Читать книгу Tüdruk rongis - Paula Hawkins - Страница 4

Reede, 5. juuli 2013

Hommik

RAUDTEERÖÖBASTE KÕRVAL on rõivapundar. Helesinine kangas – võibolla särk – läbisegi millegi määrdunud valgega. See on ilmselt kalts, osa prügikoormast, mis on tühjendatud väikse võssakasvanud metsa alla teetammi kõrval. Või jäi see maha tehnikutest, kes selles raudtee osas töötavad – neid on siin päris tihti. See võis ka muudmoodi sinna sattuda. Ema ütles ikka, et mul on liiga suur kujutlusvõime; Tom samuti. Aga ma ei saa sinna midagi parata; kui näen äravisatud asju, määrdunud T-särki või üksikut kinga, suudan mõelda vaid teisest kingast ja jalgadest, mis neisse passisid.

Rong jõnksatab ning võtab krigisedes ja ragisedes uuesti paigalt, väike riidehunnik kaob silmist ja hakkame edasi Londoni poole venima, liikudes vilka jooksja tempos. Keegi minu taga toob kuuldavale abitu ärritunud ohke: 8:04 aeglane rong Ashburyst Eustonisse võib proovile panna karastatuimagi sõitja kannatuse. Sõit peaks kestma viiskümmend neli minutit, kuid seda juhtub harva: see raudtee osa on vana ja kulunud, seda kimbutavad signaliseerimishädad ja lõpmatuseni kestvad remonditööd.

Rong roomab edasi, loksub mööda laohoonetest ja veetornidest, sildadest ja saradest. Selja taha jäävad tagasihoidlikud Victoriaaegsed majad, mille tagumine osa on otse raudtee poole pööratud.

Toetan pea vastu vaguniakent ja vaatan mööda veerevaid maju nagu liikuva kaameraga võetud kaadreid. Ma näen neid isemoodi; isegi nende omanikud ei hooma neid ilmselt sellest perspektiivist. Kaks korda päevas pakutakse mulle pilti teiste ellu, ainult hetkeks. Võõrad inimesed turvaliselt oma kodus – selles on midagi lohutavat.

Kellegi telefon heliseb – kostab sobimatult rõõmus ja optimistlik meloodia. Vastaja on aeglane, see helin muudkui tiriseb mu ümber. Näen, kuidas kaassõitjad nihelevad oma istmel, sahistavad ajalehte, koputavad sõrmedega sülearvutile. Käänakul kaldub rong küljele ja kõigub, aeglustab sõitu, kui läheneb punasele signaaltulele. Ma ei taha pilku tõsta, püüan lugeda tasuta ajalehte, mis mulle teel jaama pihku pisteti, kuid sõnad paberil on hägusad, miski ei haara mu tähelepanu. Mõtteis näen ikka veel seda väikest äravisatud kaltsupundart raudtee ääres.

Õhtu

Džinn kerkib kihisedes üle serva, kui ma purgi suu juurde tõstan ja lonksu võtan. Karge ja külm – just niimoodi maitses minu esimene Tomiga koos veedetud puhkus kalurikülas Baski rannikul 2005. aastal. Hommikul ujusime kaheksasaja meetri kaugusele lahes asuvale väikesele saarele, armatsesime salajastes, varjulistes randades; pärastlõunal istusime baaris, jõime kanget, mõru džinni ja toonikut ning vaatasime, kuidas rannajalgpallurid mängisid kaootilistes 25-liikmelistes kampades mõõnaga paljastunud liivaväljadel.

Võtan järgmise sõõmu, seejärel veel ühe; purk on juba pooltühi, kuid sellest pole midagi, mu jalge ees kilekotis on veel kolm purki. On reede, seega ei pea end süüdi tundma, et rongis trimpan. Tänu jumalale, reede on käes. Nüüd on lõbu laialt.

Nädalavahetuseks ennustatakse ilusat ilma: palju päikest, pilvitu taevas. Vanasti sõitsime piknikukorvi ja ajalehtedega Corly metsa, pikutasime kogu pärastlõuna tekil laigulises päiksevalguses ja jõime veini. Või grillisime sõpradega tagaõues või läksime Rose’i pubisse ja istusime õlleaias; mida rohkem õhtu poole, seda õhetavamaks näod päiksest ja alkoholist läksid. Hiljem tuikusime teineteise käevangus koju ja uinusime diivanil.

