Читать книгу Tüdruk rongis - Paula Hawkins - Страница 6

Reede, 12. juuli 2013

Hommik

OLEN KURNATUD, pea on uimane ja paks. Kui ma joon, siis ei maga peaaegu üldse. Vajun ära tunniks või paariks, siis ärkan, hirmust haige, enda pärast mures. Kui on selline päev, kui ma üldse ei joo, siis öösel langen väga raskesse unne, sügavasse teadmatusse, ja hommikul ei suuda õieti ärgata, ei saa uimasusest lahti, nii kestab mitu tundi, vahel terve päeva.

Täna on vagunis vaid käputäis sõitjaid, minu vahetus läheduses ei istu kedagi. Keegi ei vahi mind, seega toetan pea vastu akent ja sulen silmad.

Rongipidurite kriiskamine äratab mu üles. Oleme signaaltule juures. Sel hommikusel ajal ja sel ajal aastas paistab päike otse raudteeäärsete majade tagaaedadesse, ujutades need valgusega üle. Võin seda peaaegu et tunda – hommikuse päikese soojus näol ja kätel, kui istun hommikusöögilaua taga Tomi vastas, paljad jalad puhkamas tema omadel, sest need on tal alati palju soojemad kui minu omad, mu pilk ajalehes kinni. Tunnetan, kuidas Tom naeratab, ja õhetus levib mu rinnalt üles kaelale, nii nagu alati, kui ta mind teatud viisil vaatas.

Pilgutan kõvasti silmi ja Tom on läinud. Seisame ikka veel signaaltule taga. Näen aias Jessi ja tema selja taga astub üks mees majast välja. Tal on midagi käes – võibolla kohvikruusid – ning ma vaatan teda ja taipan, et see ei ole Jason. See mees on pikem, saledam, tumedanahalisem. Ta on peretuttav; ta on Jessi või Jasoni vend. Ta kummardub ja asetab kruusid tagaõues seisvale metalllauale. Ta on tädipoeg Austraaliast, jääb ehk paariks nädalaks; ta on Jasoni vana sõber, isamees nende pulmas. Jess astub tema poole, paneb käed talle piha ümber ja suudleb teda, pikalt ja sügavalt. Rong hakkab liikuma.

Ma ei suuda seda uskuda. Ahmin õhku kopsudesse, mõistan, et olen hinge kinni hoidnud. Miks peaks Jess seda tegema? Jason armastab teda, ma näen seda, nad on ju õnnelikud. Ma ei suuda uskuda, et Jess veab teda alt, Jason ei vääri seda. Tunnen tõelist pettumust, tunnen, nagu oleks mind petetud. Tuttav valu täidab mu rinda. Olen tundnud seda varemgi. Muidugi suuremal määral, intensiivsemalt, aga mäletan selle valu iseloomu. Seda ei saa unustada.

Sain asjast teada nii, nagu kõik vist praegu saavad: elektrooniline apsakas. Mõnikord on see teksti- või häälsõnum; minu puhul oli see e-kiri, tänapäevane huulepulgajälg krael. See oli tegelikult juhus, ma ei nuhkinud üldse. Ma ei oleks pidanud minema Tomi arvuti lähedalegi, sest ta alati pabistas, et kustutan kogemata mingi tähtsa asja või klikkan millelegi lubamatule ja lasen arvutisse viiruse, troojalase või midagi taolist.

„Tehnoloogia pole just su kõige tugevam külg, ega ju, Rach?“ ütles Tom pärast seda, kui mul õnnestus kogemata kustutada kõik kontaktid tema meilikontolt. Nii et ma ei oleks pidanud arvutit puutuma. Aga tegelikult tahtsin head: püüdsin heastada seda, et olin veidi õnnetu ja raskemeelne, ning plaanisin midagi erilist meie neljandaks aastapäevaks – reisi, mis meenutaks meile, kuidas kõik varem oli. Tahtsin, et see oleks üllatus, seega pidin salaja tema tööplaani kontrollima, ma lihtsalt pidin vaatama.

Ma ei nuhkinud Tomi järel, ma ei püüdnud teda vahele võtta ega midagi, nii rumal ma pole. Ei tahtnud olla nagu need kohutavalt kahtlustavad naised, kes sorivad oma mehe taskutes. Ükskord vastasin Tomi telefonile, kui ta oli duši all, ja ta ärritus ning süüdistas mind usaldamatuses. Tundsin end kohutavalt, sest ta paistis väga haavunud.

