Читать книгу Päike tules - Peeter Urm - Страница 5

Timukas konutas ukse taga. Tema ees seisis neli-viis meest, aga järjekord ei nihkunud kuidagi. Või õllerestoran, arutas ta endamisi. Endine „õllesaal” oli hoopis kohasem. Mis nimede vahetamise maania see jälle on? Aga juudi šveitser on endiselt kohal. Peaks ettepoole nihkuma, šveitser peaks teda ikkagi mäletama. Siin võib muidu ära külmuda. Timukas tammus jalalt jalale. Lumi kriuksus, ja kui ta välja hingas, kogunes õhk härmatisena nina ümber. Eestimaa talv oli täies hoos. Aga seal tuli sellel ajal oma nelikümmend pügalat ära. Sai külmapühasidki peetud. Kuigi mis pühad need ikka olid, barakiseinad härmas. Ta oli neid kahte viimast aastat oma biograafias nimetanud külmaks põrguks. Ja mitte ainult külma pärast, ka režiim oli seal rangem kui mujal. Timukas oli istunud ka kuumas põrgus. Telliseahjus töötades olid neile ette nähtud maskid, mida keegi ei kandnud, sest lämmatavas kuumuses, vingus ja tahmas ei jätkunud niigi õhku. Seal pidi kolm paari puldankindaid kätte tõmbama, et tulised kivid sõrmi ära ei kõrvetaks.

Nii, üks mees sai jälle sisse. Tema on neljas. liigub ikka tasapisi. Kaks päeva sai riideid ostetud. Jopest ja poolsaabastest on kõige parem meel. Tumedaruuduline karusnahkse kraega jope on tipp-topp. Ta nägi peeglis täitsa šikk välja. Ainult see kuradima kiilakas… Jah, aga Jänesemokka kätte ei saanud. Aadress on õige, ta oli selle seal endale pealuu sisse tagunud. Aga uks oli kinni, Jänesemokk seilab vist kusagil ringi. Nii, veel kaks said sisse. Järgmise satsiga on ka tema sees. Näe, vennad on täitsa kenasti auru all, võtab päris loovima. Kindla peale jooksevad lähimal tänavanurgal paelameestele sülle. Tema endale sellist luksust lubada ei saa. Tal pole praegu palju tarvis, et naksti uuesti kinni kukkuda. Tema võtab tasa ja targu, ja kui vähegi kahtlust, laseb kohe varvast. Ema teab, et ta läks tööd otsima. Mutt on üldse kuradima valvas. Nagu sammu astud, kohe pärima: miks sa ikka seda teed, Kullokene, kas sa kuidagi teisiti ei saaks? Vaatab vahetevahel nii imelike silmadega, justkui kardaks. Segaseks läinud, teda pole kunagi näpuotsagagi puudutatud. Võõrasisale virutaks küll. Nii, lõpuks ometi.

„Tervist, vana… Mis sa vaatad, ei tunne viimati ära või? Noh, kui ei tunne, pole tarvis… Ah, tuli ikkagi meelde… Kus olin?… Siin ja seal. Sai tõesti väheke istutud… Näe, jope on siin. Hoia ilusti… On märjuke ikka endine?… Proovime, proovime… Ma siis astun edasi.”

Timukas kõndis, kael õieli, laudade vahel, otsides silmadega vaba kohta. „Õlleauk” oli tõesti paganama peeneks kohaks muudetud. Endised peenikeste jalgadega, kõikuvad neljakandilised lauad olid kadunud. Põrandal ei vedelnud enam konisid segamini süljeplärakatega. Puha lakitud hele puit nagu soome saunas. Ka publik oli kuidagi teistsugune, klanitum. Timukas märkas ühes lauanurgas vaba tooli ja tüüris lähemale. Kolm meest, ülikonnad seljas, lipsud ees, istusid ja ajasid omavahel vaikselt juttu. Kui Timukas lauaotsa juures peatus, tõstis üks neist pea ja vaatas talle võõrastades otsa. Timukas tundis lausa füüsiliselt, kuidas mehe silmad tema kolpa kompasid.

„On siin vaba?” küsis Timukas tusaselt.

Mees noogutas lühidalt, ning pööramata Timukale enam tähelepanu, lülitus uuesti vestlusse. Timukas tellis paar õlut, kuid tuju oli kadunud. Mornilt rüüpas ta kannust ning kuulas poolhäälset juttu mingitest aruande­projektidest. Mingid topakad raamatupidajad või muud kantseleirotid. Mis nad siia ronisid? Istugu oma kontorites edasi ja tegelgu seal oma projektidega. Siin aetakse mõnusat juttu! Timukal oli igav. Olgu mis on, aga kui varem, kooliajal, sai siia mõnikord poistega sisse hüpatud, kujunes alati üpris kiiresti mõnus seltskond. Sai õlletoopide peale kätt surutud, koduseid töid lauanurgal maha visatud. Tundsid, et viibisid kamraadide keskel, ja kui vahel kiskuski tüliks, tõid uued kannud lepitust. Pole siin praegu miskit teha, tuleb oma õlled ära juua ja minema kõmpida. Ta nihutas teise kannu lähemale. Korraga muutus Timukas tähelepanelikuks. Ta vaatas uuesti: jah, talle pilgutati tõesti silma ja nüüd isegi viibati kutsuvalt. Kolm temast tublisti vanemat vettinud olekuga meest seal seinaäärses lauas tundsid tõepoolest tema vastu huvi. Nüüd näitas üks neist käega tühjale toolile enda vastas.