Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 3

Isa Terrier oli haritud mees. Ta ei olnud mitte ainult teoloogiat tudeerinud, vaid ka filosoofe lugenud ja tegeles muuseas botaanika ja alkeemiaga. Ta hindas väga oma tugevat kriitikavaimu. Ometi ei oleks ta läinud nii kaugele nagu mõned, kes panid imed, ettekuulutused või pühakirja tekstide tõesuse kahtluse alla, kui need ei olnud rangelt võttes üksnes mõistusega seletatavad või rääkisid sellele sageli isegi otse vastu. Pigem hoidus ta selliseid probleeme näppimast, need olid tema jaoks liiga ebamugavad ja oleksid tõuganud teda vaid kõige piinlikumasse ebakindlusse ja rahutusse, kuna ju selleks, et oma mõistust kasutada, oli vaja kindlust ja rahu. Nähtused, millega ta aga kõige otsustavamalt võitles, olid lihtrahva ebausklikud ettekujutused: nõidumine ja kaartide panemine, amulettide kandmine, kaetamine, posimine, täiskuu-hookuspookused ja mida kõike nad veel harrastasid – oli ju sügavalt masendav, et niisugused paganlikud tavad ei olnud rohkem kui tuhat aastat pärast kristliku religiooni kindlat sisseseadmist ikka veel välja juuritud! Ka enamik niinimetatud kurjast vaimust vaevatuse ja saatanaga liidus olemise juhtumeid osutus lähemal vaatlusel ebausklikuks spektaakliks. Muidugi, saatana enese olemasolu eitamiseni, tema võimus kahtlemiseni – nii kaugele ei oleks Terrier läinud; selliste probleemide üle otsustamiseks, mis puudutasid teoloogia põhialuseid, olid kutsutud ja seatud teistsugused instantsid kui üks tavaline väike munk. Teisest küljest oli päevselge, et kui selline lihtsameelne naisterahvas nagu see amm väidab, et ta on avastanud saatana sigidiku, siis ei ole saatana käsi siin kindlasti mängus. Just see, et see naine uskus kuradi avastanud olevat, oli kindel tõend, et seal ei ole midagi kuratlikku, sest nii rumal ei ole kurat ju mingil juhul, et ta laseks end amm Jeanne Bussie’l paljastada. Ja pealegi veel ninaga! Primitiivse haistmisorganiga, kõige madalama meeleelundiga! Nagu lõhnaks põrgu väävli järele ja paradiis viiruki ja mürri järele! Kõige hullem ebausk nagu kõige pimedamal paganlikul eelajaloolisel ajal, kui inimesed elasid veel nagu loomad, kui neil ei olnud veel teravaid silmi, kui nad ei tundnud veel värve, kuid uskusid juba, et suudavad verd haista, ja arvasid, et oskavad sõpra vaenlasest lõhna järgi eristada, ja et inimsööjad hiiglased ja libahundid nuusivad neid ja erinnüsed haistavad, ja tõid oma hirmsatele jumalatele haisvaid, suitsevaid põletusohvreid, kohutav! „Narr näeb ninaga”, selle asemel et silmadega vaadata, ja arvatavasti peab Jumalast antud mõistuse tuli veel tuhat aastat põlema, enne kui primitiivse usu viimased varjud on eemale peletatud.

„Ah, ja see vaene väike laps! Süütu olevus! Lamab oma korvis ja tudib, aimamata midagi neist jälkidest kahtlustustest, mis tema vastu on kerkinud. Sa ei lõhna niimoodi, nagu peaksid lõhnama inimeselapsed, söandab see häbematu naisterahvas väita. Jah, mis me selle peale siis ütleme? Kudi-kudi!”

Ja ta liigutas korvi tasakesi põlvedel, silitas sõrmega imiku pead ja öeldes aeg-ajalt „kudi-kudi”, kuna ta pidas seda väikelastele õrnalt ja rahustavalt mõjuvaks väljendiks. „Sa pead karamelli järele lõhnama, no on alles jaburus, kudi-kudi!”

Natukese aja pärast tõmbas ta sõrme tagasi, tõstis selle endale nina alla, nuusutas, ei haistnud aga midagi muud kui hapukapsast, mida ta lõunaks oli söönud.