Mul oli vaja vaadata Tomi tööplaani ja ta oli jätnud oma sülearvuti lahti, sest oli jooksnud suure hilinemisega koosolekule. See oli suurepärane võimalus, seega heitsin pilgu tema kalendrisse ja märkisin üles mõned kuupäevad. Kui brauseriakna sulgesin, nägin Tomi eposti kontot sisselogituna ja avatuna. Ülemises osas oli sõnum aadressilt aboyd@cinnamon.com. Klõpsasin sellele. XXXXX. Ainult see oligi, lihtsalt rida ikse. Arvasin algul, et see on rämpspost, kuni mõistsin, et need tähistasid suudlusi.

See oli vastus sõnumile, mille Tom oli saatnud paar tundi varem, veidi pärast seitset, kui mina alles meie voodis magasin.

Uinusin eile õhtul sinule mõeldes, unistasin sellest, kuidas suudlen su suud, rindu, su reite sisekülgi. Ärkasin täna hommikul, pea täis mõtteid sinust. Igatsen väga su puudutusi. Ära oota mult kainet mõistust, see on võimatu sinuga olles.

Lugesin Tomi sõnumeid: neid oli kümneid, peidetud kausta „Admin“. Sain teada, et naise nimi oli Anna Boyd ja et mu mees armastas teda. Tom ütles seda talle sageli. Ta ütles, et polnud kunagi midagi sellist tundnud, et ta ei jõua oodata, millal temaga koos saab olla, et ei lähe kaua, kuni nad saavad olla koos.

Mul pole sõnu, et kirjeldada, mida tol päeval tundsin, kuid praegu rongis istudes tõuseb minus raev, surun küüned peopesadesse, pisarad kõrvetavad silmi. Tunnen suurt vihasööstu. Tunnen, nagu oleks miski minult ära võetud. Kuidas ta küll võib? Kuidas võib Jess nii teha? Mis tal viga on? Vaadake seda elu, mis neil on, vaadake, kui ilus see on! Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas saavad inimesed nii muretult suhtuda kahjusse, mida nad oma südant järgides teevad. Kes ütles, et südame järgimine on hea? See on puhas egoism, isekus vallutada kõik. Mind täidab põlgus. Kui ma näeksin seda naist praegu, kui näeksin Jessi, sülitaksin talle näkku. Kratsiksin tal silmad peast välja.

Õhtu

Liinil on mingi probleem. 17:56 kiirrong Stoke’i ei sõida ja selle reisijad on vallutanud minu rongi, vagunis on ruumi vaid seista. Õnneks saan ma istuma, kuid vahekäigu kõrvale, mitte akna alla, ja kehad suruvad mu õla ja põlve vastu, tungivad mu isiklikku ruumi. Tahan kangesti vastu suruda, tõusta ja nad eemale lükata. Päeva jooksul on kuumus kõrgele kerkinud, see lämmatab. Mul on tunne, nagu hingaksin läbi maski. Viimne kui üks aken on lahti, sellest hoolimata pole vagunis üldse õhku, kuigi rong liigub, oleme nagu suletud metallkarbis. Kopsud ei saa piisavalt hapnikku. Süda on paha. Mulle tuleb ikka ja jälle meelde tänahommikune stseen kohvikus, mul on ikka veel tunne, et olen seal, nende ilmed on mul ikka veel silme ees.

Süüdistan selles Jessi. Mu mõtted olid hommikul kinni Jessi ja Jasoni küljes: mida Jess oli teinud ja kuidas Jason end tunneb, lahing, mis tuleb, kui ta teada saab ja kuidas tema maailm, nagu minugi oma, puruneb kildudeks. Kõndisin juhmilt ringi ega pööranud sellele üldse tähelepanu, kuhu läksin. Mõtlematult astusin kohvikusse, kus käib kogu Huntingdon Whiteley. Kohe, kui sisse astusin, nägin neid, ja siis oli juba liiga hilja välja minna; nad vaatasid mind sekundi murdosa, silmad suured, enne kui neile meenus naeratus ette manada. Martin Miles koos Sasha ja Harrietiga – kohmetunud kolmik. Nad lehvitasid, viipasid mind lähemale.