Palju päikest, pilvitu taevas, kuid pole kellegagi lõbutseda, mitte midagi teha. Selline elu – see, kuidas ma praegu elan – on kõige raskem suvel, kui on väga palju päevavalgust ja vähe pimedat aega, kui kõik on väljas ja liikvel, on karjuvalt, agressiivselt õnnelikud. See väsitab ja paneb end kehvasti tundma, kui sellest osa ei saa.

Mind ootab ees nädalalõpp – nelikümmend kaheksa tühja tundi, mis on vaja ära täita. Tõstan purgi uuesti suule, kuid see on juba tilgatumaks joodud.

Esmaspäev, 8. juuli 2013

Hommik

Uuesti 8:04 rongis olla on suur kergendus. Mitte sellepärast, et ma ei jõua oodata, millal Londonisse jõuan, et uut nädalat alustada – ma ei taha eriti üldse Londonis olla. Tahan lihtsalt lösutada mõnusalt pehmel, lohkuvajunud veluuristmel, tunda aknast sisse voogava päikese soojust ja veduri edasi-tagasi kõikumist ning kuulata rongirataste lohutavat rütmi rööbastel. Pigem olen siin kui kusagil mujal ja saan vaadata raudtee kõrval seisvaid maju.

Sellel liinil on rikkis foor, just poole tee peal. Igatahes oletan, et see on rikkis, sest peaaegu alati põleb punane tuli; peaaegu iga päev teeme seal peatuse, vahel ainult mõneks sekundiks, teinekord mõneks minutiks järjepanu. Kui ma istun D-vagunis – mida ma tavaliselt teen – ja rong foori taga peatub – mida ta peaaegu alati teeb –, avaneb suurepärane vaade mu raudteeäärsele lemmikmajale: number viisteist.

Number viisteist on üsna sarnane teiste majadega sellel raudteelõigul: Victoriaaegne kahekorruseline kahepereelamu kitsa, hästi hooldatud aiaga, mis viib umbes kuue meetri pikkusena alla tarani, mille taga on mõni meeter eikellegimaad, enne kui raudtee vastu tuleb. Tean seda maja peast. Tean iga tellist, seda, mis värvi on kardinad ülakorruse magamistoas (beežid, tumesinise mustriga), tean, et vannitoa aknaraamilt koorub värvi maha ja maja teise külje ühel katuseosal puudub neli plaati.

Tean, et soojadel suveõhtutel ronivad selle maja asukad Jason ja Jess mõnikord välja suurest lükandaknast, et istuda ajutisel terrassil köögi laienduse katusel. Nad on täiuslik, särav paar. Jason on tumedapäine ja hea kehaehitusega, tugev, kaitsev, lahke. Ta naerab vahvasti. Jess on väike lindnaine – kahvatu iludus lühikeseks kärbitud blondide juustega. Tema luustik kannab selle välja: teravad, tedretähnilised põsesarnad ja ilus lõualuu.

Kui me punase märgutule taga seisame, otsin neid pilguga. Jess on hommikuti sageli väljas, eriti suvel, kohvi joomas. Mõnikord, kui ma teda näen, on mul tunne, et tema näeb mind samuti, mul on tunne, et ta vaatab otse minu poole, ja ma tahan talle lehvitada. Olen selleks liiga uje. Jasonit ma väga tihti ei näe, töö hoiab teda eemal. Aga isegi kui neid väljas pole, püüan arvata, mida nad parajasti teevad. Äkki täna on neil mõlemal vaba päev ja Jess on veel voodis, kui Jason hommikusööki valmistab, või on nad koos jooksma läinud, sest seda nad ju teevad. (Mina käisin Tomiga samuti pühapäeviti jooksmas, mina veidi kiiremini kui tavaliselt, tema poole aeglasemalt kui tavaliselt, nii saime kenasti kõrvuti püsida.) Võibolla Jess on ülakorrusel omaette toas maalimas, või äkki on nad koos duši all, Jessi käed vastu plaate surutud, Jasoni omad naise puusadel.

