Читать книгу Tüdruk rongis - Paula Hawkins - Страница 10

Teisipäev, 16. juuli 2013

Hommik

OLEN 8:04 RONGI peal, kuid ma ei sõida Londonisse. Lähen selle asemel Witneysse. Loodan, et seal mu mälu taastub, et jõuan jaama, näen kõike selgelt ja tean. Ma ei hellita suuri lootusi, kuid midagi muud ma teha ei oska. Ma ei saa helistada Tomile. Mul on liiga piinlik ja igal juhul on ta teinud asja selgeks. Ta ei taha minuga enam mingit tegemist teha.

Megan on siiani kadunud; nüüd juba rohkem kui kuuskümmend tundi ja see lugu on muutumas riiklikuks uudiseks. See oli BBC veebilehel ja täna hommikul MailOnline’is; ka teised saidid mainisid seda oma uudisnupus.

Printisin välja nii BBC kui Maili loo; need on mul kaasas. Nende põhjal võin järeldada:

Megan ja Scott tülitsesid laupäeva õhtul. Naaber teatas, et kuulis valjusid hääli. Scott tunnistas, et nad vaidlesid, ja ütles, et tema arvates läks abikaasa ööseks sõbranna Tara Epsteini juurde, kes elab Corlys.

Megan ei jõudnud Tara juurde. Tara ütleb, et viimane kord, kui ta Meganit nägi, oli reede pärastlõunal pilatese tunnis. (Teadsin, et Megan tegeleb pilatesega.) Preili Epsteini sõnul „näis ta okei, normaalne. Ta oli heas tujus, rääkis, et teeb järgmisel kuul midagi erilist oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul.“

Üks tunnistaja nägi laupäeva õhtul umbes veerand kaheksa paiku Meganit kõndimas Witney rongijaama poole.

Meganil ei ole läheduses peret. Mõlemad vanemad on surnud.

Megan on töötu. Varem oli tal Witneys väike kunstigalerii, kuid ta sulges selle eelmise aasta aprillis. (Teadsin, et Megan on kunstiinimene.)

Scott on füüsilisest isikust ettevõtja, IT-konsultant. (Ma ei suuda absoluutselt uskuda, et Scott on IT-konsultant.)

Megan ja Scott on olnud abielus kolm aastat; Blenheimi tee majas on nad elanud alates 2012. aasta jaanuarist.

Daily Maili sõnutsi on nende maja väärt 400 000 dollarit.

Seda kõike lugedes aiman, et Scotti jaoks on asjad halvad. Mitte ainult selle tüli pärast, aga nii see lihtsalt on, kui naisega midagi halba juhtub, vaatab politsei ikka esiti abikaasa või peika poole. Kuid praegusel juhul ei ole politseil kõiki fakte. Nad jälgivad ainult abikaasat, arvatavasti seetõttu, et nad ei tea midagi peikast.

Täiesti võimalik, et olen ainus inimene, kes teab, et peika üldse eksisteerib.

Sorin kotis ja otsin mõnd paberitükki. Koostan kahe pudeli veini ostutšeki tagaküljele nimekirja kõige tõenäolisematest selgitustest Megan Hipwelli kadumisele:

1. Ta on minema jooksnud koos oma peikaga, kellele ma siin viitan kui B-le.

2. B on talle viga teinud.

3. Scott on talle viga teinud.

4. Ta on lihtsalt abikaasa maha jätnud ja läinud mujale elama.

5. Keegi kolmas peale B või Scotti on talle viga teinud.

Arvan, et esimene võimalus on kõige tõenäolisem, samuti number neli, sest Megan on sõltumatu, teotahteline naine, olen selles kindel. Ja kui tal oli afäär, oli tal võib olla vaja eemale pääseda, et pea selgeks saada? Number viis ei tundu eriti tõenäoline, kuna mõrv võõra käe läbi ei ole väga levinud.

