Читать книгу Päike tules - Peeter Urm - Страница 2

„Tule,” kutsus tüdruk ning naeratas.

Ta astus sammu, aga samas viskas tüdruk pea naerdes selga ja põgenes kandade välkudes kõrgesse rohtu. Tüdruk jooksis otse vastu päikest, ning kui ta järele ruttas, püsisid nad pidevalt tema silme ees — kuumusest hõõguv ketas ja tüdruku lendlevad juuksed. Rohi muutus üha sügavamaks ning põimus takistades ümber säärte. Ta kuulis oma lõõtsutavat hingamist ja tundis sõõrmetes ristiku rasket leitsakut. Tüdruk püsis otse käeulatuses, aga iga kord, kui ta haarata püüdis, libises teine eemale. Ta tundis, et hakkab väsima. Jalad kerkisid rohust üha raskemini. Esialgne lust muutus pikkamööda lõõmavaks vihaks. Siis tegi ta meeleheitliku pingutuse ning sai tüdruku juuksed oma pihku. Tüdruk pööras ümber ja seisis ta ees, naeratus ikka veel huulil. Ja tuhandes värvivarjundis virvendav aas, mesilaste sumin ning hõõguv päikeseketas helesinises taevas näisid naervat koos tüdrukuga tema üle. Ta keeras juuksed ümber rusikasse tõmbunud sõrmede ning hakkas tüdrukut peksma. Viha ei vähenenud, vaid kasvas üha. Ta tundis ennast selles lämbuvat ning peksis edasi. Tüdruk ei naernud ammu enam. Tema nägu oli tardunud valugrimassiks ja ta karjus aina ja aas ja päike ning taevas kisendasid ühes tüdrukuga. Kisa lõi kõrvad lukku, aga ta ei jätnud.

Ja siis tuli pimedus. Ta ei näinud midagi, tundis vaid tüdruku juukseid oma peos. Siis polnud enam tüdrukut, löögid tabasid õhku. Olid jäänud ainult juuksed. Ta pigistas neid kramplikult kui ainsat sidet enda ja pimeduse vahel…

„Halloo… ärgake, kuulete või, ärgake…”

Keegi raputas teda õlast. Mees tõstis kätele vajunud pea ja vaatas üles. Naine oli suur ja tugev. Vormiriides tüseda keha kohta oli kael lühike ja lõtv, kuidagi laialivalguv nägu toetus voltis lõuaga otse rinnale.

„Kus te tahtsite maha minna?” Naise hääl kärises mehelikult. Näole ilmus ebamäärane naeratus, mis polnud siiski pahatahtlik.

Ta taipas, et see on vagunisaatja, kes tuli teda äratama. Venitades nimetas noormees koha. Paberid, mõtles ta rahutult, kohe küsib see naine pabereid. Ja olgugi et need pidid olema korras, kõigi vajalike templite ning allkirjadega, täitis see mõte teda tahtmatu hirmuga.

„Siis on veel aega, mõtlesin, et siinsamas.” Vagunisaatja naeratas uuesti. Nüüd juba tüdinenult. „Tuku siis edasi, küll ma üles äratan.” Naine tatsas mööda vahekäiku edasi.

Mida ma kardan? küsis noormees endalt. Kellelgi pole minuga mingit pistmist. Paberid on korras, pitsatid peal. Ma olen muutunud liialt tundlikuks. Ptüi, ja see loll unenägu, midagi sellist pole ju kunagi juhtunud. Ma näen pidevalt igasugust jampsi unes.

Ta vaatas ringi. Osa tulesid oli kustutatud. Kollakas hägune valgus, hapukas higi ja sokkide lõhn. Alumised istmed olid inimesi tihedalt täis, kehad kõikusid lõdvalt vaguni rapsivas õõtsumises. Pole enam palju jäänud, mõtles noormees, vaevalt paar tundi veel. Ta pööras ennast akna poole ning uuris läbi jäätunud klaasi tintmusta pimedust. Esialgu ei eristanud silm midagi, siis aga ilmusid akna taha tulekobarad, rong vähendas kiirust ning peatus viimaks. Ta lükkas võidunud kampsunivarruka ülespoole ja vaatas kella. Seejärel heitis pilgu uuesti aknast välja. Tuledest kollakas veel tallamata kohev lumekiht nihutas majad eemale, madaldas neid. Jaamahoone pruunikas kiviseinas mustendasid aknad. Ainult kahel pool ust põles akendes tuli. Perroon oli täiesti tühi. Siis nägi ta üht naist. See tuli arvatavasti rongilt, väike, nõtke, suurt kohvrit sikutades liigendnoana looka vajunud, ja talle tundus, et kuuleb lume kriginat naise jalgade all. Siis hakkas rong uuesti liikuma ning tuled vilksatasid üha kiiremini akna taga.