Õhtu

Pööran end veidi akna poole, nii et ülejäänud vagun jääb selja taha, ja avan ühe väikse Chenin Blanci pudeli, mille ostsin Eustonis Whistlestopi poest. Vein pole külm, kuid käib kah. Valan veidi plasttopsi, keeran korgi uuesti peale ja libistan pudeli käekotti. Esmaspäeval ei ole sobilik rongis juua, kui sa seda just kambas ei tee, mida mina igatahes ei tee.

Rongis on tuttavaid nägusid, inimesi, keda näen iga nädal edasi-tagasi sõitmas. Tunnen nad ära ja nemad tunnevad ilmselt mind samuti. Kuid ma ei tea, kas nad hoomavad mind sellisena, nagu ma tegelikult olen.

Õhtu on väga ilus, soe, kuid mitte liiga palav, päike vajub aegamisi, varjud pikenevad ja valgus hakkab puid kuldseks võõpama. Rong logistab edasi, pühime Jasoni ja Jessi kodust mööda, nende kujud on õhtupäikeses hägused. Mõnikord, mitte sageli, näen neid sellelt raudteepoolelt. Vahel, kui vastassuunda ühtki rongi parajasti ei sõida ja meie oma venib, näen neid vilksamisi terrassil. Kui ei näe – nagu täna –, siis kujutan neid ette: Jess istub terrassil, jalad laual, veiniklaas käes, Jason seisab naise selja taga, käed tema õlgadel. Kujutan ette, kuidas oleks tunda endal Jasoni käsi, nende julgustavat ja kaitsvat survet. Mõnikord leian end mõttelt, millal mul endal oli viimati mõni tähenduslik füüsiline kontakt teise inimesega – kallistus või südamlik käepigistus –, ja südames kihvatab.

Teisipäev, 9. juuli 2013

Hommik

Eelmise nädala kaltsupundar on ikka veel samas kohas ning näib porisem ja viletsam kui mõni päev tagasi. Lugesin kusagilt, et kui rong sulle otsa sõidab, võib ta sul lausa riided seljast kiskuda. Ja rongi all surma saada pole üldse haruldane. Räägitakse, et kaks- või kolmsada inimest aastas, järelikult vähemalt üks iga paari päeva tagant. Ma ei tea, kui paljud neist on õnnetusjuhtumid. Kui rong mööda venib, vaatan pingsalt, kas räbalatel on verd, kuid ei näe midagi.

Rong peatub märgutule taga nagu tavaliselt. Näen Jessi terrassi klaasukse juures. Ta kannab eredat kirjut kleiti ja on paljajalu. Ta vaatab üle õla majja, räägib ilmselt Jasoniga, kes valmistab hommikusööki. Jälgin teraselt Jessi tema kodu juures, kui rong hakkab teosammul edasi liikuma. Ma ei taha näha teisi maju; eriti seda, mis jääb neli ust edasi, seda, mis varem oli minu oma.

Elasin viis aastat aadressil Blenheimi tee kakskümmend kolm, super õnnelik ja läbinisti õnnetu. Ma ei suuda seda maja praegu vaadata. See oli mu esimene kodu. Mitte vanematekodu, mitte koos teiste tudengitega üüritud korter, vaid minu oma esimene kodu. Ma tõesti ei suuda seda maja vaadata. Noh, eks suudan ikka, ma teen seda, tahan vaadata, ei taha vaadata, püüan mitte vaadata. Iga päev ütlen endale, et ma ei vaataks, aga ikka vaatan. Ma ei suuda vastu panna, kuigi seal pole midagi, mida näha tahan, kuigi kõik, mida näen, teeb haiget. Mäletan väga selgelt, mida tundsin, kui tõstsin pilgu ja märkasin, et kreemikas linane ruloo ülemise korruse magamistoa akna eest oli kadunud, selle asemel rippus midagi õrna beebiroosat; mäletan siiani valu, mida tundsin, kui nägin Annat aias roosipõõsaid kastmas, T-särk pingul ümber paisuva kõhu, ja kui hammustasin endale nii kõvasti huulde, et see hakkas veritsema.

