuli peale. Naine märkas mu alavormi ja kamandas: Ära vingu! Seisa siin, ma olen kohe tagasi! Tõmbas spinnakeri üles ja kadus. Noh, võtsin end ühe kokkerspanjeli kõrvale. Nägime üsna ühtmoodi välja ka, ainult minul olid kõrvad veel rohkem lontis.

MAX: Kui tuttav, kui tuttav…

ALEX: Seisan, mis ma seal seisan, kui äkki kihutab naine nordostist kohale, surub mingid kompsud mulle pihku, teatab: Veel viis minutit! ja kaob süüdvesti. Mul juba täielik letargia. Ei jaksa enam sedagi otsustada, kas lasta end tuhastada või kirstus matta. Kui äkki…

MAX: Kurat, mis nad küll meiega teevad…

ALEX: … kui äkki purjetab naine uuest ilmakaarest välja, ise täislastis, hindab pilguga mu kandejõudu ja ütleb siis ohkega: Eks lähme pealegi. Ja siis… Ja siis ütlen mina: kallis naine, kas meil on tuli takus? Mis me tormame! Kui juba kord tuldud, siis vaatame kõik korralikult järele. Parfümeerias ikka jõudsid käia? Ei jõudnud? No kuidas siis nii! Mine, mina seisan siin, ole mureta.

MAX: Läksid lõplikult omadega segi?

ALEX: Oota. Tuleb teine mõne aja pärast tagasi, lõhnab nagu… no ikka lõhnab, vaatab mulle küsivalt otsa. Aga mina kostan ülima rahuga: mine, naine, ja täida oma kohus selle kultuuritempli ees lõpuni. Seda ütleb sulle sinu mees… Noh, naine satub muidugi täielikku segadusse, lähebki automaatselt veel ühele ringile. Kui lõpuks jälle tuli, siis oligi õige aeg minna.

MAX: Tund kolmkümmend kolm, ütled? Jäädes täie mõistuse juurde?

ALEX: Jah. Sest vaata, asi läks lisaajani, enne kui Liverpool võitis. Seal, kus ma seisin, rippus laes telekas ja käis liigamäng. Jõudsin seda märgata hetk enne mõistuse hämardumist, ja see mu päästiski.

MAX: Mnjaa… Uskumatu lugu.

ALEX: Jah. Seepärast tulekski parlamendi tasemel otsustada: televiisor igasse poodi vutti näitama. Kui paljud abielud see päästaks!

MAX: Abielud… See päästaks meessoo!

ALEX: Vaata, Max, sina oled veel noor mees ja…

(Ilmub Näitsik.)

ALEX: … ja ma ütleksin isegi, et liiga noor. Et naisterahvast lõpuni mõista. Ainult küps…

MAX: … ja ma ei ütleks, et üks naisterahvas niipalju mõistmist vajab, kui just noore mehe…

ALEX: … kui sa oled juba eas, kus sul mõistus on lõpuni välja arenenud ja…

MAX: … ja kui mõned asjad on juba lõplikult üle arenenud, mis mõnel nooremal on alles täies…

ALEX: … siis mõistab iga naisterahvas, kellega ikka tasub…

MAX: … ja kellega kohe mitte mingil juhul ei tasu –

(Näitsik lahkub.)

ALEX: … Noh, ja see sinu vaevateekond?

MAX: Ah see?.. No käime, käime… Kuule, kas see ei olnud mitte Agatha Christie, kes ütles, et naisterahvale mahub korraga pähe üksainus mõte?

ALEX: Võis olla küll. Ainuke peaga naine, keda mina tean.

MAX: Ja kui see üks mõte on naisterahva peas pesa teinud, siis on laibad taga.

ALEX: Nojah, eks tema tea muidugi. Igas romaanis tapab paar tegelast ära. Sihuke vinge vanaeit.

MAX: Nii me siis käisimegi, naisel peas üksainus mõte: nüüd mehele ülikond, nüüd mehele ülikond… Lõpuks ostsimegi ära.

ALEX: Ülikonna?

MAX: Ei. Naisele kostüümi.

ALEX: Mis!..No aga –

MAX: Kohe seletan. Lähme koju, naine paneb teise selga… ja hakkab nutma: käis tagurpidi otsas! Kes süüdi? Mina! Miks ma ei märganud, miks ei öelnud? Katsun seletada: kallis naine, ja-jah, süüdi muidugi, aga sa kuula vähemasti. Sa olid mind kolm tundi programmeerinud ülikonna peale ja ma ei saanud arugi, kui äkki oli kostüümipamp näpus. Mis on ju tore, aga miks sa ta nii kähku ära rabasid, miks sa korrakski peale ei vaadanud? Sellepärast, et oli viimane, nuuksub tema, sellepärast, et muidu oleksin tast ilma olnud, kas sa aru ei saa!

