Читать книгу Tüdruk rongis - Paula Hawkins - Страница 5

Aasta varem

Kolmapäev, 16. mai 2012

Hommik

KUULEN RONGI LÄHENEMAS; tean selle rütmi peast. See kogub tuure, kui Northcote’i jaamast välja kiirustab, ja võtab pärast käänaku tagant välja vuramist hoo maha, vurin muutub mürinaks ja sekka kostab piduri kriiksumist, kui rong peatub märgutule ees paarsada meetrit mu majast. Kohv laual on külm, kuid mul on mõnusalt soe, olen liiga laisk, et tõusta ja teha endale uus tassitäis.

Vahel ma ei vaatagi, kuidas rongid mööduvad, ainult kuulan. Hommikul siin istudes, silmad kinni ja kuum päike oranžilt mu laugudest läbi kumamas, võiksin olla kus tahes. Võiksin lebada mõnes Lõuna-Hispaania rannas või olla Itaalias Cinque Terres, kõigi nende ilusate värviliste majade ja rongide keskel, mis turiste edasi-tagasi veavad. Võiksin olla jälle Holkhamis, kajakate kisa kõrvus, sool keele peal ja kummitusrong roostes rööbastel poole kilomeetri kaugusel.

Täna rong ei peatu, see rühib aeglaselt mööda. Kuulen rataste lõginat pöörmekohtadel, peaaegu tunnen, kuidas vagunid rapuvad. Ma ei näe reisijate nägusid, tean aga, et nad pendeldavad iga päev Eustonisse ja tagasi, et seal töölaudade taga istuda, ent ma võin ju unistada: eksootilistest reisidest, seiklustest raudtee lõpus ja kaugemalgi. Mõtteis sõidan ikka ja jälle tagasi Holkhamisse; on veider, et ma sellest ikka veel mõtlen, sellistel hommikutel, sellise kiindumusega, sellise igatsusega, kuid ma teen seda. Tuul heina sahistamas, sügav kiltkivikarva taevas luidete kohal, hiirtest kubisev kokkuvarisemisohus maja, täis küünlaid ja mustust ja muusikat. Praegu on see mulle nagu unenägu.

Tunnen, kuidas mu süda kiiremini lööb.

Kuulen mehe samme trepil, ta hüüab mu nime.

„Kas tahad veel kohvi, Megs?“ Lumm kaob ja ma olen virge.

Õhtu

Mul on tuule tõttu jahe, kuid tänu kahe sõrme jagu viinale martiini sees ühtlasi ka soe. Olen terrassil, ootan Scotti koju. Kavatsen teda veenda, et ta viiks mu välja õhtusöögile, Itaalia restorani Kingly teel. Me ei ole sada aastat väljas käinud.

Ma pole täna eriti midagi teinud. Pidin oma avalduse üle vaatama, et St Martinsisse tekstiilikursusele minna; tegin algust, töötasin all köögis, kui kuulsin naist karjumas, ta tegi kohutavat lärmi, mõtlesin, et keegi on mõrvatud. Jooksin välja aeda, aga ei näinud midagi.

Aga ma kuulsin seda naist ikka veel, tema hääl oli vastik, see lõikas minust läbi, väga kile ja meeleheitel. „Mida sa teed? Mida sa temaga teed? Anna ta mullet, anna ta kohe mulle!“ Tundus, et see jääbki kestma, kuigi ilmselt kostis seda ainult paar sekundit.

Jooksin trepist üles, ronisin välja terrassile ja nägin läbi puude kaht naist tara juures, mõni maja edasi. Üks neist nuttis – võibolla mõlemad, ja seal oli ka laps, kes täiest kõrist röökis.

Mõtlesin, et helistan politseisse, kuid siis näis, et kõik rahuneb maha. Naine, kes oli karjunud, jooksis majja, laps süles. Teine jäi paigale. Siis hakkas too samuti maja poole jooksma, komistas, tõusis jalule ja siis lihtsalt tammus ringiratast aias. Tõesti imelik. Jumal teab, mis seal toimus. Aga see on ka ainus põnev asi, mis nädalate jooksul juhtunud on.