Pigistan silmad kõvasti kinni ja loendan kümne, viieteistkümne, kahekümneni. Nüüd on see möödas, midagi pole näha. Veereme Witney jaama ja sealt uuesti välja, rong hakkab tempot tõstma, kui äärelinn läheb üle räämas Põhja-Londoniks ning ridaelamute asemel hakkavad paistma grafitiga kaetud sillad ja katkiste akendega tondilossid. Mida lähemale Eustonile jõuame, seda ärevamaks muutun; surve kasvab: mis täna saab? Umbes viissada meetrit enne Eustonit seisab raudteest paremal räpane, madal betoonehitis. Selle seinale on keegi joonistanud jaama poole osutava noole ja kõrvale kirjutanud „REIS LÕPEB“. Mõte läheb raudtee kõrval vedelenud rõivanutsakule ja ma tunnen kurgus pitsitust.

Õhtu

Õhtune 17:56 rong on veidi aeglasem kui hommikune – see sõidab tunni ja ühe minuti, tervelt seitse minutit kauem kui hommikune, hoolimata sellest, et ei tee lisapeatusi. Mul ei ole selle vastu midagi, sest nii nagu mul pole mingit kiiret hommikul Londonisse jõudmisega, pole mul kiiret ka õhtul Ashburysse naasmisega. Mitte sellepärast, et see on Ashbury, kuigi paik iseenesest on kehv: 1960. aastatel ehitama hakatud linn, mis laieneb nagu kasvaja keset Buckinghamshire’i. Mitte kehvem ega parem kui kümned teised sarnased linnad, keskus täis kohvikuid ja mobiiltelefonide poode ja JD Sportsi harukauplusi, ümbritsetud äärelinna sõõriga, mille taga linna servas on kobarkino ja Tesco ala. Mina elan päris ilusas ja uues kvartalis, mis asub kohas, kus linna kaubanduslik süda läheb üle elamumaaks, kuid see pole minu kodu. Minu kodu on Victoriaaegne kahepereelamu raudtee kõrval, see, mille teine omanik ma olin. Ashburys pole ma majaomanik, isegi mitte üüriline – olen allüürnik, elan väikses magamistoas Cathy ilmetus ja tagasihoidlikus kahekorruselises korteris, sõltun tema armulikkusest ja soosingust.

Cathyga saime ülikoolis sõpradeks. Tegelikult pooleldi sõpradeks, me polnud kunagi väga lähedased. Ta elas esimesel aastal üle koridori ja me käisime samal kursusel, seega olime liitlased esimestel heidutavatel nädalatel, enne kui kohtasime neid inimesi, kellega meil oli rohkem ühist. Pärast esimest aastat me teineteist eriti ei näinud ja pärast kolledžit peaaegu üldse mitte, välja arvatud aegajalt mõnes pulmas. Ent kui mul raske aeg oli, juhtus tal olema vaba tuba ja see sobis mulle. Olin nii kindel, et jään sinna vaid mõneks kuuks, kõige rohkem pooleks aastaks, ja ma ei teadnud, mida muud teha. Ma polnud kunagi üksinda elanud: algul vanemad, siis korterinaabrid, siis Tom, ja ma leidsin, et see mõte oli vastupandamatu, seega ütlesin jaa. Sellest on nüüd peaaegu kaks aastat möödas.

See pole kohutav. Cathy on tore inimene, veidi võimukal moel. Ta sunnib sind märkama, et ta on tore. Tema toredus on väga silmatorkav, see on teda iseloomustav omadus ja tal on vaja, et seda tunnustataks sageli, peaaegu iga päev, kuid see võib olla väsitav. See pole küll väga hull, sest korterikaaslastel võib palju hullemaid omadusi olla. Ei, see pole Cathy, isegi mitte Ashbury, mis mind mu uues olukorras kõige rohkem häirib (mõtlen sellest ikka veel kui uuest, kuigi see on juba kaks aastat kestnud). See on hoopis kontrolli kaotamine. Cathy korteris tunnen end kogu aeg nagu külaline, kelle tegevus on väga piiratud. Tunnetan seda köögis, kui me õhtusööki tehes ruumi pärast heitleme. Tunnetan seda, kui istun Cathy kõrval diivanil, televiisoripult kindlalt tema haardes. Ainus privaatne koht on mu väike magamistuba, kuhu on mahutatud kaheinimesevoodi ja kirjutuslaud, aga nende vahel on väga napp käimisruum. Tuba on päris mugav, kuid see pole koht, kus tahan olla, selle asemel tolknen elutoas või köögilaua ääres, rahutu ja võimetu. Olen kaotanud kontrolli kõige üle, isegi mõtete üle oma peas.

