Читать книгу Päike tules - Peeter Urm - Страница 3

Timukas avas silmad. Harjumatult laiast kõrvale lükatud kardinatega aknast tulvas tuppa punakas valgus. Seinad nagu kooldusid tagasi ja avardusid neile langevast helgist, iseenesest pisike tuba tundus seetõttu tavatult suur. Midagi olulist puudus selles hilises hommikus. Siis taipas ta, et polnud ikka veel kuulnud lõikavat äratust, mis viskaks sind unesegasena asemelt. Polnud ka vaguni rapsivat õõtsumist ning kirbet vingu ninas. Kõik oli kuidagi hoopis teisiti.

Ma olen kodus, ütles ta endale. Silmad libisesid mööda värsket apelsinikarva tapeeti ja kompasid heledat lakitud mööblit.

Ma olen kodus, kordas ta uuesti, kogu see neetud kupatus on seljataga. Noormees ajas ennast istuli ja ringutas mõnuga. Nii nad siis elavadki. Ema kirjutas, et sügisel kolisid sisse. Tähendab, pool aastat. Ta kuulatas. Paistis, et teda on üksi jäetud. Korteris valitses täielik vaikus. Timukas lükkas vatiteki kõrvale ning tõusis püsti. Pea oli raske ja meelekohtades tuikas. See on nendest jampslikest unenägudest, ütles ta endale. Seal on mu närvid tuksi pandud, näen pidevalt unes igasugust totrust. Pean ennast korralikult välja puhkama. Ja paar lõõgastavat mürtsu. Viin võtab traadid pehmeks ja paneb paika. Alles siis, kui olen külm nagu koeranina, võin selle asja ette võtta.

Toolile kušeti kõrvale oli pandud puhas aluspesu. Ah jaa, ta käis ju öösel duši all. Timukas tõmbas pesu selga ja läks akna juurde. Otse all, maja ees, paistis lage lumine plats prügikonteineritega. Maja otsa juurest möödus kitsas liivatatud tee, kus liikus rohkesti inimesi. Kaugemalt paistsid teiste samasuguste viiekorruseliste majade seinad.

Selline sa nüüd siis oled, vana prügiluht. Kindlasti ei ole ka lasketiiru enam. Ta pööras aknale selja ning otsis pilguga pükse ja pulloveri. Neid ei olnud. Ema töö, oli ta kindel. Timukas läks kušeti vastas seisva heleda polüestriga kaetud seinakapi juurde ning tuhnis riiulitel. Puha voodipesu ja naiste pudi-padi. Timukas vandus endamisi. Midagi vähegi kõlblikku ei hakanud pihku. Lõpuks õnnestus tal alumisest sahtlist leida mingid vanad dressid, ilmselt tema enda omad, sest kasuisa jaoks olnuks need liiga pikad.

Tõmmanud need jalga, asus Timukas tutvuma ülejäänud korteriga. Tube oli ainult kaks, teine märksa suurem ning mööblit täis kuhjatud. Ta tõmbas baarikapi ukse lootusrikkalt lahti. Klaase ja pitse oli küll mitmesuguseid, aga pudeleid ainult üks, ilmselt kaua seisnud viinapudel, mille põhja peal paari sõrmkübara jagu lahtunud viina. Nirult elavad! Timukas ohkas ja tilgutas pudelipõhja endale kurku. Varem seisis vanamehel ikka kapis üht-teist varuks. On vist ise rohkem sellest kraamist lugu pidama hakanud? Või tegi kapi alles täna hommikul tema pärast tühjaks? Ka see oli võõrasisa puhul täiesti võimalik. Timukas irvitas. Sellega teda ei pea. Mõned ilusad mürtsud peetakse eduka tagasijõudmise puhul kindlasti maha.

Esikus ragistati ukseluku kallal. Ohoo, ta on isegi luku taha pistetud! Timukas lükkas puhvetiukse kinni ja seadis ennast diivanile istuma. Sammude järgi tundis ta ära ema.

