Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 4

Madame Gaillard’il, kes ei olnud küll veel kolmekümneaastanegi, oli elu juba seljataga. Väliselt nägi ta küll veel välja nii vana, nagu ta tegelikult oli, ja ühtlasi topelt ja kolm korda ja sada korda nii vana, otsekui tütarlapse muumia; seesmiselt oli ta aga ammu surnud. Lapsena oli ta isalt ahjuroobiga üle lauba saanud, veidi ülalpool ninajuurt, ja oli sestsaadik haistmismeele kaotanud ja igasuguse tunde inimliku soojuse ja inimliku külmuse suhtes ja üldse igasuguse kire. Õrnus oli talle selle ainsa hoobiga niisama võõraks muutunud nagu jälestus, rõõm niisama võõraks nagu ahastus. Ta ei tundnud midagi, kui hiljem üks mees teda magatas, ja mitte midagi ka siis, kui ta oma lapsed sünnitas. Ta ei kurvastanud nende pärast, kes tal ära surid, ega rõõmustanud nende üle, kes talle alles jäid. Ta ei võpatanud, kui mees teda peksis, ja ei tundnud mingit kergendust, kui see Hõtel-Dieüs koolerasse suri. Tema elus oli ainult kaks aistingut: üsna kerge meeleolu süngenemine, kui lähenes igakuine migreen, ja üsna kerge meeleolu selginemine, kui migreen jälle taganes. Muidu ei tundnud see surnud naine midagi.

Teisest küljest… või võib-olla just täieliku tundetuse tõttu oli madame Gaillard’ile omane armutu korra- ja õiglusmeel. Ta ei eelistanud ühtegi tema hoolde usaldatud last ega teinud ka kellelegi ülekohut. Ta manustas neile kolm toidukorda päevas ja mitte suutäiekestki rohkem. Ta mähkis väiksemaid kolm korda päevas ja ainult kuni teise sünnipäevani. Kes pärast seda veel ennast täis tegi, sai kiretu kõrvakiilu ja korra vähem süüa. Täpselt poole kostirahast kulutas ta kasvandikule, täpselt poole jättis endale. Ta ei püüdnud odaval ajal oma sissetulekut suurendada, aga ta ei lisanud raskel ajal ka kostirahale ainsatki krossi juurde, isegi kui küsimus oli elus või surmas. Äri ei oleks muidu end enam ära tasunud. Ta vajas seda raha. Ta oli kõik täpselt välja arvutanud. Ta tahtis endale vanaduspäevadeks pensioni kindlustada ja peale selle veel nii palju kõrvale panna, et ta võiks endale lubada kodus surra, ja mitte Hõtel-Dieu’s kärvata nagu tema mees. Mehe surm ise oli teda külmaks jätnud. Aga ta tundis hirmu avaliku ühise suremise ees koos sadade võõraste inimestega. Ta tahtis endale võimaldada eraviisilist surma, ja selleks vajas ta seda poolt kostiraha. Oli küll talvi, kus tema kahest tosinast väikesest pansionärist kolm või neli ära suri. Kuid sellest hoolimata oli see suhe ikka veel tunduvalt parem kui enamikul teistel erakasuemadel ja ületas kõvasti suuri riiklikke või kiriklikke leidlastevarjupaiku, kus kadu ulatus sageli üheksa kümnendikuni. Muidugi tuli alati ka palju täiendust. Pariis produtseeris aastas üle kümne tuhande uue leidlapse, sohilapse ja orvu. Nii oli võimalik kaotusi korvata.

Väikesele Grenouille’le oli madame Caillard’i asutus õnnistuseks. Tõenäoliselt ei oleks ta kusagil mujal ellu jäänud. Siin, selle hingetu naise juures ta kosus. Tal oli sitke keha. See, kes nagu tema oli üle elanud sündimise keset jäätmeid, ei lasknud end enam nii kergesti maailmast välja pukseerida. Ta võis päevade kaupa vesist leent lürpida, ta tuli toime kõige lahjema piimaga, talus kõige mädanenumat aedvilja ja roiskunumat liha. Oma lapsepõlve jooksul elas ta üle leetrid, düsenteeria, tuulerõuged, koolera, kuuemeetrise kukkumise kaevu ja ülakeha kõrvetamise keeva veega. Talle jäid sellest küll armid ja vermed ja kärnad ja kergelt vigane jalg, mis teda lonkama pani, aga ta elas. Ta oli visa nagu resistentne bakter ja vähenõudlik nagu puuk, kes istub vaikselt puu otsas ja elab pisikesest verepiisast, mis ta aastate eest saagiks on saanud. Ta vajas oma keha jaoks minimaalsel hulgal toitu ja riideid. Ja oma hinge jaoks ei vajanud ta midagi. Turvalisus, tähelepanu, hellus, armastus – või kuidas kõiki neid asju nimetataksegi, mida laps öeldavasti vajab – olid laps Grenouille’le täiesti liigsed. Või õigemini, nagu näib, oli ta need endale ise liigseks teinud, et üldse elada, juba algusest peale. See kisa pärast sündimist, kisa rappimislaua alt, millega ta end inimeste teadvusse ja oma ema tapalavale oli toimetanud, ei olnud instinktiivne häälitsus kaastunde ja armastuse äratamiseks. See oli hästi läbikaalutud, tahaks peaaegu öelda, et põhjalikult läbikaalutud kisa, millega vastsündinu tegi otsuse armastuse vastu ja siiski elu poolt. Antud olukorras oli üks neist ju tõesti vaid ilma teiseta võimalik, ja kui laps oleks mõlemat nõudnud, oleks ta kahtlemata peagi armetult hukka saanud. Muidugi oleks ta tollal võinud ka teisest talle antud võimalusest kinni haarata ja vait olla ja niimoodi valida otsetee sünnist surmani ilma ringita läbi elu, ja ta oleks sellega maailma ja ennast paljudest hädadest säästnud. Aga selleks, et nii tagasihoidlikult kõrvale astuda, oleks vaja olnud minimaalsetki kaasasündinud heatahtlikkust, ja seda Grenouille’s ei olnud. Ta oli algusest peale koletis. Ta otsustas elu poolt puhtast trotsist ja puhtast õelusest.

