Читать книгу Parfüüm - Patrick Suskind - Страница 5

Sealjuures ei olnud temas objektiivselt võttes mitte midagi hirmuäratavat. Ta ei olnud, kui ta vanemaks sai, mitte eriti suur ega tugev, ja olgugi et ta oli inetu, siis mitte nii eriliselt inetu, et teda oleks pidanud kartma. Ta ei olnud ei agressiivne, võlts, salalik ega väljakutsuv. Ta hoidus parema meelega teistest eemale, ka tema vaimsed võimed näisid olevat kõike muud kui kohutavad. Ta hakkas alles kolmeaastaselt kahel jalal seisma, ja oma esimese sõna ütles ta neljaselt, see oli sõna „kalad”, mis vallandus temast äkilise erutuse hetkel nagu kaja, kui üks kalakaupmees kaugelt mööda Rue de Charonne’i üles tuli ja valjul häälel kaupa pakkus. Järgmised sõnad, mis ta suvatses öelda, olid „pelargoonia”, „kitselaut”, „käharkapsas” ja „Jaqueslorreur”, viimane oli seal lähedal asuva Filles de la Croix’ kloostri aedniku abiline, kes tegi madame Gaillard’i juures aeg-ajalt kõige mustemaid töid ja paistis silma selle poolest, et ta ei olnud end elus veel kordagi pesnud. Tegusõnade, omadussõnade ja abisõnadega oli asi keerulisem. Peale „jaa” ja „ei” – mida ta muide ka väga hilja esimest korda ütles – kasutas ta ainult nimisõnu, tegelikult vaid konkreetsete asjade, taimede, loomade ja inimeste nimesid, ja sedagi vaid siis, kui need asjad, taimed, loomad või inimesed teda ootamatult oma lõhnaga vapustasid.

Istudes märtsipäikese käes pöögihalgude riidal, mis soojusest naksusid, juhtus, et ta ütles esimest korda välja sõna „puud”. Ta oli varem sada korda puid näinud, seda sõna sada korda kuulnud. Ta sai sellest ka aru, oli teda ju talvel tihti välja puid tooma saadetud. Aga sellised asjad nagu puud ei olnud talle kunagi nii huvitavad tundunud, et ta oleks vaevunud nende nime ütlema. See juhtus alles tollel märtsipäeval, kui ta riida peal istus. Madame Gaillard’i kuuri lõunaseina äärde räästa alla laotud puuriit oli nagu pink. Pealmised halud levitasid magusat kõrbenud hõngu, riida sisemusest kerkis samblalõhna ja kuuri kuusepuuseinast eraldus soojuses nõrka vaigulõhna.

Grenouille istus, jalad välja sirutatud, puuriidal, selg toetatud vastu kuuri seina, ta oli silmad sulgenud ja ei liigutanud end. Ta ei näinud midagi, ta ei kuulnud ega tundnud midagi. Ta haistis ainult puulõhna, mis tema ümber kerkis ja katuseräästa nagu tanu alla kinni jäi. Ta jõi seda lõhna, ta uppus sellesse, immutas end sellega kuni viimse poorini, muutus ise puiseks, ta lamas puuriidal nagu puunukk, nagu Pinocchio, nagu surnu, kuni ta tüki aja pärast, võib-olla alles poole tunni pärast, pigistas endast välja sõna „puud”. Ta öökis selle sõna välja, nagu oleks ta kõrvuni puumassiga täidetud, nagu ulatuks see tal kurguni, nagu oleks ta kõht, kõri ja nina puust pungil. Ja see aitas tal toibuda, päästis teda just enne, kui puu ahistav juuresolu, selle lõhn teda oleks lämmatanud. Ta ajas end püstakile, libises riida otsast alla ja komberdas nagu puujalgel minema. Veel mitu päeva hiljem oli ta sellest intensiivsest lõhnaelamusest täiesti uimane ja pomises, kui mälestus sellest temas liiga tugevasti üles kerkis, endamisi vannutavalt „puud, puud”.

Nii õppis ta rääkima. Kõige suuremaid raskusi oli tal sõnadega, mis ei märkinud lõhnavaid asju, see tähendab abstraktsete mõistetega, eelkõige eetika ja moraali alalt. Ta ei suutnud neid meelde jätta, ajas need segi, kasutas neid veel täiskasvanunagi vastumeelselt ja sageli vääralt: õigus, südametunnistus, jumal, rõõm, vastutus, alandlikkus, tänulikkus jne. – talle jäi häguseks, mida need peaksid väljendama.