Mu päevad on tühjad, nüüd kui mul pole enam galeriid, kuhu minna. Tunnen sellest tõepoolest suurt puudust. Tunnen puudust vestlustest kunstnikega. Igatsen taga isegi kõiki neid tüütuid rikkuremmesid, kes sisse astusid, Starbucks käes, et juhmil pilgul pilte vahtida ja sõpradele mainida, kuidas väike Jessie teeb isegi lasteaias paremaid.

Vahel tunnen, et tahaksin kohata kedagi endisest ajast, aga siis mõtlen, et mida ma neile praegu räägiksin. Nad isegi ei tunneks enam ära praegust Meganit, õnnelikult abielus äärelinnaneiukest. Igal juhul ei saa ma riskida muudkui tagasi vahtimisega, see ei too kunagi midagi head. Ootan, kuni suvi on möödas, siis hakkan tööd otsima. Kahju on raisata neid pikki suvepäevi. Küll ma leian midagi, siin või kuskil mujal, tean, et leian.

Teisipäev, 14. august 2012

Hommik

Leian end seismas riidekapi ees, sajandat korda jõllitamas ilusate riiete rida, väikse, kuid tipptasemel kunstigalerii juhi täiuslikku garderoobi. Miski siit ei sobi lapsehoidjale. Isver, juba ainuüksi see sõna lämmatab mind. Tõmban jalga teksased ja selga T-särgi, kammin juuksed taha. Ma ei viitsi end isegi meikida. Pole ju mingit mõtet end ilusaks teha, et terve päev koos lapsega veeta?

Marsin trepist alla, võitluseks pooleldi valmis. Scott teeb köögis kohvi. Ta pöördub laia irvega minu poole ja tõstab sellega kohe mu tuju. Sätin oma mossis näo naeratuseks. Ta ulatab mulle kohvi ja suudleb mind.

Pole mõtet teda selles süüdistada, see oli ju minu mõte. Ma ise pakkusin end seda tegema, hakkama lapsehoidjaks peres paar maja edasi. Tol hetkel arvasin, et see võib lõbus olla. Tegelikult täielik hullumeelsus, ma olin vist parajalt ära keeranud. Tüdinud, vihane, uudishimulik. Tahtsin näha. Arvan, et sain selle mõtte pärast seda, kui kuulsin lapse ema aias karjumas, tahtsin teada, mis toimus. Ma pole seda muidugi küsinud. Ei saa ju niiviisi otse pärida.

Scott julgustas mind – ta oli üliõnnelik, kui selle ideega lagedale tulin. Ta arvab, et lastega koos olemine teeb mind rahulikumaks. Tegelikult on täpselt vastupidi; kui ma nende majast välja astun, jooksen koju ega jõua oodata, millal riided seljast võtan, duši alla lähen ja beebilõhna maha pesen.

Igatsen taga päevi galeriis, kui olin kenasti riides, soeng peas, vestlemas täiskasvanutega kunstist ja filmidest või niisama tühjasttähjast. Tühitähi oleks ka parem kui mu vestlused Annaga. Jummel, kui igav ta on! Ilmselt kunagi oli tal midagi enda kohta öelda, kuid nüüd keerleb kõik lapse ümber: kas tal on ikka soe? äkki tal on palav? kui palju piima ta jõi? Ja ta on alati kodus, nii et enamiku ajast tunnen end tagavaraosana. Mu töö on vaadata lapse järele, kui Anna puhkab – annan talle puhkust. Millest täpselt? Pealegi on ta veidralt närviline. Olen tema olemasolust pidevalt teadlik: ta passib peale, tõmbleb ringi. Võpatab iga kord, kui rong möödub, hüppab, kui telefon heliseb. „Nad on lihtsalt nii õrnakesed, kas pole?“ ütleb ta, ja ma pean sellega nõustuma.

Astun kodust välja ja kõnnin tinaste jalgadega umbes viiskümmend meetrit mööda Blenheimi teed nende maja poole. Mu sammus pole energiat. Täna ei ava Anna ust, seda teeb tema abikaasa. Tom, ülikonnas ja kingades, valmis tööle minema. Ta näeb ülikonnas kena välja, mitte küll Scotti moodi kena, sest on lühem ja kahvatum ning tema silmad on liiga lähestikku, kui teda täpsemalt vaadata, aga muidu pole tal häda midagi. Ta kingib mulle laia Tom Cruise’i naeratuse ja läinud ta ongi. Jääme vaid mina ja Anna ja laps.