„Oledki juba üleval. Mina mõtlesin, et puhkad ikka.” Ema seisis uksel. Nad vaatasid teineteist vaikides mitme pika silmapilgu vältel — mõlemad ruskete juuste ja kalkide kollakas­roheliste silmadega. Ema, energilise, võimuka olekuga, vananev, kuid ikka veel ilus naine, ja poeg, laia sarnaka näoga mehemürakas, iseteadlik oma jõust. Ema toetus seljaga vastu uksepiita ja naeratas. Timukale tundus ta sel hetkel väga ilus. Ema pole põrmugi muutunud, vilksatas mõte läbi ta pea. Aga ainult hetkeks, sest ema ilme oli samas jahe ning karm ja Timukas märkas peenikesi tihedaid kurde ta suunurkades ning lõtva punsunud nahka silmade all, märkas otsmikul ja meelekohtadel hõrenenud juukseid.

„Käisin töö juures ja küsisin endale vaba päeva,” ütles ema. „Mu jumal, kui pikk ja kõhn sa oled, Kullo.” Naeratus pehmendas uuesti ta suunurki ning näo üldine rahulolev ilme märkis ülevaatuse edukat lõppu.

„Normitoit.”

„Ma teen sulle kohe midagi süüa. Tule kööki.”

Nad läksid kööki. Timukas istus taburetile ning vaatas pealt.

„Ega sul, ema, pole mulle midagi selga anda?” päris ta venitades. „Tuhnisin pisut kapis, aga midagi parajat kätte ei hakanud. On sul minu vanad riided ikka alles?”

„Alles muidugi, aga kas nad sulle enam passivad?” Ema tõmbas külmkapi ukse lahti ja tõstis sealt lauale kausi munadega. „Sööd sa mune, Kullo?”

Timukas vaatas emale imestunult otsa. Tulla sealt, ja sult küsitakse, kas sa sööd mune!

„Ma arvan, et peame sulle ikka päris uued riided ostma. Ümbertegemine sinusugusele täismehele enam ei passi.” Ema tõstis praepanni gaasipliidile ning lõikas noaotsaga rasva. „Tuleb osta ülikond, siis mantel, talvesaapad, särgid… Meil on praegu kaubamajas ilusad Hongkongi särgid sees. Ma pean sult ainult mõõdud võtma.” Ema pöördus ümber ja silmitses hindavalt poega. „Panen su tipp-topp riidesse. Sa oled ilus poiss ja pead vastavalt välja nägema. Sa pole karvavõrdki teistest halvem. Mitte karvavõrdki,” kordas ema ägedalt.

„Sa lõpetad viimase klassi ära,” jätkas ema järjest enam süttides, „astud võib-olla ülikooligi, eks ole, Kullo? Sa oled mees ja näitad neile, et oled seda.”

Räägi, räägi, mõtles Timukas. Aga selles on sul küll õigus, et ma olen mees. Selles kindlasti.

„Kuidas sul rahadega on?” päris ema. „Kas nad teile ikka midagi maksid ka?”

„Kopikaid! Tühi paarsada rubla,” valetas Timukas rahulikult ja tõmbas mõnuga praelõhna ninna. Pidi ta siis emale rääkima, et oli viimasel aastal enamasti lohetsenud ja et mõni mees oli sealt paari tuhandega koju sõitnud.

„Aga ikkagi maksti.” Ema lükkas praemunad taldrikule, tõstis piimapudeli lauale, lõikas leiba ja istus siis ise teisele poole lauda poja vastu. Ta vaatas poja punaka juukseharjasega suurt muhklikku pead ja tundis korraga võõristust. Kui Kullo sellest ainult aru ei saaks, mõtles ta samas murelikult. Poeg oli pidanud palju üle elama. Läheks nüüd ometi lõpuks kõik hästi!

„Oli sul seal väga raske, Kullo?”

Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:

„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”

Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?

Timukas sirutas käe ja kobas suitsupakki laual. See oli tühi. Ta kägardas selle kokku.

„Kas sul suitsu ei ole, ema?”

„Ei, Elmar jättis maha… Ma kohe ei tea…” Ema vihkas oma ebalevat häält ja vaatas pojale tungivalt otsa. „Sa pead selle kõik unustama — kõik, ka selle jubeda hüüdnime. Sa oled Kullo, minu poeg, ja mitte mingi Timukas.”

„Kuidas seda teha?” küsis Timukas asjalikult.

Kaubamaja jätsid nad viimaseks. Timukas astus loiult, ent siiski heatahtlikult ema järel juba õhtuselt tühjenevasse, eredalt valgustatud müügisaali. Tema paremas käes kõikusid kaks pakki — ühes tumesinine ülikond, mis Timukale endale eriti ei meeldinud (liiga kallis ja püksid pigistasid reitest), aga emale küll (pidi olema eriti šikk) ja teises tšehhi kingad (Timuka meelest priima kaup).