Muidugi ei otsustanud ta nii, nagu otsustab täiskasvanud inimene, et kasutab oma suuremat või väiksemat mõistust ja kogemusi, selleks et eri võimaluste vahel valida. Tema otsustas vegetatiivselt, nii nagu äravisatud uba otsustab, kas hakata idanema või jätta see paraku tegemata.

Või nagu too puuk puu otsas, kellele elul ei ole pakkuda midagi muud kui igavest talvitumist. Väike inetu puuk, kes vormib oma tinahalli keha kuuliks, et välismaailmale võimalikult väikest kokkupuutepinda jätta; kes teeb oma naha siledaks ja paksuks, et mitte midagi eritada, mitte raasugi lasta endast välja aurata. Puuk, kes teeb end nimme väikeseks ja silmapaistmatuks, et keegi teda ei näeks ja puruks ei litsuks. Üksildane puuk, kes enesesse tõmbunult oma puu otsas kössitab, pime, must ja tumm, ja ainult nuhutab, aastate kaupa nuhutab, miilide kauguselt mööduvate loomade verd, kelleni ta omal jõul iialgi ei jõua. Puuk võiks ju end alla kukutada. Ta võiks end metsaalusele maapinnale kukutada, oma kuue tillukese jalakesega paar millimeetrit siia-sinna roomata ja lehtede alla surema heita, kellelgi teisel ei oleks temast kahju, jumala eest mitte. Aga puuk, tõrges, jonnakas ja jäle, kössitab edasi ja elab ja ootab. Ootab, kuni ülimalt ebatõenäoline juhus talle vere mingi looma kujul otse puu alla toob. Ja alles siis loobub ta oma tagasihoidlikkusest, kukutab end alla ja klammerdub ja puurib ja pureb end võõrasse ihusse…

Niisugune puuk oli laps Grenouille. Ta elas enesesse kapseldunult ja ootas paremaid aegu. Maailmale ei väljastanud ta midagi muud peale oma rooja, ei naeratust, ei kisa, ei silmasära, isegi mitte lõhna. Iga teine naine oleks selle koletisliku lapse enesest ära tõuganud. Aga mitte madame Gaillard. Ta ei tundnud ju, et laps ei lõhna, ja ta ei oodanud temalt ka mingit hingeliigutust, kuna tema oma hing oli lukus.

Teised lapsed seevastu tundsid kohe, kuidas Grenouille’ga lugu on. Esimesest päevast peale tekitas see uus laps neis õudust. Nad vältisid koikut, kus ta lamas, ja nihkusid oma magamisasemetel üksteisele lähemale, nagu oleks toas külmemaks läinud. Nooremad nutsid vahel öösel; neile tundus, nagu käiks tuuletõmme läbi toa. Teised nägid unes, et miski matab hinge. Kord võtsid suuremad lapsed ühiselt nõuks ta ära lämmatada. Nad kuhjasid riideräbalaid, tekke ja õlgi tema näole ja panid telliseid raskuseks peale. Kui madame Gaillard ta järgmisel hommikul välja kaevas, oli ta kortsus ja muljutud ja sinine, aga mitte surnud. Lapsed proovisid seda veel paar korda, aga asjata. Kahtlemata oleks kindlam moodus olnud tal kael kahekorra käänata või suu ja nina kinni toppida, aga seda nad ei söandanud. Nad ei tahtnud teda puudutada. Nad tundsid tema ees jälestust nagu suure paksu ämbliku ees, keda ei taha käega puruks pigistada.

Kui ta suuremaks sai, loobusid teised lapsed tapmiskatsetest. Nad olid ilmselt aru saanud, et teda on võimatu hävitada. Selle asemel vältisid nad teda, jooksid ära, hoidusid igast võimalikust puudutusest. Nad ei vihanud teda. Nad ei olnud tema peale ka armukadedad ega kadestanud teda toidu pärast. Sellisteks tunneteks ei olnud Gaillard’i majas vähimatki põhjust. Neid häiris lihtsalt tema olemasolu. Nad ei tundnud tema lõhna. Neil oli tema ees hirm.