Neljapäev, 16. august 2012

Pärastlõuna

Tegin sellega lõpparve!

Tunnen end palju paremini – nagu kõik oleks võimalik. Olen vaba!

Istun terrassil ja ootan vihma. Taevas mu kohal on must, pääsukesed teevad tiire ja sukelduvad, õhk on niiskusest paks. Scott tuleb koju tunni pärast või nii ja ma pean temaga rääkima. Ta on vihane minuti või kaks, kuid ma korvan talle selle. Ja ma ei hakka kogu päeva lihtsalt kodus istuma: olen juba plaane teinud. Võin minna fotograafiakursusele või panna äri püsti ja müüa ehteid. Võin isegi kokkama õppida.

Mul oli koolis õpetaja, kes ütles mulle kunagi, et olen meister pidevas eneseleidmises. Ma ei tea, mida ta sellega tollal mõtles, arvasin, et ta pani mind proovile, kuid sellest ajast saadik on see mõte mulle meeldinud. Ärajooksik, armuke, abikaasa, ettekandja, galeriijuht, lapsehoidja ja vahepeal veel midagi. Nii et kes ma tahan olla homme?

Tegelikult ma ei plaaninud lapsehoidmisele lõppu, aga need sõnad lihtsalt lipsasid mul suust. Istusime köögilaua ääres, Annal oli laps süles, Tom oli korraks töölt tulnud millegi järele, nii et tema oli ka kodus, jõi kohvi, ja korraga tundus mulle see kõik nii naeruväärne: minu sealolekul polnud mingit mõtet. Veel hullem – ma tundsin end ebamugavalt, nagu oleksin end neile peale surunud.

„Leidsin teise töö,“ ütlesin täiesti mõtlematult. „Seega ei saa ma enam siia tulla.“

Anna heitis mulle pilgu – kindlasti ta ei uskunud mind. Ta ütles vaid „Oi, kui kahju“, aga ma sain aru, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. Näis, et ta tundis kergendust. Ta isegi ei küsinud, mis mu uus töö on, mis oli muidugi tore, sest ma polnud usutavat valet veel välja mõelnud.

Tom näis kergelt üllatunud. „Hakkame sust puudust tundma,“ ütles ta, aga see oli samuti vale.

Ainus inimene, kes on tõeliselt pettunud, on Scott, seega pean mõtlema, kuidas talle seda serveerida. Võibolla ütlen, et Tom lõi mulle külge. Siis jätab ta mu rahule.

Neljapäev, 20. september 2012

Hommik

Kell näitab alles seitse läbi, praegu on terrassil jahe, aga see kõik on nii ilus: kõik need kõrvuti asetsevad aedade read, rohelised ja külmad, ootamas, millal päikesekiired raudtee poolt ligi hiilivad ja nad ellu äratavad. Olen juba paar tundi üleval; ma ei saa magada. Ma pole mitu ööd õieti maganud. Vihkan seda, vihkan unetust rohkem kui midagi muud, niisama vedelemist, ja ajus muudkui tiksub tikktikktikktikk. Ma sügelen üle kere. Tahan pea kiilaks ajada.

Tahan minema joosta. Tahan autoreisi ette võtta, kabrioletis, katus maas. Tahan rannikule sõita – ükskõik mis rannikule. Tahan rannas jalutada. Tahtsime oma suure vennaga maanteeränduriteks hakata. Meil olid sellised plaanid, Benil ja mul. Noh, eks põhiliselt ikka Benil – ta oli suur unistaja. Kavatsesime minna mootorratastel Pariisist Prantsuse Rivierasse, helesinisele rannikule Côte d’Azuri, kogu tee Vaikse ookeanini USA-s, Seattle’ist Los Angelesse; plaanisime minna sama teed, mis käis Che Guevara Buenos Airesest Caracasesse. Võibolla kui oleksin selle kõik läbi teinud, poleks ma sattunud siia, teadmata, mida edasi teha. Või kui oleksin selle kõik ette võtnud, oleksin äkki sattunud just siia, kus ma olen, ja oleksin täiesti rahul. Aga loomulikult ma ei teinud seda kõike, sest Ben ei jõudnudki Pariisi, ta ei jõudnud kunagi isegi Cambridge’i. Ta suri A10-l, kui suur veok oma rataste all ta kolju purustas.