Timuka tujul polnud seni viga midagi, vahest väsimus ainult, nüüd aga tundis ta kasvavat erutust. Seni maksis ema, delikaatselt ja endastmõistetavalt, aga nüüd…? Mantel on kallis lõbu.

„Mantlit võib osta ikka ainult kaubamajast,” ütles ema kiirest käigust õhetades. „Mujalt saad mingi näraka, kui ta just kogemata peale ei satu. Aga siin on mul igatahes tutvust.” Ema näole ilmus muie ja ta asjalik enesekindel pilk libises hindavalt üle leti ääres sagivate ostjate.

„Korralik riie on nagu visiitkaart,” jätkas ema, kui nad mööda treppi teisele korrusele läksid. „Kõik algab rõivastest. Sind pannakse tähele, sinust peetakse lugu, sest taibatakse kohe — sel inimesel on tutvusi. Mis sest, et ma olen hambaarst, aga kui mul nutti poleks, kannaksin eluaeg kolm hooaega moest läinud kleite ja korjaksin higiseid rublasid järelmaksu tasumiseks… Puhkame pisut, siin on umbne. Ma olin ju südamega sügisel haiglas. Vaat nii on lood.”

Timukas seisatas käsipuu juures, tõmbas karvamütsi peast ning libistas peoga üle higistava torkiva peanaha.

„Minu visiitkaart, sidemed ja kogu nutt on siin,” sõnas ta süngelt.

Ema ei vastanud midagi. Ta oli üdini daam oma hästiistuvas kehasse töödeldud mantlis, mida ehtis naaritsakrae, maitsekalt juustele seatud sama värvi naaritsamütsis, ning tõrjuva, jaheda ilmega. Ema kuulus sootuks teise, poega märgistanud saatusest nii erinevasse maailma. Ja ometi olid nad üks, silmade vaadegi oli sama, pojal vahest veidi kalgim.

Ülal, teisel korrusel, kiirustas ema kella vaadates üleriiete osakonda. Poeg püsis tal kannul, aga peatus siis äkitselt. Kas pole see klassiõde, Nirgike, kes seal nii ägedalt kangarulli lappab? Kindla peale Merike. Esimene nende vanast klassist.

„Kuhu sa lähed?” päris ema pojale imestunult otsa vaadates.

„Siiasamasse. Ainult viis minutit.”

„Tere, Nirgike.” Timukas toetus käega vastu rasket riiderulli ning kallutas ennast klassiõe poole.

„Sina?” Merikese käed, mis olid nobedalt sisseostu pakkinud, tardusid paigale. Tema väikesele ja kitsale terava ninaotsaga näole ilmus kohkumisega segunenud hämmastus. Lõuaots oli endisest tublisti ümaramaks muutunud ning Merikese kurgu all märkas Timukas esilekummuvat voldikest. Nirgike hakkab paksuks minema, mõtles Timukas miskipärast lõbusalt.

„Mina jah,” kinnitas ta. „Terves aus ja hiilguses, palavate tervitustega külmalt maalt.” Siiski, Merikesel pole väga vigagi. Ja sõrmust pole ka veel sõrmes. Sul on mulle palju rääkida, Nirgike. Kõike, mis su tumepruunide lokikeste all varjul on, pean ka mina teadma.

„Miks sa mind nõnda vaatad?” küsis tüdruk edvistavalt naeratades.

„Lihtsalt niisama, Nirgike. Tahan ja vaatan. Tuletan meelde, millest sa tehtud oled.” Timukas irvitas, aga tema silmad vaatasid tõsiselt ja peaaegu kurjalt. „Seal oli sedasorti olenditest suur puudus.” Edev ja natuke loll — selles suhtes pole sa just palju muutunud, konstateeris ta.

„Sama häbematu nagu alati.” Merike lõpetas paki sidumise ning ulatas selle ostjale. Ta astus Timukale sammu lähemale ja nõjatus rinnaga letile. „Oled sa ammu tagasi?”

„Mõned päevad, Nirgike.” Timukas tundis kooliõe uurivat vaadet ning surus hooletu liigutusega, justkui kohendades, karvamütsi sügavamale pähe.

„Ja mida edasi kavatsed?”