Teisest küljest ei piisanud üldkasutatava keele sõnadest juba varsti enam kõige selle tähistamiseks, mis ta oli olfaktoorsete mõistetena endasse kogunud. Varsti ei haistnud ta enam pelgalt puid, vaid puidusorte, vahtrapuitu, tammepuitu, männipuitu, jalakapuitu, pirnipuupuitu, vana, värsket, pehkinud, kõdunenud, sammaldunud puitu, koguni üksikuid puuhalgusid, puuliistakaid ja saepuru – ja ta haistis neid kui selgelt erinevaid asju, missugustena teised inimesed neid isegi silmadega ei oleks suutnud eristada. Sama lugu oli ka teiste asjadega. See, et valget vedelikku, mida madame Gaillard hommikuti oma kasvandikele andis, eranditult piimaks nimetati, kuigi see Grenouille’ meelest igal hommikul täiesti erinevalt lõhnas ja maitses, olenevalt sellest, kui soe see oli, missuguselt lehmalt see pärines, mida see lehm oli söönud, kui palju koort sellesse oli jäetud ja nii edasi… et suitsul, et sellel sajast üksiklõhnast sillerdaval, iga minutiga, koguni iga sekundiga muutuval ja uueks tervikuks seguneval lõhnamoodustisel nagu tulesuits oli ainult üks nimi „suits”… et maad, maastikku, õhku, mida täitis igal sammul ja igal hingetõmbel uus lõhn ja seega uus olemus, tuli kõigest hoolimata tähistada vaid nende kolme labase sõnaga – kogu see groteskne ebaproportsionaalsus lõhnaliselt aistitava maailma rikkuse ja keele vaesuse vahel pani poiss Grenouille’d kahtlema keele mõttekuses üldse, ja ta oli nõus seda kasutama vaid siis, kui teiste inimestega läbikäimine tingimata nõudis.

Kuueaastaselt oli ta oma ümbruse olfaktoorselt täielikult hõivanud. Madame Gaillard’i majas ei olnud ühtegi eset, Rue de Charonne’i põhjaosas ühtegi kohta, ühtegi inimest, ühtegi kivi, puud, põõsast ega lattaeda, ühtegi paigakest, mida ta lõhna järgi ei oleks tundnud, millal tahes uuesti ära tundnud ja oma ainukordsuses kindlalt mällu talletanud. Ta oli kogunud endasse kümme tuhat, sada tuhat spetsiifilist ainulõhna ja hoidis neid oma valduses, nii selgelt, nii vabalt, et ta mitte ainult ei tundnud neid ära, kui ta neid taas haistis, vaid ka tegelikult haistis, kui ta neid taas meenutas; jah, rohkemgi veel, ta oskas neid isegi ainult fantaasias omavahel kombineerida ja lõi niiviisi iseeneses lõhnu, mida tegelikus maailmas üldse ei olnud. Tal oleks olnud nagu tohutu iseseisvalt omandatud lõhnasõnavara, mis võimaldas tal lausa suvalisel hulgal uusi lõhnalauseid moodustada – ja seda vanuses, kus teised lapsed vaevaga pähetuubitud sõnadega esimesi, maailma kirjeldamiseks äärmiselt ebapiisavaid konventsionaalseid lauseid lalisesid. Kõige rohkem oli tema anne ehk võrreldav musikaalse imelapse omaga, kes on meloodiatest ja harmooniatest üksikute helide tähestiku kõrva jätnud ja komponeerib nüüd ise täiesti uusi meloodiaid ja harmooniaid – selle erinevusega muidugi, et lõhnade tähestik oli hoopis suurem ja diferentseeritum kui helide tähestik, ja lisaks veel selle erinevusega, et imelaps Grenouille’ loominguline tegevus toimus vaid tema sisemuses ja seda ei tajunud mitte keegi peale tema enese.

Väliselt muutus ta ikka kinnisemaks. Kõige parema meelega hulkus ta üksi mööda Faubourg Saint-Antoine’i põhjaosa, mööda juurviljaaedu, viinamägesid, aasu. Mõnikord ei tulnud ta õhtul koju, kadus ära mitmeks päevaks. Järgnevat kepinuhtlust talus ta ilma mingi valuväljenduseta, koduarest, söögist ilmajätmine, trahvitöö ei muutnud tema käitumist. Poolteiseaastane juhuslik Notre Dame de Bon Secours’i kirikukoolis käimine jäi ilma märgatava mõjuta. Ta õppis natuke veerima ja oma nime kirjutama, muud midagi. Tema õpetaja pidas teda nõrgamõistuslikuks.