Muhk mu peas tuikab ja ma ei suuda lakata mõtlemast vaidlusele, mida ma laupäeva õhtul läbi elasin või ette kujutasin või unes nägin. Kui rong Megani ja Scotti majast möödub, tõstan pilgu. Kuulen, kuidas veri peas tuikab. Olen põnevil. Kardan. Number viieteistkümne aknad, mis peegeldavad hommikust päikest, on nagu pimedad silmad.

Õhtu

Jõuan just end oma istmel sisse seada, kui mobiil heliseb. See on Cathy. Läheb kõneposti.

Ta jätab teate: „Tere, Rachel, lihtsalt helistan, et veenduda, et sul on kõik okei.“ Ta on mures mu pärast, selle loo pärast taksoga. „Lihtsalt tahtsin öelda, et palun vabandust, tead küll, kui ma paar päeva tagasi sinu väljakolimisest rääkisin. Ma poleks pidanud. Reageerisin üle. Võid jääda nii kauaks, kui soovid.“ Järgneb pikk paus: „Helista mulle, eks? Ja tule otse koju, Rach, ära mine pubisse.“

Ma ei kavatsegi minna. Tahtsin lõuna ajal juua; tahtsin meeleheitlikult üht drinki pärast seda, mis täna hommikul Witneys juhtus. Aga ma ei joonud midagi, sest mul oli vaja pea selge hoida. Kaua aega pole olnud midagi, mille pärast oleks tasunud pea selge hoida.

Hommikune reis Witneysse oli väga imelik. Oli tunne, nagu ma polnuks seal sada aastat käinud, kuigi muidugi oli möödas vaid paar päeva. See oleks võinud olla täiesti teine koht, teine jaam mõnes muus linnas. Olin teine inimene, mitte see, kes läks sinna laupäeva õhtul. Täna olin meelekindel ja kaine, ülimalt teadlik mürast ja valgusest ja avastamise hirmust.

Olin seal loata. Just seda tundsin täna hommikul, sest see on nüüd nende territoorium, see on Tomi ja Anna ja Scotti ja Megani oma. Mina olen autsaider, mina ei kuulu siia, aga kõik on mulle seal nii tuttav. Jaamas mööda betoonastmeid alla, ajalehekioskist mööda Roseberry avenüüle, pool kvartalit ristmiku lõpuni, paremal võlvkäik, mis viib raudteealusesse rõskesse jalakäijate tunnelisse, ja vasakul Blenheimi tee, kitsas ja puudega ääristatud, kõrval ilusate Victoriastiilis majade terrassid. Tundub nagu kojutulek: mitte mis tahes kodusse, vaid lapsepõlvekodusse, kohta, mis on jäetud seljataha kaua aega tagasi; tuttav tunne, kui astud trepiastmeist üles ja tead täpselt, milline neist nagiseb.

Tuttavlikkus ei ole ainult mu peas, see on mu luudes; see on lihasmälus. Täna hommikul, kui möödusin tunneli sissepääsust, sellest süngest tunnelisuust, mu tempo kiirenes. Ma ei mõelnudki sellele otseselt, sest seda lõiku kõnnin alati veidi kiiremini. Igal õhtul koju tulles, eriti talvel, kiirendasin sammu ja heitsin vilksamisi pilgu paremale, lihtsalt veendumaks. Seal polnud kunagi kedagi – mitte ühelgi neist õhtutest ja samuti mitte täna –, kuid ometi jäin hommikul paigale, kui pimedusse vaatasin, sest äkki nägin iseennast. Nägin end mõni meeter eespool, vastu seina vajunud, nägu käte vahel, pea ja käed verega koos.

Seisin seal, süda rinnus tagumas, hommikused tööleminejad möödusid minust, kui jaama läksid, üks või kaks pöördusid, et mind vaadata, kui ma seal seisin nagu soolasammas. Ma ei teadnud – ei tea –, kas see oli tõsi. Miks oleksin pidanud tunnelisse minema? Mis põhjusel oleksin pidanud minema sinna, kus on pime ja rõske ja haiseb kuse järele?

