Читать книгу Päike tules - Peeter Urm - Страница 4

Ta toetus seljaga vastu puukuuri laudseina ja pidas maja teraselt silmas. Õigupoolest oli tähtsust ainult keskmisel trepikojal. Korter pidi asuma teisel korrusel. Kuna oli laupäeva hommik ja liikumine alles hõre, siis jälgis ta kõiki, kes majast tulid või sinna sisenesid. Külma polnud väga palju, ehk viisteist pügalat. Ometi oli kõhe, sest vile tuul puges ka jopehõlmade alla ning ta pidi endale koha peal tammudes sooja tegema. Laialipillutud konide hulk kõvaks tambitud lumel kasvas järjest.

Timukas vaatas kella. Teine tund hakkas lõpule jõudma, Anna pidi olema toas. Vaevalt ta juba varahommikul oli majast lahkunud, laupäeviti magatakse ikka kauem.

Keskmisest trepikojast oli selle aja sees väljunud kaks meest. Üks oli piimapudelitega tagasi pöördunud. Võib-olla oli üks nendest Anna oma? Täiesti võimalik. Timukas oli neid teraselt silmitsenud. Mõlemad sobisid vanuse poolest Annale.

Ta otsis sigaretipaki välja ja süütas pihkudega tuld varjates järjekordse suitsu. Kui tarvis, istub ta siin õhtuni. Ta lihtsalt peab Annat nägema. Kuus aastat… Võib-olla on Anna inetuks muutunud, paksuks läinud? Paljud naised lähevad peale last paksuks. Ei, see on võimatu! Sellistega nagu Anna ei saa seda juhtuda. Annast ei saa kunagi lõdva, kollaka, kortsulise nahaga vanamutti. Ja ka temast endast ei saa iialgi vimmas, rögisevat ätti. Nöör põleb enne läbi. Fedka Koogutaja luges ju tal peopesalt, et neljakümmend ta täis ei venita. Fedka oli mustlane, teadis kõiki jooni ja märke. Aga võib-olla valetas ka?

Timukas tõmbas kinda käest ja uuris oma paremat peopesa. See siin olevat elujoon. Ja selles kohas pidavat see katkema. Aga kui hästi vaadata, läheks nagu midagi edasi. Ääretult nõrk, aga ikkagi joon. Võib-olla jääb ta hoopis haigeks? Mingi parandamatu haigus tabab teda. Siiski, ennem olgu Fedkal õigus. Kui juba elada, siis hea isuga ja kannad kõvasti maas.

Ei, parem oli mõelda millelegi ilusale, mis peletaks kontidesse tikkuvat külma. Timukas kükitas maha, selg vastu laudseina, ja sulges silmad. Manan oma silmade ette tolle esimese öö, mõtles ta, see on mul alati hästi välja tulnud.

Ja juba ta nägigi öist hämarust, tuba, ennast ja Annat seismas teine teisel pool nagiseval põrandal, kaks pinguldunud tumedat varju tänavahelgis. Tundis oma kätt pigistamas äsja suletud ukse jahedat käepidet, ühtaegu kohmetu ja ihalev selle ootuses, mis nüüd sündima pidi. Tummalt põrnitses ta pimeduses monstrumlikult päratuna tunduvat kušetti, mis haaras enda alla ligi poole toast. Siis Anna justkui võpatas ja astus lühikese ebaleva sammu ukse suunas. Ja tema oli korraga vaba. Rebenesid nähtamatud köidikud, mis seni nagu kammitsesid keha. Kõik edasine — lühike alistav võitlus, võõra keha joovastav lähedus, tormakas pakitsev kirg — koosnes otsekui lühikestest, üksteise järele lükitud unenägudest. Ta mäletas hästi tüdruku valevat keha, alasti häbitut ilu, vaikust, mis helises, janunevat kõrbet oma südames ja ängistavat teadmist, et ta sellest enam ei vabane.

Jah, mõtles Timukas, juba siis, selles neetud toas, teadsin ma päris kindlalt, et olen omadega sees. Nõnda pigistas südant, et kas või karju. Viha tekitas, aga hea oli ka. See viha tõigi piina meie vahele, sundis mind võõrasse hinge sülitama. Aga ta maksis mulle kätte. Olime nagu kaks veritsevat haava ja kumbki hoidis silma peal, et teine kokku ei kasvaks.

Timukas vaatas tähelepanelikult maja poole. Uks oleks justkui liikunud. Aga ei, ainult tundus. Ta ajas ennast püsti ja tegi mõned kiired liigutused, et sooja saada.