Kolmapäev, 10. juuli 2013

Hommik

Kuumus tõuseb. Kell on vaevalt pool üheksa ja juba on palav, õhk on niiskusest raske. Igatsen tormi, kuid taevas on häbematult tühi, kahvatu ja vesisinine. Pühin ülahuulelt higipiisku. Oleksin võinud pudeli vett osta.

Täna hommikul ma ei näe Jasonit ega Jessi ning tunnen seepärast suurt pettumust. Tean, et see on rumal. Uurin maja, kuid midagi pole näha. Kardinad on alumisel korrusel eest tõmmatud, kuid klaasuksed on kinni, päiksevalgus peegeldub neilt vastu. Ülemise korruse lükandaken on samuti kinni. Jason võib kusagil kaugel tööl olla. Arvan, et ta on arst, ilmselt mõnes ülemere organisatsioonis. Ta on pidevalt minekuvalmis, kott pakitult riidekapi otsas; kui Iraanis on maavärin või Aasias tsunami, jätab ta kõik muu, krabab koti ja on paari tunniga Heathrow’ lennujaamas, valmis minema ja elusid päästma.

Jess oma julgete kleidimustrite, Converse’i tossude, ilu ja suhtumisega tegeleb moetööstuses. Või ehk muusikaäris või reklaaminduses – ta võib olla stilist või fotograaf. Ta on ka hea maalija, temas on palju loomingulist elegantsi. Näengi teda juba üleval omaette toas, kus kõlab muusika. Aken on lahti, Jessil on pintsel käes, tohutu suur lõuend toetub vastu seina. Ta on seal keskööni; Jason teab, et naist ei maksa tülitada, kui ta töötab.

Loomulikult ei näe ma Jessi. Ma ei tea, kas ta maalib või kas Jason naerab vahvalt või kas Jessil on ilusad põsesarnad. Siit ma ju ei näe tema luude struktuuri ja ma pole kunagi kuulnud Jasoni häält. Ma pole neid kunagi lähedalt näinud, nad ei elanud veel selles majas, kui mina samal tänaval elasin. Nad kolisid siia siis, kui mina kaks aastat tagasi lahkusin. Ma ei teagi täpselt, millal. Ma vist hakkasin neid märkama umbes aasta tagasi. Aegamisi, kuude möödudes, said nad mulle tähtsaks.

Ma ei tea ka nende nimesid, seega andsin kummalegi ise nime. Jason, sest ta on ilus briti filmistaari kombel, mitte nagu mõni Depp või Pitt, aga nagu Firth või Jason Isaacs. Ja Jess lihtsalt sobib Jasoniga kokku ja sobib naisele samuti. See on temalik, ta on nii kena ja muretu. Nad klapivad hästi, nad on paar. Olen aru saanud, et nad on õnnelikud. Samasugused, nagu mina varem olin, nad on nagu Tom ja mina viis aastat tagasi. Nad on see, mida mina kaotasin, kõik, mida tahan olla.