Pole mõtet enam tukkuma jääda, mõtles noormees, ajas end püsti ja ringutas. Ta oli suur ja toekas. Hetke jooksul vaatas ta kaheldes seinakonksu otsas rippuvat uut vesihalli vatijopet. Ei, kindlam on see selga tõmmata. Toppinud käed läbi varrukate, kobas ta sõrmedega põuetaskut. Rahakott oli omal kohal. Ta oli hakanud raha pärast muretsema. Ja iga päevaga, mis teda kodule lähemale tõi, mure kasvas. Esimesel õhtul oli ta endale välja teinud. Algul väikeses puupüsti jaamapuhvetis ning hiljem mingis räpases restoranis. Paremasse poleks teda nende riietega lastudki. Sada rubla oli see õhtu maksma läinud. Aga tal ei pruugi seda raiskamist endale ette heita — esimesel õhtul raha ei loeta, siis lihtsalt ollakse. Edaspidi peab olema kokkuhoidlikum. Seitsesada rubla on suur patakas raha.

„Ta tõmbas vaheukse lahti. Härmane udupahvak paiskus näkku, vagunirataste sumbunud kõmin muutus korraga teravaks kolksumiseks. Noormees surus käe karedast puuvillasest riidest tööpükste taskusse ning tõmbas välja odava sigaretipaki. Süüdanud suitsu pihu varjus põlema, toetas ta ennast mugavamini seina najale. Täitsa kena, et rong öösel kohale jõuab. Ta kõnnib rahulikult ja naudib seda kohtumist. Kedagi ei sagi jalus. Unest pole lugu, homme magab ta ennast välja. Päeval ärataksid tema riided kindlasti tähelepanu ja vaevalt ta tuttavaid kohtamata pääseks. Vanad püksid ja pintsak on häbemata lühikeseks jäänud, ikkagi kuus aastat. Hea, et ema karvamütsi taipas saata.

Kus see pagana maja asubki? Noormees torkas käe vatijope taskusse ning tõmbas välja kokkukägardatud kirjaümbriku. Kalda tänav…? Ta mäletas sellest kandist ainult luitunud puulobudikke. Nüüd pidid seal seisma uued mitme­korruselised kivimajad. Kas ta leiabki pimedas kohe üles? Ema teab, et ta neil päevil kohale jõuab, tema muidugi ootab, tema kindlasti. Võõrasisaga on teine lugu — aga küllap tal tuleb end väheke koomale tõmmata. Huvitav, mismoodi see esimene tere peaks käima? Noormehe sarnakale näole ilmus kalk muie. Ta lükkas ennast seinast eemale ning kustutas koni talla all. Siin on päris kõhe seista, kui läheks ja püüaks siiski ivakene tukkuda. Ega midagi targemat ikka teha pole.

„Ärgake, kuulsite… Kohe sõidame edasi.”

Teda raputati kõvasti õlast. Noormees ajas ennast sirgu ja kobas unesegaselt käega enda ümber. Siis meenus talle, et kott on ülemisel lavatsil, ning ta tõusis kiirustades ja veidi kõikudes püsti.

„Tehke ruttu,” sunniti tagant, „mõne minuti pärast hakkame liikuma.” Naine seisis otse tema kõrval ja noormees tundis ebameeldivat võõrast sooja hingust oma kaelal.

Noormees upitas vatijope kärmelt selga, surus laubale vajunud karvamütsi sügavalt pähe ja tiris ülevalt alla vana spordikott. Mõned inimesed kiirustasid temast mööda väljapääsu suunas. Ta kiilus ennast nende vahele.

Vinge, iilidena lõõtsuv tuul kraapis valusalt põske. Liivasegune lumi kriuksus taldade all. Ta astus vagunist eemale, laskis inimesed endast mööda, ning asetanud koti jalgade vahele, nööpis vatijope kurguni kinni ja tõmbas villased labakud kätte. Paarkümmend meetrit kaugemal, kollakas lumetolmuses hämus kössitas häbelikult madal puust jaamahoone kahvatult helkiva kellaga.

„Käkk on endiselt püsti ja pole tal häda midagi,” pomises noormees endamisi, üle morni näo libises midagi naeratusetaolist.

Ta hingas mõne korra sügavalt, tõstis siis koti üles ning astus pikkade sammudega jaamahoone poole. Inimsalga sabas läbis ta kõleda ooteruumi. Siin polnud küll midagi muutunud, samad pingid ja teadetetahvlid. Siis seisis ta jaamaesisel kivitrepil ja vaatas häguselt valgustatud, väljakuks laienevat lumist tänavaristmikku enda ees. Kaugemalt, läbi tiheneva pimeduse, paistsid raagus puude varjud.

