Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 2

Paar nädalat hiljem seisis amm Jeanne Bussie, sangaga korv käes, Saint-Merri kloostri värava taga ja ütles avama tulnud isa Terrier’le, umbes viiekümneaastasele kiilaspäisele, kerge äädika järele lõhnavale mungale: „Sähke!” ja pani korvi lävele.

„Mis see on?” küsis Terrier, kummardus korvi kohale ja nuusutas seda, sest ta ootas midagi söödavat.

„Rue aux Fers’i lapsetapja värdjas!”

Pater kohmitses sõrmega korvis, kuni ta oli magava imiku näo paljastanud.

„Oi kui kena. Jumekas ja hästi toidetud.”

„Kuna ta on ennast minust täis õginud. Kuna ta on mind üdini tühjaks pumbanud. Aga sellega on nüüd lõpp. Nüüd võite teda ise edasi sööta, kitsepiimaga, pudruga, peedimahlaga. Ta pistab kõike, see värdjas.”

Pater Terrier oli mugav mees. Tema pädevusse kuulus kloostri halastusfondi haldamine, raha jaotamine vaestele ja puudustkannatajatele. Ja ta ootas, et talle selle eest aitäh öeldaks ja teda muuga ei tülitataks. Tehnilised üksikasjad olid talle väga vastumeelsed, sest üksikasjad tähendasid alati raskusi, ja raskused tähendasid tema meelerahu häirimist, ja seda ei suutnud ta kuidagi taluda. Teda vihastas, et ta oli värava üldse lahti teinud. Ta soovis, et see naisterahvas võtaks oma korvi ja läheks koju ja jätaks teda oma imikuprobleemidega rahule. Pikkamööda ajas ta end sirgu ja tõmbas ninasse piima ja võidunud lambavilla lõhna, mida ammest õhkus. See oli meeldiv lõhn.

„Ma ei saa aru, mida sa tahad. Ma ei saa tõesti aru, mida sa taotled. Ma võin vaid ette kujutada, et sellele imikule ei tuleks sugugi kahjuks, kui ta veel tükk aega sinu rinda saaks.”

„Temale mitte,” kraaksatas amm, „aga minule küll. Ma olen kümme naela alla võtnud ja sealjuures söönud kolme jagu. Ja milleks? Kolme frangi eest nädalas!”

„Ah, ma mõistan,” ütles Terrier peaaegu kergendatult, „selge pilt: asi on taas rahas.”

„Ei!” ütles amm.

„On küll! Alati on asi rahas. Kui sellele väravale koputatakse, on asi rahas. Ma sooviksin ometi kord, et ma avan, ja seal seisab inimene, kelle puhul oleks asi milleski muus. Keegi, kes tooks näiteks väikese kingituse. Näiteks veidi puuvilja või paar pähklit. Sügisel on ju palju asju, mida võiks siia tuua. Lilli võib-olla. Või kui keegi lihtsalt tuleks ja sõbralikult ütleks: „Jumalime, isa Terrier, ma soovin teile ilusat päeva!” Aga seda ma ei kuule ilmselt kunagi. Kui ei tule kerjus, siis on see kaubitseja, ja kui see ei ole kaubitseja, siis on see käsitööline, ja kui ta almust ei palu, siis esitab ta arve. Ma ei saa enam üldse tänavale minna. Kui ma tänavale lähen, piiravad mind juba kolme sammu järel indiviidid, kes tahavad raha!”

„Mitte mina,” ütles amm.

„Aga mina ütlen sulle ühte: sa ei ole ainuke amm siin ümbruses. Leidub sadu esmaklassilisi kasuemasid, kes omavahel kaklema läheksid, et seda hurmavat imikut kolme frangi eest nädalas oma rinnale panna või talle mahla või putru või muud toitu suhu pudistada.

„Siis andke ta mõnele neist!”

„Teisest küljest ei ole hea last niimoodi ühest kohast teise väntsutada. Kes teab, kas ta ka teise piimaga nii hästi kosub kui sinu omaga. Ta on harjunud sinu rinna lõhnaga, nagu sa tead, ja sinu südame löökidega.”

Ja jälle tõmbas ta sisse sügava sõõmu sooja lõhna, mida ammest õhkus, ja ütles siis, märgates, et tema sõnadel ei ole naisele mingit mõju:

„Võta nüüd laps koju kaasa! Ma räägin asjast kloostriülemaga. Ma teen talle ettepaneku anda sulle edaspidi neli franki nädalas.”