Õhtu

Ebamugavalt kitsas särk, mille nööbirida on rinnal pingul, on higiplekine ja kaenla all on niisked kleepuvad laigud. Silmad ja kõri kipitavad. Täna õhtul ma ei taha, et sõit veniks; igatsen kodus olla, lahti riietuda ja duši alla minna, olla seal, kus keegi mind ei näe. Heidan pilgu mehele, kes minu vastas istub. Ta on umbes minuvanune, varastes kolmekümnendates eluaastates või selle keskel, juuksed tumedad, meelekohad juba hallinevad. Kahvatu nahk. Ta kannab ülikonda, kuid on võtnud pintsaku ära ja selle enda kõrvale laotanud. Tal on paberõhuke MacBook ees lahti. Ta toksib aeglaselt. Paremal randmel on suure numbrilauaga hõbekell – see näib kallis, võibolla Breitling. Mees närib põse sisekülge. Võibolla on ta närviline. Või lihtsalt sügavais mõtteis. Kirjutab tähtsat e-kirja kolleegile New Yorgi kontoris või hoolikalt sõnastatud lahkuminekusõnumit sõbratarile. Ta tõstab järsku pilgu ja vaatab mulle otsa; ta laseb silmadel üle minu rännata, üle väikese veinipudeli mu ees laual. Ta vaatab kõrvale. Ta seab oma suu nii, et see väljendab põlgust. Ta leiab, et ma olen põlastusväärne.

Ma pole enam tüdruk, kes olin varem. Ma pole enam ihaldatav, olen isegi eemaletõukav. Mitte sellepärast, et olen juurde võtnud või et mu nägu on joomisest ja magamatusest paistes; aga tundub, et inimesed näevad seda hävingut, mis on mind märgistanud: nad näevad seda mu näol, kehahoiakus ja liigutustes.

Ühel õhtul eelmisel nädalal, kui astusin toast välja köögist vett tooma, kuulsin pealt, kuidas Cathy rääkis elutoas oma peika Damieniga. Seisin koridoris ja kuulasin. „Ta on nii üksildane,“ ütles Cathy, „mul on tema pärast mure. See ei aita teda, kui ta kogu aeg üksinda on.“ Seejärel ta lisas: „Kas sul pole töö juures mõnda tuttavat, või äkki ragbiklubis?“ Ja Damien vastas: „Racheli jaoks? Ma ei taha kedagi solvata, Cath, aga ma ei usu, et keegi oleks nii meeleheitel.“

Neljapäev, 11. juuli 2013

Hommik

Näpitsen nimetissõrme ümber kleepunud plaastrit. See on niiske, sest sai märjaks, kui hommikul kohvitassi loputasin; siis oli plaaster puhas, nüüd nätske ja määrdunud. Ma ei taha seda veel ära võtta, sest lõikehaav on sügav. Cathy oli alles väljas, kui ma õhtul koju jõudsin, seega läksin poodi ja ostsin kaks veini. Jõin ühe pudeli kohe tühjaks ja mõtlesin, et kasutan ära selle aja, kui Cathyt pole, ning küpsetan endale liha, teen punase sibula tšatnit ja kõrvale rohelist salatit. Hea ja tervislik. Sibulaid hakkides riivas nuga sõrmeotsa. Siis läksin ilmselt vannituppa haava puhastama ja heitsin mõneks ajaks pikali, unustades köögis toimetamise, sest kui ma kümne paiku ärkasin, kuulsin Cathyt ja Damieni rääkimas ning Damien ütles, kui vastik see on, et ma kõik asjad niiviisi laiali jätan. Cathy tuli üles mind vaatama, koputas vaikselt uksele ja lükkas selle veidi praokile. Ta kallutas pea viltu ja päris, kas minuga on kõik korras. Palusin vabandust, teadmata täpselt, mille pärast. Cathy ütles, et pole hullu, aga ma võiksin enda järelt veidi koristada. Lõikelaud oli verega koos, kogu maja haises toore liha järele, praetükk vedeles ikka veel köögiletil ja oli halliks tõmbunud. Damien isegi ei teretanud, ainult vangutas mind nähes pead ja läks üles Cathy tuppa.

Kui nad mõlemad olid voodisse heitnud, meenus mulle, et ma polnud teist veinipudelit veel puudutanudki. Tegin selle lahti. Istusin diivanile ja vaatasin televiisorit, hääl väga vaikseks keeratud, et see teisi ei häiriks. Ei mäletagi, mida vaatasin, kuid mingi aeg vist tundsin end väga üksildasena või õnnelikuna või miskit muud moodi, igatahes tahtsin kellegagi rääkida. Vajadus suhelda pidi ikka hirmus suur olema ja peale Tomi polnud mul kellelegi helistada.