Keerasin ümber ja suundusin tagasi jaama. Ma ei tahtnud seal enam olla; ei tahtnud minna Scotti ja Megani maja ukse taha. Tahtsin sealt ära saada. Seal juhtus midagi halba, tean seda.

Maksin pileti eest ja astusin kiiresti jaama trepist üles, teisele poole platvormi, ja seda tehes vilksatas peas jälle üks mälupilt: seekord mitte tunnel, vaid trepp; komistamine trepil ja mees, kes mul käsivarrest kinni võttis ja mu püsti aitas. Mees rongist, punakate juustega. Märkasin teda, nägin hägusalt, kuid juttu ei mäleta. Mäletan naeru – enda üle või selle üle, mida ta ütles. Ta oli mu vastu kena, olen selles kindel. Peaaegu kindel. Midagi halba juhtus, kuid ma ei usu, et sel oli midagi pistmist selle mehega.

Astusin rongi peale ja sõitsin Londonisse. Läksin raamatukokku ja istusin arvutis, otsides midagi Megani kohta. Oli lühike nupp The Telegraphi veebilehel, mis ütles, et „mees kolmekümnendates eluaastates aitab politseid uurimises“. Scott arvatavasti. Ma ei usu, et ta tegi naisele haiget. Tean, et ta ei suudaks seda. Olen näinud neid koos; tean, millised nad koos on. Seal oli ka Crimestoppersi number, millele saab helistada, kui kellelgi on mingit infot. Kavatsen helistada koduteel, telefoniputkast. Räägin neile B-st, sellest, mida nägin.

Telefon heliseb, kui Ashburysse jõuame. See on jälle Cathy. Vaene tüdruk, ta on tõesti mures mu pärast.

„Rach? Kas sa oled rongis? Kas sa oled koduteel?“ Tema hääl on murelik.

„Jah, sõidan koju,“ ütlen talle. „Jõuan veerand tunni pärast.“

„Politsei on siin, Rachel,“ ütleb ta ja kogu mu keha tõmbub külmaks. „Nad tahavad sinuga rääkida.“

Kolmapäev, 17. juuli 2013

Hommik

Megan on endiselt kadunud ja ma olen politseile – korduvalt – valetanud.

Olin paanikas selleks ajaks, kui eile õhtul koju jõudsin. Üritasin ennast veenda, et nad tulid seoses taksoõnnetusega, kuid sel polnud mõtet. Rääkisin politseiga juba sündmuskohal – see oli selgelt minu viga. Sel pidi olema midagi pistmist laupäeva õhtuga. Ilmselt olin midagi teinud. Ilmselt olin toime pannud mingi kohutava teo ja nüüd ei mäletanud sellest midagi.

Tean, et see kõlab ebatõenäoliselt. Mida ma ikka teha sain? Läksin Blenheimi teele, ründasin Megan Hipwelli, kõrvaldasin tema laiba ja siis unustasin selle kõik ära? Naeruväärne.

See on naeruväärne. Aga ma tean, et laupäeval juhtus midagi. Olin selles kindel, kui vaatasin sellesse süngesse raudteealusesse tunnelisse ja veri mu soontes tardus jäiseks veeks.

Mälulünki tuleb ikka ette, ja ma ei mõtle selliseid, kus sa ei mäleta selgesti, kuidas sa klubist koju jõudsid või mis asi see nii naljakas oli, kui pubis sai laterdatud. See on teistmoodi. Absoluutne pimedus – tunnid on täiesti kadunud ja neid on võimatu taastada.