ALEX: Just nende loogika! Raba aga ära, millele veel jõuab küüned külge ajada… Viimane! Mees ei võta iial viimast, mida keegi teine pole tahtnud. Kas sina võtaks tantsima selle, kes on viimasena pingi peale istuma jäänud?

MAX: Aga naine kahmib kokku kõik, mis näeb. Olgu siis mehed või kostüümid. Pärast ei tea, mis nendega peale hakata…

ALEX: Mis lõpuks sai?

MAX: Noh, nuttis seal. Mul muidugi kaksipidised tunded. Ühelt poolt hea meel, et ülikonna-karikas sedapuhku mööda läks, aga teiselt poolt – ega see oma naise nutt teab mis Eurovisioon ka ei ole. Soovitasin: ära nüüd riiet päris läbi leota, pärast ei võta pood enam tagasi ka… Viskas mulle vastu pead.

ALEX: Noh, riie on pehme…

MAX: Pehme… Mis mõttes?

ALEX: Võrreldes sellega, kui kingadega saad.

MAX (naerdes): Kuule, seda lugu tahaks kuulda.

ALEX: Noh, mis seal ikka… Tavaline lugu. Läksime naisele kingi ostma.

MAX: Mis ta sinust kaasa vedas?

ALEX: Kurat seda teab! Alguses ei saanud aru, aga pärast oli juba hilja. Noh, siseneme kingapaleesse. Klaas, liftid üles-alla, muusika, tulede mäng, paljad sääred – täielik Hitchcock. Ühesõnaga situatsioon, kus mehe päästab üksainus strateegia: nagu ta küsib, kuidas on, kuidas istub, ütle kohe: VÕTA ÄRA! Vapustav, just sinule mõeldud, raba ära! Siis võib näkata, et pääsed vähemaga.

MAX: Võib, aga kindel ei ole. Pead olema usutav. Pole põrmugi paha, kui repliiki enne kodus harjutad. (Teeb žesti, hüüab: „Võta ära!”)

ALEX: Nojah, eks ma hüüdsingi. Aga vale koha peal. Naine ei olnud veel pilku riiulitele fokuseerinud, rääkis alles kellegagi lõbusasti juttu, kui mina karjatasin: „Võta ära!” Tuli välja, et see oli ta meestuttav… Mõistad situatsiooni? Täielik mänguline fiasko!.. Mis seal enam, pärast omaväravat pole muud kui kannata lõpuni.

MAX: Ja moraalsetele kannatustele lisatakse finantsilised.

ALEX: Jah. No kus siis läks alles valimiseks! Ise tead, et naised ei suuda kahe asja vahel kah valida, seal aga oli kingi musttuhat.

MAX: Naised ei suuda isegi kahe mehe vahel valida, mis seal kingadest rääkida.

ALEX: Kuigi igaüks teab, et neid on ainult kahte sorti: mustad ja need teised.

MAX: Mis seal valida peaks olema?

ALEX: Aga nemad ei leia ilmaski seda õiget.

MAX: Meest?

ALEX: Jah. Ei. Kingi.

MAX: Kuigi terve pood on neid maast laeni täis!

ALEX: Kuigi terve linn on poode täis!

MAX: Aga naine – tema ei leia.

ALEX: Tema ütleb ikka: Minule, näed, kohe ei ole!

MAX: Meest?

ALEX: Jah. Ei. Kinga.

MAX: Mina küll ei mõista, kuhu see lõputu kingalaar viimaks pannakse?

ALEX: Või mis kuradi jalg see niisugune peaks olema!

MAX: Ja lõpuks –

ALEX: Ja lõpuks, miks pean mina kogu seda draamat kaasa tegema?

(Paus.)

ALEX: Jah. Alles pärast poeskäiku mõistad, mis tähendab olla abielumees.

MAX: Pärast seda vaatad loomaaias kaamelit nagu lähisugulast.

ALEX: Mõistad sedagi, mis pärast jalgpallimängu juhtub.

MAX: Absoluutselt!.. Mis siis juhtub?

ALEX: No ma mõtlen seda, et kui oled välismaal ja sinu meeskond on kaotanud ja kui sa siis lähed kambaga ja lööd paar tosinat akent sisse. Et see on täiesti arusaadav.

MAX: Aa… Nojah, loomulikult. Aga mis sul muud üle jääbki? Muid argumente ju pole. Vähemalt mingigi revanšš!

ALEX: Mitte ainult! Naised lõhuvad nõusid, kui neil muid argumente enam ei ole. Meestel on midagi muud taga kui naistel.

MAX: Muidugi on meestel midagi muud taga. Sa mõtled… midagi sügavamat?

ALEX: Midagi palju sügavamat. Mehed löövad poeaknaid sisse sellepärast, et miski sisimas ütleb: see siin on sinu naise liitlane ja sinu vaenlane number üks – anna nüüd kuradile, nii et teab!

KOOS: Naised…