„Rachel!“ ütles Martin, käed välja sirutatud, ja tõmbas mind oma embusse. Ma ei oodanud seda, mu käed jäid meie vahele kohmitsema. Sasha ja Harriet naeratasid, andsid mulle ebalevaid õhusuudlusi, püüdes mitte liiga lähedale tulla. „Mis sa siin teed?“

Vaikisin pika, pika hetke. Vaatasin põrandale, tundsin, kuidas värv põskedele ilmus, ja taibates, et see muudab asja hullemaks, naersin võltsilt ja ütlesin: „Intervjuu. Intervjuu.“

„Ohoo!“ Martinil ei õnnestunud oma üllatust varjata, kui Sasha ja Harriet vaid noogutasid ja naeratasid. „Kellega?“

Mulle ei meenunud ühegi suhtekorraldusfirma nimi. Mitte ühegi. Ma ei suutnud välja mõelda ka ühegi kinnisvarafirma nime, rääkimata mõnest, mis võis reaalselt kedagi palgata. Lihtsalt seisin seal, hõõrusin nimetissõrmega alahuult ja väristasin pead, kuni viimaks Martin ütles: „Ülisalajane, jah? Mõned firmad on selles mõttes veidi imelikud, kas pole? Ei taha, et sa midagi lobised, enne kui lepingud on alla kirjutatud ja kõik on ametlik.“ See oli jama jutt ja ta teadis seda, ta tegi nii, et mind päästa, ja keegi ei uskunud seda, kuid kõik teesklesid, et uskusid, noogutasid kaasa. Harriet ja Sasha vaatasid üle õla ukse poole, neil oli minu pärast piinlik, nad tahtsid minema pääseda.

„Ma võtan nüüd ühe kohvi,“ ütlesin. „Ei taha hiljaks jääda.“ Martin pani käe mu õlale ja ütles: „Oli tore sind näha, Rachel.“ Tema haletsus oli peaaegu käegakatsutav. Enne eelmist aastat, või tegelikult viimast kaht aastat, ei teadnud ma eladeski, kui piinlik on olla haletsetav. Mul oli plaanis minna Theobaldsi teel asuvasse Holborni raamatukokku, kuid ma ei suutnud enam, seega läksin Regenti parki. Kõndisin selle kõige kaugemasse ossa, kohe loomaaia kõrval. Istusin sükamooripuu varju ja mõtlesin eesootavatele tühjadele tundidele, mängisin uuesti läbi vestluse kohvikus, meenutasin ilmet Martini näol, kui ta mulle head aega ütles.

Olin seal istunud vist vähem kui pool tundi, kui mobiil helises. See oli jälle Tom, kes helistas koduselt telefonilt. Püüdsin teda ette kujutada: kuidas ta töötab sülearvutis meie päiksepaistelises köögis, kuid sellesse pilti tungisid stseenid tema uuest elust. Too naine on ka kusagil seal, teeb teed või toidab väikest tüdrukut, tema vari Tomile langemas. Lasin kõnel postkasti minna. Panin telefoni tagasi kotti ja üritasin seda ignoreerida. Ma ei tahtnud täna enam midagi kuulda; kõik oli juba piisavalt kohutav ja kell polnud veel pool üksteist hommikul. Ootasin umbes kolm minutit, enne kui uuesti telefoni võtsin ja kõneposti kuulasin. Valmistusin, et kuulda piina Tomi hääles – hääles, mis varem rääkis minuga naerusena ja kergelt, kuid mis nüüd vaid manitses või lohutas või haletses –, kuid see polnud Tom.

„Rachel, Anna siin.“

Lõpetasin kõne.

Ma ei saanud hingata, mõtted tormasid peas ja ihu sügeles. Tõusin jalule, kõmpisin Titchfieldi tänava nurgapoodi ja ostsin neli džinnipurki, seejärel läksin tagasi endisele kohale pargis. Avasin esimese purgi ja jõin selle nii kiiresti ära, kui suutsin, tegin ka teise kohe lahti. Pöörasin selja jalgraja poole, et ma ei näeks jooksjaid, emasid lapsevankritega ega turiste, ja et mina ei näinud neid, sain teeselda nagu laps, et nemad ei näe mind. Helistasin uuesti oma kõneposti.

„Rachel, Anna siin.“ Pikk paus. „Pean sinuga telefonikõnedest rääkima.“ Veel üks pikk paus – ta räägib minuga ja teeb midagi muud, mitu ülesannet korraga, nii nagu nobedad abikaasad ja emad ikka: koristavad, pistavad pesu masinasse. „Ma tean, et sul on raske aeg,“ ütleb Anna, nagu tal endal poleks midagi mu valuga pistmist, „kuid sa ei saa meile kogu aeg öösel helistada.“ Tema hääl on katkendlik, närviline. „Juba see on halb, et sa meid oma helistamisega üles ajad, aga sa äratad ka Evie ja see on täiesti vastuvõetamatu. Me harjutame teda praegu öö otsa ilma ärkamata magama.“ Me harjutame teda öö otsa ilma ärkamata magama. Meie. Meie väike pere. Meie oma probleemide ja rutiiniga. Kuradi lits! Kägu, kes munes oma muna minu pessa. Ta võttis mult kõik. Ta võttis kõik ja nüüd helistab mulle ja ütleb, et minu piinad põhjustavad talle ebameeldivusi?