Igatsen teda iga päev. Arvatavasti rohkem kui kedagi teist. Ta jättis mu ellu suure tühimiku, otse keset mu hinge. Võibolla temast saigi kõik alguse. Ma ei teagi. Ma isegi ei tea, kas see kõik on seotud Beniga või sellega, mis juhtus pärast seda, ja kõigega, mis on juhtunud sellest ajast saadik. Tean vaid, et ühel hetkel on kõik kenasti ja elu on ilus ja ma ei igatse midagi ning järgmisel ei jõua ma oodata, millal minema pääsen, mind on kõik kohad täis, vääratan ja libastun uuesti.

Sel põhjusel lähen terapeudi juurde! See võib olla imelik, aga ka naljakas. Olen alati arvanud, et katoliiklane olla on ilmselt üsna lõbus: saab minna pihile ja kergendada oma patukoormat ja keegi ütleb sulle, et annab sulle andeks, võtab kõik patud ära ja pakub võimalust uuesti alustada.

See pole muidugi päris samamoodi. Olen veidi närvis, kuid ma pole viimasel ajal magada saanud ja Scott on mu kallal tänitanud terapeudi juurde minemise pärast. Ütlesin Scottile, et mul on piisavalt raske rääkida sellest inimestega, keda ma tunnen – saan tallegi vaevu räägitud. Ta ütles, et selles ongi iva: võõrastega saab rääkida millest tahes. Aga see ei ole päris tõsi. Pole vaja rääkida millest tahes. Vaene Scott. Ta ei tea pooli asju. Ta armastab mind nii väga, et see teeb mulle haiget. Ma ei tea, kuidas ta seda suudab. Mina ise ajaksin end hulluks.

Aga ma pean midagi tegema ja vähemalt tundub see tegevusena. Kõik need plaanid, mis mul olid – fotograafiakursus ja kokandustunnid –, kui järele mõelda, näivad need natuke mõttetud: ma justnagu mängiksin reaalset elu, selle asemel et seda tegelikult elada. Mul on vaja leida midagi, mida ma pean tegema, midagi kindlat. Ma ei saa lihtsalt abikaasa olla. Kuidas see üldse käib – peaaegu mitte midagi muud pole teha kui oodata. Oodata, millal mees koju tuleb ja sind armastab. Kas see või vaatad ringi ja otsid, mis su meelt lahutaks.

Õhtu

Mind on ootama jäetud. Mu vastuvõtuaeg jõudis kätte juba pool tundi tagasi, aga ma istun ikka veel ooteruumis ja lappan Vogue’i. Kange tahtmine on püsti tõusta ja välja kõndida. Tean, et arsti juures peab alati kauem ootama, kuid terapeudi juures? Filmid on pannud mind uskuma, et sind visatakse kohe välja, kui viiskümmend minutit on läbi. Hollywood ilmselt ei räägi sellistest terapeutidest, keda soovitab riiklik tervishoiusüsteem.

Tahan juba registraatori juurde minna ja öelda, et olen juba piisavalt kaua oodanud ja lähen nüüd minema, kui kabineti uks lahti lendab ja nähtavale ilmub väga pikk ja kiitsakas mees, kes sirutab mulle vabandaval ilmel käe.

„Proua Hipwell, andke andeks, et sundisin teid ootama,“ ütleb ta ja ma vaid naeratan ning vastan, et pole midagi, ja tunnen sel hetkel, et kõik saabki korda, sest olen olnud mehe seltskonnas vaid paar minutit ja juba tunnen end rahulikumana.