Ta kõhkles hetke, vaatas ringi, kas keegi teda ei jälgi, kergitas siis korvi ja pistis oma tüüaka nina sinna sisse. Ainult nii sügavale, et hõredad punakad lapsejuuksed tema sõõrmeid kõditasid. Ta nuusutas imiku pead, lootes mingit lõhna tabada. Ta ei teadnud ju ikka veel, kuidas imikud pea pealt lõhnavad. Loomulikult mitte karamelli järele, see oli kindel, sest karamell on ju sulatatud suhkur, ja kuidas peaks imik, kes on seni vaid piima joonud, sulatatud suhkru järele lõhnama. Ta võis lõhnata piima järele, ammepiima järele. Aga ta ei lõhnanud piima järele. Ta võis lõhnata juuste järele, naha ja juuste järele ja võib-olla pisut ka lapsehigi järele. Ja Terrier nuusutas ja oli valmis nahka, juukseid ja pisut ka lapsehigi lõhna haistma. Aga ta ei haistnud midagi. Kõige parema tahtmise juures mitte midagi. Arvatavasti imikud ei lõhnagi, mõtles ta, küllap see nii ongi. Puhtalt hoitud imikud lihtsalt ei lõhna, nagu nad ka ei räägi, ei käi ega kirjuta. See kõik tuleb alles hiljem. Õieti öelda hakkab inimesest lõhna hoovama alles siis, kui ta on juba puberteedieas. See on lihtsalt nii ja mitte teisiti. Eks kirjutanud juba Horatius: „Lehkab sokuna nooruk, lõhnab süütu neitsi nagu valge nartsiss…!” – ja roomlased juba taipasid neid asju! Inimese lõhn on alati lihalik lõhn – seega patune lõhn. Kuidas peaks siis lõhnama üks imik, kes isegi unes lihalikust patust ei tea? Kuidas peaks ta lõhnama? Kudi-kudi? Mitte kuidagi!

Ta oli korvi jälle põlvedele tõstnud ja kiigutas seda tasakesi. Laps magas ikka veel sügavasti. Tema parema käe rusikas vaatas teki alt välja, pisike ja punane, ja tõmbles vahetevahel armsasti põse vastas. Terrier naeratas ja tundis end äkki väga mõnusalt. Hetkeks söandas ta hellitada koguni fantastilist mõtet, et ta ise on selle lapse isa. Et ta ei olegi munk, vaid tavaline kodanik, mõni tubli käsitööline, et ta on võtnud naise, sooja, villa ja piima järele lõhnava naise, ja on sigitanud temaga poja ja kiigutab seda nüüd siin oma põlvedel, omaenda last, kudi-kudi-kudi… Tal oli hea olla seda mõeldes. Selles mõttes oli midagi nii korralikku. Isa kiigutab oma poega põlvedel, kudi-kudi, see pilt oli niisama vana nagu maailm, ja ometi alati uus ja õige, kuni maailm püsib, oo jaa! Terrier’ süda läks kuidagi soojaks ja meel härdaks.