Samas heitis Merike põlgliku pilgu neile lähemale nihkunud kahvatu, kurnatud ilmega naismüüja poole ning ajas ennast sirgu.

„Tule, astume natuke kõrvale, siin ei saa sugugi rääkida.”

Nad läksid eemale akna juurde. Nüüd, kus enam letti nende vahel polnud, tundus Merike veelgi väiksem.

„Noh, räägi,” sundis tüdruk.

„Tahan sisse elada ja inimese tunde tagasi saada,” ütles Timukas. Ta silmitses ainiti tüdrukut. „See ongi kogu edasine.”

„Oli seal väga raske?” Neiu vaatas õhetades alt üles oma suurt kasvu koolivenna poole.

„Nagu sanatooriumis ikka,” kinnitas Timukas pilkavalt. See ei olnud teema siin kangarullide vahel lutsimiseks. „Kuidas meie vana klass ka elab?”

„Kuidas keegi.” Merike kehitas õlgu. „Osa on abielus, osa õpib. Mõned on silmapiirilt päris ära kadunud. Nii palju on ju aega möödas.” Merike ohkas nukralt.

Jah, aega oli tõesti palju möödas — nende jaoks, kes jäid siia. Kuid temale olid need kuus aastat ainult üks suur kuristik. Nüüd on ta selle teisel serval.

„Aga Anna?” Ta küsis seda täiesti ilmetul, ükskõiksel häälel, ent tema silmad uurisid pinevalt tüdruku nägu.

„Anna on abielus…” Merike peatus kõhklevalt. „Rohkem ma ei tea. Vist on laps ka juba.” Merike oli aru saanud, tema viimastes sõnades kumendas juba selge kaastunne. Timukas pigistas sõrmedega aknalaua kandilist serva. Abielus, lapski juba… Miks valmistab veelkordne teadasaamine sellist piina? Ema oli ju talle sellest kirjutanud. Et oli kusagilt kuulnud.

„Kus ta elab?” Kui vastikult võib hääl kähiseda. Kuradile, mõelgu mis tahab.

„Ma ei tea.” Merikese otsaesine tõmbus kipra. „Kusagil Ropka kandis. Lember, jah, Lember on tema uus perekonnanimi. Neil pidi olema kodus telefon,” lisas ta kergendustundega. „Kas sa ikka veel…?” Merikese nägu oli täis siirast kaastunnet.

„See pole sinu asi,” lõikas Timukas. Ta märkas, kuidas Nirgikese suunurgad solvunult allapoole vajusid.

„Sa oled lihtsalt loll,” vastas Merike. „Sind pole tal kunagi vaja olnud.” Tüdruk pööras selja ning eemaldus kangarullide vahele.

Eks me näe, sõnas Timukas vaikselt enda ette. Ta saatis pilguga klassiõe väikest täidlast kitlisse kammitsetud keha ja mõtles korraga õhtu peale. Tuleb jälle üks tühi ja närune õhtu nagu eilegi. Ma ei tohi seda endale lubada. Pean linna tülgastuseni endasse imema, et hiljem oleks kergem maha jätta. Ja aega on vähe, kuradima vähe. Täna lähen ma baari, linna parimasse baari. Sinuga, Nirgike. Sihukesed kohad peaksid sulle istuma. Selle asja ajame kohe joonde.

Timukas tüüris kooliõele järele.

„Veel paar sõna, Nirgike.”

Talle vaadati pahuralt otsa.

„Õhtu suhtes, Nirgike. Läheks õige baari.”

„Õhtul…?” Hetk täis kahtlust. Timukas tajus, kuidas ka teda takseeriti, ning uuesti tundis ta vajadust suruda müts veelgi sügavamale pähe.

„Baari…? Ei, mul pole aega.” Hääl oli väga jahe.

„Olgu,” surus Timukas läbi hammaste ning keeras järsult selja. Korraks tundis ta teravat vajadust lajatada tüdrukule korralik kõrvakiil. Neetud… Timukas puistas mõttes rea kõige vängemaid väljendeid. Ta surus sõrme mütsiserva alla ja katsus teravat, torkivat juukseädalat. Neetud kiilakas. Nagu neil muud polekski vaadata. Seal polnud sellest mingit küsimust. Aga nii kui ta värava taha sai, hakkasid inimeste pilgud tema nuppu kinni.

Mis Nirgike ütleski — Lember… Ja neil on telefon.

Telefoniraamat, ta vajab telefoniraamatut.