„Ei,” ütles amm.

„Hea küll: viis!”

„Ei.”

„Kui palju sa siis veel nõuad?” karjus Terrier. „Viis franki on ju hunnik raha nii tühise töö eest, nagu seda on väikese lapse toitmine!”

„Ma ei taha üldse mingit raha,” ütles amm. „Ma tahan sellest värdjast lahti saada.”

„Aga mispärast siis, armas naine?” küsis Terrier ja kobas jälle korvis. „Ta on ju üliarmas lapsuke. Ta on roosa jumega, ta ei karju, ta magab hästi, ja ta on ristitud.”

„Ta on saatana meelevallas.”

Ruttu tõmbas Terrier oma sõrmed korvist välja. „Võimatu! Absoluutselt võimatu, et üks imik on saatana meelevallas. Imik ei ole inimene, vaid eelinimene ja tal ei ole veel täielikult väljakujunenud hinge. Seetõttu ta ei huvita saatanat. Kas ta ehk räägib juba? Kas ta tõmbleb? Kas ta liigutab toas asju? Kas ta levitab halba lõhna?”

„Ta ei lõhna üldse,” ütles amm.

„No näed siis! See on ilmselge märk. Kui ta oleks saatana meelevallas, siis ta peaks haisema.”

Ja selleks, et amme rahustada ja omaenese julgust näidata, tõstis Terrier korvi üles ja hoidis seda oma nina all.

„Ma ei tunne mitte midagi iseäralikku,” ütles ta, olles natuke aega nuusutanud, „tõepoolest, mitte midagi iseäralikku. Või kui, siis tundub, nagu haiseks mähkmetes midagi.” Ja ta sirutas korvi amme poole, et see tema muljet kinnitaks.

„Ma ei mõtle seda,” porises amm ja lükkas korvi eemale. „Ma ei mõtle seda, mis mähkmetes on. Tema väljaheited lõhnavad muidugi. Aga see värdjas ise ei lõhna.”

„Kuna ta on terve,” hüüdis Terrier, „kuna ta on terve, sellepärast ta ei lõhnagi! Ainult haiged lapsed lõhnavad, see on ju üldiselt teada. Teatavasti lõhnab laps, kel on rõuged, hobusesõnniku järele, ja sarlakites laps mädanevate õunte järele, ja tiisikuses laps lõhnab sibulate järele. Ta on terve, see on kõik, mis tal viga on. Kas ta peab siis haisema? Kas siis sinu oma lapsed haisevad?”

„Ei,” ütles amm. „Minu lapsed lõhnavad nii, nagu inimeselapsed peavad lõhnama.”

Terrier pani korvi uuesti ettevaatlikult maha, sest ta tundis, kuidas temas kerkisid esimesed vihalained selle naisterahva tõrksuse vastu. Ei olnud välistatud, et ta vajab dispuudi jätkudes mõlemat kätt vabamaks žestikuleerimiseks, ja ta ei tahtnud, et imik seeläbi kannatada saaks. Esialgu aga ristas ta käed selja taha, ajas oma esiletikkuva kõhu amme poole õieli ja küsis teravalt: „Sa väidad niisiis teadvat, kuidas peab lõhnama üks inimeselaps, kes ju siiski on – seda ma tahaksin meelde tuletada, eriti ristituna – ka jumalalaps?”

„Jah,” ütles amm.

„Ja sa väidad samuti, et kui ta niimoodi ei lõhna, nagu ta sinu meelest – sina, amm Jeanne Bussie Rue Saint-Denis’lt! – peaks lõhnama, siis on ta saatana laps?”

Ta tõmbas vasaku käe hoogsalt selja tagant välja ja sirutas kõverdatud nimetissõrme nagu küsimärgi naise näo ette. Amm mõtles järele. Talle ei meeldinud, et see vestlus muutus korraga teoloogiliseks ülekuulamiseks, kus ta võis ainult alla jääda.

„Seda ma ei ole öelnud,” vastas ta põiklevalt. „Seda, kas see asi on kuidagi kuradiga seotud või ei, peate te ise otsustama, pater Terrier, sellest ei tea mina midagi. Mina tean ainult ühte: et mul on selle imiku ees hirm, sest ta ei lõhna niimoodi, nagu lapsed peavad lõhnama.”