Kui Anna tuleb, mida ma siis teen? Astun siitsamast kuurinurga tagant välja, teretan ja kukun laterdama…? Jama, aga mida siis? Kõheldes tammus Timukas jalalt jalale. Mitte midagi ma ei tee, ma lihtsalt vaatan teda, rahustas ta ennast samas. Ma tulin ju täna selleks siia, et teda ainult näha. See, mida ma kavatsen, tuleb hiljem. Pealegi, ärgem unustagem meest.

Stopp, uks läks lahti. Kelk… Mida teeb too mees kelguga? Timukas viskas lõpuni tõmbamata sigareti lumele ning jälgis pinevalt trepikojast ilmunud kunstkarusnahkse kasukaga meest, kes tassis käe otsas kelku. Mees pani kelgu lumele, laskus kükki ja hakkas katkenud nööri sõlmima. Samas lükati uks uuesti lahti ja Timukas nägi naist, kes, laps kõvasti vastu rinda surutud, peatus lävel ning uuris ilma. Nüüd läks ta kelgu juurde. Laps asetati ettevaatlikult istuma. Naine kohendas pisikest kasukat, rääkides ise seejuures midagi poolihääli. Timukas tabas ainult üksikuid sõnu. Ta oli üleni pinevil ning jälgis palavikuliselt naist. Siis ajas naine ennast sirgu ja Timukas nägi korraga väga selgelt tumedaid kulme ning õhetavat naeratavat nägu.

„Anna,” sosistas Timukas. Ta astus sammu ettepoole, kuid tõmbus samas justkui ärgates tagasi kuuri varju. See oli Anna. Muutunud ja ometi sama. Nägu oli korraga väga lähedal, otse Timuka silmades. Timukas imes seda ahnelt endasse ja ei saanud aru, kas kuulus see tollele, kes võõra mehe kõrval tema poole astus, või uhkele ja ilusale abituuriumitüdrukule tema mälestustes. Ta hõõrus käega nägu ja jahe kindapuudutus kustutas nägemuse.

Nüüd pööras Timukas kogu oma tähelepanu mehele. Rahulolev, asjalik ilme kitsal närvilisel näol, vedas mees enda järel kelku ja Anna kõndis tema kõrval. Tihedalt külg külje vastas. Timukas tundis oma keha higiga kattuvat. Nad võisid teda iga hetk märgata. Timukas taganes, aga põrkas samas küünarnukiga vastu laudseina, astus sammu kõrvale ning varjus nurga taha. Talle tundus, et Anna vaatas tema poole. Nad möödusid mõne meetri kauguselt, jalutades aeglaselt tänava suunas.

Värisevate sõrmedega tegi Timukas jope ülemised nööbid lahti. Peas oli korraga ääretu tühjus. Suus kõrbes, ta haaras peoga kuurikatuselt lund ning toppis suhu.

Siis ikkagi nii. Nad paistsid pagana õnnelikud ja rahulolevad. Ta pole peaaegu üldse muutunud. Tea, kas tal juuksed on ikka niisama pikad? Kurat võtku, tuleb välja, et ma olen ikka sama näruselt tema küljes kinni kui tol kevadel. Nagu kärbes liimil. Temale ei loe see muidugi tuhkagi. Aga minule loeb, ja Timukast ei saada nii lihtsalt lahti. Nüüd lähme linna ja teeme mõned õlled. Sellise närvilise valvsa näoga… Mida Anna küll temas leidis? Pagana pikk aeg — kuus aastat. Mõru maik oli sel kevadel. Plikal oleks pruukinud ennast ainult veidikene teisiti ülal pidada ja keegi poleks teda näpuotsagagi puutunud.

Timukas lahkus kuuri juurest ning astus laialt sissetallatud majadevahelisele kõnniteele. Ta ropsis püksisääred lumest puhtaks ja hakkas sammuma südalinna suunas.

Nüüd tundis ta külma. Pea õlgade vahele tõmmatud, käed sügavalt taskus, astus ta raskete tümpsivate sammudega. Äkki meenus talle laps kelgul. Kui kõik oleks teisiti läinud, oleks see võinud ka minu olla, mõtles ta äkki. Timukas seisatas ning põrnitses liivasegust lund oma saabaste ees. Minu laps… Kunagi varem polnud ta mõelnud oma võimalikust lapsest.

„On alles jobu,” pomises ta.

Lumi kiunatas kaeblikult taldade all.