„Kodus,” sosistas ta endamisi. Mingi õdus roidumus valdas korraga keha. Äkki oleks tahtnud istuda siiasamasse liivast krigisevale jäätunud trepile ning sirutada pikast teest väsinud liikmeid. Aga ta süütas ainult sigareti ning astus aeglaselt trepist alla.

Oodata…? Noormees vaatas peatuses seisvate inimeste poole. Ühtegi taksot polnud näha. Ei, kindlam oli siiski jalgsi kesklinna minna. Ta läks üle jaamaesise väljaku ning pööras kesklinna viivale suurte raagus puudega alleele.

Siin oli märksa pimedam, põlesid ainult üksikud laternad. Jämedate puutüvede vahel valendasid kokkupühitud lumehanged.

Kui ma läksin, oli kevad, mõtles noormees. Kuus aastat — kui pikk aeg, kui sa neid ükshaaval maha tõmbad, tervelt kaks tuhat ükssada lõputut päeva ja ööd. Nüüd olen ma tagasi ja vantsin üksi siin lumises, justkui surnud linnas.

Tuul puhus otse näkku, ta hõõrus kindaga kohmetanud põski. Mõne aja pärast ületas ta tänava ja keeras koheva, värskelt sadanud lumega kaetud pargiteele.

Ka südalinna taksopeatus oli tühi. Korraks peatunud, astus noormees edasi. Ega ta nurisenudki. Seal oli tulnud kilomeetrite viisi lummetuisanud stepis kolonnrivis marssida, telliseahju kirbes vingus oma kopse parkida, külmunud, terasena kõlisevasse maasse poste rammida ja palju muudki teha. Nüüd aga läks ta koju. Isegi mõnus oli kuulata läbi vaikuse lume krudinat taldade all. Tuul oli pisut vaibunud, või oli ta sellega juba harjuda jõudnud. Aeg-ajalt sirendasid läbi kahkjate hõredate lumepilvede üksikud tähed. Käies oli ta sooja saanud ja tõmbas nüüd mõnuga kopsudesse kuiva kriipivat õhku, haistes selles mingeid vaevu tabatavaid, ammu tuntud, ainult sellele linnale omaseid lõhnu. Kõik on endine, kordas ta endale juba mitmendat korda. Siiani oli silm tabanud ainult värskenenud värvi ning tühiseid juurdeehitisi. See kõik tekitas tema hinges mingi seletatud rahulolu tunde.

Jõgi oli üleni jääs. Ta läks üle kaarsilla ja vaatas lumist tardunud jõesängi. Seal, kust ta tuli, jõgesid ei olnud. Aga ta oli teel neist paljudest üle sõitnud ja nende kõrval näis see siin tühise nirena.

Kõik on suhteline, oli ta koolis õppinud. Tegelikult oleks palju õigem öelda: kõik oleneb suhetest. Seal tuli kibekähku ümber õppida, et need suhted kuidagimoodi laabuksid. Selleks pidi nutti olema.

Ta vahetas kätt ja pööras põiki läbi pargi viivale jalgrajale. Paremale jäi restorani madal betoonmürakas. Ainult kaks korda oli ta seal istumas käinud. Teine kord Annaga. Ta mäletas seda õhtut täiesti selgesti, oli uneski mitu korda näinud. Nad istusid baaris ja käisid restorani-poolel tantsimas. Tollel õhtul nad imekombel ei tülitsenud ja Anna tundus olevat isegi õnnelik. Oli varakevad, nad vaatasid rõdult kalamehi ja ta hooples, et oli käinud mõne päeva eest ujumas, öösel jalutasid nad kaua mööda linna. Aga juba järgmisel päeval tülitsesid nad uuesti ja kolme nädala pärast tuli see neetud sünnipäev.

Oligi Kalda tänava algus. Uusi maju ei paistnud kusagilt. Ju need jäid tänava lõppu. Jälle puhus tuul otse näkku. Noormees keeras pea poolviltu ja lisas sammu.