Lõpetan teise purgi ja alustan kolmandat. Õnnistav alkoholisööst mu vereringesse kestab ainult mõne minuti, siis tunnen iiveldust. Kiirustan liiga, pean tempot maha võtma; kui ma seda ei tee, juhtub midagi halba. Siis teen midagi, mida hiljem kahetsen. Kavatsen Annale tagasi helistada ja öelda, et ma ei hooli temast ega tema perest ja mul kama kaks, kas tema laps saab üldse kogu ülejäänud elu jooksul öösel rahulikult magada. Ütlen sellele naisele sama asja, mida Tom talle ütles – „ära oota mult kainet mõistust“. Ta ütles muide sama ka mulle, kui alles kohtusime; ta kirjutas seda mulle ühes kirjas, kui kuulutas oma surematust kirest. See ei ole isegi tema enda välja mõeldud lause: ta varastas selle Henry Millerilt. Kõik, mis Annal on, on teise ringi oma. Tahan teada, kuidas ta end selle pärast tunneb. Tahan talle tagasi helistada ja küsida, mis tunne on, Anna, elada minu majas, ümberringi mööbel, mille mina ostsin, magada voodis, mida ma jagasin Tomiga aastaid, toita oma last köögilaua taga, millel ta mind keppis?

Minu meelest on siiani veider, et nad otsustasid sinna jääda, sellesse majja, minu majja. Ma ei suutnud seda uskuda, kui Tom mulle sellest rääkis. Ma armastasin seda maja. Mina käisin peale, et selle ostaksime, hoolimata selle asukohast. Mulle meeldis raudteerööbaste lähedus, meeldis vaadata mööduvaid ronge, ma nautisin nende häält: mitte küll linnadevahelise ekspressi kriiskamist, vaid vana veeremi väsinud rühkimist. Tom ütles, et see ei jää alatiseks niimoodi, et liini viimaks uuendatakse ja siis hakkavad sealt samamoodi kiirrongid kriisates mööda tuiskama, kuid ma ei uskunud, et see kunagi tegelikult juhtub. Ma oleksin ise sinna jäänud, oleksin Tomile tema osa ära maksnud, kui mul oleks raha olnud. Kuid mul ei olnud ja kui me lahutasime, ei leidnud me korraliku hinna eest ostjat ning hoopis Tom ütles, et tema maksab mulle minu osa ära ja jääb majja elama, kuni saab selle eest hea hinna. Aga ta ei leidnudki õiget ostjat, selle asemel tõi ta sinna Anna ja tollele hakkas maja samamoodi meeldima kui mulle ja nad otsustasid jääda. Anna peab ikka endas väga kindel olema, ilmselt neis mõlemas, sest teda vist ei häiri, et ta kõnnib seal, kus enne kõndis teine naine. Ta ilmselt ei pea mind mingiks ohuks. Mõtlen luuletaja Ted Hughesist, kes tõi Assia Wevilli oma koju, mida ta varem oli jaganud Sylvia Plathiga, ja kuidas too naine kandis Sylvia rõivaid, harjas juuksed tema harjaga. Tahan helistada Annale ja talle meelde tuletada, et Assia lõpetas pea gaasiahjus, just nagu Sylviagi.

Vist suikusin vahepeal unne, džinn ja kuum päike roiutasid mu ära. Võpatasin järsku üles ja krabasin meeleheitlikult oma käekoti järele. See oli alles. Ihu kirvendas: mind ründasid sipelgad, nad olid mu juustes ja kaelal ja rinnal ning ma hüppasin jalgele ja püüdsin neid maha pühkida. Kaks teismelist poissi, kes lõid paarikümne meetri kaugusel jalgpalli edasi-tagasi, jätsid mängu pooleli, et mind vaadata, ja naersid, kõht kõveras.

Rong peatub. Oleme peaaegu Jessi ja Jasoni maja vastas, kuid ma ei näe üle vaguni ja raudtee, liiga palju inimesi varjab vaadet. Tahaksin teada, kas nad on seal, kas Jason teab, kas ta on ära läinud või elab ikka veel elu, mis, nagu varsti selgub, on pettus.