Tom ostis mulle selle kohta raamatu. Mitte just eriti romantiline, aga ta oli väsinud sellest, kui talle hommikuti ütlesin, kui kahju mul on, kuigi ma isegi ei teadnud, mille pärast mul võis kahju olla. Arvan, et ta tahtis, et ma näeksin, millist hävingut ma põhjustasin, milleks ma olin võimeline. Selle oli kirjutanud arst, aga mul pole aimugi, kas see jutt oli õige: autor väitis, et mäluauk ei ole lihtsalt juhtunu unustamine, vaid polegi üldse mälestusi, mida unustada. Tema teooria järgi satub aju sellisesse seisu, kus ta ei loo enam lühiajalisi mälestusi. Ja kui sa oled seal sügavas pimeduses, ei käitu sa nagu tavaliselt, sest reageerid lihtsalt kõige viimasele asjale, mis sinu arvates juhtus. Et sa ei loo mälestusi, ei pruugi sa tegelikult teada, mis see viimane asi oli, mis päriselt juhtus. Tal oli ka anekdoote ja hoiatavaid lugusid mäluaukudega joodikutele: üks mees New Jerseys jäi iseseisvuspäeva peol purju. Hiljem istus ta oma autosse, sõitis kiirteel mitu kilomeetrit vales suunas ja sõitis otsa kaubikule, mis vedas seitset inimest. Kaubik süttis põlema ja kuus inimest hukkus. Purjus mehega oli kõik korras. Nagu ikka. Ta ei mäletanudki, et oli autosse istunud.

Üks teine mees, seekord New Yorgis, läks baarist purjus peaga ära, sõitis maja juurde, kus ta oli üles kasvanud, pussitas sealsed elanikud surnuks, võttis endal kõik riided seljast, istus tagasi autosse, sõitis koju ja heitis magama. Järgmisel hommikul ärgates tundis ta end kohutavalt, imestades, kus ta riided on ja kuidas ta oli koju jõudnud, ning alles siis, kui politsei tuli, sai ta teada, et oli kaks inimest ilma põhjuseta jõhkralt tapnud.

Ehkki see kõlab küll naeruväärselt, ei ole see võimatu, ning selleks ajaks, kui ma eile õhtul koju jõudsin, olin veendunud, et olen kuidagi Megani kadumisega seotud.

Politseinikud istusid elutoas diivanil, nelikümmend pluss mees erariietes ja noorem mundris, vistrikud kaelal. Cathy seisis akna kõrval ja väänutas oma käsi. Ta näis hirmunud. Politseinikud tõusid püsti. Erariides mees, väga pikk ja veidi kühmus, surus mul kätt ja tutvustas end kui politseiinspektor Gaskill. Ta ütles mulle ka konstaabli nime, aga seda ma ei mäleta. Ma ei suutnud keskenduda. Ma vaevu hingasin.

„Mis lahti on?“ haugatasin. „Kas juhtus midagi? Kas midagi on mu emaga? Või Tomiga?“

„Nendega on kõik korras, proua Watson, meil on lihtsalt vaja teiega rääkida sellest, mida te tegite laupäeva õhtul,“ ütles Gaskill. Tavaliselt öeldakse nii telekas; see ei tundunud reaalne. Nad tahavad teada, mida ma tegin laupäeva õhtul. Mida kuradit ma siis laupäeva õhtul tegin?

„Mul on vaja maha istuda,“ ütlesin ja detektiiv viipas diivani poole, et istuksin tema asemele Vistrikukaela kõrvale. Cathy tammus ühelt jalalt teisele ja näris alahuult. Ta oli meeleheitel.

„Kas kõik on korras, proua Watson?“ küsis Gaskill minult. Ta viipas haavale mu silma kohal.

„Takso sõitis mulle otsa,“ ütlesin. „Eile õhtupoolikul, Londonis. Käisin haiglas. Võite kontrollida.“

„Hüva,“ ütles mees ja vangutas kergelt pead. „Niisiis – laupäeva õhtu?“

„Käisin Witneys,“ ütlesin, püüdes vältida värinat hääles.

„Milleks?“

Vistrikukaelal oli märkmik käes ja pliiats püsti.