Siis ärkas laps üles. Ta ärkas algul ninaga. Tilluke nina liikus, ajas end püsti ja nuhutas. Ta imes õhku sisse ja puhus seda lühikeste noosatustena välja, nagu tagasihoitult aevastades. Siis tõmbus nina krimpsu ja laps tegi silmad lahti. Need silmad olid ebamäärast värvi, midagi austerhalli ja opaalvalge-kreemika vahepealset, mingi liimja looriga kaetud ja arvatavasti veel mitte eriti hästi nägemiseks sobivad. Terrier’le jäi mulje, et need teda üldse ei märka. See-eest aga nina! Sellal kui lapse tuhmid silmad ebamäärasesse suunda kõõritasid, näis nina sihtivat kindlasse punkti, ja Terrier’l oli väga ebamugav, et see punkt on tema, tema isik, Terrier ise. Tillukesed ninatiivad kahe tillukese augu ümber keset lapse nägu läksid puhevile nagu avanev õis. Või pigem nagu nende väikeste lihasööjate taimede napakesed, mida kasvatati kuninga botaanikaaias. Ja nagu neist napakestest, näis ka sealt lähtuvat jubedust tekitav tõmme. Terrier’le tundus, nagu näeks laps teda oma sõõrmetega, nagu vaataks ta talle teravalt ja uurivalt otsa, läbitungivamalt kui silmadega üldse võimalik, nagu neelaks ta oma ninaga midagi, mida õhkub temast, Terrier’st, ja mida ta ei saa tagasi hoida ja varjata… See lõhnata laps nuhutas teda häbitult, ausõna! Ta haistis teda! Ja Terrier’le tundus korraga, et ta haiseb, higi ja äädika järele, hapukapsa ja pesemata riiete järele. Talle tundus, et ta on alasti ja nagu vahiks teda keegi, kes iseendast midagi ei reeda. Isegi läbi naha näis see olend teda haistvat, kuni sisimani välja. Selle väikese himuka nina ees ei saanud jääda varjatuks ka kõige õrnemad tunded, kõige räpasemad mõtted, kuigi see ei olnudki veel päris õige nina, vaid ainult mingi nöps, mingi pidevalt krimpsutõmbuv ja paisuv ja värelev tilluke auklik organ. Terrier võpatas. Ta tundis jälestust. Ta kirtsutas nüüd omakorda nina nagu millegi halvasti lõhnava ees, millega ta ei taha tegemist teha. Kadunud oli õdus mõte, et see on tema enese ihu ja veri. Haihtunud oli sentimentaalne idüll isa ja poja ja lõhnava emaga. Nagu ära rebitud mõnusalt ümbritsev mõtteloor, mille ta lapse ja enese ümber oli fantaseerinud: tema põlvedel lebas võõras külm olevus, vaenulik loomalik olend, ja kui ta poleks olnud nii kaalutleva ja jumalakartlikkusest ja kainest mõistusest juhitud iseloomuga, siis oleks ta äkilises jälestushoos lapse nagu ämbliku maha raputanud.

Nõksatades tõusis Terrier püsti ja pani korvi lauale. Ta tahtis sellest olendist lahti saada, võimalikult kiiresti, võimalikult kähku, võimalikult kohe.

Ja siis hakkas see olend karjuma. Ta pigistas silmad kinni, ajas oma punase kõri pärani ja kisendas nii vastikult ja kiledalt, et Terrier’l tarretas veri soontes. Ta raputas korvi väljasirutatud käega ja hüüdis „kudi-kudi”, et last vaikima sundida, aga see kisendas veel valjemini, läks näost päris siniseks ja nägi välja, nagu kavatseks ta kisendamisest lõhki minna.

Minema! mõtles Terrier, silmapilk minema siit see… „kurat” tahtis ta öelda, aga võttis end kokku ja neelas selle sõna alla, … minema see peletis, see talumatu laps! Aga kuhu? Ta teadis siin ümbruskonnas oma tosinat amme ja orbudekodu, aga need kõik olid tema jaoks liiga lähedal, liiga ligi, kaugemale pidi see olend kaduma, nii kaugele, et temast midagi kuulda ei oleks, nii kaugele, et teda ei saaks Terrier’le iga hetk jälle ukse taha toimetada; kui vähegi võimalik, pidi ta kaduma mõnda teise linnajakku, veel parem teisele kaldale, kõige parem extra muros, Faubourg Saint-Antoine’i, nii jah!, sinna tuli viia see kisendav põngerjas, kaugele ida poole, teisele poole Bastille’d, kus öösel väravad kinni pandi.

Ja ta kahmas oma sutaanisaba pihku, haaras kisendava korvi ja pistis jooksu, jooksis läbi tänavaterägastiku Rue de Faubourg Saint-Antoine’i poole, piki Seine’i üles ida suunas, linnast välja, kaugele-kaugele välja kuni Rue de Charonne’ini ja mööda seda peaaegu lõpuni, kus ta teadis Madeleine de Trenelle’i kloostri lähedal kellegi madame Gaillard’i aadressi, kes võttis vastu igas vanuses ja igasuguseid kostilapsi, nii kauaks, kui selle eest maksti, ja seal andis ta ikka veel karjuva lapse ära, maksis aasta eest ette ja põgenes tagasi linna, viskas kloostrisse jõudes oma rõivad nagu midagi rüvetatut seljast, pesi end pealaest jalatallani puhtaks ja ronis oma kambris voodisse, kus ta ikka ja jälle risti ette lõi, kaua palvetas ja lõpuks kergendatult unne vajus.