Laupäev, 13. juuli 2013

Hommik

Tean kella vaatamata, et seier on kusagil kolmveerand kaheksa ja veerand üheksa vahepeal. Tean seda valguse omaduste järgi, akna tagant kostvate tänavahäälte järgi, tolmuimeja hääle järgi, sest Cathy tõmbab koridori puhtaks, siinsamas mu toa ukse taga. Cathy tõuseb alati laupäeviti varakult, et koristama hakata. See võib olla tema sünnipäev, see võib olla Kristuse teise tulemise hommik – Cathy tõuseb ikka laupäeval vara, et koristada. Ta ütleb, et see mõjub puhastavalt, see laeb teda mõnusaks nädalavahetuseks, ja et maja puhastamine on nagu aeroobika, see tähendab, et ta ei pea spordiklubis käima.

Tegelikult see varahommikune tolmuimeja mind ei häiri, sest ma ei maga niikuinii. Ma ei saa hommikuti magada, ei saa rahulikult keskpäevani põõnata. Ärkan järsku üles, hingamine katkendlik, süda taob, suus liisunud maitse, ja tean kohe, et see on käes: olen ärkvel. Mida rohkem tahan niisama unelda, seda vähem seda suudan. Elu ja valgus ei lase mul olla. Leban voodis, kuulates Cathy kiire, rõõmsameelse toimetamise häält, ja mõtlen kaltsudest raudtee kõrval ja sellest, kuidas Jess suudles hommikupäikses oma armukest.

Mind ootab pikk päev, mille ükski minut pole täidetud.

Võiksin minna taluturule Broadil; võiksin osta hirveliha ja peekonit ning veeta päeva kokates.

Võiksin istuda diivanil tassi teega ja telekast köögisaadet vaadata.

Võiksin jõusaali minna. Võiksin oma CV-d täiendada.

Võiksin oodata, millal Cathy majast välja läheb, minna veinipoodi ja osta kaks pudelit Sauvignon Blanci.

Eelmises elus ärkasin samuti vara üles, kui 8:04 rong mööda mürises; avasin silmad ja kuulatasin vihma akna taga. Tundsin Tomi enda kõrval, unist, sooja, kõva. Pärast tõi ta ajalehed ära ja ma tegin omletti. Istusime köögis, jõime teed. Hiliseks lõunasöögiks läksime pubisse, pärast jäime teleka ees magama, käedjalad segiläbi. Kujutan ette, et nüüd on kõik teisiti: pole enam mõnusat laupäevast seksi ega omletti, selle asemel on teised rõõmud: väike lalisev tüdruk tema ja abikaasa vahel. Laps õpib juba rääkima: kõik see emme ja issi värk ja arusaamatu salakeel, mida ainult lapsevanemad mõistavad.

Valu on tugev ja raske, see istub keset mu rinda. Ma ei jõua ära oodata, millal Cathy majast lahkub.

Õhtu

Lähen Jasonit vaatama.

Veetsin terve päeva oma toas, oodates, millal Cathy ära läheb, et saaksin jooma hakata. Ta ei läinudki kusagile. Istus vankumatult ja liikumatult elutoas: „teen lihtsalt natuke adminitööd“. Hilisel pärastlõunal ei suutnud ma enam vangistust ega igavust välja kannatada ja ütlesin talle, et lähen välja jalutama. Läksin Wheatsheafi, suurde, anonüümsesse pubisse peatänavalt eemal ja jõin kolm suurt klaasitäit veini. Jõin ka kaks pitsi Jack Daniel’si. Seejärel jalutasin jaama, ostsin paar purki džinni toonikuga ja astusin rongile.

Lähen Jasoni juurde.

Ma ei lähe talle külla, ei lähe talle koju ega koputa uksele. Ei midagi säärast. Ei midagi hullu. Tahan vaid sellest majast mööduda, rongis mööda veereda. Mul pole midagi muud teha ja ma ei taha veel koju minna. Tahan teda vaid näha. Tahan neid mõlemaid näha.

See pole hea mõte. Tean, et see pole hea mõte. Aga ega see ju halba tee?

Sõidan Eustonisse, pööran ringi ja tulen tagasi. (Mulle meeldivad rongid ja selles pole ju midagi imelikku? Rongid on suurepärased.)

Varem, kui ma veel enda moodi olin, unistasin romantilistest rongisõitudest Tomiga. (Bergen Line meie viiendaks aastapäevaks, Blue Train tema neljakümnendaks sünnipäevaks.)

Oot, kohe sõidame nende majast mööda.

Valgus on ere, kuid ma ei näe eriti hästi. (Näen kahekordselt. Panen ühe silma kinni. Parem.)

Seal nad on! On see tema? Nad seisavad terrassil. Kas ei seisa? On see Jason? On see Jess?