„Tahtsin näha oma abikaasat,“ ütlesin.

„Oi, Rachel,“ ütles Cathy.

Detektiiv ignoreeris teda. „Oma abikaasat?“ küsis ta. „Te mõtlete eksabikaasat? Tom Watsonit?“

Jah, kannan ikka veel tema nime. Nii oli lihtsalt mugavam. Ma ei pidanud muutma oma krediitkaarte, e-posti aadressi, passi välja vahetama ja muid selliseid asju tegema.

„Just. Tahtsin teda näha, aga siis otsustasin, et see pole hea mõte, ja tulin koju.“

„Mis kell see oli?“ Gaskilli hääl oli tuim, tema nägu täiesti ilmetu. Huuled vaevu liikusid, kui ta rääkis. Kuulsin, kuidas Vistrikukaela pliiats paberit kriipis ja kuidas veri mu kõrvus kohises.

„See oli … hmm … arvan, et poole seitsme paiku. Tähendab, arvan, et läksin kella kuuese rongiga.“

„Ja te jõudsite koju …?“

„Võibolla pool kaheksa?“ Tõstsin silmad ja püüdsin kinni Cathy pilgu ning tema näoilmest nägin, et ta sai aru, et ma valetan. „Võibolla siiski veidi hiljem. Võibolla rohkem kaheksa paiku. Jah, nüüd ma mäletan … arvan, et jõudsin koju kohe pärast kaheksat.“ Tundsin, kuidas õhetus mu põsed vallutas; kui see mees ei saanud aru, et ma valetan, ei olnud ta väärt olema politsei ridades.

Politseinik pöördus, haaras kinni toolist, mis oli nurgas seisva laua alla lükatud, ja tõmbas seda enda poole kiire, peaaegu raevuka liigutusega. Ta pani selle otse minu vastu, poole meetri kaugusele. Ta istus, pani käed põlvedele ja kallutas pead. „Hüva,“ ütles ta. „Niisiis, te lahkusite umbes kell kuus, see tähendab, et jõudsite Witneysse pool seitse. Ja olite siin tagasi kaheksa paiku, mis tähendab, et pidite Witneyst ära tulema umbes pool kaheksa. Kas nii?“

„Jah, näib nii,“ ütlesin, värin hääles mind taas reetmas. Teadsin, et sekundi või paari pärast küsib ta minult, mida ma vahepeal tund aega tegin, ja mul polnud talle midagi vastata.

„Ja tegelikult te ei läinud oma eksabikaasa juurde. Nii et mida te tegite tund aega Witneys?“

„Kõndisin natuke ringi.“

Mees ootas, et näha, kas ma jätkan. Kavatsesin talle öelda, et käisin pubis, aga see oleks olnud rumal – see on ju kontrollitav. Ta küsiks, millises pubis ja kas ma kellegagi rääkisin. Vastust välja mõeldes mõistsin, et ma polnud talt üldse küsinud, miks ta teada tahtis, kus ma laupäeva õhtul olin, ja see iseenesest võis tunduda kummaline. See vist näitas, et ma olen milleski süüdi.

„Kas te rääkisite kellegagi?“ küsis inspektor mu mõtteid lugedes. „Käisite mõnes poes, baaris …?“

„Rääkisin jaamas ühe mehega!“ Pahvatasin selle valjult välja, peaaegu võidukalt, nagu oleks see midagi tähendanud. „Miks teil seda kõike vaja teada on? Mis toimub?“