Arvan, et see on tema hääl. Malbe ja vaikne. Kerge aktsendiga, mida ma ka ootasin, sest tema nimi on doktor Kamal Abdic. Ta on ilmselt kolmekümnendate eluaastate keskpaigas, kuigi näib väga noor oma võrratu tumeda mee värvi nahaga. Tal on käed, mida ma enda peal ette oskan kujutada, pikad õrnad sõrmed, peaaegu et tunnengi neid juba oma kehal.

Me ei räägi millestki tähtsast, see on vaid sissejuhatav seanss, tundmaõppimise värk; ta küsib, mis mureks on ja ma räägin talle paanikahoogudest, unetusest, sellest, et leban öösiti ärkvel, liiga hirmul, et magama jääda. Ta tahab, et räägiksin talle sellest rohkem, kuid ma pole veel valmis. Ta küsib, kas ma tarvitan ravimeid või joon alkoholi. Räägin talle, et mul on parajasti muud pahed käsil ning vaatan talle silma, ta saab vist aru, mida ma mõtlen. Seejärel tunnen, et pean asja veidi tõsisemalt võtma ja räägin talle galerii sulgemisest ja sellest, et tunnen end kogu aeg justnagu liimist lahti, mul pole sihti ja ma veedan liiga palju aega mõeldes. Tema ei räägi palju, ainult aegajalt paar lauset, aga ma tahan kuulda teda rääkimas, nii et lahkudes küsin, kust ta pärit on.

„Maidstone’ist,“ ütleb mees, „Kentist. Mõni aasta tagasi kolisin Corlysse.“ Ta teab, et ma küsisin midagi muud, ja naeratab murdja kombel.

Scott ootab mind, kui koju jõuan, ta pistab mulle joogi pihku ja tahab kõigest kuulda. Ütlen, et kõik sujus hästi. Ta pärib terapeudi kohta: kas ta meeldis mulle, kas ta oli tore? Normaalne, ütlen uuesti, sest ei taha liiga elevil näida. Scott küsib, kas me rääkisime Benist. Ta arvab, et kõik keerleb Beni ümber. Tal võib õigus olla. Ta tunneb mind ehk rohkem, kui ma arvata oskan.

Teisipäev, 25. september 2012

Hommik

Ärkasin vara, kuid siiski magasin mõne tunni, mis viimase nädalaga võrreldes tähendab edusamme. Tundsin end peaaegu värskena, kui voodist välja tulin, nii et terrassile istumise asemel otsustasin hoopis jalutama minna.

Olen olnud enesesse sulgunud, seda ise taipamata. Ainsad kohad, kus ma viimati käinud olen, on kauplused, joogatunnid ja terapeudi kabinet. Vahel Tara juures. Ülejäänud aja olen kodus. Pole ime, et muutun rahutuks.

Astun majast välja, pööran paremale ja seejärel vasakule Kingly teele. Pubist mööda – Rose’ist. Käisime seal kogu aeg; ma ei mäleta, miks me viimaks enam ei läinud. Mulle nagunii ei meeldinud seal, liiga palju neljakümnendates eluaastates paare, kes jõid ülearu ja üritasid midagi paremat leida, mõeldes, kas neil jätkub selleks julgust. Võibolla sellepärast enam ei läinudki, et mulle ei meeldinud seal. Pubist mööda, kauplustest mööda. Ma ei taha kaugele minna, teen vaid väikse ringi, et jalgu sirutada.

Mõnus on varahommikul väljas olla, enne kui kool algab, enne kui sagimine lahti läheb; tänavad on tühjad ja puhtad, päev täis võimalusi. Pööran jälle vasakule, kõnnin väikse mänguväljaku poole: ainus vilets roheline paik, mis meil on. Praegu on see tühi, kuid mõne tunni pärast kubiseb siin põngerjatest, emadest ja lapsehoidjatest. Pooled jooganaised on siis siin, pealaest jalatallani Sweaty Betty spordirõivais, võistluslikult end venitamas, maniküüritud käed ümber Starbucksi topsi.