Tahaksin lähemale saada, ma ei näe hästi. Tahaksin neile lähemale pääseda.

Ma ei sõidagi Eustonisse. Lähen hoopis Witneys maha. (Ma ei peaks Witneys maha minema, see on liiga ohtlik, mis siis, kui Tom ja Anna mind näevad?)

Ma lähen Witneys maha.

See pole hea mõte.

See on väga halb mõte.

Teisel pool vahekäiku on üks mees, liivakarva heledate juustega, peaaegu ingveri värvi. Naeratab mulle. Tahan talle midagi öelda, kuid sõnad aurustuvad, haihtuvad keelelt, enne kui suudan need välja öelda. Tunnen nende maitset, aga ei oska öelda, kas nad on magusad või hapud.

Kas see mees naeratab mulle? Või hoopis irvitab? Ei saa aru.

Pühapäev, 14. juuli 2013

Hommik

Tundub, nagu süda taoks kurgus, ebamugavalt ja valjusti. Suu on kuiv, valus on neelata. Keeran end külili, näoga akna poole. Kardinad on ette tõmmatud, kuid isegi hämar valgus teeb silmadele haiget. Tõstan käe näole; surun sõrmed laugudele ja püüan valu minema hõõruda. Küüned on räpased.

Miski on valesti. Hetkeks tundub, nagu ma vajun kusagile, nagu kaoks voodi mu keha alt ära. Eile õhtu. Midagi juhtus. Tõmban järsult õhku kopsudesse ja tõusen istukile – liiga kiire liigutus, süda taob, peas lõhub.

Ootan, et ilmuks mõni mälupilt. Mõnikord tuleb kaua oodata. Vahel on see mõne sekundiga mu silme ees. Mõnikord ei näe ma midagi.

Midagi juhtus, midagi halba. Oli mingi vaidlus. Kõvad hääled. Rusikad? Ma ei tea, ei mäleta. Läksin pubisse, läksin rongi peale, olin jaamas, olin tänaval. Blenheimi teel. Läksin Blenheimi teele.

See uhub üle minu nagu laine – pime hirm.

Midagi juhtus, ma tean seda. Ma ei näe seda, kuid tunnen. Suu valutab seestpoolt, nagu oleksin põske hammustanud, keelel on vere metalne maitse. Ajab iiveldama ja pea käib ringi. Tõmban sõrmedega läbi juuste, üle peanaha. Võpatan. Tunnen peas muhku, see on valus ja hell, paremal pool. Juuksed on verest pulstunud.

Ma komistasin, see on kõik. Witney jaama trepil. Kas ma lõin pea ära? Mäletan, et olin rongis, kuid pärast seda on pimeduse ookean, tühjus. Hingan sügavalt, püüdes aeglustada südame löögisagedust, rahustada tõusvat paanikat. Mõtle! Mida ma tegin? Läksin pubisse, läksin rongile. Seal oli üks mees – nüüd tuli meelde, punakate juustega. Ta naeratas mulle. Ta vist rääkis minuga, aga ma ei mäleta, mida ta ütles. Midagi on veel temaga seotud, rohkem mälestusi, aga see ei jõua minuni, ma ei leia seda pimeduses üles.

Kardan, aga pole kindel, mida täpselt, ja see vaid suurendab hirmu. Ma isegi ei tea, kas on midagi karta. Vaatan toas ringi. Mu telefoni pole öökapil. Käekotti pole põrandal, see ei ripu ka tooli seljatoe küljes, kuhu ma selle tavaliselt jätan. See pidi mul kaasas olema, sest ma olen kodus, mis tähendab, et mul on võtmed.

Tulen voodist välja. Olen alasti. Näen end täies pikkuses riidekapi peeglist. Käed värisevad. Ripsmetušš on põsenukkidel laiali, alumine huul lõhki. Jalgadel on sinikad. Süda on paha. Istun uuesti voodile, panen pea põlvede vahele ja ootan, kuni iiveldushoog üle läheb. Ajan end püsti, krahman hommikumantli ja piilun magamistoa ukse vahelt välja. Korteris on vaikne. Miski ütleb mulle, et Cathyt pole kodus. Kas ta mainis, et jääb ööseks Damieni poole? Ilmselt küll, aga ma ei mäleta, millal. Enne mu väljaminekut? Või rääkisin temaga hiljem? Astun koridori nii vaikselt, kui saan. Näen, et Cathy toa uks on lahti. Piilun sisse. Voodi on tehtud. Võimalik, et ta on juba üleval ja tegi selle ära, kuid ma ei usu, et ta magas öösel kodus, ja see pakub veidi lohutust. Kui teda polnud kodus, ei näinud ega kuulnud ta, kui ma eile õhtul koju jõudsin, mis tähendab, et ta ei tea, kui kole ma välja nägin. See ei tohiks lugeda, kuid loeb ometigi: häbitunne juhtunu pärast on proportsionaalne mitte ainult olukorra tõsidusega, vaid ka inimeste hulgaga, kes on selle tunnistajaks.