Madame Gaillard’ile aga torkas silma, et tal on teatavaid võimeid ja iseärasusi, mis olid väga ebatavalised, et mitte öelda üleloomulikud: nii näis lapselik hirm pimeduse ja öö ees talle täiesti võõras olevat. Teda võis igal ajal saata keldrisse, kuhu teised lapsed ka lambiga vaevalt julgesid minna, või kottpimedal ööl välja kuuri puid tooma. Kunagi ei võtnud ta tuld kaasa ja tuli siiski toime ja tõi kohe, mis kästud, ilma ühtegi väärliigutust tegemata, ilma komistamata või midagi ümber ajamata. Ja veel kummalisem oli muidugi, nagu madame Gaillard uskus olevat kindlaks teinud, et ta paistis nägevat läbi paberi, riide, puu, koguni läbi paksude kivimüüride ja suletud uste. Ta teadis, mitu kasvandikku ja missugused neist magamistoas viibivad, ilma et ta oleks sinna sisenenud. Ta teadis, et lillkapsa sees on uss, enne kui kapsas oli tükeldatud. Ja ükskord, kui madame Gaillard oli oma raha nii hästi ära peitnud, et ta seda ise enam üles ei leidnud (ta muutis oma peidukohti), osutas poiss hetkegi otsimata ühele kohale korstnatala taha, ja ennäe, seal see oligi! Isegi tulevikku võis ta näha, kuna ta nimelt teatas mõne inimese küllatulekust tükk aega enne selle saabumist ja ennustas eksimatult ette äikese lähenemist, kui taevas ei olnud veel vähimatki pilvekest. Selle peale, et ta seda koike muidugi ei näinud, silmadega ei näinud, vaid oma järjest teravamalt ja täpsemalt nuusutava ninaga haistis: ussi kapsas, raha tala taga, inimesi läbi seinte ja mitme kvartali kaugusel, – selle peale poleks madame Gaillard uneski tulnud, isegi kui tema enese haistmismeel oleks kunagisest hoobist ahjuroobiga kahjustamata olnud. Ta oli veendunud, et poisil peab – nõrgamõistuslikkus nõrgamõistuslikkuseks – selgeltnägijavõimeid olema. Ja kuna ta teadis, et selgeltnägijad tõmbavad ligi õnnetust ja surma, hakkas tal õudne. Veel õudsem, lausa talumatu oli talle mõte, et ta elab inimesega, kel on võime näha hoolikalt peidetud raha isegi läbi seinte ja talade, ühe katuse all, ja kui ta oli Grenouille’l selle kohutava võime avastanud, püüdis ta temast lahti saada, ja sellepärast sobis talle hästi, et Saint Merri klooster katkestas umbes samal ajal – Grenouille oli kaheksa aastat vana – oma iga-aastased maksed ilma põhjust teatamata. Madame ei tuletanud neile seda meelde. Viisakuse pärast ootas ta veel ühe nädala, ja kui järjekordne raha siis ikka veel saabunud ei olnud, võttis ta poisi käe kõrvale ja läks temaga linna.

Jõe ääres, Rue de la Mortellerie’l, tundis ta üht Grimali-nimelist parkalit, kes vajas hädasti noort tööjõudu – mitte korralikke õpipoisse ja selle, vaid odavaid kulisid. Selles ametis oli nimelt töid – tooreste nahkade puhtakskraapimine, mürgiste parkimis- ja värvimisvedelike segamine, söövitavate parkainete pealekandmine –, mis olid nii eluohtlikud, et ükski vastutustundeline meister ei raisanud selleks võimaluse korral oma õppinud abilisi, vaid kasutas töötuid kaltsakaid, hulkureid või peremeheta lapsi, kelle järele mingi kahtluse puhul enam keegi ei küsinud. Loomulikult teadis madame Gaillard, et Grenouille’il Grimali parkalitöökojas inimliku arusaamise järgi mingit ellujäämisšanssi ei ole. Aga ta ei olnud selline naine, kes oleks selle pärast muretsema hakanud. Oma kohuse oli ta ju täitnud. Hooldusvahekord oli lõppenud. See, mis kasvandikuga edasi juhtub, ei läinud talle korda. Kui ta pääseb eluga, on hea, kui ta sureb, on samuti hea – peaasi, et kõik käib seaduslikult. Ja nii laskis ta monsieur Grimalil poisi üleandmist kirjalikult kinnitada, kviteeris omalt poolt viieteistkümne frangi suuruse komisjonitasu saamise ja asus koduteele Rue de Charonne’ile. Ta ei tundnud vähimatki südametunnistusepiina. Vastupidi, ta uskus, et ta ei ole toiminud mitte ainult seaduslikult, vaid ka õiglaselt, sest sellise lapse kohalejäämine, kelle eest keegi ei maksa, oleks ju paratamatult toimunud teiste laste arvel või koguni tema enese arvel ja oleks võib-olla ohustanud teiste laste tulevikku või koguni tema enese tulevikku, see tähendab tema võõraste pilkude eest varjatud, privaatset surma, mis oli ainus asi, mida ta endale elus veel soovis.