Peale Tomi ei tahagi ma kellegagi rääkida. Telefoni kõnelogi ütleb, et helistasin talle neli korda: kell 23.02, 23.12, 23.54 ja 00.09. Kõnede pikkuse järgi otsustades jätsin talle kaks sõnumit. Võibolla Tom isegi võttis telefoni vastu, kuid ma ei mäleta, et oleksin temaga rääkinud. Aga mäletan esimese sõnumi saatmist. Arvatavasti lihtsalt palusin, et ta mulle tagasi helistaks. Seda võisin öelda mõlemas sõnumis ja selles pole ju midagi halba.

Rong jääb punase signaaltule juures rappudes seisma ja ma tõstan pilgu. Jess istub tagaõues ja joob kohvi. Ta on jalad lauale tõstnud ja võtab päikesevanni, pea kuklas. Tema taga näen nagu mingit varju liikumas – Jason. Tahan teda näha, heita pilku tema armsale näole. Tahan, et ta tuleks välja ja seisaks Jessi selja taha, nii nagu alati, ning suudleks naist pealaele.

Teda ei tule ja Jessi pea vajub rinnale. Täna on tema liigutustes midagi teistmoodi: need on justkui tinased, ütlemata rasked. Soovin, et Jason tuleks välja tema juurde, kuid rong jõnksatab ja liigub aeglaselt edasi ja mehest pole ikka veel mingit märki; Jess on üksinda. Ja kohe, ootamatult, leian end vaatamas otsejoones oma majja, ilma et suudaksin pilku kõrvale pöörata. Klaasuksed on pärani lahti ja valgus voolab kööki. Ma ei oska tõesti öelda, kas näen seda või kujutan ette – kas see naine peseb kraanikausi juures nõusid? Ja kas väike tüdruk istub beebitoolis, otse köögilaual?

Sulen silmad, lasen pimedusel kasvada ja laiali valguda, kuni kurbusetunne muutub millekski hullemaks: mälestuseks, sähvatuseks minevikust. Ma ei palunud tal ainult endale tagasi helistada. Nüüd meenub, et ma nutsin. Ütlesin talle, et armastan teda ikka veel ja jään alati armastama. Palun, Tom, palun, mul on vaja sinuga rääkida. Igatsen väga su järele. Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei …

Pean sellega leppima, pole mõtet püüda seda eemale lükata. Tunnen end nüüd nagunii päev otsa näruselt. See tuleb lainetena – tugevam, seejärel nõrgem, siis uuesti tugevam –, kõhus keerab, rinda poeb äng, põsed lõõmavad. Pigistan silmad kõvasti kinni, nagu see aitaks kõigel kaduda. Ja terve päev kinnitan endale: see pole ju kõige hullem? See pole ju kõige hullem asi, mida teinud olen, see pole sama hull kui avalikus kohas pikali kukkuda või tänaval võõra inimese peale karjuda. See pole hullem sellest, kui häbistasin kord oma meest suvisel grillipeol, kui ühe tema sõbra naise läbi sõimasin. Mitte hullem sellest, kui me kodus ühel õhtul tülli läksime, kui ma talle golfikepiga kallale kippusin ja magamistoa ukse juures seinalt krohvitüki lahti lõin. Mitte nii hull kui siis, kui ma pärast kolmetunnist lõunapausi töö juurde tagasi läksin ja läbi kontori vaarusin, kui kõik vahtisid ja Martin Miles mind kõrvale kutsus ning ütles: Rachel, sa pead nüüd vist koju minema. Ükskord lugesin endise naisalkohooliku kirjutatud raamatut, kus ta kirjeldas, kuidas ta tegi suuseksi kahele mehele, keda oli natuke aega tagasi restoranis kohanud, ja seda tiheda liiklusega Londoni peatänaval. Lugesin ja mõtlesin, et minuga küll lood nii hullud ei ole. Minu latt on ikka kõrgemale seatud.

Õhtu

Olen päev otsa Jessi peale mõelnud, pole suutnud keskenduda millelegi muule kui sellele, mida ma täna hommikul nägin. Mis sundis mind mõtlema, et miski on valesti? Ma ju ei näinud nii kaugelt tema ilmet, aga teda vaadates tundsin, et ta oli nii üksi. Rohkem kui üksi – üksildane. Võibolla oligi – äkki Jasonit pole kodus, too on lennanud kusagile soojale maale, et elusid päästa. Ja Jess tunneb temast puudust ja muretseb, kuigi teab, et mees pidi minema.