„Ahaa,” ütles Terrier rahulolevalt ja laskis oma käe jälle langeda. „Selle saatanajutu võtame me niisiis tagasi. Hüva. Aga nüüd ole nii lahke ja ütle mulle: kuidas üks imik siis lõhnab, kui ta niimoodi lõhnab, nagu ta sinu meelest peaks lõhnama? Noh?”

„Hästi lõhnab,” ütles amm.

„Mis tähendab „hästi”?” karjus Terrier. „Hästi lõhnavad paljud asjad. Lavendlikimp lõhnab hästi. Supiliha lõhnab hästi. Araabia aiad lõhnavad hästi. Ma tahan teada, kuidas lõhnab imik!”

Amm kõhkles. Ta teadis küll, kuidas imikud lõhnavad, ta teadis seda päris täpselt, ta oli neid ju juba tosinate kaupa toitnud, hooldanud, kiigutanud, suudelnud… ta võis nad öösel nina abil üles leida, tal oli imikulõhn isegi nüüd selgesti ninas. Aga ta ei olnud seda veel kunagi sõnadega kirjeldanud.

„Noh?” haugatas Terrier ja klõbistas kannatamatult oma sõrmeküüsi.

„Nojah,“ alustas amm, „seda ei ole nii kerge öelda, sest nad ei lõhna ühtemoodi, kuigi nad lõhnavad hästi, isa, saage aru, näiteks jalad, need lõhnavad neil nagu sile soe kivi – ei, pigem nagu kohupiim… nagu või, nagu värske või, jah, täpselt: need lõhnavad nagu värske või. Ja keha lõhnab neil nagu… nagu piima sisse kastetud kuivik. Ja pea, sealt ülevalt, tagant, kus on juuksepööris, sealt, teate, isa, sealt, kus teil ei ole enam midagi…” ja ta koputas Terrierle, kes oli sellise üksikasjadeni mineva rumaluse tulva all hetkeks kõnevõime kaotanud ja kuulekalt pea langetanud, kiilas pealaele, „… siit, täpselt siit, lõhnavad nad kõige paremini. Siit lõhnavad nad karamelli järele, see lõhnab nii magusalt, nii imepäraselt, isa, te ei kujuta seda ettegi! Kui sa oled neid sealt nuusutanud, siis sa armastad neid, ükskõik kas nad on omad või võõrad. Ja just niimoodi ja mitte teisiti peavadki väikesed lapsed lõhnama. Ja kui nad nii ei lõhna, kui nad sealt ülevalt üldse ei lõhna või lõhnavad veel vähem kui külm õhk – nagu see seal, see värdjas, siis… Te võite seda seletada, nagu tahate, isa, aga mina” – ja ta ristas käsivarred otsustavalt rindade all ja heitis korvile nii tülgastunud pilgu, nagu sisaldaks see kärnkonni – „mina, Jeanne Bussie, ei võta seda seal enam enda juurde!” Isa Terrier tõstis aeglaselt oma langetatud pea ja tõmbas paar korda sõrmega üle kiilas pealae, nagu tahaks ta seal juukseid korrastada, torkas siis sõrme nagu juhuslikult endale nina alla ja nuusutas seda mõtlikult.

„Nagu karamell?..” küsis ta, püüdes taas saavutada oma ranget tooni… „Karamell! Mis tead sina karamellist? Kas sa oled seda kunagi söönud?”

„Mitte otseselt,” ütles amm. „Aga ma olin kord ühes suures võõrastemajas Rue Saint-Honorel ja nägin pealt, kuidas seda tehti – sulatatud suhkrust ja koorest. See lõhnas nii hästi, et ma ei unusta seda iial.”

„Jajah. Hea küll,” ütles Terrier ja eemaldas sõrme nina juurest. „Palun vaiki nüüd! Mul on äärmiselt raske sinuga sel tasemel edasi vestelda. Ma näen, et sa keeldud, ükskõik siis, mis põhjusel, sinu hoolde usaldatud imikut Jean-Baptiste Grenouille’d toitmast, ja tagastad ta seega tema esialgsele eestkostjale, Saint-Merri kloostrile. Minu meelest on see kurb, aga ma ei saa seda ilmselt muuta. Sa võid minna.”

Seepeale haaras ta korvi, hingas sisse veel sõõmu lahtuvat sooja villahõngulist piimalõhna ja tõmbas värava lukku. Siis läks ta oma töötuppa.