Kuna me madame Gaillard’ist siinkohal lahkume ja teda ka hiljem enam ei kohta, tahaksin ma paari lausega kirjeldada tema elupäevade lõppu. Madame elas, olgugi et ta oli juba lapsena seesmiselt surnud, oma õnnetuseks väga-väga vanaks. Anno 1782, peaaegu seitsmekümne aasta vanuselt, loobus ta oma tööst, korraldas, nagu kavatsetud, oma pensioniasjad ja istus sestpeale oma majakeses ja ootas surma. Surm aga ei tulnud. Selle asemel tuli midagi, millega ükski inimene maailmas ei oleks osanud arvestada ja mida siinmail veel kunagi ei olnud ette tulnud, nimelt revolutsioon, see tähendab kõigi ühiskondlike, moraalsete ja transtsendentaalsete suhete tormiline muutumine. Esialgu ei olnud sel revolutsioonil madame Gaillard’i isiklikule saatusele mingeid tagajärgi. Aga siis – ta oli nüüd peaaegu kaheksakümmend – selgus korraga, et tema pensioniandja oli pidanud emigreerima ja selle vara oli võõrandatud ning oksjonil ühele püksivabrikandile maha müüdud. Natuke aega näis veel, nagu ei oleks ka sellel muutusel madame Gaillard’ile fataalseid tagajärgi, sest püksivabrikant jätkas korralikult pensioni maksmist. Aga siis tuli päev, kus madame ei saanud oma raha enam müntidena, vaid väikeste trükitud paberilipakate kujul, ja see oli tema materiaalse lõpu algus.

Kahe aasta pärast ei jätkunud pensionist isegi enam küttepuude eest maksmiseks. Madame oli sunnitud oma maja maha müüma, naeru-väärselt odava hinnaga, sest järsku oli peale tema veel tuhandeid teisi inimesi, kes pidid samuti oma maja maha müüma. Ja jälle sai ta vastutasuks vaid neid tobedaid lipakaid, ja jälle ei olnud need kahe aasta pärast enam peaaegu midagi väärt, ja 1797. aastal – ta lähenes nüüd üheksakümnele – oli ta kogu oma pikaajalise vaevarikka tööga kogutud varanduse kaotanud ja elas pisikeses möbleeritud toas Rue des Coquilles’il. Ja alles nüüd, kümne–, kahekümneaastase hilinemisega, tuli surm, ja see tuli pikaajalise kasvajahaigusena, mis haaras madame’il kõrist ja röövis tal algul isu ja siis hääle, nii et ta ei saanud sõnagagi protesti avaldada, kui ta Hôtel-Dieu’sse toimetati. Seal viidi ta samasse, sadade surijatega täidetud ruumi, kus juba tema mees oli surnud, pisteti ühisvoodisse viie teise vana võhivõõra naise juurde, kes lebasid seal tihedalt üksteise kõrval, ja lasti tal niimoodi kolm nädalat avalikult surra. Siis õmmeldi ta kotti, visati kell neli hommikul koos viiekümne teise laibaga vankrile ja sõidutati vaikse kellukesehelina saatel uuele Clamart’i surnuaiale linnaväravast ühe miili kaugusel ja sängitati seal viimsele puhkusele ühishauda, paksu kustutamata lubja kihi alla.

See oli aastal 1799. Tänu jumalale ei aimanud madame midagi teda ootavast saatusest, kui ta sel 1747. aasta päeval koju läks ja poiss Grenouille’st lahkus ja meie loost väljus. Muidu ta oleks võib-olla kaotanud oma usu õiglusesse ja sellega ka ainsa temale arusaadava elumõtte.