Trepi ülaosas hakkab pea uuesti ringi käima ja haaran kõvasti käsipuust kinni. Üks mu suurimaid hirme (peale selle, et kardan sisemist verejooksu, kui mu maks viimaks üles ütleb) on see, et kukun trepist alla ja murran oma kaela. Sellele mõtlemine ajab uuesti südame pahaks. Tahan pikali heita, aga mul on vaja leida kott ja kontrollida telefoni. Pean vähemalt teadma, et ma pole krediitkaarte ära kaotanud. Mul on vaja teada, kellele ma helistasin ja millal. Kott vedeleb esikus kohe välisukse juures. Teksased ja aluspesu on selle kõrval korratus hunnikus; juba alumiste trepiastmete juures tunnen kusehaisu. Krahman koti ja otsin telefoni – jumal tänatud, see on kotis koos kortsus kahekümneliste ja vereplekise pabertaskurätiga. Tunnen uut iiveldushoogu, seekord tugevamat; tunnen kurgus sapi maitset ja pistan jooksu, kuid ei jõua vannituppa ja poolel teel trepist üles oksendan vaibale.

Pean pikali heitma. Kui ma pikali ei heida, minestan, kukun maha. Küll ma pärast koristan.

Üleval panen mobiili laadima ja heidan voodisse. Tõstan jäsemeid, õrnalt, ettevaatlikult, et neid uurida. Jalgadel on verevalumid, ülalpool põlvi – tavaline joomisega seotud värk, sinikad, mis tulevad, kui kõndides igale poole otsa koperdad. Õlavartel on rohkem muret tekitavad märgid: tumedad, ovaalsed plekid, mis näevad välja nagu sõrmejäljed. See ei ole midagi pahaendelist, mul on neid ennegi olnud, tavaliselt siis, kui olen kukkunud ja keegi on mind püsti aidanud. Peahaavaga on küll paha lugu, kuid selle võisin saada näiteks autosse istumise ajal. Võibolla võtsin kojusõiduks takso.

Võtan telefoni kätte. Seal on kaks häälsõnumit. Esimene on Cathylt, saadetud pärast viit, ta küsib, kus ma olen. Ta jääb ööseks Damieni juurde ja näeme homme. Ta loodab, et ma üksinda jooma ei hakka. Teine on Tomilt, saadetud viisteist minutit pärast kümmet. Ma kukutan ehmatusest telefoni peaaegu käest, kui tema häält kuulen; ta lausa karjub.

„Jeesus, Rachel, mis kurat sul viga on? Nüüd on mul kõrini, selge? Olen juba tund aega ringi sõitnud ja sind otsinud. Sa hirmutasid kohutavalt Annat, tead seda ikka või? Ta arvas, et sa … ta arvas … Vaevu suutsin teda veenda, et ta ei helistaks politseisse. Jäta meid rahule! Ära helista mulle, ära käi enam siin kandis ringi, lihtsalt jäta meid rahule. Ma ei taha sinuga rääkida. Saad aru? Ma ei taha sinuga rääkida, ma ei taha sind näha, ma ei taha sind kuskil oma pere ligidal näha. Riku oma elu, kui tahad, aga minu oma sa ei riku. Enam mitte. Ma ei hakka sind rohkem kaitsma, saad aru? Hoia meist eemale!“

Ma ei tea, mis ma teinud olen. Mida ma tegin? Mida ma tegin kella viie ja veerand üheteistkümne vahel? Miks Tom mind otsis? Mida ma Annale tegin? Sikutan teki üle pea ja pigistan silmad kõvasti kinni. Kujutan ette, et lähen nende maja juurde, astun mööda väikest rada nende ja naabrite aia vahel, ronin üle tara. Mõtlen sellele, kuidas klaasukse lahti libistan ja vaikselt kööki hiilin. Anna istub laua ääres. Haaran temast selja tagant kinni, surun oma käe tema pikkadesse blondidesse juustesse, sikutan tal pea jõnksti tahapoole, tirin ta põrandale ja peksan tema pead vastu jahedaid siniseid plaate.