Madalad puumajad kahel pool tänavat olid järsku kadunud. Varem lõppes siin ka tänav, suundudes kitsa lookleva kruusateena edasi prügimäe juurde. Aga prügimäge ei olnud enam. Ta nägi paremat kätt tuhmi ühtlast lumelagendikku, millelt tuul kandis näkku jääkirmetist. Vasemal seisid kobaras kõrged kivimajad, justkui külma kartes üksteise ligi liibunud. Noormehele tundus korraga, nagu oleks ta ees mingi hiigelkalmistu, mille gigantsed hauakivid ähvardavalt tähistaeva poole pürgivad,

„Rumalus,” pomises ta, „see on sellest, et ma kolmas öö magamata olen.” Uuesti otsis ta ümbriku taskust välja ja uuris seda. Kurat teab, kus see õige maja asub! Nad on nii segamini puntras. Paber rändas tasku tagasi. Noormees kahlas joonelt üle lumise konarliku jäätmaa betooni ja klaasi kängitsetud soojuse suunas.

Õige maja oli hoonekobara servas. Numbrid olid halvasti valgustatud ja tal oli tükk otsimist, enne kui kätte leidis. Äärmine parempoolne trepikoda… Peaasi et alt kinni poleks pandud. Ta vajutas käepideme alla ja tõmbas ust klaasi klirisedes enda poole. Ema oli kirjutanud, et kolmandal korrusel…

Sammud haarasid paarikaupa astmeid. Siis aeglustas ta sammu ning jäi lõpuks seisma. Hämaruses mustendas kunstnahaga ülelöödud uks. Väike kellanupp piidal. Noormees seisis ja lõõtsutas kergelt. Käsi ei tõusnud kuidagi. Ta kuulatas pinevalt, sees oli kõik vaikne. Muidugi magavad. Mingi imelik kõhe tunne sundis teda paigale. Kümneid kordi oli ta ette kujutanud, kuidas ta seda teeb — rahulikul mõõdetud sammul trepist üles läheb ja koputab… Tal on ränk elukool seljataga, ta on meheks saanud ja ei torma nagu mõni poisike. Kõik oli pisidetailideni ette nähtud, aga see ukseesine paus mitte. Ta pani koti jalamatile, otsis taskust järjekordse sigareti ja suitsetas rahutute närviliste mahvidega, pidades teravalt ust silmas.

Kustunud koni rändas trepivahemikku. Ta pööras randme koridoriaknast kumavasse öisesse helki. Kell oli neli.

Kaua ma siin kokutan, mõtles ta miskipärast vihastades. Ja vajutas pikalt kellanupule, siis veel kord. Seejärel kuulates. Ei mingit liikumist. Noormees pani taas sõrme kellanupule ja kuulas mõnuga katkematut tilinat. Ta võttis sõrme ära alles siis, kui pikad lohisevad sammud päris ukse taha jõudsid.

„Kes seal on?” kostis teiselt poolt ust ärritatud unine hääl.

„Tee lahti, küll siis näed,” nõudis noormees võimukalt.

„Ei tee, kui ei ütle, kes on.” Kõneleja hääl oli muutunud ebakindlaks. „Minge minema, ma kutsun miilitsa.”

Mehe hääl oli täiesti võõras ning hetkeks haaras tulijat uuesti kahtlus. Kas ma olengi üldse õige ukse taga? vilksatas mõte läbi pea.

„Kas Susid elavad siin?” küsis ta märksa leplikumalt.

„Ei… Sedan’d küll,” parandati kõhklevalt.

„Kes seal on?” küsis järsku energiline naisehääl.

Ta võpatas. Tuline sööst pigistas kõri ja vajus mööda selga lainena alla. See oli ema. Tema hääl. Ma olen kodus, kajas sajahäälselt ajudes. Ta toetus küünarnukiga vastu ust ja pühkis käeseljaga higist pärlendavat otsaesist.

„See olen mina, ema,” kuulis ta oma võõrast, sumbunud häält.

„Kullo…? Sina, Kullo…” Naise hääl muutus katkendlikuks. „Elmar, tee ometi uks lahti, see on minu poeg!”

Võti krigises lukuaugus. Noormees tundis korraga silmades imelikku kipitust. „Pagana pihta, see veel puudus,” pomises ta endamisi ning tõmbus veidi eemale. Ja kui läbi avatud ukse langes kollane elektri­pirnivalgus, seisis ta seal, hõredate punakate kulmudega nägu karvamütsi all õhetav ja ebalev, võimas vatijopes keha kühmu vajunud, käed lõdvalt rippu, kriimuline kott jalgade ees.

„Sina, Kullo?…” Väike täidlane naine, rullid pähe keeratud, silmitses teda teravalt ja imestunult.

„Mina…” Raske kämmal tõusis ja kägardas mütsi peast. Uksest tulvavas eredas valguses tundus munajas pöetud pea oma harali asetsevate roosatavate kõrvadega kohatult väike nende tugevate massiivsete õlgade vahel.

„Tule sisse, Kullo.” Ema näole valgus naeratus, „Sa oled ju kodus.”