Loomulikult tunneb Jess temast puudust, just nagu minagi. Jason on hea ja tugev, selline, nagu abikaasa peab olema. Ja nad sobivad tõesti kokku. Seda on kohe näha, ma ju tean, millised nad on. Jasoni jõud, see turvalisus, mida ta kiirgab; see ei tähenda, et Jess oleks nõrk. Tema on teistmoodi tugev; tal on intellektuaalsed oskused, mis panevad Jasoni teda ammuli sui imetlema. Jess suudab kaevuda probleemi tuumani, lahata ja analüüsida seda sama lühikese aja jooksul, kui teised jõuavad tere hommikust öelda. Pidudel hoiab Jason tal tihti käest kinni, kuigi nad on juba aastaid koos olnud. Nad austavad teineteist ega suru üksteist alla.

Tunnen end täna õhtul väsinuna. Olen purukaine. Mõni päev on mul nii halb, et ma lihtsalt pean jooma; mõni päev tunnen end jällegi nii kehvasti, et ei saa juua. Täna paneb ainuüksi mõte alkoholist mul kõhus keerama. Kuid kaine olek õhtuses rongis on paras katsumus, eriti praegu, sellise kuumusega. Higikiht katab mu nahal iga sentimeetrit, kurk kuivab, silmad kipitavad, ripsmetušš on laiali.

Käekotis hakkab telefon põrisema ja ma võpatan tahtmatult. Kaks tüdrukut, kes mu vastas istuvad, vaatavad minu poole, seejärel teineteise otsa, ja muigavad vaikselt. Ma ei tea, mida nad minust mõtlevad, aga kindlasti ei midagi head. Süda taob rinnus, kui hakkan telefoni otsima. Tean, et kõne ei tähenda samuti midagi head: see on kas Cathy, kes soovitab mul täna õhtul naps kenasti kõrvale jätta, või mu ema, kes teatab, et on järgmisel nädalal Londonis, tuleb kontorist läbi ja saame koos lõunale minna. Heidan pilgu ekraanile. See on Tom. Kõhklen vaid hetke, siis vastan.

„Rachel?“

Meie tutvuse esimese viie aasta jooksul ei kutsunud ta mind kunagi Racheliks, alati Rachiks. Mõnikord ka Shelleyks, sest teadis, et see ajas mu vihale, ja tema meelest oli see naljakas, kui ma ärritunult tõmblesin ja kohe varsti ise samuti itsitama hakkasin, sest lihtsalt pidin koos temaga naerma. „Rachel, see olen mina.” Tomi hääl on kõlatu ja väsinud. „Kuule, sa pead selle lõpetama, eks?” Ma ei ütle midagi. Rong aeglustab sõitu ja me oleme kohe maja, minu vana maja kõrval. Tahan Tomile öelda: Tule välja, tule seisa natuke õues. Las ma vaatan sind. „Palun, Rachel, sa ei tohi mulle kogu aeg niiviisi helistada. Sa pead end kokku võtma.“ Mul on klomp kurgus, kõva kui kivi, libe ja kangekaelne. Ma ei saa neelatada. Ma ei saa rääkida. „Rachel? Kas sa kuuled mind? Tean, et sul ei ole kõik korras ja mul on kahju, tõesti on, aga … ma ei saa sind aidata, ja need pidevad kõned häirivad kohutavalt Annat. Selge? Ma ei saa sind enam aidata. Mine AA-sse või kusagile. Palun, Rachel. Mine mõnda AA koosolekule kohe täna pärast tööd.“

Tõmban räpase plaastri sõrme otsast lahti ja uurin kahvatut, krimpsus liha ning kuivanud, paakunud verd küüneservas. Surun parema käe pöidlaküüne lõikehaava keskele ja tõmban selle laiali, valu on terav ja põletav. Hoian hinge kinni. Haavast hakkab verd immitsema. Minu vastas istuvad tüdrukud vahivad mind, näost kaamed.