Inspektor Gaskill toetas selja toolileenile. „Võibolla olete kuulnud, et üks Witney naine, kes elab Blenheimi teel, vaid mõni maja teie eksabikaasa omast edasi, on kadunud. Oleme käinud ukselt uksele ja küsinud inimestelt, kas nad nägid teda tol õhtul, või kas nad mäletavad, et nägid või kuulsid midagi ebatavalist. Ja meie järelepärimiste käigus kerkis üles teie nimi.“ Ta vaikis hetke, et see mulle kohale jõuaks. „Teid nähti Blenheimi teel tol õhtul umbes samal ajal, kui proua Hipwell, kadunud naine, oma kodust lahkus. Proua Anna Watson ütles meile, et ta nägi teid tänaval, proua Hipwelli maja lähedal, mitte väga kaugel tema enda kodust. Ta ütles, et te käitusite veidralt, ja et ta hakkas muretsema. Tegelikult lausa nii väga, et pidas vajalikuks helistada politseisse.“

Mu süda peksles nagu lõksus lind. Ma ei suutnud rääkida, sest kõik, mida sel hetkel nägin, olin ma ise, tunnelis kössis, veri kätel. Veri minu kätel. Kas tõesti minu omadel? Need pidid olema minu käed. Heitsin pilgu Gaskillile, nägin tema silmi oma näol ja teadsin, et pidin kiiresti midagi ütlema, et ta ei loeks enam mu mõtteid. „Ma ei teinud midagi,“ ütlesin. „Mitte midagi. Ma lihtsalt … Ma tahtsin lihtsalt oma abikaasat näha …“

„Eksabikaasat,“ parandas Gaskill mind uuesti. Ta tõmbas pintsakutaskust foto välja ja näitas seda mulle. See oli foto Meganist. „Kas te nägite seda naist laupäeva õhtul?“ küsis ta. Vahtisin fotot kaua. Tundus nii sürreaalne, et teda esitleti mulle sel viisil: täiuslik blond, keda olin jälginud, kelle elu olin oma peas ikka ja jälle loonud. See oli lähivõte näost, professionaalne töö. Naise näojooned olid natuke tugevamad, kui olin ette kujutanud, mitte nii peened kui Jessil mu ettekujutuses. „Proua Watson, kas te nägite seda naist?“

Ma ei teadnud, kas olin teda näinud. Ausalt. Seniajani ei tea.

„Ma ei usu,“ ütlesin.

„Te ei usu? Aga siiski võisite näha?“

„Ma … Ma ei ole kindel.“

„Kas te tarvitasite laupäeva õhtul alkoholi?“ küsis inspektor. „Enne Witneysse minekut?“

Õhetus tuli vuhinal mu näkku tagasi. „Jah,“ ütlesin.

„Proua Watson – Anna Watson – ütles, et tema meelest olite purjus, kui ta teid oma kodu lähedal nägi. Kas olite purjus?“

„Ei,“ ütlesin, pilk kindlalt inspektoril, et ei peaks Cathyle silma vaatama. „Ma olin pärastlõunal paar drinki teinud, aga ma ei olnud purjus.“

Gaskill ohkas. Näis, et ta oli minus pettunud. Ta vaatas Vistrikukaela, siis uuesti minu poole. Aegamisi tõusis ta jalule ja lükkas tooli tagasi oma kohale laua all. „Kui teile meenub midagi laupäeva õhtust, midagi, mis võiks meile kasulik olla, palun helistage,“ ütles ta ja ulatas visiitkaardi.

Kui Gaskill mornilt Cathyle noogutas ja lahkuma valmistus, vajusin sügavamale diivanisse. Tundsin, kuidas süda hakkas aeglasemalt lööma, aga kui kuulsin politseinikku uut küsimust esitamas, võttis süda tempo uuesti üles. „Te töötate avalikes suhetes, on mul õigus? Huntingdon Whitelys?“

„Töötan küll,“ ütlesin. „Huntingdon Whitelys.“

Ta kontrollib seda ja saab teada, et ma valetasin. Ma ei saa lasta tal seda välja uurida, pean talle ise ütlema.

Seda ma kavatsengi täna hommikul teha. Lähen politseijaoskonda tunnistust andma. Räägin talle kõik ära: et kaotasin töö mitu kuud tagasi, et olin väga purjus laupäeva õhtul ja mul pole aimugi, mis kell ma koju jõudsin. Ütlen, mida oleksin pidanud ütlema eile õhtul: et ta otsib valest kohast. Ütlen talle, et minu arvates oli Megan Hipwellil armulugu.