Kõnnin edasi, pargist mööda, Roseberry avenüü poole. Kui ma siin paremale pööraksin, mööduksin oma galeriist – mis oli mu galerii, praegu aga tühi vaateaken –, aga ma ei taha, sest see teeb ikka veel pisut haiget. Püüdsin ihust ja hingest seda edukaks muuta. Vale koht, vale ajastus – äärelinnas ei tahetud kunsti, vähemalt mitte praeguses majandusseisus. Selle asemel pööran paremale, möödun Tesco Expressist, seejärel teisest pubist, kus elamurajooni rahvas käib, ja siis tagasi kodu poole. Tunnen kõhus liblikaid ja muutun närviliseks. Kardan Watsonitega kokku põrgata, sest tunnen alati kohmetust neid nähes; see on ilmselge, et mul pole uut töökohta, et ma valetasin, sest ei tahtnud nende juures edasi töötada.

Pigem tunnen ebamugavust, kui Annat näen. Tom lihtsalt ignoreerib mind. Kuid näib, et Anna võtab asja isiklikult. Ta ilmselt arvab, et mu lühike karjäär lapsehoidjana lõppes tema või lapse pärast. Tegelikult polnud see üldse tema lapse pärast, kuigi plika pidev vigisemine tegi tema armastamise raskeks. See kõik on palju keerulisem, kuid loomulikult ei saa ma talle seda seletada. Igatahes arvan, et üks mu endasse sulgumise põhjustest on see, et ma ei taha Watsoneid näha. Osa minust loodab, et nad lihtsalt kolivad ära. Tean, et Annale ei meeldi siin: ta vihkab seda maja, sest ei taha elada Tomi eksi asjade keskel, ja ta vihkab ronge.

Peatun tänavanurgal ja piilun tunnelisse. Jaheduse ja niiskuse lõhn saadab alati väikese värina mööda selgroogu alla, nagu siis, kui keerad kivi ümber ja vaatad, mis selle all on: sammal ja ussid ja muld. See meenutab mulle, kuidas lapsena aias mängisin ja koos Beniga tiigi ääres konni otsisin. Kõnnin edasi. Tänav on tühi, ei mingit märki Tomist ega Annast, ja see osa minust, mis ei suuda vastu panna väiksele draamale, on tegelikult üsna pettunud.

Õhtu

Scott just helistas ja ütles, et peab kauemaks tööle jääma. Ma ei tahtnud seda kuulda. Olen juba päev otsa närvis olnud. Ei saa asu. Tahan, et ta koju tuleks ja mind maha rahustaks, ja nüüd läheb veel mitu tundi, enne kui ta minu juurde jõuab, ja mu ajus hakkab kõik pöörlema ja tiirlema ja keerlema ning ma tean, et ees ootab veel üks unetu öö.

Ma ei suuda siin niisama istuda ja ronge vaadata, olen liiga närviline, süda peksleb rinnus, nagu lind üritaks puurist välja saada. Pistan jalad plätudesse ja astun trepist alla, uksest välja ja Blenheimi teele. Kell on umbes pool kaheksa ja mõni hiline töölkäija läheb alles koju. Rohkem pole kedagi näha, kuigi võib kuulda, kuidas lapsed kilgates tagaõuedes mängivad, kasutades ära suvepäikese viimaseid kiiri, enne kui nad õhtust sööma kutsutakse.

Kõnnin mööda teed jaama poole. Korraks seisatan maja number kakskümmend kolm ees ja mõtlen, kas helistada uksekella. Mida ma ütleksin? Et suhkur on otsas? Et tahtsin paar sõna juttu ajada? Rulood on ainult pooleldi ette tõmmatud, kuid ma ei näe sees kedagi.

Jätkan oma teed, tänavanurga poole, ja ilma et tegelikult sellele mõtleks, astun tunnelisse. Olen umbes poole peal, kui rong jõuab mu pea kohale, ja see on vägev: nagu maavärin, seda võib tunda otse keha keskpaigas, ajab vere käima. Langetan pilgu ja märkan midagi maas: peapael, lilla, väljaveninud, usinasti kasutatud. Ilmselt on mõni jooksja selle maha pillanud, kuid miski selle juures tekitab mulle külmajudinad ja ma tahan tunnelist kiiresti välja saada, tagasi päikese kätte.

Kui ma mööda teed tagasi kõmbin, sõidab tema minust mööda. Meie pilgud kohtuvad hetkeks ja ta naeratab mulle.