Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 6

Esimesest pilgust, mis Grenouille monsieur Grimalile heitis – ei, esimesest nuhutavast hingetõmbest, millega ta Grimali lõhnaaurat sisse imes, teadis ta, et see mees on võimeline teda kõige vähemagi üleastumise puhul surnuks peksma. Tema elu maksis just veel nii palju kui töö, mis ta võis ära teha, see koosnes vaid kasulikkusest, mis Grimal talle omistas. Ja nii kuulas Grenouille sõna, tegemata kordagi katset vastu hakata. Päev päeva järel kapseldas ta taas kogu oma trotsi- ja tõrksuse-energia endasse, kasutades seda vaid selleks, et puugi kombel eelseisev jääaeg üle elada: visalt, vähenõudlikult, silmatorkamatult, elulootuse tuld kõige väiksemal, kuid hoolega valvatud leegil hoides. Ta oli nüüd kuulekuse, vähenõudlikkuse ja töötahte musternäidis, kuuletus esimese sõna peale, leppis iga söögiga. Õhtuti laskis ta end ilusasti kinni panna töökoja seina äärde ehitatud varjualusesse, kus hoiti tööriistu ja kus rippusid soolatud toornahad. Siin magas ta paljal, kõvaks tambitud maapinnal. Iga päev töötas ta niikaua, kui valge oli, talvel kaheksa, suvel neliteist, viisteist, kuusteist tundi: kaapis elajalikult haisvaid nahku, niisutas, puhastas karvadest, lupjas, söövitas, kolkis neid, määris neid parkimislögaga, lõhkus puid, kooris kaski ja jugapuid, ronis kõrvetava auratisega täidetud parkimissüvenditesse, ladus sellide juhatusel nahku ja puukoort üksteise peale, puistas purustatud pahkasid ja kattis selle õudse tuleriida jugapuuokste ning mullaga. Aastaid hiljem tuli see siis jälle lahti kaevata ja parknahaks mumifitseerunud toornahalaibad nende hauast välja tuua.

Kui ta nahku maasse või välja ei kaevanud, siis tassis ta vett. Kuude kaupa tassis ta alt jõest vett, ikka kaks ämbritäit korraga, sadu ämbritäisi päevas, sest parkimine nõudis tohutult vett pesemiseks, leotamiseks, kupatamiseks ja värvimiseks. Kuude kaupa ei olnud tal sellest veetassimisest kuiva kohta ihul, õhtuti tilkusid ta riided, ja tema nahk oli külm, pehme ja porsunud nagu seemisnahk.

Olles elanud aasta seda pigem loomalikku kui inimlikku elu, jäi ta siberi katku, kardetud parkalitõppe, mis tavaliselt lõpeb surmaga. Grimal oli ta juba maha kandnud ja otsis asendajat – muide isegi kahetsedes, sest nii vähenõudlikku ja produktiivset töölist kui see Grenouille ei olnud tal veel kunagi olnud. Vastu kõiki ootusi elas Grenouille haiguse üle. Talle jäid ainult suurte mustade paisete armid kõrvade taha, kaelale ja põskedele, mis teda moonutasid ja muutsid ta veel inetumaks, kui ta niigi juba oli. Peale selle jäi talle – hindamatu eelis – ka immuunsus siberi katku vastu, nii et ta võis sellest peale isegi lõhenenud ja veriste kätega kõige hullemaid nahku kraapida, sattumata ohtu uuesti nakatuda. Selle poolest ei erinenud ta mitte ainult õpipoistest ja sellidest, vaid ka oma potentsiaalsetest järglastest. Ja kuna ta ei olnud nüüd enam nii kergesti asendatav nagu seni, tõusis tema töö väärtus ja seega ka tema elu väärtus. Äkki ei pidanud ta enam palja maa peal magama, vaid tohtis endale kuuri puust nari ehitada, sai selle katteks õlgi ja oma teki. Ööseks ei pandud teda enam kinni. Ka söök oli parem ja piisavam. Grimal ei pidanud teda enam nagu mingit elajat, vaid nagu kasulikku kodulooma.

Kui Grenouille kaksteist aastat vanaks sai, andis Grimal talle pool pühapäeva vabaks, ja kolmeteistkümneselt tohtis ta isegi argipäeviti õhtul pärast tööd tunniks ajaks välja minna ja teha, mis tahtis. Ta oli võitnud, sest ta elas, ja tal oli küllalt vabadust, millest piisas, et edasi elada. Talvitumise aeg oli möödas. Puuk Grenouille liigutas ennast jälle. Ta haistis hommikuõhku. Teda haaras jahikirg. Tema ees oli valla maailma kõige suurem lõhnapiirkond: Pariisi linn.