Õhtu

Politsei arvab, et olen piiluja. Varitseja, hull, vaimselt ebastabiilne. Ma poleks tohtinud politseijaoskonda minna. Olen teinud olukorra veel hullemaks ega usu, et Scotti aitasin, kuigi see oli põhjus, miks ma sinna üldse läksin. Ta vajab mu abi, sest politsei selgesti kahtlustab, et Scott on midagi Meganile teinud, aga see pole tõsi, sest ma tean Scotti. Mul on tõepoolest tunne, et tean teda, kuigi see kõlab hullumeelselt. Olen näinud, kuidas ta Meganist hoolib. Ta ei saanud naisele haiget teha.

Hüva, Scotti aitamine polnud ainus põhjus, miks ma politseisse läksin. Oli veel valetamise küsimus, mis vajas lahendamist. Vale selle kohta, et ma töötan Huntingdon Whitelys.

Mul kulus kaua aega, et võtta julgus kokku ja jaoskonda minna. Olin kümme korda peaaegu ümber pööramas ja koju tagasi minemas, kuid lõpuks läksin sisse. Küsisin valvetöötajalt, kas võiksin rääkida inspektor Gaskilliga, ja ta saatis mu umbsesse ooteruumi, kus istusin üle tunni aja, enne kui keegi mind kutsuma tuli. Selleks ajaks higistasin ja värisesin nagu teel tapalavale. Mind juhatati teise ruumi, väiksemasse ja umbsemasse, ilma akna ja õhuta. Pidin seal üksi veel kümme minutit ootama, enne kui ilmusid Gaskill ja üks naine, samuti erariietes. Gaskill tervitas mind viisakalt; paistis, et ta polnud mind nähes üllatunud. Ta tutvustas naist kui seersant Rileyt. Too on noorem kui mina, pikk, sale, tumedapäine, kena oma teravate, rebaslike näojoontega. Ta ei naeratanud mulle vastu.

Võtsime kõik istet ja keegi ei öelnud midagi; nad lihtsalt vaatasid mind ootusrikkalt.

„Mulle meenus see mees,“ sõnasin. „Ütlesin ju, et jaamas oli üks mees. Oskan teda kirjeldada.“ Riley kergitas veidi kulme ja niheles oma istmel. „Ta oli keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, punakate juustega. Libisesin trepil ja ta haaras mul käsivarrest kinni.“ Gaskill kummardus ettepoole, küünarnukid laual, käed suu ees kokku põimitud. „Tal oli seljas … arvan, et tal oli seljas sinine särk.“

See ei olnud tegelikult tõsi. Mäletan küll seda meest ja olen päris kindel, et tal olid punakad juuksed ja ta vist naeratas mulle rongis või vähemalt muigas. Ta tuli minu arvates Witneys maha, ütles mulle vist midagi. Võimalik, et ma koperdasin trepil. Mul on sellest mälupilt, aga ma ei oska öelda, kas see juhtus laupäeva õhtul või mõni teine kord. On olnud palju koperdamisi paljudel treppidel. Ja mul pole aimugi, mis sel mehel seljas oli.

Politseinikele ei avaldanud mu jutt erilist muljet. Riley vangutas peaaegu märkamatult pead. Gaskill vabastas käed seongust ja laotas need enda ette lauale, peopesad ülespoole. „Hüva. Kas see on tõesti see, mida te tulite siia rääkima, proua Watson?“ küsis ta. Tema hääles polnud viha, see kõlas peaaegu julgustavalt. Soovisin, et Riley ära läheks. Tahtsin rääkida Gaskilliga; teda ma usaldasin.

„Ma ei tööta enam Huntingdon Whitelys,“ ütlesin.

„Ah nii.“ Gaskill naaldus tooli seljatoele, näidates üles juba rohkem huvi.