Õhtu

Keegi karjub. Aknast tuppa paistva valguse nurga järgi oletan, et magasin kaua; juba on vist hiline pärastlõuna, varane õhtu. Pea valutab. Padjal on verd. Kuulen, kuidas keegi all karjub.

„Ma ei suuda seda uskuda! Jumala eest! Rachel! RACHEL!“

Ma jäin magama. Oi jeerum, ja ma ei koristanud trepilt okset ära. Ega oma riideid esikust. Oi issand, issand.

Tõmban dressipüksid jalga ja T-särgi selga. Cathy seisab juba mu toa ukse taga, kui selle avan. Kui ta mind näeb, peegeldub ta näol õud.

„Mis, taeva pärast, sinuga lahti on?“ ütleb ta, kuid tõstab siis alistunult käe. „Tegelikult, Rachel, anna andeks, aga ma ei tahagi teada. Ma ei taha seda kõike oma majja. Ma ei suuda …“ Ta ei lõpeta lauset ning vaatab alla esiku ja trepi poole.

„Anna andeks,“ ütlen. „Palun väga vabandust. Ma olin lihtsalt nii haige, tahtsin küll kõik ära koristada …“

„Sa ei olnud ju haige! Sa olid purjus! Sul oli pohmakas. Kahju küll, Rachel, aga ma ei saa seda lubada. Ma ei suuda niiviisi elada. Sa pead minema, selge? Annan sulle neli nädalat uue koha leidmiseks, aga siis pead tõesti minema.“ Ta pöördub ja astub oma toa poole. „Ja jumala pärast, korista palun see õudus ära!“ Ta lööb toa ukse enda järel pauguga kinni.

Pärast koristamist lähen tagasi oma tuppa. Cathy toa uks on ikka veel suletud, kuid tunnetan, kuidas ta vaikne raev läbi selle kiirgab. Ma ei süüdista teda. Oleksin ise samuti maruvihane, kui näeksin koju tulles täislastud aluspükse ja trepil okseloiku. Istun voodile ja avan sülearvuti, login oma postkasti ja hakkan koostama kirjakest emale. See aeg on nüüd kätte jõudnud. Pean temalt abi paluma. Kui peaksin kolima, ei saaks ma enam nii jätkata, peaksin muutuma, paremaks saama. Ma ei suuda siiski sõnu ritta seada, ei oska emale seda seletada. Kujutan ette ta nägu, kui ta loeb mu abipalvet, kibedat pettumust, ärritust. Ma peaaegu et kuulen teda ohkamas.

Telefon piiksatab. Sõnum, mis tuli juba tund aega tagasi. See on jälle Tom. Ma ei taha kuulda, mis tal öelda on, aga ma pean, ma ei saa teda ignoreerida. Pulss kiireneb, kui helistan kõneposti ja valmistun kõige halvemaks.

„Rachel, palun helista mulle tagasi.“ Tom ei tundu enam väga vihane ja pulss aeglustub veidike. „Tahan teada, kas sa jõudsid ilusti koju. Sa olid eile õhtul väga kehvas seisus.“ Pikk, südamest tulev ohe. „Kuule, anna andeks, et karjusin eile su peale, et asi läks veidi … käest ära. Mul on sinust tõesti kahju, Rachel, kuid see peab lõppema.“

Kuulan sõnumit veel korra – Tomi lahket häält, ja pisarad tulevad silma. Nutan kaua, enne kui järele jätan ja suudan koostada talle sõnumi: „Palun anna andeks, praegu olen kodus.“ Ei oska midagi muud öelda, sest ei tea, mille pärast ma täpselt vabandust palun. Ma ei tea, mida Annale tegin, kuidas teda hirmutasin. Ausalt öelda ma ei hooligi eriti, kuid ma ei taha Tomi õnnetuks teha. Pärast kõike seda, mida ta on läbi elanud, väärib ta õnne. Ma ei kadesta iial tema õnne, tahan vaid, et ta oleks koos minuga õnnelik olnud.

Heidan voodisse ja ronin teki alla. Tahan teada, mis juhtus ja mille pärast ma pidin andeks paluma. Püüan meeleheitlikult tabada pagevat mälupilti. Olen kindel, et vaidlesin kellegagi või nägin vaidlust pealt. Oli see Annaga? Katsun sõrmedega peahaava, katkist huult. Ma peaaegu näen seda, peaaegu kuulen neid sõnu, kuid siis kaovad need uuesti minust eemale. Ma ei suuda neist kinni haarata. Iga kord, kui arvan hetke tabavat, ujub see tagasi varjudesse, käeulatusest välja.