„Tulin ära kolm kuud tagasi. Korterikaaslasele – tegelikult on ta omanik – pole ma seda veel öelnud. Otsin praegu uut töökohta. Pole tahtnud talle öelda, sest kardan, et ta hakkab muidu üüri pärast muretsema. Aga mul on raha. Suudan üüri maksta, kuid … No igatahes ma valetasin teile eile töö kohta ja palun selle pärast vabandust.“

Riley naaldus ette ja naeratas ebasiiralt. „Selge. Te ei tööta enam Huntingdon Whitelys. Te ei tööta kusagil, on mul õigus? Te olete töötu?“

Noogutasin.

„Selge. Ja te pole ka lähiajal tööle asumas ega midagi säärast?“

„Ei.“

„Ja … teie korterikaaslane, tema pole märganud, et te ei lähe iga päev tööle?“

„Ma lähen. See tähendab, ma ei lähe tööle, kuid sõidan Londonisse, nii nagu varem, samal ajal ja kõik, nii et ta … Nii et ta ei tea.“

Riley heitis pilgu Gaskillile; too hoidis silmad mu näol, väike korts kulmude vahel.

„See kõlab kummaliselt, ma tean …“ ütlesin ja jätsin lause lõpetamata, sest see ei kõla mitte ainult kummaliselt, vaid hullumeelselt, kui see valjusti välja öelda.

„Nii. Seega te teesklete iga päev, et sõidate tööle?“ küsis Riley minult, tema kulm samuti kortsus, nagu tunneks ta minu pärast muret. Nagu ta arvaks, et olen täiesti segane. Ma ei öelnud ega noogutanud ega teinud midagi, lihtsalt vaikisin. „Kas ma võin küsida, miks te töölt lahkusite, proua Watson?“

Polnud mõtet valetada. Kui neil polnud kavas kontrollida mu tööasju enne seda vestlust, siis nüüd teevad nad seda kindlasti. „Mind lasti lahti,“ ütlesin.

„Teid vallandati,“ ütles Riley, rahulolev noot hääles. See oli ilmselt vastus, mida ta ootas. „Miks nii?“

Ohkasin vaikselt ja pöördusin Gaskilli poole. „Kas see on tõesti oluline? Kas sellel, miks ma töölt ära tulin, on mingit tähtsust?“

Gaskill ei öelnud midagi, ta uuris mingeid märkmeid, mida Riley tema ette oli lükanud, kuid raputas vaevumärgatavalt pead.

Riley muutis teemat. „Proua Watson, tahaksin teilt küsida laupäeva õhtu kohta.“

Heitsin pilgu Gaskillile – me oleme sel teemal juba vestelnud –, kuid too ei vaadanud mu poolegi.

„Olgu,“ ütlesin. Tõstsin muudkui kätt pea juurde, muretsesin haava pärast. Ma ei suutnud end tagasi hoida.

„Öelge, miks te läksite laupäeva õhtul Blenheimi teele. Miks te tahtsite rääkida oma eksabikaasaga?“

„Ma tõesti ei arva, et see on teie asi,“ ütlesin, ja seejärel kiiresti, enne kui naisel oli aega midagi muud öelda: „Kas ma saaksin palun klaasi vett?“

Gaskill tõusis ja lahkus ruumist, mis ei olnud tegelikult see, mida ma lootsin. Riley ei öelnud sõnagi; ta muudkui vaatas mind, muie ikka veel suul. Ma ei suutnud tema pilgule vastata, vaatasin lauale, lasksin silmadel ruumis ringi käia. Teadsin, et see on taktikaline käik: ta vaikis, et tunneksin end nii ebamugavalt, et peaksin midagi ütlema, isegi kui ma seda tegelikult teha ei tahaks. „Mul oli vaja temaga ühtteist arutada,“ ütlesin. „Eraasju.“ See oli ülepingutatud ja naeruväärne.